Obsah (5)

§ 62§ 49§ 109§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-21-253 Otsuse kuupäev 21. detsember 2021 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Vjatšeslav Koguti kaebus Tartu Vangla vastu

) § 90 lg 1 mõistes ja jätab vastuväite rahuldamata. Kohus jääb eelviidatud määruse seisukohtade juurde ja lisab järgmist.

§ 62

lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asjas ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja viidatud dokumendi1 puhul on tegemist kokkuvõttega õiguskantsleri kontrollkäigust Tartu Vanglasse. Dokument ei kajasta asjaolusid, mis vajaksid praeguses kohtuasjas tõendamist. Ka kaebaja ei viita konkreetsetele asjaoludele, vaid õiguskantsleri hinnangule, millises olukorras võib rahunemiskambri kasutamine olla õigusvastane. Kohtu hinnangul ei ole õiguskantsleri seisukoht käesolevas asjas asjassepuutuv. Tegemist ei ole kohtule siduva seisukohaga ja õiguskantsleri ettepanekud ei puuduta vaidluse esemeks olevaid asjaolusid.

1. Kohus jätab rahuldamata vastustaja vastuväite tuvastamisnõude menetlusse võtmisele. Iseenesest on õige vastustaja väide, et kaebajal on võimalik vaidluse all olevate toimingute kordumise ohtu oma käitumisega ära hoida. Kuid vaidluse all ei ole kaebaja käitumine, vaid vastustaja reageering sellele. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas välja toonud, et kaebaja on impulsiivne ja võib muutuda agressiivseks ükskõik missugusel ajahetkel. See tähendab, et ka vastustaja hinnangul võib sarnane olukord korduda. Hinnangu andmine toimunule tuvastamisnõude raames on põhjendatud. Kaebuse muutmine
2. Kohus andis 15.11.2021.a määrusega menetlusosalistele tähtaja taotlusi sisaldavate avalduste ja tõendite esitamiseks kuni 29.11.2021 ja muude menetlusdokumentide esitamiseks kuni 13.12.
3. Kaebaja esitas 15.12.2021 Tartu Halduskohtule täiendava avalduse, mille järgi sarnane õigusvastane tegevus tema suhtes kordus 12.12.
4. Kaebaja palus sellega kaebuse lahendamisel arvestada.

§ 49

lg 1 kohaselt võib kaebaja muuta kaebuse nõuet või alust kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav.

§ 49

lg 2 järgi võib pärast eelnimetatud tähtaega kaebuse nõuet või alust muuta üksnes mõjuval põhjusel. Kohus ei luba muuta kaebust nii, et kaebusele lisatakse 12.12.2021 toimunud sündmusest tulenevad võimalikud nõuded. Kaebaja soovis kaebust muuta pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist. Kaebuse täiendamiseks ei ole mõjuvat põhjust. Kaebajal on võimalus esitada seoses 12.12.2021.a toimunuga eraldi kaebus. Rahunemiskambrisse paigutamine

1. Kaebaja vaidlustas kaebuses tema üksikkambrisse paigutamist. Kohus täpsustas 02.09.2021.a määruses, et mõistab üksikkambrisse paigutamise all 29.01.2021 toimunud kaebaja paigutamist rahunemiskambrisse. Vastustaja selgitas, et kaebaja viibis 29.01.2021 vastuvõturežiimil kambris 3094, paigutati kell 18.28 kambrisse 1192 (rahunemiskambrisse) ja kell 19.45 E2 osakonna kambrisse
2. Kontrollkäik Tartu Vanglasse ja psühhiaatriaosakonda. Kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/kontrollk%C3%A4ik-tartu-vanglasse-ja-vanglateps%C3%BChhiaatriaosakonda 1 4
3. Vangistusseadus (VangS) ei sätesta rahunemis- või rahustuskambri mõistet. Vastustaja selgituse põhjal on tegemist kambriga, mis asub eluosakonnast eemal. Kohtuasja asjaolude põhjal on kambris videovalve ning kambri sisustus võib mõnevõrra erineda tavakambrist. Vastustaja selgituse põhjal ei sõltunud kaebaja režiim, sh väljaspool kambrit liikumise võimalus sellest, millises kambris kaebaja paiknes. Eeskätt oli selle põhjuseks, et kaebaja viibis sel ajal vanglas vastuvõturežiimil ning tal puudus õigus igapäevaselt osakonna piires vabalt liikuda (vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 4). Eeltoodu tähendab, et umbes 1 tund ja 17 minutit kestnud viibimine kambris 1192 ei omanud olulist mõju kaebaja õigustele või vabadustele. Kuna kaebaja ei kasutanud seda kambrit elukambrina, vaid viibis selles väga lühikest aega, siis ei oma tähtsust, kas kamber vastas kõigile elukambri nõuetele. Videovalvet ei ole kaebaja oma õigusi rikkuvaks pidanud. Kaebaja ei väida, et tema suhtes oleks kambris 1192 viibimise ajal kohaldatud ohjeldusmeetmeid või muid piiranguid. Kaebaja tervisekaardilt (tl 45 ja 112) nähtub, et kaebaja juures käis meditsiinitöötaja. Kaebaja paigutamine kambrisse 1192 ei olnud õigusvastane.
4. Kohus selgitab kaebajale, et kinnipeetav võib viibida kambris üksi ka muudel põhjustel kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Vaidlustatud käskkirjaga ei kohaldatud kaebaja suhtes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Asjaolude kokkulangemise tõttu võis tulemus näida kaebajale sarnane - ta paigutati kambrisse üksi ja tema suhtes kehtisid liikumispiirangud muul alusel. Kuid väljakujunenud kohtupraktika põhjal ei saa kinnipeetav reeglina vaidlustada vanglasisest paigutamist (sh seda, kas tal on kambrikaaslane) ning liikumispiirang vastuvõturežiimil viibimise ajal tuleneb õigusaktidest. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kohaldatud abinõud, sh sel eesmärgil kehtestatud liikumispiirang ei ole praeguses kohtuasjas vaidluse esemeks. Jõu kasutamine ja kehavigastuste tekitamine
5. Kaebaja väitel kasutasid valvurid tema suhtes käeraudade paigaldamisel füüsilist jõudu. Kaebaja tugineb tõendina sellele, et tal fikseeriti vigastused. Tervisekaardi väljavõtte põhjal oli kaebajal parema sarna piirkonnas hematoom umbes 5x5x2 cm, kaela piirkonnas mõlema poolsed punetavad alad, koos marrastustega, mis olid erineva suurusega, randmetel vähesel määral muljumisjäljed (tl 45, 112, fotod tl 97, 98). Sissekande tegemise või kaebaja külastamise kellaaeg tervisekaardi kandest ei nähtu. Kaebaja viitab ka kambrikaaslase A. Nazarovi seletusele (tl 66, 99), kuid selle põhjal väljus A. Nazarov kambrist enne vanglaametnike sisenemist ehk enne kaebajale käeraudade paigaldamist ja ei saanud olla väidetava jõu kasutamise tunnistajaks.
6. Vastustaja väitel kaebaja suhtes jõudu ei kasutatud. Vastustaja tugineb vanglaametnike seletustele, sh selle kohta, kuidas võisid kaebajal tekkida vigastused. Valvur P. Kangro 29.01.2021.a ettekande (tl 52), valvur E.-N. Kaasiku 29.01.2021.a ettekande (tl 86) ja vanglaametnike kohtumenetluse ajal antud seletuste (tl 93-96) kohaselt ei osutanud kaebaja käeraudade paigaldamise ajal vastupanu ja tema suhtes jõu kasutamiseks puudus vajadus. Vanglaametnikud sisenesid kilbi varjus kaebaja kambrisse. Kaebaja allus korraldusele seista näoga seina poole ja talle paigaldati käerauad. Saatmise ajal üritas kaebaja takistada ametnike liikumist. Rahunemiskambrisse jõudmise seisuga ei olnud kaebajal vigastusi. Hiljem märkas vanglaametnik, et kaebaja näol on vigastus. Videosalvestis näitas, et kaebaja tegi peaga liigutusi WC poti raami suunas ning pärast seda oli tema parempoolne põsesarn punetav. 5
7. Kohtu hinnangul on ülekaal vastustaja tõenditel. Olukorras, kus selgitusi toimunu kohta saavad anda ainult kinnipeetav ja vanglaametnik, on kohtupraktikas reeglina tuginetud vanglaametniku sõnadele. Vanglaametnikele on seadusega kehtestatud kõrged nõudmised ja nende suhtes viiakse läbi taustakontroll (VangS § 113 - 1141). Vanglaametnik annab ametivande. Reeglina puudub põhjus, miks vanglaametnik peaks olema kinnipeetava suhtes erapoolik. Kohtu hinnangul tuleb vanglaametniku seletuse õigsust eeldada, kui ei esine asjaolusid, mis tekitavad selles kahtlusi. Praeguses asjas selliseid asjaolusid ei esine. Vanglaametnike seletused on antud erinevatel aegadel - ettekanded tehti sündmuse toimumise päeval ning täiendavad seletused on kogutud hiljem. Seletused langevad omavahel kokku ning on eluliselt usutavad. Vanglaametnike seletused ühtivad A. Nazarovi seletusega selles osas, et kaebaja ei olnud valvurite kambrisse sisenemise hetkel agressiivne. Teiselt poolt on kaebajal fikseeritud vigastused sellised, mida on võimalik tekitada endale ise. Kaebaja viidatud otsuse Julin vs Eesti punktist 13 nähtub, et kaebaja on varem vanglas oma tahtmise saavutamiseks ennast vigastanud (tl 119). Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et vanglaametnikud võisid kasutada jõudu kaebaja liikuma sundimiseks tema saatmise ajal, kuid ei kasutanud jõudu kaebajale käeraudade paigaldamisel ja ei põhjustanud kaebajal fikseeritud vigastusi.
8. Kui vanglaametnikud kasutasid jõudu kaebaja saatmisel tema liikuma sundimiseks, siis ei saa seda pidada õigusvastaseks. Vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 2 alusel on vanglateenistuse ametnikul õigus kasutada teenistusülesannete täitmisel füüsilist jõudu. Kaebaja toimetamine kambrisse oli vajalik. Kaebaja ei ole pidanud jõu kasutamist saatmise ajal sedavõrd oluliseks, et seda kaebuses käsitleda. Käeraudade kasutamine ja vaidlustatud käskkiri
9. Käeraudu kohaldati 29.01.2021 kaebaja saatmisel ühest kambrist teise kirjalikku haldusakti andmata. Vastustaja selgitas, et protokolli selle kohta ei vormistatud (VangS § 71 lg 72) ning käerauad olid vajalikud eeskätt vanglaametnike ohutuse tagastamiseks. Vaidlustatud käskkirja põhjal on sellega hõlmatud käeraudade kasutamine käskkirja andmisele eelnenud päeval.
10. VangS 69 lg 1 ja lg 2 p 5 alusel võib kinnipeetavale kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid muuhulgas põhjusel, et kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, ning üheks lubatavaks abinõuks on ohjeldusmeetmete (sh käeraudade) kasutamine. VangS § 70 lg 1 alusel võib käeraudu lisaks eeltoodule kasutada ka kinnipeetava saatmisel. Kohtupraktika põhjal on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa 6 kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt Riigikohtu 19.05.2017.a otsus asjas nr 3-3-1-10-17 p 16-17 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktika järgi peab käeraudade kasutamisele eelnema nende kasutamise vajaduse hinnang. Käeraudade kasutamine võib isiku agressiivset käitumist arvestades olla ennetav abinõu, et vältida õigushüvede, sh vangla julgeoleku kahjustamist, aga ka ära hoida vanglaametnike ja isiku enda kahjustamist (Riigikohtu lahend 3-3-1-18-12, p 13-14). Euroopa Inimõiguste Kohus on kaebaja viidatud otsuse Julin vs Eesti punktis 120 ja 130 (tl 129, 130) öelnud, et käeraudade või muude ohjeldusmeetmete kasutamine ei too üldjuhul kaasa küsimust konventsiooni artikli 3 alusel olukorras, kus meedet on rakendatud seoses õiguspärase kinnipidamisega ja see ei hõlma jõu kasutamist või privaatsuse puudumist, mis ületab mõistlikult vajalikuks peetavat, ning et käeraudade kasutamine võib olla õiguspärane, kui tegemist on individuaalse ja perioodiliselt ülevaadatava meetmega, mis seostub isikliku riskihindamisega isiku käitumise alusel.
11. Vastustaja viitas vastuses kaebusele ka VangS § 71 lõikele 2, mille kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Kohus jätab selle sätte praeguse kohtuasja raames kõrvale, kuna kohaldada saab eespool nimetatud lähedasemaid ja täpsemaid sätteid. Kohus märgib, et olenemata eeltoodust ei laiene käeraudade kasutamisele VangS § 71 lg 1, mis sätestab, et VangS § 701 lõike 1 punktides 3–8 nimetatud erivahendite ja teenistusrelvade kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt on lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud.
12. Kohtu hinnangul oli käeraudade kasutamine kaebaja saatmisel 29.01.2021 põhjendatud ja proportsionaalne nii täiendava julgeolekuabinõuna kui ka saatmise käigus tehtud toiminguna. Kaebaja oli vahetult enne seda ägestunud ja agressiivne, sh lõhkus kambri ukse. Valvurite sisenemise ajal oli kaebaja lõhkumise küll lõpetanud, kuid kaebaja varasema käitumise alusel pidas vastustaja põhjendatult võimalikuks, et kaebaja võib uuesti agressiivseks või vägivaldseks muutuda.
13. Vastustaja andis haldusakti täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta ehk vaidlustatud käskkirja 30.01.
14. Vastustaja viitas sellele, et kaebaja ägestus pärast soovitud telefonikõne ärajäämist, peksis vastu kambriust, tekitas ukse vaateavasse mõra, sõimas ametnikke ja sülitas nende poole. Kaebaja kinnitas ukse lõhkumist (nimetades seda uksele koputamiseks). Vaidlust kaebaja ja valvuri vahel ning ukse lõhkumist kinnitab ka kaebaja kambrikaaslane A. Nazarov (tl 66, 99). Kohtu hinnangul on vastustaja eeltoodud asjaoludest lähtudes põhjendatult prognoosinud, et kaebaja võib olla ohtlik vanglaametnikele ja vangla julgeolekule. Kaebaja lahendas kirjeldatud käitumisega igapäevaelu ebameeldivust ehk probleemi, et ta ei saanud helistada. Kaebaja reaktsioon oli äärmiselt ebaproportsionaalne. Ukse lõhkumine näitab, et kaebaja võib olla vägivaldne. Sülitamine ametniku suunas näitab kaebaja võimalikku agressiivsust ametnike suhtes. Käeraudade kasutamist saab pidada eesmärgipäraseks ja proportsionaalseks. Tegemist on VangS § 70 lg 1 p 1 lubatud ohjeldusmeetmetest kinnipeetava vabadusi kõige vähem piirava meetmega. 7
15. Kaebaja väitel ei olnud tema tegevused ametnikule ohtlikud ning ta ei ähvardanud ametnikke. Tegemist on kaebaja arvamusega. Kohtule nähtub esitatud asjaoludest, et vastustajal oli piisav alus eeldada, et kaebaja ohustab vanglaametnikke ja vangla üldist julgeolekut.
16. Kaebaja heidab vastustajale ette, et 29.01.2021 ei antud käeraudade kasutamise kohta haldusakti ning teda ei kuulatud ära. Kohtu hinnangul ei muuda see vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kohus nõustub vastustajaga, et täiendavate julgeolekuabinõude puhul saab kohaldada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 2, mis võimaldab anda haldusakti edasilükkamatu korralduse tegemiseks vormivabalt ja vormistada see kirjalikult tagantjärele. Samuti sai kohaldada HMS § 40 lg 3 p 1, mis lubab jätta menetlusosalise ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Kui haldusakt kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta oli vormivabalt juba antud, siis ei oleks tehtud otsust enam muutnud kaebaja ärakuulamine haldusakti kirjaliku vormistamise käigus. Kaebajal oli võimalus esitada oma seisukohad vaidemenetluses.
17. Seega oli õiguspärane nii käeraudade kasutamine 29.01.2021 kui ka vaidlustatud käskkiri. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud, selgitused 25.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 26. Kohus vabastas kaebaja 02.09.2021.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (

§ 118lg 3).

Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses. 27.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 8