KOHTUMÄÄRUS Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Lea Pavelson Määruse tegemise aeg ja koht 30.01.2023, Rapla Tsiviilasja number 2-22-6254 Tsiviilasi Fausto Capital OÜ hagi Rapla valla (Rapla Vallavalitsuse k

§-s 10 sätestatud halduslepingu tingimustele. Samuti tugines kostja

§ 3

lg 4 II lause kohasele eeldusele, et kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga. Seega leidis kostja, et käesoleval juhul tegemist halduslepinguga, millega seonduva vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse (HKMS § 4 lg 1, HMKS § 6 lg 1, HMS § 95). Kostja leidis, et maakohus ei ole pädev asja lahendama ja seetõttu tuleb TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel jätta hagi läbi vaatamata. Hageja kostja seisukohtadega ei nõustu. Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida nii halduslepinguid kui tsiviilõiguslikke lepinguid. Riigikohtu lahendist nr 3-20-120 ei tulene, et lepingu puhul, mis seondub planeerimismenetluse ja ehitusloa menetluse küsimustega, on igal juhul tegemist halduslepinguga. Halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping juhul, kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Seevastu võib tsiviilõigusliku lepinguga olla tegemist juhul, kui eraisik üksnes kaasatakse teenuse tellimise korras avaliku ülesande täitmisele, ilma et talle oleks üle antud võimuvolitusi või lepinguga reguleeritaks kolmandate isikute õigusi (Riigikohtu lahend 3-3-1-64-03, p 12). Tallinna Ringkonnakohus on 19.08.2016 määruses haldusasjas 3-14-52329, p 6 leidnud, et selleks, et lugeda suhe avalik-õiguslikuks, peab haldusorgan õigussuhtes olema positsioonil, milles eraisikud olla ei saa ehk teostama võimu. Riigikohus on leidnud, et kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt, samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks kvalifitseerimise kasuks. Sellisel juhul ei ole põhjust asendada eraõiguslikku regulatsiooni avalik-õiguslikuga (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-15-01, p 11). Avaliku ülesande täitmisega ei kaasne alati täidesaatva riigivõimu volituste kasutamist. Kui avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võidakse avalikku ülesannet 2 täita ka eraõiguslikus vormis, mis tähendab, et ülesande täitmiseks luuakse haldusorgani ja puudutatud isikute vahel eraõiguslikud suhted. Sellises suhtes tekkinud vaidluste lahendamine ei ole HKMS § 4 lg 1 alusel halduskohtu pädevuses (Riigikohtu lahendid nr 3-3-4-1-11 (p 9) ja 3-3-1-49-12 (p 24)). Eelnevast järelduvalt seisneb võtmeküsimus lepingu kvalifitseerimisel halduslepinguks või tsiviilõiguslikuks lepinguks selles, kas lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kas leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi.1 Hageja arvates ei ole käesoleval juhul tegemist kummagi olukorraga. Esiteks ei reguleeri leping kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Lepingust ei tulene hagejale mistahes mõju kolmandate isikute subjektiivsetele avalikele õigustele. Teiseks ei ole käesoleval juhul antud 18.06.2012 koostöölepinguga hagejale avaliku võimu volitusi. Lepingus on lepitud kokku, et arendaja ehitab välja Rapla Põhjakeskuse rajamiseks vajaliku taristu, kuid Lepinguga ei ole hageja võtnud üle kostja kohustust tagada, et Põhjakeskuse detailplaneeringus ettenähtud taristu oleks välja ehitatud. Taristu väljaehitamise kohustuse tagamine jäi kostja kui avaliku võimu kandja kohustuseks – sellest kohustusest ei ole kostja lepinguga vabanenud (vt Riigikohtu lahend 3-3-4-2-11, p 9, milles vastupidi tugines kohus halduslepingu tuvastamisel sellele, et kohalik omavalitsus oli temal lasuvatest kohustustest vabanenud). Tsiviilasjas 2-191721 on Tartu Ringkonnakohus täiendavalt selgitanud: „Tähelepanuväärne on seegi, et vastustajale ei tulene lepingust mitte kohustus ehitada tee ja välisvalgustus, vaid kohustus tagada tee ja välivalgustuse valmisehitamine, s.o see ülesanne, mis seadusest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel. Seega on soovitud üle anda just kohaliku omavalitsuse tagamiskohustus, mitte reguleerida poolte suhteid töövõtulepingu või käsunduslepingu vormis. Lepingu objekti ning poolte õiguste ja kohustuste olemust ei ole seetõttu põhjust pidada tavapäraseks eraõiguslikes suhetes.“ Hageja ja kostja vahelises õigussuhtes on olukord võrreldes viidatud lahendiga vastupidine - Lepingust tulenes hagejale üksnes kohustus ehitada välja taristu, kuid hagejale ei tulenenud kohustust tagata taristu väljaehitamine, s.o see ülesanne, mis seadusest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel ehk kostjal. Eelnev tähendab, et kostjal lasuva avaliku ülesande täitmiseks loodi kostja kui haldusorgani ja hageja vahel eraõiguslikud suhted. Kostja on ka ise varasemalt korduvalt käsitlenud Lepingut tsiviilõigusliku lepinguna. Nimelt esitas kostja tsiviilasjas 2-11-11508 maakohtusse hagi hageja vastu omandi üleandmiseks ja tahteavalduste asendamiseks. Hagis tugines kostja Lepingule ning leidis, et Lepingu punktist 13 tuleneb hagejale kohustus omandi üleandmiseks. Samuti esitas kostja tsiviilasjas 2-21-2746 maakohtusse hagi hageja vastu kaasomandi lõpetamise ja jagamise nõudes, milles tugines samuti Lepingule. Kummaski tsiviilasjas ei leidnud kostja, et tegemist oleks olnud halduslepinguga, vaid leidis, et tegemist on tsiviilõigusliku lepinguga, mistõttu pöördus kostja ka mõlemal juhul maakohtusse. Seega on pooled olnud ühiselt seisukohal, et tegemist on tsiviilõigusliku lepinguga. Käesolevas asjas vastupidisele seisukohale tuginemine on seega mitte üksnes ebaõige ja vastuoluline, vaid ka kohut teadlikult eksitav. Eelmises lõigus toodud põhjendustel ei saa ka kostja tugineda

§ 3

lg 4 II lause kohasele eeldusele, mille kohaselt, kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse halduslepingu olemasolu. Kostja enda senistest seisukohtadest teistes tsiviilasjades nähtub poolte ühine tahe ja arusaam, milleks oli tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine. Ebaõiged on kostja väited, et Lepingu tingimused vastavad

§-s 10 sätestatud halduslepingu tingimustele. Lepingust ei selgu väidetavalt üleantav haldusülesanne (

§ 10

p 2), vaid Lepingus on üksnes lepitud kokku, et selles sätestatakse „poolte koostöö alused seoses Põhjakeskuse detailplaneeringus ettenähtud taristu väljaehitamisega“. Samuti ei toimunud lepingu täitmiseks kohaliku omavalitsuse poolset rahastamist (

§ 10

p 3), ei lepitud kokku järelevalvet teostavat isikut (

§ 10

p 5), ei sätestatud hageja poolset majandusaasta aruande esitamise kohustust (

§ 10

p 5), ei lepitud kokku järelevalveasutuse või -organi õigustes ning hageja kohustustes halduslepingu lõpetamise korral tagada haldusülesande täitmise järjepidevus (

§ 10

p 9) ega lepitud kokku tagatistes (

§ 10p 10).

Seega 3 olulises ulatuses on Lepingust vastupidi halduslepingu kohustuslikud tingimused puudu. Kokkuvõtvalt on hageja seisukohal, et hagi on õigesti esitatud maakohtusse. Arvestades käesolevat menetluslikku olukorda tuleks enne sisulise menetlusega jätkamist lahendada kohtu pädevuse küsimus. Kui kohus leiab, et hagi ei kuulu maakohtu pädevusse, laieneb sama järeldus ka kostja vastuhagile, mille osas tuleb menetlus samuti lõpetada. Kui kohtute pädevuse küsimus on lahendatud, on võimalik määrata hagejale uus tähtaeg vastuhagile vastuse esitamiseks (kui asja menetlemine kuulub maakohtu pädevusse) või jätta nii hagi kui vastuhagi läbi vaatamata (kui asja menetlemine kuulub halduskohtu pädevusse). Maakohtu seisukoht 1.Kohus leiab, et kostja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 2.TsMS § 423 lg 1 p 13 sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. 3.Erialakirjanduse kohaselt TsMS § 9 lg 1 kohaselt lahendavad maakohtud tsiviilasju, milleks on § 1 teise lause järgi eraõigussuhtest tulenevad kohtuasjad. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskoht pädevuses avalik-õiguslikest suhetest tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Samuti või seadusega halduskohtu pädevusse anda muu ülesande (HKMS § 4 lg 2). Kohtute pädevuse piiritlemisel tuleb aluseks võtta vaidlusaluse õigussuhte iseloom, kusjuures avalik-õiguslikest suhetest tulenevaid vaidlusi menetleb halduskohus ning eraõiguslikest suhetest kerkivaid vaidlusi maakohus, kui seadus ei sätesta teisiti. Õigussuhte määratlemisel ei mängi rolli pooltevahelisele õigussuhtele (nt lepingule) antud nimetus, vaid just õigussuhte tegelik iseloom. Ka riik võib osaleda tsiviilkäibes tsiviilõiguslike lepingute kaudu, samas kui eraõiguslikud isikud võivad halduslepingu alusel omada avalik-õiguslikke õigusi ja kohustusi. Riik annab enda avalik-õiguslikke ülesandeid eraõiguslikele isikutele edasi halduslepingute alusel. Kui eraõiguslikku isikut haldusülesannete täitmiseks volitavast lepingust ei nähtu selgelt poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse et tegemist on halduslepinguga (

§ 3lg 4 viimane lause. Ts

MS § 1 kohaselt on avalik-õigusliku suhtega tegemist juhul, kui vähemalt üks pool teostab õigussuhtes eriõigusi, mille pädevus saab olla ainult avaliku võimu kandjal. Avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, kui ülesannet täidab eraõiguslik isik. Ei ole välistatud, et avalikke ülesandeid täidetakse eraõiguslikus vormis. 4.Pooltevahelise koostöölepinguga 18.06.2012 loeb kohus tuvastatuks, et lepinguga sätestatakse poolte (Rapla vald ja Rappeli Keskus OÜ, s.o arendaja) koostöö alused seoses Põhjakeskuse detailplaneeringus ettenähtud taristu väljaehitamisega. Kõik varasemad sellekohased lepingud ja kokkulepped loetakse alates käesoleva lepingu sõlmisest poolte vastastikusel kokkuleppel lõppenuks, kusjuures varasematest lepingutest ja kokkulepetest tulenevate õiguste ja kohustuste asemel omandavad pooled uued, käesolevast lepingust tulenevad õigused ja kohustused.

1. Arendaja ehitab välja Rapla Põhjakeskuse (kaubanduskeskus) rajamiseks vajaliku taristu alljärgnevas mahus: 1.1 . arendusalalt sademetevee ärajuhtimiseks vajaliku sademevee- ja kraavidesüsteemi (ca 800 m ulatuses) vastavalt eelprojektile ,,Rapla Põhjakeskus: olme-, surve- ja sadeveekanalisatsiooni, eelvoolu välisvõrgud" (Töö nr 065-11, OÜ Pakrum); 1.
2. tuletõrjevee surve tagamiseks veetorustiku (ca 1200 m ulatuses) vastavalt põhiprojektile ,,Rapla kaubanduskeskus: veetorustiku projekt Alu tee, Suve tänaval ja Tallinna mnt-l" (Töö nr 012022, OÜ Energiapartner); 1.
3. survekanalisatsiooni torustiku koos ülepumplaga (ca 435 m ulatuses) vastavalt eelprojektile ,,Rapla Põhjakeskus: olme-, surve- ja sadeveekanalisatsiooni, eelvoolu välisvõrgud" (Töö nr 065-11, OÜ Pakrum); 1.
4. arendusalalt isevoolse kanalisatsioonitorustiku (ca 270 m ulatuses) 4 ülepumplasse vastavalt eelprojektile ,,Rapla Põhjakeskus: olme-, surve- ja sadeveekanalisatsiooni, eelvoolu välisvõrgud" (Töö nr 065-11, OÜ Pakrum);; 1.
5. Suve tänavalõigu - olemasoleva ja rekonstrueeritava tänavalõigu lõpust kuni Risti tänavani vastavalt põhiprojektile ,,Rapla linn, Tallinna mnt 4 kaubanduskeskust teenindava teedevõrgu projekt" (Töö nr 02112, insener R S) 1.
6. Risti tänavalõigu - Suve tänavast kuni Uusküla ringristmikuni vastavalt põhiprojektile ,,Rapla linn, Tallinna mnt 4 kaubanduskeskust teenindava teedevõrgu projekt" (Töö nr 02112, insener R S); 1.6.
7. Risti põik tänava väljaehitamine vastavalt detailplaneeringule toimub koos POS 3-le ehitatava hoonega. 1.
8. Kagu tänavalõigu (Traktoritee) - tugimaanteest nr 15 kuni arendatava kinnistuni vastavalt põhiprojektile ,,Rapla linn, Tallinna mnt 4 kaubanduskeskust teenindava teedevõrgu projekt" (Töö nr 02172, insener R S) 1.
9. Arendaja taastab ehitusprotsessi käigus kahjustatud Suve tänava teelõigu Alu teest kuni uue rajatava Suve tänava teelõiguni. Arendaja kohustuste mahu lõplikul määramisel ning kõigi Lepingus nimetatud dokumentide (detailplaneering, ehitusload, ehitusprojektid jne) edasisel tõlgendamisel juhinduvad Pooled Lepingu punktist 1.; s.t. et Arendaja ei ole kohustatud ehitama välja taristut selles osas, mis ei ole sätestatud Lepingu punktis 1., isegi kui Lepingus nimetatud dokumendid näevad ette taristu rajamise suuremas ulatuses. Vald selgitab käesolevaga, et ta ei pea vajalikuks tänavalõigu ,,Risti põik" kohest väljaehitamist Arendaja poolt vastavalt kehtivale detailplaneeringule, mistõttu ei nõua Vald Arendajalt nimetatud kohustuse täitmist ega sea seda ka eeltingimuseks kasutuslubade väljastamisel. Selle asemel peab Vald ülekaalukat avalikku huvi (piirkonna ühtlasem areng, liikluse sujuvam kulg. olemasolevate reaalselt kasutatavate tänavate lõpetamine ja pikendamine) silmas pidades vajalikuks nõuda arendajalt Suve tänavalõigu väljaehitamist Kagu tänavast kuni Risti tänavani, milline kohustus on sätestatud lepinguus, kuid millist kohustust kehtiv detailplaneering ei sätesta. Arendaja kinnitab, et ta on vastavalt valla soovile valmis ehitama ühe tänavalõigu (Risti põik) asemel välja teise, mõnevõrra kallima tänavalõigu (Suve tänav Kagu tänavast kuni Risti tänavani, tingimusel, et vald täidab oma kõiki lepingust tulenevaid kohustusi (sh kasutuslubade väljastamise osas). 5.Riigikohtu erikogu määruse nr 3-3-4-2-11, p 11 kohaselt, kui lepingu sisu on lahutamatult seotud detailplaneeringuga – ühelt poolt lubavad arendajad võtta üle valla EhS §-st 13 tuleneva kohustuse rajada vastavalt planeeringule planeeritava maa-ala infrastruktuur, vastutasuks lubab vald teha omalt poolt kõik planeeringu kehtestamiseks ja mitte viivitada ehitus- ja kasutuslubadega. Eeltoodust tulenevalt on poolte lepingust tulenevad kohustused omavahel soetud ning tegemist ei ole tsiviilõigusliku lepinguga. Riigikohtu 24.11.2022 lahendi nr 3-20120 kohaselt on lepingu puhul tegemist halduslepinguga, kui sellega reguleeritakse muu hulgas planeerimismenetluse ja ehitusloa menetluse küsimusi. Planeerimismenetlus ja ehitusloa menetlus on avalik-õiguslikud menetlused ning nendega seotud pooltevahelised õigussuhted on seega avalik-õiguslikud. 6.Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja hagiavalduse aluseks on hageja ja kostja vahel 18.06.2012 sõlmitud haldusleping, mis kannab pealkirja „Koostööleping“. Halduslepingu 2012.a preambulis on pooled sätestanud lepingu eesmärgiks järgneva: „Lepinguga sätestatakse poolte koostöö alused seoses Põhjakeskuse detailplaneeringus ettenähtud taristu väljaehitamisega“. 2012.a halduslepingu punktis 1 on sätestatud arendaja (hageja õiguseellase) kohustused seoses Rapla Põhjakeskuse rajamiseks vajaliku taristuga vastavalt Põhjakeskuse detailplaneeringule. Seega tulenevalt väljakujunenud kohtupraktikast, sh Riigikohtu lahendist nr 3-20-120, on praegusel juhul poolte vahel 2012.a sõlmitud lepingu näol tegemist halduslepinguga. Halduslepinguga seotud vaidluste lahendamine kuulub aga halduskohtu pädevusse (HKMS § 4 lg 1 koosmõjus HKMS § 6 lõikega 1 ning HMS §-ga 95). Eeltoodu alusel 2012.a leping vastab halduslepingu tingimustele. Teisalt on

§ 3

lg 4 kohaselt 5 lubatav sõlmida haldusülesande täitmiseks ka tsiviilõiguslik lepingu, kui seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist, lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi või kohustusi ning riiki või kohalikku omavalitsust ei vabastata sellel lasuvates kohustustest ega kasutata ülesande täitmisel riigivõimu volitusi. Seega, kui

§ 3

lg 4 ei keela paragrahvis toodud tingimustel sõlmida tsiviilõiguslikku lepingut, ei tähenda see automaatselt seda, et poolte vahel oligi sõlmitud tsiviilõiguslik leping. 7.Halduskoostöö seaduse (

) § 10 sätestab haldusülesande täitmiseks sõlmitava halduslepingu tingimused. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et antud juhul vastab poolte vahel 2012.a sõlmitud lepingu eesmärk ning lepingu tingimused halduslepingu regulatsioonile ning seetõttu tuleb kõik 2012.a lepinguga seotud vaidlused lahendada ka halduskohtus. 8.

§ 3

lõike 4 teise lause kohaselt kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga. Koostöölepingust 18.06.2012, kasutades grammatilist tõlgendamist, ei nähtu, et pooled oleksid väljendanud tahet sõlmida tsiviilõiguslik leping. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et antud juhul viitab poolte vahel 2012.a sõlmitud leping tervikuna nii oma eesmärgilt, sisult kui ka iseloomult üheselt sellele, et tegemist on poolte vahel sõlmitud halduslepinguga, millega seotud vaidluste lahendamiseks on pädevaks kohtuks halduskohus. Kohus leiab, et hageja vastuväited on otsitud, seega kohus ei nõustu hageja vastuväidetega. Kohus leiab, et asjas ei oma mingit tähtsust teiste tsiviilasjade õiguslikud ega menetluslikud positsioonid. Antud asjas on kohus andnud hinnangu poolte vahel 18.06.2012 sõlmitud halduslepingu õiguslikule iseloomule ja arvestanud vastava Riigikohtu praktikaga. Kohus ei ole andnud hinnangut pelgalt hagiavalduses toodud mõne fakti põhjal. 9.TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel ei võta kohus hagi menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Kuna maakohus on praegusel hetkel hagiavalduse ja vastuhagi menetlusse võtnud, näeb TsMS § 423 lg 1 p 13 ette, et kui kohus on hagi ekslikult menetlusse võtnud, tuleb hagi jätta läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Eeltoodu alusel tuleb jätta nii hagi kui ka vastuhagi läbivaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Menetluskulude jaotus 10.TsMS § 168 lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. 11.Kostja palub jätta kohtul hagiavaldusega seotud menetluskulud tervikuna hageja kanda, mõistes hagejalt välja hagiavaldusega seotud kostja menetluskulud. Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda. 12.Kohus leiab, et hagiavaldusega seotud nii hageja kui ka kostja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda ja vastuhagiga seotud nii vastuhageja kui ka vastukostja menetluskulud kuuluvad jätmisele vastukostja kanda TsMS § 168 lg 2 alusel. 13.Kohus selgitab, et TsMS § 177 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) 6 7