Obsah (9)

§ 162§ 637§ 4§ 403§ 404§ 181§ 150§ 639§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 31.1.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-128078 Kohtuasi Krediidik

) §-ga

1. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostjad esitanud põhjendusi ega taotlusi, mis annaksid aluse viivisenõude rahuldamata jätmiseks. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada hageja viivisenõude õigusvastasust või mille alusel saaks nõuet vähendada. 6.
2. Lähtudes

§ 162

lg-st 1 ja § 165 lg-st 3 ning arvestades hagist loobumist ca 22% ulatuses, tuleb 78% hageja menetluskuludest jätta solidaarselt kostjate kanda ja 22% kostjate menetluskuludest hageja kanda. Apellatsioonkaebus

1. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu 28.12.2022 otsuse (vaidlustatud otsus) tühistada ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja taotleb menetlusabi korras apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise võimaldamist osamaksetega. 7.
2. Kohtuotsuse tegemise järel on muutunud faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei ole maakohtu otsust enam võimalik täita. Harju Maakohus 11.1.2023 algatas määrusega tsiviilasjas nr 2-23-168 kostja I suhtes pankrotimenetluse. Maakohtu määruse kohaselt on kostjal I keelatud ajutise pankrotihalduri nõusolekuta oma vara käsutada. Seega ei ole kuni pankrotimenetluse lõpetamiseni võimalik vaidlustatud otsust täita. Eeldatavasti ei täida kostja I otsust, kuna tal puudub vara. Kuivõrd kostja II vastutab laenulepingust tulenevate kohustuste eest kuni 10 000 euro ulatuses, kuid kohtuotsusega on kostjatelt välja mõistetud oluliselt suurem summa (koos menetluskuludega 11 517,88 eurot, millele lisandub veel viivis menetluskulude tasumata osalt), siis ei ole kohtuotsus enam praegusel kujul täidetav. 7.
3. Vaidlustatud otsuse põhjendava osa kohaselt jättis maakohus 78% hageja menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda ja 22% kostjate menetluskuludest hageja kanda, kuid otsuse resolutsioonis ei ole märgitud, et 22% ulatuses jäävad menetluskulud hageja kanda. 3 2-22-128078 7.
4. Maakohus on vääralt tõlgendanud hea usu põhimõtet. Kohus märkis, et kõrvalnõuded võivad olla vastuolus hea usu põhimõttega, kuid ei ole selles osas mingeid põhjendusi esitanud. Viivis 0,2% päevas on ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus pole märkinud alates 2.9.2022 väljamõistmisele kuuluva viivise arvestamise lõpukuupäeva. 7.
5. Kostjad pakkusid välja kompromisslahendusi (sh hagi osalist tingimuslikku omaksvõttu), kuid kohus ei teinud midagi selleks, et suunata pooli lõpetama asi kompromissiga. Samuti ei arvestanud kohus kostjate väiteid selle kohta, kuidas nad püüdsid laenuandjaga kohtuvälist kokkulepet saavutada, taotledes maksepuhkust ning muid võimalusi laenulepingu muutmiseks. 7.
6. Kohtuotsuse kohaselt lahendati asi kirjalikus menetluses, kuid maakohus pidas arusaamatul põhjusel asjas kohtuistungi. Kohtuistungil püüdis kohus mõjutada kostjaid hagi õigeks võtma ning esitas hulgaliselt subjektiivseid seisukohti seoses kostjate tegevusega laenulepingu täitmisel. Selline kohtuniku tegevus annab aluse kahelda tema erapooletuses. 7.
7. Kohus ei selgitanud kostjatele vajadust esitada asjaolusid, mis võiksid olla viivisenõude vähendamise aluseks. Kostjad ei olnud teadlikud, et ilma asjaomase taotluseta kohus viivisenõuet vähendada ei saa. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda

§ 637lg 1 p 6 alusel.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 9. Ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24.4.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

1. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu otsuse resolutsioon on vastuolus põhjendustega. Maakohus on otsuse resolutsiooni punktis 5 määranud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, kuid otsuse põhjendustest nähtub, et seoses hagist osalise loobumisega jättis kohus 22% kostjate menetluskuludest hageja kanda. Menetluskulude jaotuse ebaõige kajastamine resolutsioonis ei mõjuta siiski kostjatelt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulude summa suurust, kuna kostjatelt on otsuse punktis 15 toodud arvutuskäigust lähtuvalt välja mõistetud 78% hageja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest. Kuivõrd kostjad ei esitanud maakohtule menetluskulude nimekirja, puudusid neil kulud, mida hagejalt oleks saanud välja mõista. Seega ei oleks alust apellatsioonkaebust menetluskulusid puudutavas osas rahuldada.
2. Asjaolu, et kostja I suhtes on algatatud pankrotimenetlus, ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust ning ei välista ka selle täitmist. Käendajana vastutab apellant solidaarselt kostjaga I ehk põhivõlgnikuga laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest (VÕS § 142 4 2-22-128078 lg 1 ja § 145 lg 1). See tähendab, et hageja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kostjatelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1).
3. Apellandi ja laenuandja vahel sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping (VÕS § 143 lg 1). Käendusleping vastab VÕS § 143 lg-s 2 sätestatud nõudele, kuna selles on kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 10 000 eurot. Ringkonnakohus märgib, et piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Seega ei ole maakohtu otsus ebaõige selle tõttu, et kostjatelt välja mõistetud summa ületab koos menetluskuludega 10 000 eurot.
4. Maakohus tõi 2.11.2022 määruses välja, et kostjad pole esitanud põhjendusi, millest saaks järeldada, et hageja nõue on 5000 eurot ületavas osas alusetu. Maakohus selgitas, et intressinõue määraga 60% aastas ja viivisenõue määraga 0,2% päevas võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 2; VÕS § 6) ja kokkulepped nende määrade kohaldamiseks võivad osutuda tühiseks, kui tegemist oli tüüptingimustega (VÕS § 42), samuti võivad esineda õigustused nende nõuete vähendamise nõudmiseks (VÕS § 113 lg 8). Maakohus märkis, et kostjatel tuleb esitada oma seisukohad ja taotlused kohtule selgelt sõnastatuna. Kostjad tegid 15.11.2022 vastuses etteheiteid laenuandjale, kes ei võimaldanud majanduslikesse raskustesse sattunud kostjale I maksepuhkust ega soovinud kokku leppida uues maksegraafikus. Samuti märkisid kostjad, et hageja soovib kõrge intressimäära kaudu kostjate arvelt rikastuda ning see on kostjate arvates nõuete vähendamise aluseks. Hageja märkis maakohtu 16.12.2022 istungil, et kuivõrd laenuleping on sõlmitud seoses kostja I majandus- ja kutsetegevusega, ei ole põhjust lepingu tingimusi arvestades pidada viivise määra 0,2% päevas ebamõistlikuks. Kostjad ei toonud kohtuistungil välja asjaolusid, mis annaks alust viivist hea usu põhimõttele tuginedes vähendada. Seda märkis ka maakohus kohtuistungil. Kostja I majanduslikud raskused ja nende tekkimise põhjused ei ole viivisenõude vähendamise aluseks. Vastavalt

§-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Edasiulatuva viivisenõude puhul sõltub viivisenõude arvestamise lõppemine põhivõla tasumise ajast. Kohtuotsuse resolutsiooni järgi on (käendaja vastutuse piirsummat arvestades) edasiulatuva viivisenõude maksimaalne summa 4614,91 eurot. 14. Ringkonnakohtule ei nähtu, et maakohus oleks olnud erapoolik, mõjutanud kostjaid hagi omaks võtma või takistanud kompromissi sõlmimist. Maakohus võimaldas pooltel võrdselt esitada seisukohti ja taotlusi ning selgitas, milliseid asjaolusid ja tõendeid kumbki pool peab esitama. Menetlusosalised said esitada oma kompromissiettepanekud ning maakohus korraldas kohtuistungi, et soodustada kompromissi sõlmimist (

§ 4lg 4).

Kompromissi sõlmimise otsustavad pooled (

§ 4lg 3), kohus ei saa seda neile peale sundida.

Hagejal ei olnud kohustust nõustuda kostjate pakutud maksegraafikuga, mille kohaselt tasutakse 100 eurot kuus. Samuti ei olnud maakohtul alust rahuldada hagi vaid osaliselt ning määrata nõude tasumise tingimused selliselt, nagu on kostjad kompromissina välja pakkunud. 15. Asjaolu, et vaidlustatud otsuses on märgitud asja lahendamise vormiks kirjalik menetlus, kuigi asi lahendati kohtuistungil, ei ole otsuse tühistamise aluseks. Üldjuhul lahendatakse 5 2-22-128078 tsiviilasi kohtuistungil. Poolte nõusolekul (

§ 403

lg 1) või

§ 404lg-s 1 sätestatud juhul võib kohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Asja lahendamine kirjalikus menetluses on kohtu kaalutlusotsus ning vajadusel võib kohus asja lahendamiseks määrata kohtuistungi ka juhul, kui pooled on nõustunud kirjaliku menetlusega. 16. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

17. Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et apellandi kavandatav menetluses osalemine on edukas, ei ole alust rahuldada ka apellandi menetlusabi taotlust vabastada ta menetlusabi korras riigilõivu tasumisest.

§ 181

lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse

§ 181

lg 2 järgi menetluses osalemise edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata, et apellandi menetluses osalemine oleks edukas. Kuigi praeguses asjas ei ole apellant riigilõivu tasunud ja tema menetlusabi taotluse rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (

§ 637lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada.

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

18.

§ 639

lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast. Apellandil apellatsiooniga seonduvaid kulusid ei tekkinud, mistõttu pole vaja kulusid rahaliselt kindlaks määrata. 19. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

20.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt) 6