Obsah (5)

§ 132§ 204§ 123§ 2§ 133

4-21-509 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märtsil 2021. a Tallinnas Tallinna kohtumajas Väärteoasja number 4-21-509 Kohtukoosseis Kohtunik Martin T

§ 132p-st 1 kohus otsustas: 1.

Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 05.01.

1. a otsus väärteoasjas nr 2315,20,
3. Jätta menetlusaluse isiku M B kaebus rahuldamata.
4. Rahatrahv 720 eurot tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pank, EE932200221023778606 Swedbank, EE701700017001577198 Luminor Bank või EE777700771003813400 LHV Pank rahatrahvi täitmisele pööramise 4-20-2882 edasilükkamise määruses märgitud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 02.02.
5. Kohustuslik on märkida viitenumber xxx. 4.

§ 204

lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

1. Vastavalt LS § 127 sätetele, kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile.
2. Kohtuotsus edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale. EDASIKAEBAMISE KORD Väärteomenetluse seadustiku (

) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest. ASJAOLUD JA KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits on 05.01.2021 .a. koostanud väärteomenetluse otsuse väärtoeasjas nr 2315,20,007102 selle kohta, et 16.12.2020.a kella 22.36 ajal Harju maakonnas, Jõelähtme vallas, Tallinn-Narva tee
2. kilomeetril suunaga Narva poole juhtis M B mootorsõidukit xxx, registreerimisnumbrimärgiga xxx, kiirusega 174 km/h +/- 6 km/h. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul on 100 km/h, seega ületas menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 68 km/h võrra. Sellise tegevusega rikkus ta LS § 50 lg 5 p 3 nõuet, mille kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, antud juhul 100 km/h. M. B tegevus kvalifitseeriti liiklusseaduse § 22 7 lg 4 järgi ja teda karistati rahatrahviga 180 trahviühikut, so 720 eurot ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.
3. 02.02.2021 esitas M. B Harju Maakohtule kaebuse, milles palus vaidlustatud otsus tühistada lisakaristuse kohaldamise osas. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt on tal vaja mootorsõiduki juhtimisõigust raha teenimiseks, ta töötab autojuhina. Samuti on tema lapsel xxx, vaja oli kiiresti koju sõita, et lapse veresuhkrut kontrollida. Tema viis sensorid koju, millega veresuhkrut kontrollida saab. Kui veresuhkur on liialt madal, võib inimene langeda koomasse. Tal oli paanika, mistõttu ei pannud tähele, et kiirus on nii suur. 22.03.2021 toimunud kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde, selgitas, et käis lapse vanaema juures lapsele testrit toomas, et kontrollida lapse veresuhkrut. Kui politsei ta kinni pidas, siis lapse elule otsest ohtu polnud, kuid lapse tervis võib minutitega halveneda. Pole võimalik ette teada, millal halveneb. Sai aru, et sõidab lubatust kiiremini, kuid politseid nähes ehmatas, et kiirus nii suur oli. Juhtimisõigus on vajalik töö tegemiseks, alates jaanuarist töötab xxx osutavas ettevõttes. Kiiruse ületamise eest karistati teda ka 2020 su vel ja detsembris 2020 pärast vaidlusalust rikkumist. Kahetseb tehtut ja palus kohtul kaebus rahuldada.
4. Kohtuväline menetleja vaidles 22.03.2021 toimunud kohtuistungil kaebusele vastu ja leidis, et määratud karistuse liik ja määr on põhjendatud ning vastab isiku süü suurusele. Kohtuväline menetleja leidis, et menetlusalune isik on temale inkrimineeritud teo toime pannud ning tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 järgi. Menetlusaluse isiku poolt on toime pandud õigusrikkumine teadlikult ja tahtlikult. Karistust kergendavaid asjaolusid, mis tingiksid lisakaristuse kohaldamata jätmise või annaksid aluse menetlusalusele isikule leebem karistuse 2 4-20-2882 määrata, ei esine. Menetlusalune isik ei tegutsenud
5. detsembril täna arutusel olevat õigusrikkumist toime pannes kohustuste kollisioonis. Ohtu lapse elule, mille ära hoidmiseks isik õigusrikkumise toime pani, ei olnud. Menetlusaluse isiku suhtumist liiklusreeglitesse näitavad ka teda iseloomustavad karistusregistri andmed, millest näeme, et enne käesoleva õigusrikkumise toimepanemist oli teda karistatud samuti lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest, kuid siis LS § 227 lg 2 järgi. Vaid 10 päeva hiljem pärast käesoleva õigusrikkumise toimepanemist on ta jätkanud lubatud suurima sõidukiiruse ületamist ehk jätkanud samaliigiliste õigusrikkumiste toimepanemist. Üksnes rahatrahvist ei piisa, et mõjutada menetlusalust isikut õiguskuulekalt käituma. Rikkumist toime pannes oli ta teadlik, et juhtimisõigus on talle tööks vajalik. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
6. LS § 227 lg 4 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine üle 60 km/h. Kohtuväline menetleja on M. Ble ette heitnud LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud nõuete rikkumist, mille kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Antud teelõigul on lubatud suurim kiirus 100 km/h. 5.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 2järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Kr

MS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt 16.12.2020 koostatud väärteoprotokolli nr 20201216345501 kohaselt juhtis M. B 16.12.2020.a kella 22.36 ajal Harju maakonnas, Jõelähtme vallas, Tallinn-Narva tee

1. kilomeetril suunaga Narva poole mootorsõidukit xxx , registreerimisnumbrimärgiga xxx, kiirusega 174 km/h +/- 6 km/h. Lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 100 km/h. Seega ületas kaebaja lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 68 km/h. Taatlustunnistuse nr TTRS -20/00172 (väärteotoimiku lk 6) kohaselt vastab väärteo toimepanemise tõendamiseks kasutatud kiirusmõõtur LaserCam 4 esitatud nõuetele ning on taadeldud 11.08.
2. Andmete väljavõte PPA personalihaldusprogrammist SAP (väärteotoimiku lk 7) tõendab, et kiirust mõõtnud ametnik O D on läbinud pädeva mõõtja koolituse 26.05.
3. Järelikult on kiiruse mõõtmine teostatud pädeva mõõtja poolt ning taadeldud kiirusmõõturiga. Väärteotoimikus olevalt videosalvestiselt (väärteotoimiku lisa) nähtub, et esmakordselt ilmub M. B poolt juhitud sõiduk xxx reg numbriga xxx kaamera vaatevälja 16.12.2020 kell 22:36:17, esialgne kiirus on 174 km/h, kaugus radarist umbes 0,5 km. Videosalvestise põhjal tehtud fotol on tuvastatav osaliselt ka sõiduauto registreerimisnumber. Videosalvestiselt nähtub ka, et samal ajal liikluses ühtegi teist sõiduautot ei osale. Transpordiameti liiklusregistri väljavõtte (väärteotoimiku lk 5) kohaselt on sõiduki xxx reg numbriga xxx TLV kasutajaks M. B. Samuti nähtub väljavõttest, et M. B omab kehtivat juhtimisõigust. M. B esitatud lapse puudetõend tõendab lapse tervisliku seisundit.
4. Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse ning uurinud vahetult kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule omistatud väärteo toimepanemine on leidnud tõendamist. M. B on nii kohtule esitatud kaebuses kui ka kohtus tunnistanud teo toimepanemist. Kaebaja on selgitanud, et kuigi ta politseid nähes ehmus, et kiirus nii suur oli, teadis ta ka enne, et sõidab lubatust kiiremini. Seega leiab kohus, et süütegu on toime pandud otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtu hinnangul pidi kiiruse ületamine olema M. B poolt tajutav, arvestades asjaolu, et ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 68 km/h. 3 4-20-2882 7.

§ 133

p 4 kohaselt peab kohtuotsuses sisalduma lisaks menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse analüüsile ka vajadusel teo õigusvastasuse analüüs. M. B ongi toimepandud tegu selgitanud vajadusega kiirustada koju, et kontrollida lapse veresuhkrut, lapsel on xxx ja ei saa ette teada, millal lapse tervis võib halveneda ja laps langeda koomasse. Seega on sisuliselt kaebaja õigustanud oma käitumist KarS § 30 järgi kohustuste kollisiooniga. KarS § 30 kohaselt on kohustuste kollisiooni tõttu isiku käitumises õigusvastasus välistatud juhul, kui isik peab üheaegselt täitma mingit õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline, kui rikutav kohustus. Riigikohus on asunud seisukohale, et kohustuste kollisoon on hädaseisundi eriliik ning olukorras, kus omavahel kollideeruvad tegutsemis- ja tegevusetuskohustus, tuleb vastutus lahendada KarS § 29 alusel. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-77-14). 22.03.2021 kohtuistungil M. B möönis, et lapse seisund ei olnud 16.12.2020 õhtul eluohtlik, oli vaid võimalus, et tervis võib halveneda ning ennetavalt oli vajalik veresuhkrut selleks kontrollida. Samal ajal viibis laps kodus oma emaga. Kohus leiab, et tuvastatud asjaolude pinnalt võib järeldada, et tegemist ei olnud hädaseisundiga, mis välistaks menetlusaluse isiku poolt toimepandud süüteo õigusvastasuse, st oleks lubanud M. Bl ületada lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 68km/h . Kohus leiab, et kui sel hetkel viibis lapse juures kodus ka lapse ema, siis oleks lapse seisundi halvenemisel saanud lapse ema kutsuda koheselt ka abi helistades hädaabinumbrile. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit millest nähtuks, et hädaabi numbrile helistamine oleks olnud takistatud. Vastupidi, menetlusaluse isiku kohtus antud ütluste kohaselt „ millest järeldub lapse emal töötava telefoni olemasolu. Kuigi kohus saab aru lapsevanema murest oma lapse tervise pärast, siis ei õigusta see siiski süüteo toimepanemist nö igaks juhuks olukorras, kus tegelik hädavajadus selleks tuvastatud faktilistest asjaoludest selleks puudus. Seega kohtu hinnangul puuduvad isiku teos õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud ja M. B on toime pannud LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väär teo. KARISTUS

1. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigiga ning põhjendab seda järgnevalt. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdlase süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-77-11). Seadusandja on LS § 227 lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. LS § 227 lg 5 p 3 sätestab lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 4 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub mõõdetavate suuruste puhul valdavalt mõõdetud tulemuse, käesoleval juhul kiirusmõõturi numbrilisest näidust. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati kaebuse esitajat LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 180 trahviühikut, see on 720 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. 4 4-20-2882 Kuivõrd seadusandja ei ole sätestanud LS § 227 lg 4 eest rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr kolm trahviühikut. Seega peab M. Ble mõistetav karistus olla rahatrahv vahemikus 3-300 trahviühikut (s.o 12-1200 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks ca 150 trahviühikut (s.o 600 eurot). Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja M. Bt karistanud sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra rangemalt. Kohus leiab, et M. Ble kohtuvälise menetleja poolt LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest määratud karistus vastab tema süü suurusele ja on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Kuigi M. B 22.03.2021 toimunud kohtuistungil kahetses oma tegu, ei anna see alust kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse vähendamiseks. M. B karistusregistri väljavõttest (väärteotoimiku lk 3 -4) nähtub, et menetlusalust isikut on kiiruse ületamise eest karistatud kahel korral, üks on toime pandud 29.05.2020 LS § 227 lg 2 järgi ning isikut on karistatud rahatrahviga. Teine rikkumine on toime pandud 26.12.2020 samuti LS § 227 lg 2 järgi ning isikut karistati rahatrahviga. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 68 km/h on enamohtlik väärtegu liikluses ning sellele järgnev sanktsioon peab vastama teo tõsidusele. Asjaolu, et teo toimepanemise ajal liikluses teisi liiklejaid ei olnud, ei õigusta lubatud sõidukiiruse ületamist. Sellisel kiirusel liikuva juhi kasvõi väike vääratus või teele ilmuv ootamatu takistus võib põhjustada ohu kaasliiklejate elule ja tervisele, samuti varale, rääkimata liiklusnõudeid eirava juhi enese elust ja tervisest. Seetõttu on põhjendatud karistus sanktsiooni keskmisest mõnevõrra rangemas määras.
2. Karistuse eripreventiivne eesmärk on süüdlase mõjutamine, et ta edaspidi käituks õiguskuulekalt ega paneks toime uusi süütegusid. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõigile liiklejatele anda signaal, et liiklusreeglite eiramine ei ole millegagi õigustatud ning ohtlik tegu saab ka karmilt karistatud. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kui eripreventiivne eesmärk peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Ka lisakaristuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1 sätestatust ja see peab vastama karistuse eesmärkidele (RKKKo 3 -1-1-122-13). Kohtuväline menetleja on käesolevas asjas määranud LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristuse juhtimisõiguse äravõtmise näol sanktsiooni miinimummääras, mis menetlusaluse isiku süü suurusest ja eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes on kohtu arvates põhjendatud. Varasemalt m ääratud rahatrahv ei mõjutanud M. Bt õiguskuulekalt käituma. Samuti on ta pärast vaidlusalust rikkumist jätkanud samaliigiliste väärtegude toimepanemist. Juhtimisõiguse vajalikkus oli menetlusalusele isikule teada ka teo toimepanemise ajal. Lisakaristuse kohaldamine võiks avaldada M. Ble soovitud mõju, et isik hoiduks edaspidi analoogsete tegude toimepanemisest. Kohus märgib täiendavalt, et KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Seetõttu kohus leiab, et lisakaristuse mõistmine on põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus M. B kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Samuti selgitab kohus, et vastavalt liiklusseaduse § -le 127 on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. 5