Obsah (10)

§ 109§ 91§ 100§ 35§ 105§ 107§ 85§ 29§ 84§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 17. jaanuar 2023 Tsiviilasja number 2-

) § 100 lg 4 alusel või alternatiivselt hüvitise

§ 109lg 1 alusel ning viivise väljamõistmiseks.

Töövaidluskomisjon jättis

1. juuni
2. a otsusega kostja avalduse rahuldamata ning rahuldas hageja avalduse osaliselt. Töövaidluskomisjon luges tuvastatuks, et poolte vahel
3. mail 2020 sõlmitud tööleping lõppes

§ 91lg 2 p 2 alusel 2.

märtsist 2021, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

§ 100

lg 4 alusel 3000 eurot (bruto), töötasu 3274 eurot 94 senti (bruto), puhkusehüvitise 457 eurot 17 senti (bruto) ning väljamõistetud summadelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10. märtsist 2021 kuni kohustuste kohase täitmiseni. Töövaidluskomisjon jättis hageja nõude

§ 100

lg 4 alusel hüvitise 2835 eurot (bruto) saamiseks ja alternatiivse nõude

§ 109lg 1 alusel hüvitise 5835 eurot (bruto) saamiseks rahuldamata.

Kostja esitas kohtule taotluse hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse rahuldatud osas läbivaatamiseks hagimenetluse korras ning töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Tartu Maakohus jättis

1. jaanuari
2. a määrusega kostja hagi töölepingu erakorraliseks ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata. 2
3. Hageja palus kohtule
4. septembril 2021 esitatud hagiavalduses tuvastada, et poolte vahel
5. mail 2020 sõlmitud tööleping on lõppenud hageja erakorralise ülesütlemisavaldusega

§ 91lg 2 p 2 alusel alates 2.

märtsist 2021 ning teha vastav kanne töötamise registris, mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 3100 eurot 31 senti perioodi

1. jaanuarist 2021 –
2. märtsini 2021 eest, kasutamata puhkuse hüvitise 457 eurot 17 senti, hüvitise 3000 eurot

§ 100

lg 4 alusel, sissenõutavaks muutunud viivise 293 eurot 20 senti ning viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 6557 eurolt 48 sendilt alates

1. septembrist 2021 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
2. mail 2020 tähtajatu töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle peakoka ametikohale alates
3. juunist
4. Töötaja töökohaks oli X asuv restoran XXXXXX. Töötaja asus tööle täistööajaga ning tööandja kohustus tasuma töötajale töötasu 1945 eurot (bruto) kuus. Vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldusele võisid Harjumaa toitlusettevõtjad
5. detsembrist 2020 –
6. jaanuarini 2021 olla avatud vaid toidu kaasamüügiks, kohapeal einestamine oli keelatud. Kostja otsustas restorani ajutiselt sulgeda ning pidi selle taasavama
7. jaanuaril
8. Kuna hageja haigestus
9. detsembril 2020 koroonaviirusesse ning viibis alates
10. detsembrist 2020 haiguslehel, suhtlesid pooled restorani avamise ja töökohaga seotud teemadel alates
11. aasta jaanuarist telefonitsi. Kostja kinnitas
12. jaanuari
13. a telefonikõnes, et pole kindel, kas restoran jätkab tegevust. Hageja nägi
14. jaanuaril 2021 portaalis Facebook kuulutust, et restorani otsitakse uusi kokkasid. Hageja palus kostjalt
15. jaanuaril 2021 selgitusi. Kostja ütles, et hageja koondamine on liiga kallis ning lubas esitada pankrotiavalduse. Kostja palus hagejal oodata, kuni pankrotiavaldus on esitatud.
16. jaanuaril 2021 nägi hageja Facebookist, et kostja on leidnud restorani uue koka ning helistas
17. jaanuaril 2021 kostjale. Kostja lubas, et teeb nädala või kahe jooksul dokumendid korda. Hageja helistas kostjale uuesti
18. veebruaril 2021,
19. veebruaril 2021 ja
20. veebruaril
21. Viimases kõnes pakkus kostja töölepingu lõpetamist kokkuleppel. Pooled pidid kohtuma
22. märtsil 2021, kuid kostja jättis kohtumisele tulemata. Hageja ütles töölepingu erakorraliselt alates
23. märtsist 2021 üles. Kostja sai ülesütlemisavalduse samal päeval kätte. Kostja rikkus töölepingut, kuna ei maksnud hagejale jaanuari
24. aasta eest töötasu ja esitas kogu töösuhte vältel ebaõigeid maksudeklaratsioone. Kostja käitumisest tulenevalt oli hageja töölepingu ülesütlemisavalduse esitamisel kindel, et kostja ei tasu hagejale ka veebruari ega järgnevate kuude töötasusid. Kostja ei ole teinud hagejale töösuhte ajal etteheiteid ega pakkunud teist tööd. Hageja palub mõista kostjalt välja töötasu perioodi
25. jaanuarist 2021 –
26. märtsini 2021 eest. Jaanuari töötasu arvestamisel võetakse arvesse juuli – detsember
27. a ning hageja teenis sellel ajal kokku 7975 eurot 61 senti. Veebruari töötasu arvestamise aluseks on august
28. a – jaanuar
29. a, mil hageja teenis kokku 8054 eurot 48 senti. Märtsi töötasu arvestamisel ei olnud veebruarikuu töötasu sissenõutavaks muutunud, aluseks tuleb võtta periood august
30. a –
31. a jaanuar. Kokku on hageja töötasu nõue 3100 eurot 31 senti (1178,22+1739,03+183,06). Töötaja asus tööandja juures tööle alates
32. juunist 2020 ning puhkas 14 kalendripäeva. Hagejal on saamata põhipuhkus 7,1 kalendripäeva eest ja kasutamata puhkuse hüvitis 457 eurot 17 senti. Lisaks palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3000 eurot

§ 100lg 4 alusel.

Hüvitis vastab 1,5 kuu hageja keskmisele töötasule ning on töölepingu ülesütlemise asjaolusid, tööandja käitumist ja mõlema poole huvisid arvestades mõistlik. Puuduvad alused

§ 100lg 4 alusel hüvitise täiendavaks vähendamiseks.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja teadis juba
2. aasta lõpus, et restoran peab senises asukohas tegevuse lõpetama. Hageja teadis, et konfliktid üürileandjaga olid tingitud üürileandja 3 ja üürileandja klientide rahuolematusest hageja kui koka teenustega ning see viis üürisuhte lõppemiseni. Poolte vahel oli korduvalt probleemiks, et hageja eiras töölepingu lisaks olevat ametijuhendit. Hagejale ei ole lepingu rikkumise eest kirjalikku hoiatust tehtud. Hageja kohustuste eiramine põhjustas kostja kollektiivis tõsiseid pingeid. Kostja soovis erakorraliselt lõpetada töölepingu juba alates
3. a jaanuarist töötajapoolse töölepingu oluliste ja korduvate rikkumiste tõttu, kuid hageja seda ei tahtnud. Tööleping kehtis formaalselt edasi. Poolte vahel oli suusõnaline kokkulepe, et tööleping lõpetatakse poolte kokkuleppel ja kostja üritab leida hagejale tööd restoranis XXXXXXXX, kokkulepped jäid kirjalikult vormistamata. Hageja ülesütlemisavaldus on esitatud ilma seadusliku aluseta ja on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on ebaõigesti arvestanud

§ 35

alusel tasumisele kuuluvat keskmist töötasu, milleks tuleb lugeda 1178 eurot 22 senti. Ebaõige on ka hageja saamata jäänud puhkusetasu arvestus, maksimaalne teoreetiline nõue saamata jäänud puhkuse hüvitisena oleks 343 eurot 4 senti. Tööandja palus jätta hageja hüvitise nõude

§ 100

lg 4 alusel rahuldamata.

§ 100

lg 4 alusel nõude esitamise aluseks on keskmine töötasu, mitte töölepingus sätestatud töötasu. Töötaja kuritarvitas poolte tegelikke kokkuleppeid ega määranud kostjale täiendavat tähtaega töötasu maksmiseks. Arvestada tuleb, et töösuhe kestis vaevu 6 kuud. MAAKOHTU LAHEND 4. Tartu Maakohus tuvastas 12. mai 2022. a otsusega, et poolte vahel 21. mail 2020 sõlmitud tööleping lõppes

§ 91lg 2 p 2 alusel 2.

märtsist 2021, mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 3100 eurot 31 senti, kasutamata puhkuse hüvitise 457 eurot 17 senti ja

§ 100

lg 4 alusel hüvitise 3000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 616 eurot 58 senti ning viivise põhivõlgnevuselt (6557 eurot 48 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

1. maist 2022 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 800 eurot ning sellelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Poolte vahel ei ole vaidlust, et pooled sõlmisid
2. mail 2020 töölepingu, mille kohaselt asus hageja alates
3. juunist 2020 tööle peakoka ametikohale restoranis XXXXXX. Hageja ütles poolte vahel sõlmitud töölepingu
4. märtsil 2021 erakorraliselt üles

§ 91lg 2 p 2 alusel.

Kui kostja leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine, oleks ta pidanud

§ 105

lg 1 järgi esitama kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks hiljemalt

1. aprillil
2. Kostja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, komisjon jättis kostja avalduse rahuldamata. Kostja esitas kohtule avalduse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi vaatamiseks hagimenetluses. Kostja palus tuvastada hageja poolt
3. märtsil 2021 esitatud töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse ning lõpetada tööleping

§ 107lg 2 alusel alates 2.

märtsist

1. Kohus jättis
2. jaanuari 2022 määrusega kostja hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata. Seega on kostja nõude osas kohtus menetlus lõppenud. Jõustunud on töövaidluskomisjoni
3. juuni 2021 otsus, millega töövaidluskomisjon luges tuvastatuks, et hageja poolne töölepingu erakorraline ülesütlemine

§ 91lg 2 p 2 alusel 2.

märtsist 2021 ei ole tühine (ülesütlemine on kehtiv) ning jättis kostja taotluse lugeda tööleping lõppenuks

§ 85lg 4 alusel rahuldamata.

Töötaja poolne töölepingu ülesütlemine on kehtiv. Kostja väide, et hageja oleks pidanud enne töölepingu lõpetamist andma kostjale täiendava tähtaja töötasu maksmiseks, ei ole seadusega kooskõlas ega asjakohane. Eriregulatsioonina VÕS § 196 lg-st 2 ei näe

ette töötaja kohustust anda enne töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandjale töölepingu nõuetekohaseks täitmiseks täiendavat tähtaega. 4 Kuivõrd seadusest ei tulene kohtule võimalust teha kannet töötamise registrisse, tuvastab kohus, et poolte vahel 21. mail 2020 sõlmitud tööleping on lõppenud

§ 91lg 2 p 2 alusel alates 2.

märtsist

1. Hagejal on sel juhul võimalik lasta teha kanne kohtuotsuse alusel. Hageja palus mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu perioodi
2. jaanuar 2021 –
3. märts 2021 eest kokku 3100 eurot 31 senti (dtl 56–58). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et
4. detsembrist 2020 kuni
5. jaanuarini 2021 oli hageja haiguslehel. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja ei kindlustanud hagejat tööga alates
6. jaanuarist 2021 ning ei ole tasunud ka töötasu. Kostja ei ole viidanud sellele, et töö andmata jätmine oleks olnud hageja süü. Tulenevalt

§ 35

oleks kostja pidanud hagejale maksma keskmist töötasu, mida arvutatakse Vabariigi Valitsuse määruses kehtestatud korras (

§ 29lg 8).

Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Järelikult arvutatakse keskmine töötasu

§ 35

alusel tasu maksmiseks töö mitteandmisele eelneva kuue kuu jooksul teenitud töötasu alusel. Määrus ei täpsusta, kas keskmine töötasu tuleks arvutada igal järgmisel kuul ümber või võib lähtuda üks kord välja arvutatud summast. Maakohus leidis, et määruse mõtte kohaselt tuleb keskmine töötasu igal kuul ümber arvutada.

§ 35

puhul tuleb iga kuu kohta eraldi hinnata, kas tööandja on andnud töötajale tööd ning kas töö andmata jätmine on toimunud hageja süül. Igal kuul tekib tööandjal kohustus anda töötajale tööd ning töötajal õigus nõuda selle eest töötasu. Seega tuleb ka

§ 35alusel töötasu maksmiseks keskmine töötasu igal kuul ümber arvutada.

Selline tõlgendus ei ole tööandja huvidega vastuolus, kuna keskmine töötasu ei saa ületada seda tasu, mida töötaja saaks tööd tehes. Töötasu igakuine ümber arvutamine kaitseb tööandja huve olukorras, kus töötaja on saanud ühel kuul mingil põhjusel oluliselt kõrgemat tasu kui tavapärane ning töö andmisel oleks tema tasu väiksem. Ainult ühe perioodi aluseks võtmine kahjustab töötaja huve, kes ei saa tööandja tegevuse tõttu pikema aja jooksul teenida töölepingu järgset töötasu. Hageja esitatud arvestuse kohaselt teenis hageja

1. a juulist detsembrini 7975 eurot 61 senti ning keskmine tööpäevatasu oli 90 eurot 63 senti. Kostja ei ole hageja nimetatud töötasu kogusummat vaidlustanud. Jaanuari töötasu 13 tööpäeva eest oli seega 1178 eurot 22 senti. Veebruari töötasu arvestamise aluseks tuleb võtta perioodi august
2. a – jaanuar
3. a ning hageja teenis kokku 8054 eurot 48 senti (sh jaanuari tasu 1178 eurot 22 senti). Veebruari 19 tööpäeva eest tuleb kostjal maksta hagejale töötasu 1739 eurot 3 senti. Märtsi töötasu arvestamisel tuleb samuti aluseks võtta periood august
4. a – jaanuar
5. a ning hagejal on õigus saada töötasu märtsi 2 päeva eest 183 eurot 6 senti. Kokku tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja töötasu 3100 eurot 31 senti.

§ 84

lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega muutus sissenõutavaks ka kasutamata puhkuse hüvitis. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja oli 14 päeva põhipuhkusel ning tal jäi töösuhte lõppedes saamata põhipuhkus 7,1 kalendripäeva. Hageja on õigesti lähtunud puhkusehüvitise arvestamisel kuudest, mis on eelnenud töölepingu lõpetamisele, s.o alates septembrist 2020. Hageja on õigesti arvutanud keskmise päevatasu 64 eurot 39 senti. Kostjalt tuleb mõista välja hüvitis 457 eurot 17senti. Hageja palub kostjalt

§ 100

lg 4 alusel välja mõista hüvitise 3000 eurot.

§ 100

lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. 5 Hageja töölepingu järgne töötasu oli 1945 eurot kuus. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks töölepingut rikkunud ning kostja oleks talle seetõttu teinud hoiatuse töölepingu lõpetamise kohta. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks rääkinud hagejaga töölepingu rikkumisest. Kostja esitas

1. oktoobri
2. a e-kirja kostja juhatuse liikmele esitatud pretensioonidega (dtl 234). E-kirjast ei selgu, et kostja oleks saatnud selle edasi hagejale. Arvestades töösuhte kestust pidas maakohus põhjendatud hüvitiseks 3000 eurot. Maakohus ei pidanud põhjendatuks hüvitise vähendamist võrreldes töövaidluskomisjoni välja mõistetud summaga, kuna hageja poolne töölepingu rikkumine ei ole tõendatud. Hageja viivisenõue on põhjendatud. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 800 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hageja saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise, viivise ja

§ 100

lg-s 4 sätestatud hüvitise nõude, jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt välja menetluskulud 800 eurot. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti rahuldanud hageja tuvastusnõude. Hageja tuvastusnõude puhul on tegemist hagi asjaoludesse kuuluva õigusliku väitega, mistõttu oleks kohus pidanud selle nõude TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel jätma läbi vaatamata. Olukorras, kus töövaidluskomisjoni jõustunud otsusega loeti tuvastatuks, et hageja ülesütlemisavaldus oli kehtiv, jääb arusaamatuks, miks lahendas maakohus eraldiseisvalt veel hageja tuvastusnõude töölepingu lõppemise aluse ja aja osas. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§-i 35. Keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korra § 2 lg 2 sätestab, et keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Praegusel juhul tekkis keskmise töötasu arvutamise vajadus

§ 35kohaldamisega seonduvalt jaanuaris 2021.

a ning on ebaõige hageja ja maakohtu seisukoht, et keskmise töötasu arvestamise vajadus tekkis igakuiselt uuesti.

§ 35

kohaldamise kontekstis on oluline esmase vajaduse tekitanud sündmus, s.t et keskmine töötasu on

§ 35kohaldamise seisukohast muutumatu ning seda ei tule igakuiselt ümber arvestada.

Seega tuleb hageja keskmiseks töötasuks lugeda 1178 eurot 22 senti. Saamata jäänud puhkusetasu suurus on ebaõige ning maksimaalne oleks 343 eurot 4 senti. Maakohus on ebaõigesti rahuldanud hageja

§ 100

lg 4 alusel esitatud nõude 3000 euro ulatuses ning vastavat hüvitist tuleks vähendada 0 euroni.

§ 100

lg 4 alusel nõude esitamise aluseks on keskmine töötasu, mitte töölepingus sätestatud töötasu. Töötajapoolne töökohustuste rikkumine ei ole ainsaks

§ 100

lg 4 sätestatud hüvitise vähendamise aluseks ning arvesse tuleks võtta kõiki asjaolusid ja poolte käitumist kogumis, töösuhte kestust ja asjaolu, et hageja ei käinud alates

1. a detsembri keskpaigast enam kordagi tööl. Kostja võimaldas hagejal juba juulis
2. a, ehk kõigest 1,5 kuud pärast töölepingu sõlmimist, puhata 14 päeva, mis kinnitab, et kostja on tulnud hagejale alati vastu. Samuti tuleks hüvitise vähendamisel võtta arvesse kostja poolt esitatud tõendit, mis kinnitab, et hageja töökvaliteediga ei olnud kliendid ning restorani üürileandja rahul. Maakohus rahuldas hageja menetluskulude hüvitamise nõude põhjendamatult suures ulatuses. Arvestades hageja poolt esitatud dokumentide sisu ja mahtu, ning et tegemist ei ole keerulise vaidlusega, saab kokku pidada põhjendatud ajakuluks maakohtus maksimaalselt 2,07 tundi. 6
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus lahendas õigesti hageja tuvastusnõude. Maakohus selgitas, et kuivõrd seadusest ei tulene kohtule võimalust teha kannet töötamise registrisse, tuvastab kohus, et poolte vahel
4. mail 2020 sõlmitud tööleping on lõppenud

§ 91lg 2 p 2 alusel alates 2.

märtsist 2021. Maakohus leidis õigesti, et

§ 35

puhul tuleb iga kuu kohta eraldi hinnata, kas tööandja on andnud töötajale tööd ning kas töö andmata jätmine on toimunud hageja süül. Igal kuul tekib tööandjal kohustus anda töötajale tööd ning töötajal õigus nõuda selle eest töötasu. Puhkusehüvitise arvestamisel tuleb lähtuda nendest kuudest, mis on eelnenud töölepingu lõpetamisele ehk käesoleval juhul tuleb arvestada perioodi alates 2020. aasta septembrist. Maakohus mõistis välja hüvitise 3000 eurot kooskõlas

§ 100lg-ga 4.

Kostja väited hageja poolt pooltevaheliste kokkulepete või töölepingu rikkumise kohta on paljasõnalised ning tõendamata, hüvitise vähendamine ei ole põhjendatud. Hüvitis ei ole ebamõistlikult suur ning on kõiki asjaolusid arvestades nõrgema poole kaitseks õiglane. Kostja ei ole tänaseni töösuhtest tulenevat töötasu ega puhkusetasu hagejale välja maksnud. Hageja sai töötajana enda töökoha lõplikust sulgemisest teada Facebooki vahendusel pärast seda, kui restorani oli üle võtnud uus äriühing, isegi seda ei pidanud vajalikuks kostja hagejale teatada. Väljamõistetud menetluskulu 800 eurot on mõistlik ning maakohus on summa kujunemist otsuses piisavalt põhjendanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kostja kanda.
2. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse õigsust osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus hageja nõude rahuldas. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata.

§ 105

lg 1 järgi tuleb töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitada kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avaldus 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Viidatud sätte alusel peab ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti, s.o praegusel juhul kostja. Kostja on nõude töövaidluskomisjonile ja seejärel ka kohtule õigeaegselt esitanud. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus oleks pidanud jätma hageja tuvastusnõude läbi vaatamata. Vaidlust ei ole, et hageja on tuvastusnõude töövaidluskomisjonile esitanud, töövaidluskomisjon on selle rahuldanud ning tööandja on selles osas ka töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustanud. Kostja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise hagi läbivaatamata jätmise määrus jõustus Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrusega. Seega Riigikohtu
3. oktoobri
4. a määruse tegemisest alates saab väita, et töötajapoolse töölepingu ülesütlemise kehtivuse üle ei ole vaidlust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus lahendas õigesti ka hageja tuvastusnõude. Maakohus leidis põhjendatult, et kohus ei tee kannet töötamise registrisse. Maksukorralduse seaduse § 251 kohaselt on töötamise register maksukohustuslaste registri alamregister, mida peetakse Maksuja Tolliametile, Tööinspektsioonile, Eesti Töötukassale, Eesti Haigekassale, Sotsiaalkindlustusametile, Rahapesu Andmebüroole ning Politsei- ja Piirivalveametile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et 7 maksukohustuslaste registri põhimääruse § 69 p 3 järgi on töötamise registrisse kannete tegemisel, samuti kannete muutmisel, on alusandmeteks jõustunud kohtulahend. Töötamise registri kande tegemise aluseks oleva kohtuotsuse resolutsioonist peab olema nähtav kande tegemise alus, s.t kohtulahendi resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav muu lahendi tekstita (TsMS § 442 lg 5 teine lause). Resolutsioonist peab olema nähtav, mis alusel on pooltevaheline leping lõppenud. Seega oli hagejal tuvastushuvi ülesütlemise kehtivuse ja õigusliku aluse tuvastamiseks.
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja keskmise töötasu õigesti arvestanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus leidis põhjendatult, et tööandjal tekib kohustus anda töötajale tööd ning töötajal õigus nõuda töötasu igal kuul. Töötasu sissenõutavaks muutumise ajaks on üldjuhul palgapäev (

§ 5lg 1 p 5).

Pooltevahelise töölepingu p-i 4.

1. järgi tuli kostjal maksta hagejale töötasu kalendrikuu
2. kuupäevaks (dtl 40). Seega muutus iga kuu töötasu sissenõutavaks järgmise kuu
3. kuupäevaks. Kostja ei ole esitanud hageja arvestusele muid sisulisi vastuväiteid kui et keskmist töötasu oleks pidanud arvutama üks kord jaanuari
4. a seisuga. Seega rahuldas maakohus põhjendatult hageja saamata jäänud töötasu nõude 3100 eurot 31 senti. Ringkonnakohus märgib, et kostja väide keskmise kuu töötasu suuruse kohta, tuginedes
5. a jaanuari töötasule, s.o 1178 eurot 22 senti, oleks ka ebaõige. Maakohtu poolt tuvastatud keskmine töötasu jaanuari eest 1178 eurot 22 senti ei ole keskmine tasu terve jaanuari kuu eest, vaid keskmine töötasu jaanuari 13 tööpäeva eest. Vaidlust ei ole, et hageja oli kuni
6. jaanuarini 2021 haiguslehel.
7. Kuivõrd kostja ei ole ka puhkusehüvitise suurusele muid vastuväiteid kui keskmise töötasu arvestamise ebaõigsus esitanud ning ringkonnakohus leidis eespool, et maakohus ja hageja on keskmise töötasu õigesti arvestanud, on põhjendatud ka hageja saamata jäänud puhkusehüvitise nõue. Kostja poolt töövaidluskomisjonile
8. mail 2021 esitatud arvestuse algandmed on ebaselged (dtl 125–126), kostja ei ole arvutuskäiku välja toonud.
9. Kostja taotleb

§ 100

lg 4 alusel väljamõistetava hüvitise vähenemist 0 euroni.

§ 100

lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Apellatsioonkaebusest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaks jätta hüvitise välja mõistmata või seda maakohtu väljamõistetud hüvitisest vähendada. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks teavitanud hagejat töösuhte ajal, et hageja töökvaliteediga ei olnud kliendid ning restorani üürileandja rahul (dtl 234). Ka asjaolu, et kostja võimaldas hagejal puhata juba siis, kui töösuhe kestis vaid 1,5 kuud, ei anna alust hüvitise suuruse vähendamiseks. Väljamõistetud hüvitis on väiksem

§ 100lg-s 4 sätestatust.

1. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu poolt väljamõistetud menetluskulude vähendamiseks. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu
2. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsuses diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on hageja menetluskulusid niigi vähendanud ning on põhjendanud, milliseid hageja 8 kulusid ja mis ulatuses tuleb käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades lugeda põhjendatud ja vajalikuks.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 1164 eurot (koos käibemaksuga). Hageja lepinguline esindaja osutas õigusabiteenust ringkonnakohtus kokku 6 tunni ulatuses, s.o menetlusse võtmise määrusega tutvumine 0,25 tundi, apellatsioonkaebuse analüüs, nõupidamine kliendiga 1,5 tundi, apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 3,5 tundi, kohtumäärusega tutvumine ja kliendile edastamine 0,25 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 tundi. Kostja vaidles hageja menetluskulude suurusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse sisu, keerukust ja mahtu arvestades, samuti arvestades, et hagejat esindas nii töövaidluskomisjonis, kui ka kohtus sama lepinguline esindaja, on lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtu menetluses põhjendatud kokku 4 tunni ulatuses, s.o rahaliselt 768 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus lähtub esindaja tunnitasust 160 eurot (ilma käibemaksuta), sest asjas tähtsust omavaid toiminguid, s.o eelkõige kaebusega tutvumine ja sellele vastuse koostamine, on esindaja osutanud tunnitasuga 160 eurot, mitte 180 eurot. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt viivis4 kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 9