← Eesti

2-22-122081/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (tagaseljaotsus) Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2022 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-122081 Tsiviilasi

) §-is 416. Kajalt tuleb tasuda riigilõivu arvestatuna poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100,00 eurot ja mitte rohkem kui 2100,00 eurot (riigilõivuseadus § 59 lg 19). Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is, nr EE221700017003510302 Luminor Bank ASis või nr EE567700771003819792 LHV Pank AS-is. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Kui menetlusosaline pole oma majandusliku seisu tõttu suuteline riigilõivu tasuma, on tal õigus taotleda menetlusabi. Menetlusabi taotlemise korral tuleb menetlustoimingu tegemiseks määratud tähtaja jooksul lisaks menetlusabi taotluse esitamisele teha ka nõutud menetlustoiming (

§ 187lg 6).

Avalduse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (

§ 187lg 6).

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE SELGITUSED

(tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud, v.a osaliselt viiviste ja sissenõudmiskulu osas. Hageja nõude aluseks on kostja ja I AS-i vahel 22.03.2022 sõlmitud laenuleping nr xxxx. Nõue on loovutatud hagejale. Kostjale on hagimaterjalid kättetoimetatud teadaande avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kuna tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on õiguse kohaldamine

§ 438lg 1 järgi, on tüüptingimuste kehtivuse kontrollimine kohtu kohustus.

Kui kohtu ees on vaidlus tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 30.10.2013 otsus 3-2-1-106-13 p 24). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 10.05.2016 otsus 3-2-1-25-16 p 13). Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär 2

(3)kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Käesolevas asjas leppisid pooled kokku 47,88% aastas. Kuna seadusjärgne viivisemäär oli laenulepingu sõlmimise ajal 8% aastas, siis ületab kostjaga kokku lepitud viivise määr seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt. Tegemist on seega eelduslikult tühise tingimusega. Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist (vt Riigikohtu 03.06.2020 otsus 2-17-7502 p 13). Seadusandja eesmärk on olnud tarbijate kaitsmine. Kuna lepingust tulenev viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on poolte kokkulepe viivisemäära kohta tühine ja hagejal on võimalik nõuda kostjalt viivise väljamõistmist seadusjärgses määras vastavalt üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue hageja nõutud perioodi 13.04.2022– 05.09.2022 eest 12,99 eurot (406,08 × 0,022% × 146). Hageja viivisenõue jääb 64,78 euro ulatuses rahuldamata (77,77– 12,99). VÕS § 1132 lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hüvitist meeldetuletuskirja eest võib nõuda, kui võlgnikule on saadetud vähemalt üks tasuta meeldetuletus enne tasulist kirja. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivuse ajal saadetud meeldetuletuskirjade tasu summas 15 eurot. Hagiavaldusest ei nähtu, millal kirjad saadeti ja kas kirjadele on eelnevalt saadetud tasuta meeldetuletused. Hageja nõue meeldetuletuskirjade eest jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik 3
(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.