Obsah (8)

§ 172§ 663§ 657§ 651§ 477§ 654§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 31.01.2023.a, Tallinn

§ 172

lg-le 1, mille järgi hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

1. Esialgse õiguskaitse taotlusele vaidlesid vastu mõlemad asjast puudutatud isikud, kuid esialgse õiguskaitse taotlus oli põhjendatud ja kuulus rahuldamisele. Avaldusele vaidles vastu puudutatud isik F. Mõlemad asjast puudutatud isikud esitasid omapoolseid tingimusi juurdepääsutee määramisel (s.h. parkimise keeld, korrashoiukohustuse tingimused, kiiruspiirang, jalakäija eesõigus jne). Arvestades eeltoodut leidis kohus, et antud kohtulahend on tehtud eelkõige avaldajate huvides, aga ka asjast puudutatud isikute huvides ja arvestades esitatud vastuväiteid ja taotlusi tuleb menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus
2. Puudutatud isik II (Y) esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus osas, millega kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja teha selles osas uus määrus, millega jätta puudutatud isik II kõik menetluskulud avaldajate kanda.
3. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt puudutas vaidlus eeskätt avaldajaid ja puudutatud isikut I, so Mäeotsa kinnistu omanikku. Puudutatud isik II oli juurdepääsu seadmise nõus ja selgitas juba esimeses vastuses, et avaldajate soovitud juurdepääsuteed Mäesauna kinnistul on nende poolt kasutatud ka enne kohtusse pöördumist. Puudutatud isik II ise seda teed ei kasuta, kuid on heanaaberlikult lubanud seda avaldajatel teha, pole kordagi nõudnud avaldajatelt mingeid hüvitisi ega teinud selle kasutamiseks mistahes takistusi, sh oli nõus servituudi seadmisega notaris tingimusel, et avaldajad hüvitavad talle senise menetlusega seotud kulud. Seevastu ei ole avaldajad kordagi kohtuväliselt pöördunud puudutatud isik II poole leppimaks kokku juurdepääsu tee kasutamise tingimustes. Avaldajad eelistasid selle asemel nõuda juurdepääsuteed läbi kohtu ja kanda sellega seonduvaid kulusid.
4. Sellised tingimused, millega kohus nõustus ja kohtumääruses kinnitas, ei saa muuta menetluskulude jaotust. Vastuväite esialgse õiguskaitse taotlusele esitas puudutatud isik II üksnes seetõttu, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudus tema osas igasugune vajadus. See põhjendus on ka esialgse õiguskaitse vastuväites esitatud. Puudutatud isik II ei keelanud enne kohtumenetlust ega ka kohtumenetluse ajal avaldajatel nagu ka puudutatud isikul 1 kordagi oma juurdepääsutee kasutamist. Kõik juurdepääsutee tingimused, mille kohus määrusega jõustas, oleks avaldaja saanud kokku leppida puudutatud isikuga II ka kohtuväliselt nii enne kohtumenetlust kui kohtumenetluse ajal. Kuna avaldajad soovisid kokkuleppe asemel nõuda samade tingimuste jõustamist kohtus, on äärmiselt ebaõiglane, et puudutatud isik II peaks avaldajate kapriisi tõttu kandma menetluskulud.
5. Käesoleval juhul ei ole maakohus tuvastanud, et puudutatud isik II oleks rikkunud mingil viisil avaldaja õigusi, takistades neid kasutamas nende soovitud ja puudutatud isikule II 6 2-20-5258 kuuluval Mäesauna kinnistut läbivat juurdepääsuteed. Puudutatud isiku II kui maaomaniku õigused on avaldajate tõttu tahes tahtmata piiratud ja ta on seda nii enne kohut, kohtumenetluse ajal kui ka hiljem mõistlikul viisil talunud. Olukord, milles puudutatud isik II peaks lisaks talumiskohustusele kandma ka kohtukulud, mille tekkimist oleks avaldajad saanud vältida, ei ole õige ega õiglane. Menetlusosaliste seisukohad
6. Avaldajad palusid jätta maakohtu määruse muutmata. Käesolevas tsiviilasjas selgus kohe menetluse alguses, et avaldajatel ja puudutatud isikul II ei ole omavahel erimeelsusi. Puudutatud isik II tunnistas avalduses toodud taotlusi ja oli nõus ligipääsu võimaldamisega läbi enda kinnistu, avaldajad omakorda nõustusid tema nõudega juurdepääsu tasu osas. Küll on kogu menetluse kestel olnud juurdepääsu taotlusele vastu puudutatud isik I ehk F, kelle pahauskne tegutsemine on tinginud isegi esialgse õiguskaitse rakendamise. Kohus peaks arvestama sellega, et kuigi sisulisi erimeelsusi määruskaebuse esitajal ja avaldajatel omavahel ei olnud, tingis avalduse esitamine ka puudutatud isiku II vastu asjaolu, et avaldajatel oli vaja mitte ainult faktilist juurdepääsu oma kinnistule vaid ka õiguslikult tagatud juurdepääsu läbi kinnistusraamatu kande. Selleks ei piisanud ainult avalduse esitamisest puudutatud isik I vastu, vaid tuli avaldus esitada ka teise maaomaniku vastu, kelle kinnistult juurdepääs läbi läheb. Õige ei ole määruskaebuse esitaja väide, et ka enne menetluse algatamist ei olnud tal vastuväiteid juurdepääsu kasutamiseks läbi tema ja Mäeotsa kinnistu. Määruskaebuse esitaja jätab märkimata, et ta hakkas takistama avaldajate juurdepääsu teiselt poolt, läbi temale kuuluva Mäesauna kinnistu, kaevates kinnistule kraavid, et avaldajad sealt läbi ei pääseks. Avaldajad ei välista, et juhul kui neil olnuks juurdepääsu võimalus läbi Mäesauna kinnistu (ehk teiselt poolt), siis olnuks põhjust kaaluda, kas juurdepääsu taotlemine kohtu kaudu on üldse vajalik. Kuid kuna oma kinnistule juurdepääs oli takistatud ka teiselt poolt (ainult läbi Mäesauna kinnistu), siis oli avalduse esitamine mõlema maaomaniku vastu õigustatud.
7. Puudutatud isik I palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud puudutatud isik II kanda. Kohus rahuldas avalduse, mis vastas nii avaldajate kui ka puudutatud isikute huvidele. Avaldajad said juurdepääsu üle puudutatud isikute kinnisasjade ja puudutatud isikute kasuks on määratud juurdepääsu tasu. Määruskaebuse esitaja väide, et ta ei ole teinud takistusi avaldajatele oma kinnistule pääsemiseks, ei vasta tõele. Määruskaebuse esitaja on teinud füüsilisi takistusi avaldajatele läbi alternatiivse juurdepääsu, mis kulges üksnes läbi puudutatud isiku II kinnistu. Seega ei ole eluliselt usutav määruskaebuse esitaja väide, et kohtuväliselt oleks ta olnud nõus servituudi avalduses esitatud juurdepääsu osas, kuivõrd tema kohtueelne käitumine on olnud avaldajate osas kompromissitu.
8. Avalikku huvi kaitsma õigustatud asutus leidis, et määruskaebuses esitatud taotlus on põhjendatud.

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Lahendi sisust tulenevalt on see tehtud avaldajate huvides, mistõttu ei ole põhjendatud ja õiglane puudutatud isik II menetluskulude jätmine tema enda kanda, kuna kohtumenetluse algatamine ei olnud kuidagi tingitud tema tegevusest. Menetluse edasine käik 14. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7 2-20-5258 15. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes

§ 657

lg 1 ple 2, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et määruskaebus on põhjendatud ja vaidlustatud Pärnu Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus määras, et menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda ja teha selles osas uus määrus, millega jätta puudutatud isiku II menetluskulud solidaarselt avaldajate I ja II kanda, puudutatud isiku I ning avaldajate I ja II menetluskulud nende endi kanda. Määruskaebus rahuldatakse. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. 16.

§ 651

lg-st ja §-st 659 tulenevalt on ringkonnakohus seotud määruskaebuse piiridega ning kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust üksnes osas, milles määrus on kaebusega vaidlustatud, so osas, milles maakohus jaotas menetluskulud. Muus osas on maakohtu määrus jõustunud.

1. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda vaid siis, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt (vt nt Riigikohtu 04.12.2013.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus on ületanud diskretsioonipiire, mida põhjendab alljärgnevalt.
2. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli tegemist avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjaga, mis

§ 477lg 1 p 13¹ kohaselt on hagita asjaks.

Menetluskulude jaotamist hagita asjades reguleerib

§ 172

, millele maakohus iseenesest õigesti ka tugines ja mis sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. 19. Eelnimetatud sätte kohaldamisel on uuemas kohtupraktikas sedastatud, et avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise asjades on

§ 172

lg 1 esimese lause tähenduses isik, kelle huvides lahend tehakse, eelduslikult avaldaja, kes taotleb oma kinnisasja kasuks juurdepääsutee määramist. See ei välista aga menetluskulude jätmist selle puudutatud isiku kanda, kes vaidleb ilmselgelt põhjendatud avaldusele alusetult vastu (vt Riigikohtu 01.06.2022.a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20416, p 17). Kui menetlusosalised ei ole jõudnud juurdepääsutee kasutamise tingimustes kokkuleppele, on avaldus esitatud põhjendatult (vt Riigikohtu 04.03.2020.a määrus tsiviilasjas nr 2-17-12857, p 16).

1. Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga nõustudes seisukohal, et määruskaebuse esitaja menetluskulud tuleb jaotada kaebuses taotletud viisil.
2. Nimelt nähtub tsiviilasja materjalidest, et puudutatud isik II ei ole avaldajate poolt esitatud avaldusele kordagi vastu vaielnud, avaldades vastupidiselt hoopiski seda, et ei kasuta avaldajate poolt läbipääsuks soovitud teelõiku ning ei tee ega ole teinud neile kunagi selle kasutamiseks takistusi. Veelgi enam, puudutatud isik II on esimeses menetlusdokumendis (19.06.2020.a) ka ise palunud avaldajate kasuks määrata juurdepääsu nende soovitud, talle kuuluvat Mäesauna kinnistut läbivalt teelõigult. Maakohus ei ole seda olulist asjaolu tähele pannud. Maakohus ei ole märganud ka seda, et vastuses esialgse õiguskaitse rakendamise taotlusele tugines puudutatud isik II (jätkuvalt) vaidluse puudumisele avaldajatega ning oli seisukohal, et esialgse õiguskaitse rakendamiseks vajalikud eeldused on tema suhtes täitmata. Eelkirjeldatud eksimustest johtuvalt on maakohus menetluskulude jaotamisel ebaõigesti arvestanud ka seda, et puudutatud isik II esitas juurdepääsu määramiseks oma ettepanekud ja 8 2-20-5258 tingimused. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et ka määruskaebusele esitatud vastusest nähtuvalt ei ole avaldajatel erimeelsusi puudutatud isikuga II olnud ja menetluse kestel on juurdepääsu taotlusele vastu olnud ainult puudutatud isik I, on maakohus puudutatud isiku II menetluskulud jätnud ebaõiglaselt tema enda kanda.
3. Ringkonnakohtu arvamust ei muuda ka määruskaebusmenetluses avaldajate ja puudutatud isiku I poolt esitatud seisukohad.
4. Arvestades, et avaldajad on kogu menetluse jooksul taotlenud juurdepääsu ainult nn ajalooliselt teelt ega ole maakohtule esitanud alternatiivseid juurdepääsu määramise nõudeid, ei saa menetluskulude jaotamisel aluseks võtta asjaolu, et puudutatud isik II takistas avaldajatele ligipääsu Mäesauna kinnistu teiselt katastriüksuselt asuvalt pikemalt teelõigult.
5. Samuti ei ole alust arvestada sellega, et puudutatud isiku II vastu kohtusse pöördumise tingis soov tagada juurdepääs ka õiguslikult, so läbi kinnistusraamatu kande, kuna sellele, et puudutatud isik II oleks avaldajatele nende poolt soovitud juurdepääsu andmisele kohtumenetluse eelselt vastu vaielnud, avaldajad tuginenud ei ole. Ka ei ole ümber lükatud puudutatud isiku II väidet, et avaldajad ei ole temaga kohtumenetluse eelselt kordagi ühendust võtnud. Seda aga, miks ei teinud avaldajad puudutatud isikule II ettepanekut juurdepääsu õiguse kohtuväliseks vormistamiseks notariaalses korras, so servituudi seadmise lepingu sõlmimiseks, põhjendatud ei ole.
6. Eeltoodule tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et puudutatud isiku II menetluskulud maakohtus on

§ 172lg 1 alusel õiglane jätta solidaarselt avaldajate I ja II kanda.

Avaldajate ja puudutatud isiku I menetluskulud maakohtus jäävad määruskaebuse ulatust arvestades (endiselt) nende endi kanda. 26. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus 27.

§ 172

lg 1 alusel jäävad puudutatud isiku II menetluskulud solidaarselt avaldate I ja II kanda, avaldajate I ja II ning puudutatud isiku I menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on see õiglane, arvestades, et puudutatud isiku II määruskaebus rahuldatakse ning asjaoludest nähtuvalt puudutas tegelik vaidlus juurdepääsu osas ainult avaldajaid ja puudutatud isikut I. 28. Arvestades, et maakohtu määrus menetluskulude jaotuse osas tühistatakse ja maakohus ei määranud asjas kindlaks menetluskulusid, ei määra neid kindlaks ka ringkonnakohus.

§ 177

lg-st 2 tulenevalt määrab menetluskulud kindlaks tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrusega mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 29. Määrusele võib tulenevalt

§ 178

lg 1 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 9 2-20-5258 10