KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 17. veebruar 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-18548 Tsiviilasi X hagi Y vastu

) § 132 lg-te 1 ja 3 järgi 3500 eurot. Hagi põhjendavas osas palus hageja määrata hüvitiseks vähemalt 600 eurot. Kohus selgitas, et ei lähtu eeldusest nagu oleks mittevaralise hagi hind hageja nõudes 600–750 eurot. Kui hageja taotleb kahjuhüvitist kohtu õiglasel äranägemisel, lähtub kohus seaduses sätestatud eeldusest ja hagihinnaks jääb sel juhul 3500 eurot. Kui hageja nõuab viivist kohtu äranägemisel määratud kahjuhüvitiselt, ei saa viivist nõuda alates hagi esitamisest, vaid alates otsuse tegemisest. Kui hageja soovib viivist alates hagi esitamisest, tuleb tal märkida kindel nõudesumma. 4. Hageja esitas kohtu määratud tähtajal vastuväite ja tähtaja pikendamise taotluse. Ta leidis, et

§ 132

lg-s 1 eeldusena nimetatud hinda ei saa rakendada, vaid hagihind peab vastama hagis nõutava hüve tegelikule suurusele. Lisaks märkis hageja, et viivise nõude sõnastus on kooskõlas senise kohtupraktikaga. Kui kohus vastuväidet ei rahulda, palus hageja täiendavat tähteaga puuduste kõrvaldamiseks. MAAKOHTU MÄÄRUS

1. Maakohus keeldus
2. detsembri 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse võtmast. Sama määrusega jäid rahuldamata nii hageja vastuväide kui ka tähtaja pikendamise taotlus. Menetluskulude jaotust maakohus määruse resolutsioonis ei otsustanud. Hagi menetlusse võtmisest keeldumist põhjendas maakohus järgmiselt: - - - -

§ 371

lg 2 p-de 1 või 2 alusel võib kohus keelduda hagi menetlusse võtmast, kui nõue ei ole selge. Käesoleval juhul ei ole hageja nõue selge, sest hageja ei ole täpsustanud oma nõudeid (sh kahjuhüvitise ja viivisenõuet). Samuti on ebaselge hagihind; kohtule pole esitatud teavet, et tasutud oleks riigilõiv. Kohus võib keelduda

§ 340

¹ lg 2 alusel avalduse menetlemisest juhul, kui kohus on andnud avaldajale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, aga avaldaja kohtu osundatud puudust ei kõrvalda. Kohus määras hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, aga hageja puuduseid kõrvaldanud; neil kaalutlusel keeldub kohus avalduse menetlusse võtmisest

§ 371

lg 1 p-de 9 ja 10 alusel seoses hagiavaldusele kehtestatud vorminõuete olulise rikkumisega ning tasumata riigilõivuga; kohus keeldub hagi menetlusse võtmisest ka

§ 340

¹ lg 2 alusel, sest hageja ei kõrvaldanud avalduses esinevaid puudusi tähtaegselt. MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

1. Hageja esitas
2. detsembril 2022 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja saata asja tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja leiab jätkuvalt, et ta on nimetanud õige hagihinna ja tasunud piisava riigilõivu.
3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
4. jaanuaril
5. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise osas ja saadab asja hagi menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks tagasi maakohtule (

§ 667lg 2).

Ülejäänud osas pole maakohtu lahend vaidlustatav. Määruskaebus rahuldatakse. 9. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast sisuliselt kahel alusel: esiteks polnud nõue selge, teiseks polnud tasutud riigilõivu. Maakohtu määruses viidatud

§ 340

¹ lg 2 ei ole iseseisev keeldumisalus, vaid tugineb samadele sisulistele põhjendustele. Ringkonnakohus maakohtu arusaamaga kummagi põhjenduse osas ei nõustu. 10. Esiteks heitis maakohus hagejale ette põhi- ja viivisenõude ebaselget sõnastamist. Hageja nõuded ei ole siiski sedavõrd ebaselged ja arusaamatud, et neid ei saaks menetleda. 2

§-s 366 ette nähtud võimalust jätta mittevaralise kahju hüvitise summa hagis märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kohus ei saa sundida hagejat nimetama piirmäära, milleni ta soovib hüvitise väljamõistmist – vastava indikatsiooni andmine on hageja õigus, mitte aga kohustus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitajalt ei saa alati eeldada senise kohtupraktika põhjalikku tundmist ja enda õigusi asjatult piirava summa nimetamist. Samas ei pea hageja niiöelda igaks juhuks märkima suurt summat, luues kostjale ja kohtule ebaõige ettekujutuse vaidluse ulatusest. 10.

1. Viivise nõudel ei ole seda puudust, mida maakohus kirjeldas
2. detsembri 2022 kirjas. Hagejal on õigus esitada viivise nõue nii, et ta soovib selle väljamõistmist alates hagi esitamisest – niisugune sõnastus ei muuda viivise nõuet ebaselgeks. Isegi kui maakohus hagi sisulisel lahendamisel kostja vastuväite põhjal leiab, et viivist saab nõuda hilisemast ajast, siis ei takista see praegu viivisenõude menetlusse võtmist. 10.
3. Samuti ei ole põhjendatud maakohtu etteheide, et hagiavaldusest ei selgu üheselt hagi hind. Hageja märkis hagi hinnaks 600 eurot. Kui maakohus sellega ei nõustunud, siis oli tal võimalus

§ 136lg 1 teise lause alusel hind ise määrata.

Seda pole maakohus seni piisava selgusega teinud. 10.4. Neil kaalutlustel ei tohtinuks maakohus keelduda hagi menetlusse võtmisest

§ 371lg 2 p-de 1 ega 2 või § 371 lg 1 p 9 alusel.

1. Teiseks keeldus maakohus hagi menetlemisest põhjendusega, et kohtule pole esitatud teavet tasutud riigilõivu kohta. 11.
2. Selles osas märgib ringkonnakohus esmalt, et kohtute infosüsteemist nähtub
3. detsembril 2022 riigilõivu tasumine summas 175 eurot. Vastav makse on seotud käesoleva kohtuasjaga. Seetõttu jääb arusaamatuks maakohtu nõudmine, et hageja esitaks lõivu tasumise kohta täiendavaid andmeid. 11.
4. Vaidlustatud määrusest jääb lisaks arusaamatuks, kui suure riigilõivu tasumist maakohus hagejalt ootas. Samuti ei nähtu
5. detsembri 2022 kirjast selget summat, mille hageja pidanuks veel tasuma. Hagejale ei saa ette heita riigilõivu ebapiisavat tasumist olukorras, kus kohus pole nõudnud makset mingis kindlas summas. Kuigi ringkonnakohus ei saa hageja kaebeõiguse puudumise tõttu muuta maakohtu määrust vastuväite ja tähtaja pikendamise taotluse lahendamise osas, siis pigem saanuks maakohus just täiendava tähtaja ja konkreetse summa määramisega luua selgema menetlusliku olukorra. 11.
6. Maakohtu
7. detsembri 2022 kirjast ja vaidlustatud määrusest nähtub arusaam, et käesoleva asja hinna määramisel tuleb lähtuda

§ 132lg-s 1 nimetatud eeldatavast summast 3500 eurot.

Selline arusaam võib olla liiga üldistatud ja ennatlik. Maakohtu määrus ei ole kõnealuses osas ka piisavalt põhjendatud, millega maakohus rikkus

§ 465lg 2 p 8.

Käesolevas ja eelmises punktis märgitud kaalutlustel ei tohtinuks maakohus keelduda hagi menetlusse võtmisest

§ 371lg 1 p 10 alusel.

11.4. Käesolevaga sarnases asjas tsiviilasja hinna määramise kohta selgitab ringkonnakohus järgmist. 11.4.1.

§ 132

lg 3 sätestab, et hagihinna tähenduses loetakse mittevaraliseks nõudeks ka au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui nõutava hüvitise summa on hagis märkimata jäetud ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Õige on maakohtu selgitus hagejale, et sellise nõude puhul eeldatakse

§ 132

lg 1 järgi, et hagihind on 3500 eurot.

§ 132

lg 2 võimaldab kohtul aga määrata mittevaralise nõude puhul hagihinna erinevalt esimeses lõikes sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid, mh asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. 3

§ 132

lg 1 näeb ette üksnes eelduse, millest kohus saab teise lõike järgi kõrvale kalduda. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et nõudes mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, võib hageja hagi põhjendustes tuua välja, milline võiks tema arvates olla õiglane hüvitis. Selline hagejapoolne summa nimetamine võib olla üks asjaolu, mis võimaldaks määrata hagihinna erinevalt

§ 132lg-s 1 sätestatust.

Kui hageja väljatoodud summa jääb alla viidatud lõikes nimetatud eelduslikku hagihinda, võiks üldjuhul sellest lähtudes ka hinna määrata (V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, § 132, p 3.5.c). Siiski ei ole kirjeldatud õiguskäsitlus kohtule siduv. 11.4.3. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja käesoleval juhul piisava selgusega viidanud senisele kohtupraktikale ja selles kujunenud hüvitiste summale vahemikus 500–600 eurot. Eespool p-s 10.1 märgitud kaalutlustel ei pea hageja vastavat summat nimetama oma nõuet piiravana. Hageja märgitud vahemikuga arvestamist hagi hinna määramisel ei takista taotlus, et kohus arvestaks asja lahendamisel elukalliduse tõusu ja inflatsiooniga. Põhimõtteliselt võib nõustuda hagejaga, et käesolevas asjas esitatud hagiga taotletav hüvitis kaotab aja jooksul oma mõtte, kui hüvitise summa püsib läbi aastate kohtupraktikas muutumatuna. Niisiis ei saa selgi põhjusel eirata

§ 122lg 2, mille kohaselt hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus.

11.4.4. Küll aga ei ole kohtul kohustust määrata hagi hinda hageja soovitud viisil.

§ 132

lg 2 annab kohtule avara kaalumisruumi, mille teostamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid. Ühe sellise asjaoluna saab kohus hinnata, kas

§-s 366 ette nähtud võimaluse kasutamine tähendab ühtlasi

§ 132lg 1 eelduse rakendumist (nii nt Tartu Maakohtu 8.

veebruari 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-18815, p 4 teine lõik). Ringkonnakohtu hinnangul on see lubatav ja legitiimne põhjendus. Kui aga maakohus eelistab määrata hagihinna hageja nimetatud summa põhjal, on kohane lisaks lähtuda

§ 133lg 2 reeglist.

11.4.

1. Olenemata sellest, millise käsitluse järgi maakohus käesolevas asjas hinna määrab, sh millised asjaolud loeb hinna määramisel oluliseks, peab kohus vastavat kaalutlusotsust kohaselt põhjendama. Vaidlustatud määruses neid põhjendusi ei sisaldu, mis toob kaasa määruses sisalduva keeldumisotsustuse tühistamise. 11.
2. Maakohtul tuleb hagi menetlusse võtmise etapis määrata hagihind ja selle põhjal otsustada, kas hagejal on kohustus tasuda täiendavat riigilõivu. Kui seni tasutud lõiv ei ole piisav, siis tuleb anda konkreetselt nimetatud summas täiendava lõivu tasumiseks mõistlik tähtaeg. 12.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Ringkonnakohus märgib, et maakohus rikkus

§ 173

lg 1 ja § 442 lg 5, kui jättis vaidlustatud määruse resolutsioonis märkimata menetluskulude jaotuse. 13.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 372

lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. (allkirjastatud digitaalselt) 4