KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2022, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-102368 Tsiviilasi Osaühingu Aktiva F

§ 30

lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Konstitutiivse võlatunnistusega on tegemist olukorras, kus poolte tahteks oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist.

1. Võlatunnistuse (dtl 38) kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb võlatunnistuse andmise päeva seisuga hagejale kokku 4504 eurot 43 senti, milles põhisumma 3909 eurot 84 senti, intress 554 eurot 59 senti, kahjuhüvitis 40 eurot. Kostja kinnitas võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab ta võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväited. Kostja oli nõus, et alates võlatunnistuse andmisest saab hageja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes võlatunnistusele ning hageja ei pea esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale võlatunnistuse.
2. Võlatunnistusel on märgitud, et see on konstitutiivne võlatunnistus

§ 30

lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus, mis annab hagejale õiguse nõuda tunnistatud kohustuse täitmist üksnes võlatunnistuse alusel. Sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, on hageja tuginenud ka menetluses (vt 12. detsembri 2022 kohtuistungi protokoll, lk 2). 14. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu

1. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36;
2. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh

§-s 29 sätestatut (vt nt Riigikohtu

1. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13;
2. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid 4 läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18).

§-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). 15.

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

§ 29

lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka

§ 29

lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (

§ 29lg 4).

Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka

§ 29

lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti

§ 29

lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu 26.11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15, p 15). 16. Praeguses asjas ei ole kohtu hinnangul esitatud tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja ühine tahe oleks olnud luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine

§-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. Kuigi võlatunnistuses ei ole viidet varasemale lepingule, on selles märgitud, et kostja võlgneb hagejale kokku 4504 eurot 43 senti, milles põhisumma on 3909 eurot 84 senti, intress 554 eurot 59 senti ja kahjuhüvitis 40 eurot. Seega kostja võlatunnistust andes lähtunud võlgnevusest, mis tal oli tulenevalt varasemast lepingust. Samuti on hageja selgitanud, et kostja on ise võtnud hagejaga ühendust ja avaldanud soovi kokkuleppe sõlmimiseks (seega soovis kostja sõlmida kokkuleppe varasema võlgnevuse tasumiseks). Sellisel juhul ei ole poolte ühist tahet iseseisva ja sõltumatu nõudealus loomiseks võimalik järeldada, vaid tõlgendamisel tuleb seega lähtuda mõistliku isiku positsioonist (

§ 29lg 4).

Kuivõrd praegusel juhul ei ole konstitutiivse võlatunnistuse andmine tõendatud, tuleb lähtuda sellest, et võlatunnistuse puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

1. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei pea deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu
2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1149-14, p 13). Riigikohus on neid seisukohti täpsustanud selliselt, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (vt nt Riigikohtu
3. juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.4).
4. Praegusel juhul on kostja võlatunnistuses tunnistanud, et võlgneb hagejale kokku 4504 eurot 43 senti (põhivõlg 3909 eurot 84 senti, intress 554 eurot 59 senti ja kahjuhüvitis 40 eurot). Samuti on kostja kinnitanud võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, ning nõustunud, et võlatunnistuse andmisega kaotab ta võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Sellega on kostja loobunud oma võimalikest vastuväidetest põhivõla, intressi ja kahjuhüvitise osas. Eelnevat arvestades ei saa kostja tugineda sellele, et hageja ei ole laenusumma väljamaksmist tõendanud, 5 ega ka sellele, et hageja põhiosa nõue ei ole selge. Kostja ei saa esitada vastuväiteid ka intressi ja kahjuhüvitise osas.
5. Kohus on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõttega saab arvestada ainult võlatunnistuse aluseks oleva laenulepingu puhul. Hagejal ei olnud kohustust esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt otsuse p 17). Kohus ei saa analüüsida, kas võlatunnistuse andmisel ja kokkuleppe sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti ei analüüsi kohus nõude loovutamisega seonduvat. Võlatunnistuses on märgitud, et kostja tunnistab võlgnevust hageja ees ning ka kokkulepe on sõlmitud hageja ja kostja vahel. Sellises olukorras ei pea hageja tõendama esialgse nõude loovutamist temale.
6. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et kostja on põhjendamatult keeldunud võlatunnistusest tulenevate nõuete täitmisest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 4504 eurot 43 senti (põhivõlg 3909 eurot 84 senti, intress 554 eurot 59 senti ja kahjuhüvitis 40 eurot). Võlatunnistuse kohaselt lisandub võlatunnistuses märgitud summale ka 20 euro suurune lepingutasu. Lepingutasu osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Ka see summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
7. Järgmisena käsitleb kohus hageja viivise nõuet.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Võlatunnistuse ja kokkuleppe p 1.3 kohaselt on viivise määraks 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas. Hagiavalduse p-s 2 on välja toodud viivise arvestus, mille kohaselt on hagiavalduse esitamisega seisuga viivis 645 eurot 51 senti (periood 8. juulist 2021 kuni 18. märtsini 2022). Kuigi kostja on vastuses märkinud, et viivise arvestus on ebaõige, ei ole kostja oma vastuväidet selgitanud. Samuti ei ole kostja põhjendanud, miks viivise määr ei saa olla suurem kui

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määr.

Kohtu hinnangul võimaldab

§ 113

lg 1 viimane lause pooltel leppida kokku ka kõrgemas viivise määras kui seadusjärgne viivise määr. Eelneva tõttu lähtub kohus hagiavalduses toodud viivise arvestusest ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 645 eurot 51 senti. TsMS § 367 alusel rahuldab kohus ka hageja taotlus kostjalt edasiulatuva viivise väljamõistmiseks põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhinõude rahuldamiseni.

1. Kuivõrd kohus jättis kostja
2. detsembri 2022 menetlusdokumendi tähelepanuta (vt otsuse p-d 5 ja 6), siis ei analüüsi kohus ka kostja taotlust viivise vähendamiseks ja otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks.
3. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 1350 eurot (riigilõiv 630 eurot ja lepingulise esindaja kulud 720 eurot). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu 630 eurot. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu tuleb 630 euro suurune riigilõiv kostjalt hageja kasuks välja mõista.
4. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 6 Hageja on välja toonud, et tema lepingulise esindaja kulud on 720 eurot (120 eurot/h x 6 h). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu (120 eurot) on mõistliku suurusega ning kooskõlas kohtupraktikaga. TsMS § 144 p 7 järgi on maksekäsu kiirmenetluse kulu kohtuväline kulu. Maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata (TsMS § 4842). Eelnevast tulenevalt loeb kohus maksekäsu kiiremenetluse kulu 20 eurot põhjendatud kuluks. Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust ning eelkõige asjaolu, et tegemist on õiguslikult lihtsa tüüphagiga (hageja tugines sellele, et kostja ei täitnud võlatunnistusest tulenevaid kohustusi), peab kohus hagiavalduse koostamise põhjendatud ajakuluks 1 h (120 eurot). Samas tuleb kohtu hinnangul arvestada ka seda, et kostja esitas hulgaliselt erinevaid vastuväiteid ning kohus määras asja arutamiseks ka kohtuistungi. Hageja esindajal tuli tutvuda kostja vastuväidetega ning neid analüüsida, samuti valmistada ette
5. detsembri 2022 kohtuistungiks ning sellel ka osaleda. Nende toimingute põhjendatud ajakuluks loeb kohus 2 tundi (240 eurot).
6. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1010 eurot (riigilõiv 630 eurot + 20 eurot + 120 eurot + 240 eurot). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (280 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 7