RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitajad ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läb

) § 381 lg 6 alusel TsMS § 196 kohaldamise. Mõlemas menetluses kehtib kaotaja rahalise vastutuse põhimõte. Nii näeb

§ 182lg 1 sarnaselt Ts

MS § 162 lg-ga 1 ette, et tsiviilhagi rahuldamata jätmise korral kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kannatanu kui pool, kelle kahjuks otsus tehti. Jääb aga tsiviilhagi läbi vaatamata muul põhjusel kui õigeksmõistmine või kriminaalmenetluse lõpetamine, jaotuvad tsiviilhagi menetlemisest põhjustatud kulud

§ 182lg 5 teise lause järgi kannatanu ja riigi vahel.

Seejuures on kohtul kulude jaotamisel kaalutlusõigus ja seega ei ole välistatud, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel jäävad selle menetlemise kulud täielikult või valdavalt kannatanu kanda.

1. TsMS § 196 kohaldamisel peab kohus arvestama nii kostja kui ka hageja õigustega. Seega on kohtul võimalik igal üksikjuhul asjaolusid hinnata ja vajaduse korral tagatist nõudes kindlustada, et hageja ei hakkaks kuritarvitama talle kriminaalmenetluses tehtavaid menetluslikke soodustusi, nagu nt riigilõivuvabastus või väiksem tõendamiskoormis tulenevalt sellest, et tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega.
2. Praeguses asjas on alust arvata, et kannatanud on valinud menetluse nõuetega ülekoormamise taktika. Nad on esitanud hagis vähemalt osaliselt perspektiivituid nõudeid (sh viiviselt viivise arvestamise nõude), mille kohus jättis juba eelmenetluses läbi vaatamata. Samas võttis kohus menetlusse märkimisväärses ulatuses nõudeid, mille rahuldamise tõenäosust pole veel võimalik prognoosida. Kannatanutelt tagatise nõudmine võimaldab vähemalt eeldada, et nad peavad ise oma nõuete rahuldamist realistlikuks. Tagatise suurus ei ole tsiviilhagi mahtu arvestades ülemäärane.
3. Maakohus jättis õigesti kannatanute nn aktsiatehingute süüdistusest võrsunud nõuded AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus vastu läbi vaatamata. Vaidlust ei ole selles, et ükski kannatanute kohtueelses menetluses esitatud hagiavaldustest ei sisaldanud nõudeid AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus vastu. Nõuded olid esitatud üksnes V. Leedo, T. Rihvki, L. Viikmaa ja R. R-i vastu. Samas olid kannatanutele kõik nõuete esitamiseks vajalikud olulised asjaolud teada juba kohtueelses menetluses ja soovi korral oli neil võimalus esitada nõue ka AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus vastu. Pärast

§ 225

lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist ei olnud enam võimalik kostjate ringi laiendada. Alust selleks ei andnud ka

§ 39lg 3.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus

1. Kannatanud taotlevad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega kohtud jätsid nende nn aktsiatehingute süüdistusest tulenevad nõuded AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus vastu läbi vaatamata. Samuti vaidlustavad nad määrusi selles osas, millega kohustati kannatanuid tagama süüdistatavate eeldatavaid menetluskulusid.
2. Kannatanute hinnangul ei ole TsMS § 196 kriminaalmenetluses kohaldatav, kuivõrd see ei ole kooskõlas menetluse eripäradega. Tsiviilhagi kriminaalmenetluses ei ole tavapärane tsiviilõiguslik nõue, vaid kannatanu nõue kuriteo või õigusvastase teoga õigushüvele tekitatud kahju hüvitamiseks. Arvestades tsiviilhagi eesmärki, on seadusandja mitmel viisil (sh varaliselt 3

§ 39

lg 3 võimaldab kaasata tsiviilkostja menetlusse kuni kohtuliku uurimise lõpuni maakohtus. Ringkonnakohtu vastupidine tõlgendus muudab

§ 39lg 3 sisutühjaks.

Tsiviilkostja hilisem kaasamine ei riku süüdistatavate ega teiste tsiviilkostjate õigusi. Prokuratuuri vastus

1. Prokuratuuri hinnangul on maa- ja ringkonnakohtu määrus õigusvastane selles osas, milles kohustati kannatanuid tasuma tagatist süüdistatavate eeldatavate menetluskulude katteks. Prokuratuur jagab täielikult kannatanute esindajate seisukohti. Kaitsjate vastus
2. V. Leedo ja AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus kaitsjad leiavad, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kannatanud esitasid AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus vastu hagi

§ 225lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes.

Lisaks ei kattu hagi aluseks olevad faktilised asjaolud AS-ile Holostovi Kinnisvarahaldus esitatud süüdistuse tehioludega, mis

§ 381lg 1 kohaselt välistab hagi läbivaatamise kriminaalmenetluses. Kohtud ei ole Ts

MS § 196 kohaldamisel ja kostjate eeldatavate menetluskulude tagamisel eksinud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium lahendab esmalt küsimuse, kas maakohtu määrus oli tsiviilhagi osaliselt läbi vaatamata jätmise ja eeldatavate menetluskulude tagamise kohustuse osas vaidlustatav (I), selgitab seejärel TsMS § 196 kohaldatavust kriminaalmenetluses (II) ja vastab kaebajate vastuväidetele AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus vastu esitatud nõuete läbi vaatamata jätmise kohta (III). Viimaks võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotluse (IV). I
2. Pärnu Maakohtu
3. aprilli
4. a määruses on märgitud, et see on edasikaevatav osas, millega jäeti tsiviilhagid läbi vaatamata ja kohustati hagejaid tagama süüdistatavate eeldatavaid menetluskulusid.
5. Kohustades kannatanuid TsMS § 196 lg 1 p 3 alusel tagama süüdistatavate eeldatavaid menetluskulusid, lahendas maakohus süüdistatavate kaitsjate taotlust.

§ 385p 20 järgi ei 4

§ 381

lg 6 ette, et käesolevas seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Kuna kriminaalmenetluse seadustik sisaldab iseseisvat määruskaebemenetluse regulatsiooni, sh loetelu määrustest, mille peale ei saa määruskaebust esitada, ei ole praegusel juhul tegu

§ 381lg-s 6 kirjeldatud olukorraga.

22. Järelikult tulnuks ringkonnakohtul juhinduda

§ 385

p-st 20 ja jätta OÜ Dagenhart (pankrotis), OÜ Paxton Assets (pankrotis) ja OÜ Reyna Trade (pankrotis) pankrotihaldurite kaebus osas, milles nad vaidlustasid süüdistatavate menetluskulude katteks tagatise andmise kohustust, läbi vaatamata. II

1. Kuna maakohtu määrus ei olnud vaidlustatav osas, millega pandi kannatanutele kohustus tagada süüdistatavate eeldatavaid menetluskulusid, ei saa ka Riigikohus kannatanute kaebust sisuliselt lahendada. Õiguspraktika suunamiseks selgitab kolleegium väljaspool määruskaebuse lahendamise piire obiter dictum’i korras siiski järgmist.
2. Käesoleva asja arutamise käigus on kerkinud põhimõtteline küsimus TsMS § 196 kohaldatavusest kriminaalmenetluses. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik tsiviilhagi menetlemisega tekkivate menetluskulude tasumise tagamist ei reguleeri ja TsMS § 196 rakendamine ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, võimaldab

§ 381

lg 6 seda tsiviilkohtumenetluse sätet kriminaalmenetluses kohaldada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus nr 1-12-5921/425, p 14).
3. Erialakirjanduses on selgitatud, et menetluskulude katteks tagatise määramise regulatsiooni (TsMS §-d 196 ja 197) üldiseks eesmärgiks on vähendada kostja riske seoses võimalike takistustega menetluskulude sissenõudmisel hagejalt (kui kostja kulud menetluse tulemusena peaks jääma hageja kanda). Tagatise nõudmine TsMS § 196 lg 1 alusel koos TsMS § 197 teisest lausest tulenevate tagajärgedega (tagatise andmata jätmisel jäetakse hagi läbi vaatamata) piirab hageja üldist kohtusse pöördumise õigust. Sellise piirangu õigustusena nähakse tsiviilkohtumenetluses kostja majanduslike huvide tagamise vajadust, põhjendades seda sellega, et kostja isiku valib hageja (TsMS § 4 lg-d 1 ja 2, § 208), ning asjaoluga, et kostjal ei ole võimalik menetlusega seotud kulusid (vähemalt mingis ulatuses) üldjuhul vältida. (Vt I. Parrest, I. Alas. Kostja menetluskulude tagamine tsiviilkohtumenetluses. – Juridica 2016, nr 7, lk 457–458.)
4. Määruskaebuse esitajad märgivad õigesti, et seadusandja on tsiviilhagi menetlemist reguleerides soovinud aidata kaasa kannatanu nõuete lahendamisele kriminaalmenetluses.

§ 381

kehtestanud seaduse eelnõu seletuskirjas on läbivalt rõhutatud kannatanute menetlusliku positsiooni tugevdamise vajadust ja nende õigust saada oma nõuded lahendatud kriminaalmenetluses (vt 80 SE, Riigikogu XIII koosseis, seletuskiri lk-d 1–3, 16, 19). Viidatud eelnõuga võeti Eesti õigusesse üle ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu

1. oktoobri
2. a direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ja mis näeb samuti ette kuriteoohvrite õiguse saada mõistliku aja jooksul otsus kurjategijalt hüvitise saamise kohta (vt direktiivi art 16). Eeltoodut silmas pidades tuleb ka

§ 381

lg-t 6, mis võimaldab tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamist kriminaalmenetluses, rakendada eesmärgipäraselt ehk viisil, mis ei takista kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga 5

§ 310

lg 2 järgi hagi läbi vaatamata ja tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud jäävad

§ 182lg 5 alusel riigi kanda).

Seejuures peavad tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud

§ 381lg 1 p 1 järgi olulises osas kattuma menetletava kuriteo tehioludega.

See aga tähendab, et suur osa tsiviilhagi lahendamiseks olulistest asjaoludest tuvastatakse juba isiku süüküsimuse lahendamise käigus. Eristada tsiviilhagi menetlemisega seotud kulusid muudest menetluskuludest on keeruline, kui mitte võimatu. Seega ei teki süüdistataval üldjuhul üksnes tsiviilhagi menetlemisega seotud kulusid, mis tuleks jätta hagi täieliku või osalise rahuldamata jätmise korral

§ 182lg-te 1 ja 3 alusel kannatanu kanda. 28. Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et Ts

MS § 196 kohaldamine kriminaalmenetluses on vastuolus kriminaalmenetluse erisuste ja põhimõtetega, s.o kannatanute õiguste kaitse tagamise eesmärgiga. III

1. Kolleegium on seisukohal, et maakohus toimis nn aktsiatehingute süüdistusest tulenevaid OÜ Dagenhart (pankrotis), OÜ Paxton Assets (pankrotis) ja OÜ Reyna Trade (pankrotis) nõudeid AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus vastu läbi vaatamata jättes õigesti ja ringkonnakohus jättis põhjendatult kannatanute kaebuse selles osas rahuldamata.
2. Maakohus leidis õigesti, et kõnealuseid nõudeid ei esitatud õigeks ajaks. Kohus tuvastas, et viimane ehk
3. veebruaril 2021 prokuratuurile esitatud tsiviilhagi ei sisaldanud nõudeid AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus vastu. Kohus selgitas veel, et pärast tsiviilhagi käiguta jätmist said hagejad üksnes täpsustada juba esitatud nõudeid, mitte neid lisada. Ringkonnakohus soostus maakohtu seisukohtadega, märkides samuti, et
4. veebruari
5. a hagis esitati nõudeid üksnes V. Leedo, T. Rihvki, L. Viikmaa ja R. R-i vastu ja kohtu nõudel hagiavalduses puudusi kõrvaldades ei saanud hagejad kostjate ringi enam laiendada.
6. Kaebajad ei nõustu kohtute väitega, et kohtueelses menetluses esitatud hagiavaldused ei sisaldanud vastavaid nõudeid AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus vastu, ja osutavad, et need nõuded sisaldusid nii
7. märtsil 2019 kui ka
8. augustil 2020 esitatud hagiavaldustes. Kolleegium märgib, et isegi kui kannatanute esialgseid avaldusi mõista nii, et neis sooviti nn aktsiatehingutega tekitatud kahjude hüvitamist ka AS-ilt Holostovi Kinnisvarahaldus, siis kohtueelses menetluses viimasena ehk
9. veebruaril 2021 esitatud hagiavalduse terviktekstis olid kannatanud vastavasisulisest nõudest loobunud. Selles väljendati selgelt, et vastuolude korral eri dokumentide vahel tuleb lähtuda just viimasest. Seejuures ei olnud kannatanutel takistusi esitada oma nõue AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus vastu ka viimasena esitatud hagiavalduses, kuivõrd kõik nõude aspektist tähtsad asjaolud olid neile selleks ajaks teada. Seetõttu on kolleegium ühel meelel maaja ringkonnakohtuga, kes järeldasid, et kohtueelses menetluses kannatanud nõudeid AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus vastu ei esitanud. 6

§ 39

lg-le 3 tuginedes, et viidatud säte võimaldab

§ 225

lg-s 1 sätestatud tähtajal esitatud tsiviilhagis nimetamata kostjaid kaasata kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. 33.

§ 381

lg 3 järgi tuleb tsiviilhagi esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu sama seadustiku § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Seda, milliseid andmeid tsiviilhagi sisaldama peab, reguleerib

§ 1541

. Selle paragrahvi lõike 1 punkti 2 esimene lause näeb ette, et tsiviilhagis peab olema kirjas selle isiku nimi, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse. Teine ja kolmas lause lisavad, et enne kannatanule kriminaaltoimiku esitamist võib ta jätta süüdistatava või tsiviilkostja nime tsiviilhagis märkimata. Sellisel juhul peab kannatanu tsiviilhagi täiendama

§ 225lg-s 1 või § 240 p-s 4 sätestatud tähtaja jooksul.

34. Eeltoodust tuleneb, et kostjate ring peab hiljemalt

§ 225lg-s 1 sätestatud tähtajaks olema kindlaks määratud.

Kaebajad on sellist järeldust vaidlustades tuginenud pelgalt

§ 39

lg-le 3, mille kohaselt võib tsiviilkostja menetlusse kaasata kuni kohtuliku arutamise lõpuni.

§ 39

lg-s 1 nimetatud isikut saab kaasata tsiviilkostjana menetlusse vaid siis, kui hagi on tema vastu tähtajaks esitatud. See tähendab, et tsiviilkostja kaasamine ei võimalda laiendada isikute ringi, kelle vastu hageja on nõude esitanud. Riigikohus on varemgi selgitanud, et isiku tsiviilkostjaks tunnistamine ei ole samastatav tema vastu tsiviilhagi esitamisega ja

§-st 39 ei tulene menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.1). Järelikult ei võimaldaks AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus tsiviilkostjana menetlusse kaasamine väita, et tsiviilhagi on esitatud ka tema vastu.
3. Kaebajate kartus, et

§ 39lg 3 muutub sellise tõlgenduse korral sisutühjaks, on alusetu.

Selle väitega on tegelenud ka ringkonnakohus, selgitades määruses, millisel juhul võib kõne alla tulla tsiviilkostja kaasamine kohtuliku arutamise käigus. Näiteks võib juhtuda, et isikut, kelle vastu hageja kohtueelses menetluses nõude esitas, ei antagi süüdistatavana kohtu alla (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p-d 24 ja 29) või tema suhtes võidakse menetlus lõpetada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus nr 1-16-4665/224, p 26). Sellisel juhul on kohtul võimalik hinnata, kas see isik vastab tsiviilkostja tunnustele, ja ta

§ 39lg 3 alusel menetlusse kaasata.

IV 36. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a määruse osas, millega jäeti Pärnu Maakohtu
3. aprilli
4. a määrus kannatanute tagatise andmiseks kohustamise osas muutmata ja määruskaebus selles osas rahuldamata. Kolleegium teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab kannatanute maakohtu määruse peale esitatud kaebuse tagatise andmise kohustuse vaidlustamise osas läbi vaatamata. Ülejäänud ulatuses, sh ringkonnakohtus kantud menetluskulude mõistliku ulatuse kindlaksmääramise ja kannatanute kanda jätmise osas, jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
5. Kannatanud taotlevad Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses neil tekkinud kulu, s.o lepingulistele esindajatele makstud 12 740 euro 52 sendi (koos käibemaksuga) hüvitamist. Kaebusele lisatud arve spetsifikatsiooni kohaselt on advokaadid teinud kaebuse koostamiseks 42,57 tundi tööd. Advokaatide tunnitasu ulatub 276 eurost kuni 336 euroni (koos käibemaksuga). 7

§ 187

lg 1 alusel riigi kanda.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulu hulka ka valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Mõistlikku suurust ületavat tasu menetluskulu hulka ei arvata. Ühtlasi sätestab

§ 175

lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama ülesande täitmise eest mitmele esindajale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. (Vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 59.)
3. Samuti on Riigikohus selgitanud, et käibemaksukohustuslane saab nõuda tasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus nr 1-18-9594/31, p 13). Kannatanute esindajad pole viidanud, et käibemaksukohustuslasest arve saajal, s.o Taali Grupp OÜ-l, pole võimalik õigusteenuse arvel näidatud käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega on taotlus käibemaksu osas alusetu.
6. Kolleegium ei pea mõistlikuks kannatanute esindajate töö eest küsitud tunnihindu (276– 336 eurot). Arvestades määruskaebemenetluse mahtu ja keerukust ning pidades silmas osutatud õigusabi aega, üldist hinnatõusu ja Riigikohtu asjaomast praktikat (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. märtsi
8. a otsus nr 1-19-5641/62, p 25), peab kolleegium praegusel juhul mõistlikuks tunnihinnaks 170 eurot (ilma käibemaksuta). Samuti tuleb taotlust lahendades silmas pidada, et kolmele kannatanule on osutanud õigusabi neli sama büroo advokaati, koostades ühise määruskaebuse. Ehkki kaebuse koostamisega on tegelenud peaasjalikult üks advokaat, nähtub arvelt, et osalt on tasu taotletud ka mitme advokaadi poolt samade ülesannete täitmise eest (vt ka viidatud määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 60). Seetõttu loeb kolleegium kaebuse koostamise ajakulu põhjendatuks väiksemas mahus ehk 33 tunni ulatuses. Kannatanute esindajatele makstud tasu saab seega pidada mõistlikuks ja menetluskuluna hüvitada 5610 euro ulatuses (ilma käibemaksuta).
9. Süüdistatavate kaitsjate mõistlikuks tunnihinnaks loeb kolleegium samuti 170 eurot (ilma käibemaksuta). Kuna kaitsjate tehtud toimingud on olnud vajalikud ja neile kulutatud aeg mõistlik, tuleb kummalegi süüdistatavale hüvitada 722 eurot 50 senti (ilma käibemaksuta).
10. Tõendamaks kannatanute maksejõuetuse põhjusi lisati Riigikohtule esitatud määruskaebusele täiendavaid tõendeid. Nende esitamise alusena viidatakse

§ 347

lg 2 p-le 6, mille kohaselt märgitakse kassatsioonis dokumentide loetelu, mida kassaator peab vajalikuks kassatsioonimenetluses täiendavalt esitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamiseks. Kannatanute maksejõuetuse tekkepõhjused on faktilised asjaolud, mida Riigikohus

§ 363lg 5 kohaselt tuvastada ei tohi ja millel ei ole kaebuse lahendamisel ka tähtsust. Seetõttu jätab kolleegium esitatud tõendid tähelepanuta. 8