← Eesti

4-20-3316/100

Obsah (9)§ 42§ 2§ 125§ 126§ 40§ 139§ 19§ 196§ 38

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 18. jaanuar 2022 Kohtuasja number 4-20-3316 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik Kohtuasi O.T (XXX) kaebus Keskkonnainspektsiooni 17. juuli 2020 otsusele

) § 126 lg 1 kohaselt on kaebuse esitanud isiku ja kohtuvälise menetleja osavõtt kaebuse kohtulikust arutamisest kohustuslik, kui kohus seda vajalikuks peab. Käesolevas kohtuasjas pidas kohus O.T osavõttu asja kohtulikust arutelust vajalikuks ning kohustas O.T osalema kohtuistungitel. Kaitsja osavõtt kohtuistungitest ei ole kohustuslik.

§ 42

lg 1 kohaselt peab isik juhul, kui tal ei ole võimalik kutses märgitud ajal menetleja juurde ilmuda, sellest viivitamata teatama.

§ 42

lg 2 p 3 järgi on ilmumata jäämise mõjuvaks põhjuseks mh asjaolu, mida menetleja peab mõjuvaks.

§ 42lg 2 p 3 sisustamiseks tuleb käesoleval juhul pöörduda kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) sätete juurde, kuivõrd

§ 2kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Kr

MS § 170 lg 1 kohaselt, kui kutsutul ei ole võimalik tähtpäevaks ilmuda, peab ta sellest viivitamata teatama. Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse ilmumata jäämise mõjuvad põhjused ning p 1 kohaselt on selleks äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega, p 2 kohaselt kutse mittekättesaamine või hilinenult kättesaamine, p 3 kohaselt raske haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus, mis ei võimalda isikul ilmuda menetleja juurde, p 31 kohaselt osavõtt varem määratud kohtuistungist ja p 4 kohaselt muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks.

  1. O.T on kaitsja vahendusel kohtule teatanud, et tema istungile ilmumist
  2. novembril 2021 takistab haigestumine. Seega võivad kaebuse esitaja suhtes kohalduda KrMS § 170 lg 2 p 3 sätted. Samas loetakse mõjuvaks põhjuseks isiku raske haigestumine, mis eeldab vältimatut tervishoiuteenuse osutamist, raske haigestumise toomine mõjuva põhjusena peab olema tõendatav ning pelgalt haigestumine ei ole viidatud sätte kohaselt ilmumata jäämise mõjuvaks põhjuseks.
  3. KrMS § 170 lg 4 kohaselt peab isik esitama lg 2 p-s 3 nimetatud takistuse esinemise kohta menetlejale tõendi. Tõendi vormi ja väljaandmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister.
  4. jaanuaril 2016 vastu võetud tervise- ja tööministri määruse nr 5 „Menetlustoimingule väljakutsutud isiku või tema lähedase ilmumata jätmisel terviseseisundist tingitud põhjendatud takistuse kohta menetlejale esitatava tõendi vorm ja väljaandmise kord“ (edaspidi Terviseseisundi tõendamise kord) § 1 lg 2 kohaselt käsitletakse tõendina väljavõtet tervisekaardist, haigusloo epikriisi, haigusloo erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardi osa, kiirabikaarti, väljavõtet hambaravikaardi päeviku osast või muud terviseseisundit kirjeldavat asjakohast dokumenti või selle osa. Terviseseisundi tõendamise korra § 2 lg 2 3

(10)kohaselt antakse tõend välja menetlustoimingule väljakutsutud isikule, kelle terviseseisund või lähedase isiku haigus ei võimalda väljakutsutud isikul ilmuda kutses esitatud tähtajaks menetlustoimingule. Terviseseisundi tõendamise korra § 2 lg 3 kohaselt käsitletakse kiirabikaarti või selle koopiat tõendina juhul, kui kiirabi väljakutse esitati päeval, mil isik pidi menetleja juurde ilmuma ja menetlustoimingule ilmumise tähtajale eelnevalt. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 vormistatakse tõend ja väljastatakse isikule pärast tervishoiuteenuse osutamist ning sellekohase kande tegemist tervishoiuteenuse osutamist tõendavasse dokumenti, mis on vormistatud sotsiaalministri
  1. septembri 2008 määrusega nr 56 ja
  2. septembri 2008 määrusega nr 53 kehtestatud tingimustel ja korras.
  3. O.T on oma kaitsja vahendusel viidanud COVID-19 tüsistuste põdemisele, mis tema väitel takistavad istungile ilmumist, ja haiguslehe olemasolule. Kohtuistungile ilmumist takistava terviseseisundi esinemist saab kohus aga kontrollida üksnes nõuetekohase tõendi alusel. Kohtule jääb arusaamatuks viide perearsti väidetava keeldumise kohta nõuetekohase tõendi väljastamiseks. Kohtul puudub juurdepääs isiku terviseandmetele digiloos ja istungile ilmumist takistava asjaolu tõendamine on kaebaja kohustus. O.T ei ole Terviseseisundi tõendamise korra nr 5 §-s 2 sätestatud vormis koostatud tõendit esitanud, mistõttu on tema menetlustoimingule ilmumist takistav terviseseisund tõendamata. O.T oli võimalus tõendi saamiseks pöörduda haigestumise päeval perearsti vastuvõtule või istungipäeva hommikul erakorralise meditsiini osakonda. Haigestumist tuleb tõendada seaduses nõutavate dokumentide kaudu. Viide haiguslehe avamise kohta ei tõenda isiku terviseseisundit, mis takistab tal menetlustoimingule ilmumist, ega asenda seaduses nõutavat eriteadmisi omava isiku poolt väljastatavat tõendit. Ka kohtul pole võimalik hinnata, kas isik on haigestunud ja kas tegemist on raske haigestumisega, mida on võimalik vaadelda takistusena vastavalt KrMS § 170 lg 2 p-le
  4. Kohus ei saa jätta märkimata ka asjaolu, et kohtuistung on O.T ja/või tema kaitsja taotlusel korduvalt edasi lükatud. Edasilükkamise põhjus on sageli olnud ka kaebaja terviseseisund. O.T kaebus on kohtumenetluses olnud juba ligi 16 kuud ja selle aja jooksul ei ole kaebaja kordagi kohtuistungile ilmunud, mistõttu on kohtul tekkinud põhjendatud kahtlus, et O.T puudub huvi oma kaebuse sisulise arutamise vastu ning ta on asunud kohtumenetlust venitama. Kuna kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamine on isiku vaba valik, siis kaebaja peab ka arvestama kaebuse esitamisega kaasnevate tagajärgedega, s.o näiteks kohtuistungile ilmumise kohustusega. Isik on kohtule kaebust esitades kohustatud kasutama oma kaebeõigust heauskselt. Olukorras, kus isik on vabatahtlikult esitanud kohtule kaebuse, on loomulik, et kaebuse esitaja tunneb huvi menetluse käigu vastu ning ilmutab vajalikku hoolsust kaebuse võimalikult kiireks ja sujuvaks lahendamiseks. 23.

§ 125

lg 1 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole põhjendatud taotlusel, lähtudes sama seadustiku §-st 42, lükata kaebuse arutamise edasi ühel korral kuni üheks kuuks. O.T kaebuse kohtulik arutamine on edasi lükatud juba 6 korda. Kuna kohus on teinud O.T kohtuistungile ilmumise kohustuslikuks, aga kohtuistungile ta ei ilmunud, ei ole põhjendatud tema kaebuse arutamist enam edasi lükata. Kohtu ülesanne on tagada, et kaebus saaks lahendatud õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Seetõttu ei luba kohus menetlusosalisel ehk praegusel juhul O.T menetlusõigusi kuritarvitada ning menetlust enam edasi venitada. 24.

§ 126

lg 2 kohaselt, kui kaebuse esitanud isik ei ilmu kaebuse arutamisele, kuigi talle saadetud kutses on teatatud kohustusest kaebuse kohtulikust arutamisest osa võtta, ja kaebuse arutamist ei lükata edasi vastavalt

§-le 125, jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata. Seega jätab kohus O.T kaebuse läbi vaatamata. 4

(10)Määruskaebus
  1. Viru Maakohtu määruse peale esitas O.T kaitsja vandeadvokaat K. Namm määruskaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
  2. novembri 2021 määrus tühistamist kaebuse läbi vaatamata jätmise osas ning väärteoasja tagastamist Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning põhjendab seda järgmiselt.
  3. O.T oli istungile ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus, s.o raske haigestumine.
  4. novembril 2021 teatas kaitsja kohtule, et O.T edastas meili teel teabe, et ta põeb COVID-19 tüsistusi, on haiguslehel, kohtuistungile ilmuda ei saa ning palub kohtuistung edasi lükata. O.T edastas kohtule ka vastava tõendi: haiguslehe. O.T lähtus sellest, mida menetleja kutses oli kirjutanud. Nimelt on O.T-le edastatud kutses märgitud, et mõjuval põhjusel mitteilmumisest tuleb kohut õigeaegselt ja viivituseta teatada ning seejärel loetletud, millised on seaduse järgi mõjuvad põhjused. Kutses ei ole selgitatud, millisel viisil ja milliste vahenditega tuleb tõendada mõjuva põhjuse olemasolu. O.T teavitas kohut raskest haigestumisest ning esitas haiguslehe. Ta ei teadnud, et esitatud tõend ei sobi või sellest ei piisa.
  5. Kohus leidis, et O.T hoiab pahatahtlikult menetlusest kõrvale ning kuritarvitab menetlusõigusi. Kuivõrd kaebuse esitaja on aktiivselt näidanud üles huvi menetluses osaleda, samuti esitanud tõendeid oma tervisliku seisundi kohta ning palunud istungi aeg edasi lükata, ei ole võimalik järeldada, et ta tahab menetlusest kõrvale hoida. Eriti arvestades, et O.T ei ole kohtu alla antud ega kellegi teise poolt kohtusse kaevatud, vaid tegu on O.T poolt vabatahtlikult esitatud väärteokaebusega, st teadmises, et temal tuleb sealses kohtumenetluses ka osaleda. O.T tervislik seisund ei ole ka temale endale kerge, kuid kahjuks ei ole ka täielikult tema kontrolli all. Tõenäoliselt võib tänaseks päevaks üldtuntuks lugeda väidet, et COVID-19 võib olla ohtlik ning sellega kaasnevad sageli ka tüsistused. Kuivõrd kohtule oli teada (koos asjakohaste tõenditega), et kuu varem oli kaebuse esitajal positiivne COVID-19 tulemus, ei saanud informatsioon COVID-19 tüsistustest olla kohtu jaoks täiesti ebausutav. Seega jääb selgusetuks, kuidas kohus jõudis järeldusele, et kaebuse esitaja menetlusõigusi kuritarvitab. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et raske haigestumine on kohtusse ilmumata jäämise mõjuv põhjus (KrMS § 170 lg 2 p 3) ning, et süüdistatav ei saa vastutada selle eest, kui terviseseisund ei võimalda tal kriminaalmenetluses osaleda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 650).
  6. Kohus leidis, et O.T ei ole oma kirjale lisanud Terviseseisundi tõendamise korra 5 §-s 2 sätestatud korras vormistatud tõendit, mistõttu on kaebuse esitaja kohtule edastatud kirjas väljendatud menetlustoimingule ilmumist takistav terviseseisund tõendamata. Samuti leidis kohus, et kaebajal oli võimalus tõendi saamiseks pöörduda haigestumise päeval perearsti vastuvõtule või istungipäeva hommikul erakorralise meditsiini osakonda ning et haigestumist tuleb tõendada seaduses nõutavate dokumentide kaudu. Samas ei ole kohus kaebuse esitajat teavitanud sellest, millises vormis tõend esitada tuleb. Tõenäoliselt ei ole O.T Terviseseisundi tõendamise korraga tuttav. Vähemalt mitte selliselt, et teaks täpselt, millist ja millises vormis dokumenti on vaja kohtule esitada. Ei ole ka mõistlik eeldada, et õigushariduseta isikud oleksid või peaksid olema teadlikud, millises vormis milliseid tõendeid nõutakse. Kuivõrd O.T teavitas kohut neli päeva enne istungit, oli kohtul võimalik kaebuse esitajat või tema kaitsjat teavitada, et esitatud dokument ei ole piisav ja ei võimalda kohtul hinnata, kas tegu on mõjuva põhjusega.
  7. Kohus on muu hulgas väitnud, et kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus läbi vaatamata, kuna kaebuse esitaja ei ilmunud kohtuistungile ja istungid on korduvalt edasi 5
(10)lükatud. Samas nähtub nii kohtuistungi helisalvestisest kui ka protokollist, et tegelikult taotles kohtuväline menetleja asja lahendamist kirjalikus menetluses ning ei palunud kaebuse läbi vaatamata jätmist. Samuti on kohus väitnud, et on kaitsjale teatanud, et kohtuasjas on enam kui aasta jooksul toimunud põhjendamatuid viivitusi ja seetõttu ei pea kohus enam võimalikuks menetlusega viivitada. Samas on kohus iga kohtumenetluse edasilükkamise varasemalt lugenud põhjendatuks ning on ise välja toonud, et O.Taotlused istungite edasilükkamiseks on olnud peamiselt tingitud tema tervislikust seisundist. Seega jääb arusaamatuks, kuidas varasemalt kohtu hinnangul põhjendatud taotlused on järsku muutunud põhjendamatuteks viivitusteks. 30. Riigikohtu kriminaalkolleegium on määruses nr 3-1-1-128-05 selgitanud, et vastavalt

§ 126

lg-le 2 võib väärteoasjas tehtud otsuse peale esitatud kaebuse jätta läbi vaatamata üksnes juhul, kui kaebaja ei ilmu kohtuistungile vaatamata sellele, et talle saadetud kutses on teatatud kohustusest kaebuse kohtulikust arutamisest osa võtta ning kaebuse arutamist ei ole

§ 125alusel edasi lükatud.

Seega lasub kaebust arutaval kohtul kohustus toimetada kohtumenetluse poolele

§-s 41 sätestatud korras kätte kohtukutse, milles peab muu hulgas olema vastavalt

§ 40

lg 2 p-le 7 märgitud, kas isiku ilmumine on kohustuslik ning kohtuistungile ilmumata jäämise tagajärg kaebuse läbi vaatamata jätmise näol (

§ 40lg 1 p 7, § 126 lg 2).

22. novembri 2021 istungi kutse on O.T-le edastatud, selles on kaebuse esitajat teavitatud, et osalemine on kohustuslik ning loetletud kohtusse ilmumata jätmise tagajärjed. Samas on tagajärgedena nimetatud vaid võimalust ilmumata jätmisel isikut trahvida või kohaldada sundtoomist. Kaebuse esitajat ei ole teavitatud kaebuse läbi vaatamata jätmisest kui võimalikust tagajärjest. 31.

§ 139

lg 2 p 3 kohaselt võib apellant tugineda apellatsioonis muu hulgas maakohtule esitamata tõenditele, kui põhjendatakse, et neid ei olnud võimalik varem esitada. Käesolevalt esitatakse määruskaebusega koos ambulatoorne epikriis ja saatekirja vastus, mis annavad kohtule võimaluse analüüsida, kas tegu oli raske haigestumisega, mis ei võimalda isikul ilmuda menetleja juurde. Nimetatud tõendeid ei olnud võimalik kohtule varasemalt esitada eelkõige seetõttu, et kaebuse esitaja ei olnud teadlik, et tema esitatud taotluse/teavitusega koos edastatud tõend ei ole piisav/sobiv. Kuivõrd kaebuse esitaja ei olnud teadlik sellest enne, kui kohtumäärusest lugeda sai, ei olnud neid võimalik varem esitada. Samuti ei olnud neid võimalik varem esitada, sest tal ei olnud endal ligipääsu nendele andmetele. Ringkonnakohtu seisukoht 32. Kaitsja viitab sellele, et kaebuse esitajat ei teavitatud kaebuse läbi vaatamata jätmisest kui võimalikust tagajärjest. See ei ole oluline: seadus ei näe sellist teavitamist kaebuse läbi vaatamata jätmise eeldusena ette. 33. Maakohus lükkas käesolevas asjas istungit korduvalt edasi. Sedasi talitamine ei olnud korrektne. Nimelt sätestab

§ 125

lg 1 ls 1, et kohtumenetluse poole põhjendatud taotlusel võib maakohtunik

§-st 42 lähtudes lükata kaebuse arutamise edasi kuni üheks kuuks. See tähendab, et kui väärteoasja istung juba korra on mõne kohtumenetluse poole taotlusel mõjuva põhjuse tõttu edasi lükatud, ei ole seda uue mõjuva põhjuse korral võimalik enam teist (saati siis kolmandat või enamat) korda edasi lükata. Istungi edasi lükkamine tuleks kõne alla üksnes

§ 125

lg 1 ls 2 alusel lisatõendite hankimiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 4-15-11303/29, p 6). Niisiis tekib küsimus, kuidas tuleb talitada olukorras, kus mõni kohtumenetluse pool esitab taotluse lükata korra juba

§ 125

lg 1 ls 1 alusel edasi lükatud istung veel kord edasi – ja ta taotleb seda mõjuva põhjusega

§ 42mõttes.

Eeltoodust tulenevalt tuleb niisugune taotlus jätta rahuldamata: seda sõltumata sellest, kas eelmise edasilükkamise tingis sellesama või mõne muu kohtumenetluse poole taotlus (nt 6

(10)lükati istung edasi kaitsja haigestumise tõttu ja nüüd taotleb istungi edasi lükkamist haigeks jäänud menetlusalune isik). Sellises olukorras tuleb ringkonnakohtu hinnangul istung ära pidada – ja seda nende kohtumenetluse poolte osavõtul, kes istungile ilmunud on. Mõjuval põhjusel puuduv kohtumenetluse pool peab niisiis aktsepteerima seda, et asja arutatakse tema osaluseta. On tõsi, et selliselt talitamine kujutab endast vähemalt olukorras, kus mõjuval põhjusel ei saa istungile tulla menetlusalune isik, mõningast põhiseaduse § 15 järgse menetluspõhiõiguse riivet: üldjuhul on isikul õigus viibida oma asja arutamisel. Siiski on see riive ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Nimelt on kohtupraktikas leitud, et

§ 125

lg 1 ls 1 regulatsioon on põhjendatav seadusandja sooviga vältida menetluse venitamist – sest väärtegude aegumistähtajad on lühikesed (Harju Maakohtu määrus nr 4-21-1235/21). Riigi soov väärtegudele reageerida on oluline põhiseaduslik huvi – ja seetõttu peabki menetlusalune isik (kohtumenetluse pool) leppima, et n-ö halbade asjaolude kokkulangemise korral arutatakse tema asja ilma tema osaluseta ka siis, kui tal on istungile mittetulemiseks igati adekvaatne põhjus. Seda leides saab arvesse võtta ka asjaolu, et väärteoetteheide on nt kuriteoetteheitest märksa kergema kaaluga ja ka väärteosanktsioonid on palju leebemad kriminaalkaristustest. 34. Eelöeldu kohaldub aga olukorras, kus mõni kohtumenetluse pool ei ilmu istungile (pole varem ilmunud istungile) mõjuval põhjusel. On aga olemas ka normid, mis reguleerivad seda, kui kohtumenetluse pool jätab istungile ilmumata ilma mõjuva põhjuseta. 35. Kohtuvälise menetleja ilmumata jäämise osas on regulatsioon selge:

§ 126lg-st 3 lähtuvalt arutatakse asi kohale ilmunud pooltega ära.

36. Kaitsja ilmumata jäämise osas on asi segasem.

§ 126lg 1 kaitsja osalemise kohustuslikkusele ei viita.

Samas aga on menetlusalusel isikul õigus kaitsjale: vt

§ 19lg 1 p 2.

Seetõttu võiks olla põhjendatud tõlgendada

§ 125lg 1 järgmiselt.

Kui istungit pole veel kordagi

§ 125

lg 1 ls 1 alusel edasi lükatud, võib seda menetlusaluse isiku taotlusel teha siis, kui tema kaitsja jätab istungile ilma mõjuva põhjuseta ilmumata. Kui aga istung juba on korra

§ 125

lg 1 ls 1 alusel edasi lükatud, tuleb niisuguses olukorras (kaitsja jätab mõjuva põhjuseta ilmumata) jätta menetlusaluse isiku istungi edasi lükkamise taotlus rahuldamata ja pidada istung ära ilma kaitsjata – sest kui istungi saab ära pidada ka ilma mõjuval põhjusel puuduva kohtumenetluse poole osaluseta (vt ülal), peab selle saama seda enam ära pidada ilma sellise kohtumenetluse poole osaluseta, kes puudub mitte-mõjuval põhjusel. 37. Menetlusaluse isiku mõjuva põhjuseta ilmumise tagajärgi reguleeritakse

§ 126

lg-s 2: kui kaebuse esitanud isik ei ilmu kaebuse arutamisele, kuigi talle saadetud kutses on teatatud kohustusest kaebuse kohtulikust arutamisest osa võtta ja kaebuse arutamist ei lükata edasi vastavalt

§-le 125, jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata. Praegu maakohus sellele normile tugineski.

  1. Maakohus leidis, et O.T ei olnud mõjuvat põhjust puududa
  2. novembri 2021 istungilt: O.T küll väitis (oma kaitsja kaudu), et ta põeb COVID-19 tüsistusi, ent see väide jäi objektiivsete andmekandjate abil tõendamata. Kaitsja väidab seevastu, et O.T esitas haiguslehe ega olnud teadlik vajadusest esitada veel mingeid tõendeid – samuti on kaitsja lisanud kaebusele kaks O.T tervist puudutavat dokumenti.
  3. Ringkonnakohus eeldab, et kaitsja peab haiguslehe all silmas manust, mis lisati kaitsja sellele
  4. novembri 2021 meilile, milles kaitsja teatas kohtule, et O.T istungile ei tule (tl 156). Maakohus leidis õigesti, et viidatud dokument ei vasta Terviseseisundi tõendamise korra nõuetele. Esiteks pole võimalik mõista, kust see dokument pärit on või kes selle koostas: selle kohta dokumendis infot ei ole. Ka väärib märkimist, et dokument on väga napp. Niisugust 7

(10)dokumenti ei saa seetõttu pidada juba formaalselt midagi tõendavaks. Teiseks aga ei nähtu dokumendist mingeid andmeid O.T väidetava terviseprobleemi iseloomu kohta: viidatakse lihtsalt haigestumisele. Niisiis tuleb öelda, et
  1. novembril 2021 kohtule asjakohast tõendit ei esitatud.
  2. Järgnevalt tuleb otsustada, kas mingi tähendus on kaitsja kaebusele lisatud kahel O.T tervist puudutaval dokumendil (tl 177–180).
  3. KrMS § 170 lg 4 ei sätesta, millal peab terviseprobleemi tõttu istungile mitte tulev inimene kohtule asjakohase tõendi esitama. Ei ole välistatud, et isik esitab tõendi alles pärast kohut oma ilmumata jäämisest teavitamist. Nimelt on mõnikord vastava tõendi kohene esitamine võimatu. Nt kui inimene murrab istungipäeva hommikul jalaluu ja siirdub seetõttu haiglasse, võib tal küll olla võimalik teavitada kohut juhtunust telefoni teel – aga kirjaliku tõendi trauma kohta saab ta alles hiljem ning seetõttu saab ta selle ka kohtule esitada alles kunagi hiljem. Või isegi kui inimene on saanud meedikult tõendi, ei pruugi ta seda kohe saada kohtule esitada, sest selle esitamiseks peab ta tulema kohtusse, saatma tõendi kohtusse postiga või mõne sõbraga vms. Seepärast ei saa öelda, et kaks kaitsja esitatud dokumenti on nende hilinenult esitamise tõttu igal juhul asjasse puutumatud. Samamoodi ei saa öelda aga sedagi, et neid tuleb kindlasti arvesse võtta.
  4. Esimese kõnealuse dokumendi (tl 177) koostaja oli selle dokumendi kohaselt Synlab Eesti OÜ ja ta koostas selle dokumendi
  5. oktoobril
  6. Sellest dokumendis nähtub, et O.T andis
  7. oktoobril 2021 positiivse koroonaviiruse proovi. Selle teabe põhjal saab teha kaks järeldust. Esiteks tuleb eeldada, et O.T oleks selle dokumendi võinud (kaitsja kaudu) kohtule esitada juba enne
  8. novembrit 2021 – sest see koostati enam kui kuu enne viimati nimetatud kuupäeva. Teiseks aga leiab ringkonnakohus, et O.T nakatumine koroonasse
  9. aasta oktoobri keskpaigas polnud
  10. novembri 2021 istungi jaoks asjasse puutuv: siis oli oluline O.T tervis just
  11. aasta novembri teises pooles. Seepärast ei saa kõnealust dokumenti pidada teabekandjaks, mis tõendab O.T
  12. novembri 2021 istungilt puudumise mõjuvat põhjust.
  13. Kaitsja esitatud teise dokumendi (tl 178–180) osas tuleb kõigepealt tõdeda, et dokument on kahjuks mittetäielik: osad veerud on poolikud (ilmselt on keegi oskamatult valmistanud andmebaasis oleva dokumendi alusel pdf-faili). Siiski on võimalik aru saada järgmist. Seda dokumenti nimetatakse ambulatoorseks epikriisiks. Dokumendi koostas perearst I.K.
  14. novembril
  15. O.T käis arsti vastuvõtul kaks korda:
  16. ja
  17. novembril
  18. Arsti juurde läks ta ise. Arst diagnoosis O.T kaks haigust: kuseteede nakkuse täpsustamata paikmes ja COVID-19 järgse seisundi. Arst leidis
  19. novembril 2021 O.T väidete alusel, et O.T olid nädal aega seljavalud ja „subfebr. temp“ –
  20. novembril 2021 oli O.T parem. Arst väljastas O.T-le
  21. kuni
  22. novembrini väldanud haiguslehe.
  23. Esiteks saab öelda, et seda dokumenti ei saanud O.T esitada kohtule enne
  24. novembrit 2021, sest sellel kuupäeval see alles koostati.
  25. Teiseks on võimalik tõdeda, et dokument kuulub Terviseseisundi tõendamise korra § 1 lgs 2 toodud loetellu: tegemist on haigusloo epikriisiga.
  26. Maakohus viitas aga õigesti sellele, et KrMS § 170 lg 2 p 3 kohaselt ei vabanda kohtusse tulemata jätmist mitte igasugune, vaid üksnes haigestumine. Kõnealuse dokumendi alusel saab kahelda, kas O.T haigus ikkagi oli raske. „Subfebr. temp“ tähendab subfebriilset palavikku ehk väikest palavikku. Seljavalu ei ole iseenesest midagi sellist, mis ei võimaldaks inimesel tunni või paari pikkusest istungist osa võtta – vajadusel saab kasutada valuvaigisteid. 8
(10)Ka tuleb arvesse võtta seda, et O.T käis arsti juures ise, st oli suuteline arsti juurde minema, seal arstiga suhtlema ja arsti juurest ära minema. On võimalik, et kellegi puhul on põhjendatud nädala aja pikkune vabastus tööst, aga ta on siiski suuteline osalema võrdlemisi lühikesel kohtuistungil.
  1. Ent isegi kui leida, et
  2. novembri 2021 istungisse puutuvalt ei saa täie kindlusega öelda, et O.T polnud n-ö piisavalt haige (ehk esineb (mõningane) võimalus, et O.T haigus oli tõepoolest selline, mida kirjeldatakse KrMS § 170 lg 2 p-s 3), tuleb silmas pidada järgmist. Nagu eelnevast ilmneb, tuli kohus korduvalt O.T-le ja tema kaitsjale vastu, lükates istungi mitu korda edasi – ehkki seadus seda ette ei näe. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul võimalik tagantjärgi kontrollida, kas kohus eksis (menetlusalusele isikule soodsalt) ainult puutuvalt istungi edasilükkamisse kui sellisesse, või eksis kohus (jälle menetlusaluse isiku jaoks soodsalt) ka puutuvalt mõjuva põhjuse jaatamisse. Nimelt ei saa kohtumenetluse poolel tekkida n-ö õigustatud ootust selle suhtes, et kui kohus korra (või mitu korda) on tema suhtes kasulikult eksinud, ei saa neid eksimusi enam arvesse võtta – seda veel eriti olukorras, kus kohtumenetluse pooled on asunud menetlust venitama.
  3. Kõigepealt näeb ringkonnakohus mõningast probleemi juba
  4. veebruariks 2021 planeeritud istungi edasi lükkamises. Kaitsja väitel olevat O.T teavitanud teda (kaitsjat) sellest, et tal (st O.T ) olla olnud lähikonktakt inimesega, kellel diagnoositi koroonaviirus (tl 85). Mingeid objektiivset laadi tõendeid O.T lähikontaktsuse kohta aga toimikust ei nähtu. Seetõttu ei saa toimikumaterjalide põhjal öelda, et O.T oli mõjuv põhjus mitte tulla
  5. veebruari 2021 istungile.
  7. maiks 2021 planeeritud istung lükati edasi seetõttu, et
  8. mail 2021 suri O.T endine abikaasa, kellega O.T olid ühised lapsed; O.T tegeles matuste korraldamisega ja matuste aeg sõltus krematooriumi ajagraafikust (tl 113–115). Ringkonnakohtu hinnangul luges maakohus sellise põhjuse kohtuistungilt puudumiseks mõjuvaks liiga kergekäeliselt – tegelikult ei olnud tegemist mõjuva põhjusega. Kellegi surm võib istungilt puudumise mõjuva põhjusena iseenesest kõne alla tulla. Lähtuma peab põhimõttetest, et mida menetlusalusele isikule lähedasem inimene suri, seda enam on alust surma korral mõjuvat põhjust jaatada. Praegu ei surnud mitte O.T abikaasa, vaid abikaasa. Seega ei saa öelda, et surma sai O.T jaoks n-ö ülilähedane inimene. Samuti on oluline see, et paika polnud pandud matuseaega. Niisiis polnud alust arvata, et matus saab toimuma just kohtuistungi ajal. Et tegemist oli tuhastusmatusega (edasilükkamistaotluses viidati krematooriumile), ei olnud matusega viivitamine problemaatiline – mõneti suurem probleem oleks võinud olla n-ö klassikalise matuse korral. Matuste korraldamist (millele samuti viidati) aga kohtuistung kuigivõrd segada ei saanuks – kohtuistung oleks selleks kestnud lihtsalt liiga lühikest aega.
  10. oktoobriks 2021 planeeritud istung lükati edasi seetõttu, et O.T diagnoositi
  11. oktoobril 2021 koroonaviirus. Kohus päris kaitsjalt, kas O.T saaks istungil osaleda video teel. Kaitsja vastas, et O.T teavitas teda (st kaitsjat), et O.T on täiesti haige ja saab antibiootikume. (tl 144–149) Samas aga ei ilmne toimikust mingeid materjale O.T sellise raske olukorra kohta.
  12. Niisamuti näeb ringkonnakohus probleeme kaitsjaga seonduvates istungi edasilükkamistes.
  14. aprillil 2021 palus kaitsja lükata edasi
  15. aprilliks 2021 planeeritud istung – nimelt olevat kaitsja jätnud tähelepanuta, et selleks ajaks oli tal juba eelnevalt kokku lepitud istung Harju Maakohtus (tl 101). 9
(10)
  2. juunil 2021 saatis kaitsja kohtule meili, et ta ei saa haiguse tõttu osaleda
  3. juuniks 2021 planeeritud istungil. Sellele meilile on lisatud lakooniline teade arstilt, et K. Nammi tervis on halvenenud ja ta pole kuni
  4. juunini 2021 võimeline osalema menetlustoimingutel ja istungitel. Mingit kasvõi minimaalsetki sisulist teavet haiguse kohta, mis võimaldaks hinnata selle raskust, toimikust ei nähtu.
  5. juunil 2021 palus kohus kaitsjal teatada talle hiljemalt
  6. juuliks 2021, millised istungiajad sobivad kaitsjale
  7. aasta augustis või septembris. Sellele palvele kaitsja ei reageerinud. Seetõttu oli kohus sunnitud kaitsjaga uuesti ühendust võtma:
  8. augustil 2021, st ligi kaks kuud pärast eelmise kirja saatmist kirjutas kohus kaitsjale uuesti, paludes teatada talle sobivad ajad – sedakorda
  9. aasta septembriks või oktoobriks. Kaitsja vastas, et talle sobiksid üksnes
  10. ja
  11. oktoober 2021 – ja lisas, et need ajad oli ta tegelikult juba pakkunud välja ka ühele teisele kohtunikule. Kohtunik ütles seepeale, et ta on 18.–
  12. oktoobrini 2021 puhkusel ja palus kaitsjat teavitada teda kaitsjale sobivatest aegadest alates
  13. oktoobrist 2021 kuni aasta lõpuni. Kaitsja teatas, et esimesed vabad ajad sel perioodil on tal alles detsembri lõpus. Seepeale palus kohus leida asenduskaitsja ja lepiti kokku, et kohtuistung asenduskaitsja osalusel toimub
  14. oktoobril
  15. (tl 130–131)
  16. Kui
  17. oktoobriks 2021 planeeritud istung O.T koroonaviiruse tõttu ära jäi, palus kohus jällegi kaitsjal öelda, millal talle sobiks veel
  18. aasta kestel istungit pidada. Kaitsja teatas, et
  19. aastal talle ükski päev ei sobi ja kõne alla võiks tulla
  20. jaanuar
  21. Kohus palus seejärel uuesti öelda talle sobiv aeg veel
  22. aastaks – vajadusel saates istungile asenduskaitsja. Kaitsja jäi enda juurde: talle tulevat kõige varem kõne alla
  23. jaanuar
  24. Seepeale teatas kohus, et ta ei pea enam viivitamist võimalikuks ja peab istungi
  25. novembril
  26. (tl 148–149)
  27. Äsja öeldut silmas pidades ei ole maakohtu viide venitamisele väär. Sealjuures ei ole menetluse venitajaks olnud mitte üksnes O.T , aga ka tema kaitsja: ühe istungi tähelepanuta jätmine, kohtu meilile mitme kuu jooksul mitte vastamine, soovimatus leida istungiaegu lähitulevikus (kasvõi asenduskaitsjat kasutades). Seega on nii üks kui teine toonud istungi edasi lükkamist taotledes välja mitte-mõjuvaid põhjusi. Ringkonnakohus ei saa öelda, kas poolte tegevus lähtus n-ö pikalt paika pandud venitamiseesmärgist või suhtusid pooled käesolevasse menetlusse lihtsalt sedavõrd ükskõikselt, et pidasid oma prioriteediks kõike muud. Lõppastmes aga vahet pole: tagajärjeks on menetluse venimine – ja O.T ning tema kaitsja said sellest ka ise aru. Maakohus oli algselt liiga leebe: ilmselt lähtus kohus sellest, et kohtumenetluse pooled käituvad heausklikult ja tuli nende palvetele seetõttu vastu ka siis, kui tal selleks alust ei olnud (esiteks: istungit tohib edasi lükata vaid korra; teiseks: mõjuva põhjuseta istungi edasilükkamist seadus ette ei näe). Lõpuks aga kohus kehtestas end ja pani menetlusaluse isiku ja tema kaitsja (kui mitte eesmärgipärasele, siis vähemalt objektiivsele) venitamisele punkti. Seetõttu on maakohtu otsustus kaebus läbi vaatamata jätta lõppastmes õige: eeskätt seetõttu, et O.T tõi mitmel puhul istungile mittetulemiseks välja mittemõjuvaid põhjusi (ja lisaks tegi seda ka kaitsja). Niisiis jääb maakohtu määrus muutmata ja kaebus

§ 196lg-st 2, § 194 lg-test 2 ja 3 ning § 147 lg 1 p-st 1 tulenevalt rahuldamata.

Kuivõrd lepingulise kaitsja tasu jääb

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 185 lg 2 kohaselt niikuinii menetlusaluse isiku kanda, ei võta ringkonnakohus seisukohta kaitsja tasutaotluse osas. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.