Obsah (12)

§ 107§ 109§ 97§ 88§ 100§ 112§ 12§ 95§ 19§ 37§ 35§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-1740

§ 107

lg 2 alusel alates 8.11.2020 ja teha vastav kanne töölepingu lõppemise kohta töötamise registris. 6.4. Rahuldada X hüvitise nõue osaliselt. Mõista Y OÜ-lt X kasuks välja hüvitis 3533,52 eurot (bruto)

§ 109lg 1 alusel.

6.

1. Mõista hüvitiselt 3533,52 eurot välja viivis VÕS § 113 lg 1 toodud suuruses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. 6.
2. Lõpetada tsiviilasja nr 2-20-17402 menetlus 1770,09 euro hüvitise ja sellelt arvestatud viivise nõude osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4 osaliselt). 6.
3. Jätta hagi rahuldamata hüvitise nõudes 5316,95 euro ulatuses ja sellelt arvestatud viivise nõudes. 6.
4. Kuulutada kohtuotsus kirjalikult Pärnu Maakohtu kantselei kaudu 14.01.
6. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 50% ulatuses X kanda ning 50% ulatuses Y OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
7. X (hageja) esitas 2.09.2020 töövaidluskomisjonile Y OÜ (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse ja lõpetada tööleping ning mõista kostjalt hagejale välja kuue kuu keskmise töötasu suurune hüvitis töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest ja viivise hüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10.08.2020 kuni hüvitise tasumiseni. Lisaks palus hageja muuta töötamise registrisse kantud andmeid. Töövaidluskomisjon pidas 27.10.2020 teatavaks tehtud 13.10.2020 otsuses töölepingu kostjapoolset ülesütlemist tühiseks, lõpetas töölepingu ning mõistis kostjalt 2 2-20-17402 hageja kasuks välja viie kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 8850,47 eurot ja viivise hüvitiselt VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja hüvitise nõue ühe kuu osas ja sellelt arvestatud viivise nõude.
8. Kostja esitas 25.11.2020 Pärnu Maakohtule avalduse lahendada asi hagimenetluses.
9. Hageja palus maakohtule esitatud hagis tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping, mõista kostjalt välja kuue kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 10 620,56 eurot (brutosumma), jätta menetluskulud kostja kanda ja muuta töötamise registrisse kantud andmeid töölepingu lõpetamise kohta. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Z AS 11.01.2020 töölepingu nr 159 (tööleping), milles lepiti kokku, et hageja asub Z AS-i juures tööle hooldustehnik-müügiinsenerina. Z AS andis töölepingu 1.02.2020 üle kostjale. Kostja esitas 10.08.2020 hagejale avalduse töölepingu ülesütlemiseks, mille kohaselt tööleping lõppeb samal päeval ehk 10.08.
10. Kostja ei esitanud põhjendusi töölepingu ülesütlemise kohta. Hageja palus 11.08.2020 kostja töötajal Cl esitada töölepingu ülesütlemise põhjendused. C vastas 11.08.2020 hagejale, et töölepingu ülesütlemise põhjuseks on „eelnevad hoiatused ja vastus sinu pöördumisele“. Sellest järeldas hageja, et kostja ütles töölepingu üles tuginedes esiteks F-le ja G-le adresseeritud 18.05.2020 hoiatusele, mille kohaselt „töötaja on hoidnud kõrvale tööülesannete täitmisest põhjendamatult. Töötaja on teavitanud alla 12-aastase lapse põetamise ajutisest töövõimetusest, kuid tööandjal on põhjendatud kahtlus, et ajutine töövõimetus teavitatud asjaolul ei ole tõene ning vajadust haige hooldamiseks ei ole olnud vähemalt teatud ajal (15.05.2020) tööandjale teavitatud perioodist“. Teiseks tugines kostja 10.08.2020 hagejale tehtud hoiatusele, mille kohaselt „töötaja on korduvalt lahkunud objektilt (XXX) ilma oma otsest juhti teavitamata ilmnenud probleemidest tööülesande lahendamisel. Lisaks on laekunud kliendilt etteheide töötaja suhtumise ja käitumise osas objektil, millega hageja on kahjustanud ettevõtte mainet“. Hageja ei ole töölepingut rikkunud ja töölepingu ülesütlemine on seetõttu tühine. Kostja 18.05.2020 hoiatus on tühine. Hageja oli 6.05–19.05.2020 hoolduslehel, mis annab töölepingu seaduse (

) § 19 p 2 kohaselt aluse töö tegemisest keeldumiseks. Samuti on tühine kostja 10.08.2020 hoiatus. Esiteks esitas kostja hoiatuse töölepingu ülesütlemisega samal päeval. Teiseks, esines töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p-st 4 tulenev alus töö tegemisest keeldumiseks. Hageja esitas 5.08.2020 kostjale kirja, milles juhtis tähelepanu sellele, et kostja seab tööülesannetega ohtu hooldustehnikute elu ja tervise. Peamised, kuid mitte ainsad ohutusalased probleemid on seotud Eesti Energia kontserni kuuluva YYY koostootmisjaamaga. Hageja ei ole nõus laskma end riputada telferi otsa, kuna see ei ole mõeldud inimese tõstmiseks. Hageja ajendiks töö tegemisest keeldumisel oli ka 8.06.2020 samal objektil toimunud tööõnnetus. Hageja tegi YYY objektil töid, mida tal oli võimalik teha. Töö tegemisest keeldumisest teavitati telefoni teel ka hoolduse arendusjuhti Gt. Kostja etteheited hageja YYY objektilt lahkumise kohta on alusetud. Samuti ei ole hageja lahkunud tööülesannete täitmiselt ilma otsest juhti teavitamata. Hagejale teadaolevalt ei olnud aktsiaseltsi L objektil probleeme, millest oleks pidanud kedagi teavitama. 10.08.2020 hoiatuses ei ole kostja täpsemalt selgitanud viidet kliendi etteheitele. YYY tehnikajuht M on kinnitanud, et tal ei olnud hageja suhtes pretensioone. 4. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et pooled ei vaidle mitte selle üle, et kostja on hagejale varasemalt hoiatusi teinud, vaid kas hoiatused on olnud põhjendatud ja piisavad 3 2-20-17402 selleks, et tööleping erakorraliselt üles öelda. Kostja saab tugineda nendele hoiatustele, millele ta on tuginenud töölepingu ülesütlemisel. Kostja viited

§ 97lg-le 3 ei ole asjakohased.

Kostja soovis töölepingu üles öelda tuginedes eelnevalt tehtud hoiatustele. Hageja seisukoht koondamise kohta ei olnud seotud kostja hoiatusega, vaid sellega, et hageja oli sunnitud tööd tegema eluohtlikes tingimustes, millele lisaks kostja juhatus teavitas, et tellimused on vähenenud, mistõttu vähendatakse ka töötajate töötasu. Tööinspektsioon on kinnitanud, et telferi otsas inimese tõstmine on keelatud. Kostja on neid nõudeid eiranud. 18.05.2020 hoiatus ei olnud adresseeritud hagejale. 15.05–17.05.2020 ei toimunud rattamatka. Hageja oli üksnes ühel päeval haige lapsega värske õhu käes. Hageja ei saanud YYY objektil 30.07.2020 töid teha, sest oleks selleks pidanud rippuma telferi otsas. Sellest, kui ohtlikust tegevusest hageja keeldus. Oluline ei ole mitte telfrei tõstevõime, vaid muud asjaolud, sh peavigastuste tekkimise võimalus, oht kõrgelt kukkuda, jalgade tugialuse puudumine. Kostja ja tema lepingupartner peavad tagama inimeste tõstmiseks mõeldud tõsteseadme hooldustööde tegemiseks või platvormide ja piirete olemasolu. Kostja on viidanud poolteist aastat tagasi L aktsiaseltsi objektil toimunud väidetavale rikkumisele (töömaa koristamata jätmine). Kostja ei ole toonud esile, et ta oleks teinud hagejale hoiatusi töölepingu ülesütlemise kohta. Kostja on Z AS-i tütarettevõte. Seega on hageja töötanud kostja juures üle 10 aasta. Hageja ei ole varjanud, et leidis uue töökoha. Hageja jääb selle juurde, et taotleb hüvitise suurendamist. Koroonaepideemia olukorras oli hagejal uue (erialalt sama sobiva ja sama tasuga) töökoha leidmine raskendatud. Kostja ei hoolinud oma töötajate tööohutusest. Hageja oli pideva surve all, sest temalt nõuti tööülesannete täitmist eluohtlikes tingimustes. Kostja ei muutnud oma suhtumist ka siis, kui ühe töötajaga juhtus tööõnnetus. Hagejal ei olnud muid võimalusi kui töö tegemisest keelduda. Kostja oli informeeritud, miks ja millal hageja keeldus töö tegemisest. Hageja saatis kostjale ka 5.08.2020 pöördumise, millele kostja ei reageerinud. 5. Kostja ei ole ära näidanud, kuidas ta tagas vaidlusalustel objektidel tööohutuse. Kostja töökäsud nr 81 ja 90 on tõenditena kõlbmatud – töökäskudel pole aastaarvu ega seda, kes need koostas. Isegi kui viidatud töökäskudega arvestada, siis kõikideks ülejäänud hooldustöödeks on töökäsud ja ohutusalane instruktaaž tegemata. Asjakohased ei ole ka R OÜ tootelehed ja seal toodud turvarakmete, kinnituste ja ankurliinide kasutusjuhendid. Hagejal ei olnud töö tegemiseks selliseid ohutusrakmeid ja ankurliine. Kostja vastuväited 6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 6.1. Kostja vastuväidete kohaselt oli töölepingu ülesütlemine

§ 88lg 1 p 3 alusel õiguspärane.

Tööleping on põhimõtteliselt võimalik erakorraliselt üles öelda ka ilma hoiatusega (

§ 88

lg 3, § 97 lg 3) ja ka üldisel, otse seadusest tuleneval alusel (

§ 97lg 3).

Kostja on teinud hagejale korduvalt hoiatusi nii suuliselt kui ka kirjalikult. Hageja jättis korduvalt kostja korraldused täitmata ja rikkus töökohustusi. Kostjale laekus korduvalt pretensioone nii klientidelt kui ka kolleegidelt, kes pidasid hageja suhtumist problemaatiliseks. Vastuseks kostja hoiatusele soovis hageja töölepingu lõpetamist majanduslikel põhjustel (koondamine), kuid koondamise olukorda ei esinenud. Hagejal oli tegelikult tahe töösuhe lõpetada. See omab tähtsust võimaliku hüvitise suuruse määramisel. 6.

1. 18.05.2020 hoiatus tehti hagejale, mitte F-le ja G-le. Hoiatus edastati hagejale tema vahetu ülemuse F kaudu. Hageja avaldas Facebookis postituse, millest nähtub, et samal ajal kui hageja oli haige lapsega hoolduslehel, osales hageja 14.05–15.05.2020 rattamatkal Ida-Virumaal. Hageja valetas haige lapse hooldamise vajaduse kohta. 4 2-20-17402 6.
2. Kostja tugineb töölepingu ülesütlemisel nii 10.08.2020 kirjalikule hoiatusele, kui ka selles viidatud varasematele hoiatustele, sh 18.05.2020 kirjalikule hoiatusele. Lisaks on kostja teinud hagejale suuliselt hulgaliselt hoiatusi. 10.08.2020 hoiatus tehti seoses hageja korduva lahkumisega objektidelt (XXX) ilma otsest juhti teavitamata ilmnenud probleemidest tööülesande lahendamisel. Lisaks on kliendilt tulnud etteheide hageja suhtumise ja käitumise kohta objektil, millega hageja on kahjustanud kostja mainet. 6.3.
3. Seoses YYY objektiga seisnesid hagejale tehtud hoiatused ja töökohustuste rikkumised järgnevas: 1) 30.07.2020 teavitas Ü AS-i tehnikajuht, et kostja jättis tegemata Itabar kulumõõtja puhastuse; 2) samal päeval lahkus hageja objektilt, võttes aktile allkirja kohapeal viibinud tehase operaatorilt. See ei ole kooskõlas kostja sõlmitud hoolduslepingute sisuga, mille kohaselt võivad tellija poolt akte allkirjastada nimeliselt vaid M või S; 3) kostja viibis uuesti objektil 5.08.2020, kuid jättis sama töö (Itabar kulumõõtja puhastus) uuesti tegemata. Kostja tegi hooldustöö 6.08.2020 teiste isikute abil; 4) 31.07.2020 helistas XXX klient (Ü) arendusjuht Gle ja kurtis peaasjalikult hageja käitumise ja töösse suhtumise üle. Klient soovis järgmise hoolduse ajaks teist tehnikut. Kostja ei ole YYY objektil ohutusnõudeid eiranud. Koostootmisjaamale on väljastatud kasutusluba, mis tähendab, et see vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Ehitis vaadati enne kasutusloa väljastamist üle. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ei ole teinud kostjale ettekirjutusi ega rakendanud muid sanktsioone. 6.3.
4. Hagejale on korduvalt tehtud hoiatusi ka seoses Tartu L ja ühe Võru objektiga, kus hageja rikkus samuti töökohustusi: 1)
5. a augusti alguses pesi hageja L aktsiaseltsi katlamajas soojusvahetit. Hageja valas pesukemikaali põrandale laiali ja selles sisaldunud hape rikkus betoonpõranda pinna. 2)
6. a augustis pidi hageja koristama L aktsiaseltsi soojasõlme pärast seal toimunud hooldustöid. Koristustöid ei tehtud kliendile sobiva kvaliteediga, mistõttu tuli need hiljem uuesti teha. 3) 1,5 aastat tagasi jättis hageja koristamata töömaa D AS-i objektil Võrus (Võrusoo katlamaja, mis varustab soojusega Võru linna). Kuivõrd klient ei olnud teenuse kvaliteediga rahul, siis pidi kostja koristustöö teiste inimeste kaasabil ära tegema. Sarnaseid juhtumeid oli veel, kus hageja ei teinud tööd korralikult või läks objektilt ära nii, et probleem jäi lahendamata ja hageja ei teavitanud sellest kostjat. 6.
7. Seoses hüvitise nõudega märkis kostja, et

§ 109

lg 1 sätestatud hüvitise suurus ei ole sõltuvuses

§ 97lg-s 2 toodud etteteatamise tähtaegadest.

Hageja ei ole esitanud nõuet

§ 100

lg 5 alusel, vaid soovib saada hüvitist üksnes

§ 109

lg 1 alusel.

§ 109

lg 1 järgne hüvitise suurus ei ole põhimõtteliselt sõltuvuses

§ 97lg 2 sätestatud etteteatamise tähtaegadest.

Hageja ei ole töövaidluskomisjonile ega maakohtule esitanud nõuet, millega ta oleks nõudnud kostjalt hüvitist

§ 100lg 5 alusel.

6.

1. Töösuhte lõppedes oli hageja tööandjaks kostja, mitte Z AS. Kostja on äriühinguna registrisse kantud 25.07.2018 ning ta ei ole Z AS-i õigusjärglane või tütarettevõte, vaid iseseisev juriidiline isik. Seega ei ole hageja kostja juures töötanud üle 10 aasta. 6.
2. Hageja ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid hüvitise suurendamiseks kuue kuu keskmise töötasuni. Erandlik asjaolu hüvitise suurendamiseks ei ole koroonaepideemia. Hageja on uue töökoha leidnud juba vähemalt
3. a novembris. 6.
4. Hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, milles tema hüvitise nõue jäi osaliselt (s.o ühe kuu osas) rahuldamata. 5 2-20-17402 6.
5. Hageja keskmise töötasu arvestus on ebaõige. Hageja on esitanud pangakonto väljavõtted töötasu laekumise kohta. Selle kohaselt on hageja keskmine töötasu (brutosumma) palgakalkulaatori kohaselt 1177 eurot kuus, aga mitte 1770,09 eurot kuus. Isegi juhul, kui viidatud summadele juurde arvestada pangakontolt nähtuv
6. a mais tasutud töötukassa hüvitis 771,20 eurot ja
7. a juunis tasutud töötukassa hüvitis 771,20 eurot, oleks kuue kuu keskmiseks töötasuks kokku 7588,93 eurot (= 6046,53 + 771,20 + 771,20), mis teeb keskmiseks töötasuks kuus 1264,82 eurot (neto). Brutosumma sellest oleks palgakalkulaatori kohaselt 1562,65 eurot, mitte 1770,09 eurot. Keskmise töötasu hulka ei saa arvestada tööandja makstud sporditoetusi ja erinevaid tööga seotud majanduskulusid (nt praamipiletid Saaremaale). Sporditoetus on tööandja otsusega makstav ühekordne hüvitis, mis ei ole tööga seotud ja millele töötajal nõudeõigus puudub. Samuti ei muutu töötasu osaks erinevate tööga seotud otseste kulude hüvitamine (praamipiletid, komandeeringukulud). Töötasuna on käsitatav vaid see osa, mis on tööandja poolt töötajale tasutud tööülesannete täitmise eest töösuhte ajal.
8. Vastuseks hageja vastuväidetele märkis kostja, et hageja jättis tööülesandeid täitmata mitte ainult YYY objektil, vaid ka teistel objektidel, näiteks Tartus ja Võrus. Kõikidele hooldustöötajatele on antud tööks vajalikud töö- ja isikukaitsevahendid. kostja juures kasutatavad ankurliinid vastavad standarditele EN353-2 ja EN1891-A ja turvarakmed standarditele EN361, EN813 ja EN
9. Paides oli probleemiks üksnes ühe töö (Itabar kulumõõtja puhastus) tegemine üks kord aastas, millele juurdepääs on raskendatud, kuid see ei tähenda veel töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumist. Kostja ei saa kohapealseid olusid muuta. Vaidlusalust tööd on võimalik teha ohutusrihmade ja -rakmete abil, mis on ajutise kõrgtöö korral erandkorras lubatud, kui muude ohustuvahendute kasutamine ei ole kohapeal võimalik. Turvarakmed ja ankurliinid olid Paide objektil kasutuses. Maakohtu otsus ja põhjendused
10. Pärnu Maakohus rahuldas 14.01.2022 otsusega hagi. Maakohus tuvastas, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lõpetas töölepingu

§ 107

lg 2 alusel alates 8.11.2020 ja mõistis kostjalt hageja kasuks

§ 109

lg 1 alusel välja kuue kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 10 620,56 eurot ja viivise sellelt VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Samuti rahuldas maakohus hageja taotluse teha töötamise registrisse töölepingu lõpetamise kohta kanne. Menetluskulud jäid kostja kanda, kellelt mõisteti hageja kasuks välja viimase menetluskulu 3700 eurot ja viivis. 8.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled järgmiste asjaolude üle: kui kaua on hageja kostja juures töötanud (kas tegemist on uue töösuhte loomise või varasema töösuhte üleminekuga kostjale

§ 112

mõttes); kas esines alus töölepingu ülesütlemiseks; hageja keskmise töötasu suurus ja selle arvestamise alused tulenevalt COVID-19 eriolukorrast; ning hüvitise ja viiviste arvestamine. 8.1.1. Hageja varasem töösuhe jätkus kostja juures

§ 112lg 1 alusel.

Tööandja vahetumisel töösuhte jätkumise korral on tegemist töölepingu muutmisega

§ 12mõttes.

Seega jätkub ka hageja tööstaaži arvestamine töölepingu sõlmimisest, mitte selle muutmise ajast. Kostjal tuli

§ 97

lg 2 p-st 4 kohaselt hagejat töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähemalt 90 kalendripäeva ette teatada. Kostja ei järginud seda tähtaega ja teavitas hagejat töölepingu ülesütlemisest 10.08.2020. Samal kuupäeval toimus ka töölepingu lõpetamine. 8.1.2. Töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud (

§ 95lg 1).

Pooled ei vaidle, et hageja on töölepingu lõpetamise dokumendid ja kirjalikud hoiatused kätte saanud. 6 2-20-17402 8.1.3. Kostja töölepingu ülesütlemine

§ 88lg 1 p 3 alusel on tühine.

Kuna ülesütlemiseks puudus seaduslik alus, tuleb tööleping

§ 107lg 2 alusel lõpetada.

Tulenevalt

§ 97

lg 2 p-st 4 oli kostjal kohustus hagejat töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada vähemalt 90 kalendripäeva. Seetõttu tuleb tööleping lugeda lõppenuks 90 päeva möödumisel alates 8.11.2020 ning teha töölepingu lõppemise kohta kanne töötamise registris. 8.1.3.1. Maakohus tuvastas seoses 18.05.2020 hoiatusega hageja ja kostja selgituse ning kohtule esitatud hoolduslehte alusel, et hageja viibis hoolduslehel perioodil 6.05.2020– 19.05.2020, mille tõttu esines tal ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 52 lg 3 ja

§ 19lg 3 tulenev õigus töö tegemisest keelduda.

Kostja 18.05.2020 hagejale tehtud hoiatus on tühine, kuna sellel puudub seadusest tulenev alus. 8.1.3.2. Kostja 10.08.2020 tehtud hoiatus ei vasta

§ 88

lg 3 nõuetele, kuna see ei sisalda sõnaselget hoiatust eesmärgiga öelda tööleping üles, kui hageja ei paranda oma käitumist. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Seetõttu peab hoiatuses kui tööandja tahteavalduses selgelt avalduma tahe öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Hoiatus saab seega olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (Riigikohtu 28.09.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-16, p 14; maakohtu otsuses ekslikult viidatud kui 3-2-2-1-70-16 – ringkonnakohtu märkus). Lisaks esitas kostja 10.08.2020 hoiatuse ülesütlemisavaldusega samal päeval, mistõttu ei tekkinud hagejal võimalust hoiatuses märgituga arvestada. Samuti tuleneb TTOS § 14 lg 5 p-st 4, et töötajal on õigus keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, teatades sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale. Hagejal oli TTOS § 14 lg 5 p-st 4 tulenev õigus keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid. Kostja enda seisukohast ja töölepingu lõpetamisel tehtud hoiatuse sisust nähtuvalt on kostjale olnud ohtlik olukord pikka aega teada, sest kostja möönis, et hageja on korduvalt nimetatud objekti ohtlikkusele viidanud, sh esitanud hoiatuse ja ka keeldunud töid teostamist ohtlikul ja nõuetele mittevastaval objektil, kuid kostja ei ole sellest hoolimata taganud hagejale ohutuid töötingimusi. 8.1.4. Maakohus lähtus hageja keskmise kuu töötasu kindlaksmääramisel hageja kontoväljavõtetest, mille kohaselt oli hageja netopalk tavaoludes ca 1500 eurot ja brutopalk 1700 eurot kuus, mis oli ka hüvitise määramise aluseks. Kostja ei esitanud ühtegi omapoolset tõendit hageja palga suuruse, selle ajutise vähendamise või palgaarvestuse kohta. Vaidlus puudub, et hageja sai vähendatud töötasu ning eriolukorrast tulenevaid hüvitisi. Lisaks on hageja esitanud kostja 25.03.2021 e-kirja, milles kostja teavitab kõiki oma töötajaid juhatuse otsusest vähendada töötajate töötasu 30% alates 8.04.2020 viitega

§-le 37. Kirja lõpus avaldab valmisolekut majanduse taastumise korral töötasu vähenemise kompenseerida. Seega on hageja saanud

§ 37

alusel vähendatud töötasu põhjusel, et Eesti Vabariigis kehtestati COVID-19 pandeemiast tulenevalt eriolukord. Üldteada asjaoluks on, et perioodil 12.03– 17.05.2020 kehtis Eestis eriolukord, sealhulgas kohaldati toetusmeetmeid ettevõtlusele ja kompenseeriti erakorraliste riiklike toetustega töötajatele töötasu ja leevendati toetustega COVID-19 mõju ettevõtlusele. Kuna töötasu vähenemine ei tulenenud hagejast, esines maakohtu hinnangul

§-s 37 toodud alus välistada kostja vähendatud ja riikliku meetmega kompenseeritud kuusissetulek keskmise kuu töötasu arvestusest, millest kohus lähtub hüvitise arvestamisel. Tulenevalt

§-st 35 on tööandja töösuhte ajal kohustatud töötajale tööd andma ning töö puudumisel tasuma keskmist töötasu aja eest mil töövõimeline ja töö tegemiseks 7 2-20-17402 valmis olev töötaja tööd ootab. Seega oli kostja tegelikult kohustatud töötasu tasuma keskmises määras. 8.1.5.

§ 109

lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu

§ 107

lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Maakohus suurendas hageja hüvitise nõuet kuue kuuni ehk 10620,56 euroni (bruto), arvestades järgnevaga. - - hageja töötas sama tööandja juures lojaalselt üle 10 aasta, kuid kostja lõpetas alusetult töölepingu päevapealt, jättes sellega hagejale tagamata võimaluse leida mõistliku aja jooksul uus töökoht; hageja ülalpidamisel on kaks alaealist last. Kostja lõpetas töösuhte hagejaga eriolukorrajärgses olukorras, kus töö leidmine oli raskendatud. Töö ootamatu kaotus pani hageja ja tema pere nii majanduslikult kui ka vaimselt väga raskesse olukorda. Kõige kaalukamad argumendid hüvitise suurendamisel olid maakohtu hinnangul järgmised: - - kostja lõpetas töösuhte viivitamatult ja alusetult olukorras, kus hageja pöördus kostja poole abi saamiseks nii tema enda kui teiste töötajate jaoks üldiselt ohtlikust tööülesandest keeldumisega, eeldusel et kostja tööandjana võtab töötajate ohutuse tagamiseks tarvitusele vajalikud meetmed; kostja käitus tahtlikult töötajate elu ja tervise ohtu seadmisel pika perioodi vältel, jättes täitmata elementaarsed tööohutuse nõuded ja nõudes töötajatelt töö täitmist; kostja kuritarvitas hageja kui nõrgema poole seisundit pikka aega, sundides hagejat täitma ohtlikke tööülesandeid, teadmises, et hageja sissetulek sõltus töökohustuste täitmisest ka ohtlikes tingimustes, sh võinuks ohutusnõuete eiramine tuua hagejale raske tagajärje (töövõime kaotuse või surma). 8.1.6. Hageja ei esitanud nõuet

§ 100

lg 5 alusel, mistõttu ei mõistnud maakohus töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest hagejale hüvitist välja. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 9.
2. Apellatsioonkaebuse põhiväited on kokkuvõtvalt järgmised: - - töölepingu ülesütlemine

§ 88

lg 1 p 3 alusel oli õiguspärane; töölepingu erakorraline ülesütlemine

§ 88

lg 1 p 3 alusel on põhimõtteliselt võimalik ka siis, kui eelnevaid hoiatusi poleks üldse tehtud, s.t maakohus on põhjendamatult seostanud töölepingu lõpetamise eelnevate hoiatustega; kohus on otsuses käsitletud hoiatuste puhul ka sisulises mõttes ebaõigesti leidnud, et need on tühised. Hoiatused kinnitasid kohustuste rikkumist; kohus pole arvesse võtnud teisi kostja esitatud argumente ja tõendeid, mis kinnitasid hageja töökohustuste rikkumist. Kohus on käsitlenud vaid kahe hoiatusega seotud episoodi, kuid jättis hinnangu andmata kostja olulistele argumentidele ja tõenditele, rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid; 8 2-20-17402 - kostja ei rikkunud ohutusnõudeid; hagejale tehti korduvalt hoiatusi; hüvitise suurendamiseks puudus alus; hüvitise suuruse arvestuskäik on ebaõige. 9.2. Kostja ei vaidlustanud järgmisi maakohtu otsuse põhjendusi. - - maakohtu otsuse p 8 (8.1–8.3), milles maakohus tuvastas hageja töötamise aja ja töösuhte alguse; maakohtu otsuse p-des 9.1–9.5 toodud järeldused, et ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud (

§ 95

lg 1), mh on kohus tuvastanud faktiliste asjaoludena, et töölepingu lõpetamise avalduse kohaselt on kostja teinud hagejale kaks kirjalikku hoiatust (18.05.2020 ja 10.08.2020); maakohtu otsuse p-s 12 toodud järeldus, et hageja ei ole esitanud hüvitise nõuet

§ 100

lg 5 alusel, mistõttu kohus etteteatamistähtaja järgimata eest hagejale hüvitist välja ei mõista. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-de 2 ja 4 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Hageja 1770,09 euro hüvitise nõude ja sellelt arvestatud viivise nõudes (resolutsiooni p-d 3 ja 4 osaliselt) lõpetab ringkonnakohus menetluse. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas hüvitise nõude ja sellelt arvestatud viivise nõude kohta 5316,95 euro ulatuses saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse – hageja hüvitise nõue 5316,95 euro ulatuses ja sellelt arvestatud viivise nõudes jääb rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise ja hagi osalise läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise (resolutsiooni p 6). Maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise (resolutsiooni p 1) ja töölepingu lõpetamise ning töölepingu lõppemise kohta töötamise registris kande tegemise osas (resolutsiooni p 2). Samuti jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hüvitis 3533,52 eurot (resolutsiooni p 3 osaliselt) ja sellelt arvutatud viivis (resolutsiooni p 4 osaliselt), arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. I
3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja ei ole töövaidluskomisjoni otsust tähtaegselt vaidlustanud. Kostja juhtis sellele tähelepanu juba hagile esitatud vastuses (vt I kd tl 53, p 4.5.3., aga ka II kd tl 63 pöördel, p 71) ning palus jätta hageja nõuded rahuldamata. Maakohus jättis selle tähelepanuta, eksides selliselt TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 teise lause ning töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 1 ja § 59 lg 1¹ vastu. 9 2-20-17402
4. Töövaidluskomisjoni otsus, millega töötaja avaldus rahuldati osaliselt, tehti 27.10.2020 (I kd tl 5–14). TvLS § 58 lg 1 kohaselt on töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise tähtaeg 30 päeva arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest. Kuna hageja sai töövaidluskomisjoni otsuse kätte 27.10.2020, pidi hageja otsuse vaidlustama hiljemalt 26.11.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on TvLS § 58 lg 1 puhul tegemist õigustlõpetava menetlustähtajaga – 30 päevane tähtaeg näitab, mis aja jooksul tuleb töövaidluskomisjoni otsus selle jõustumise vältimiseks vaidlustada (s.o menetlustoiming teha). Tähtaja järgimata jätmisel töövaidluskomisjoni otsus jõustub (TvLS § 59 lg-d 1 ja 1¹) (vt ka V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, lk 940 alapunkt d); P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 448, p 3.6.2.1.). Ka TvLS § 58 lg 1 sõnastus ei viita aegumistähtajale. Taotlust menetlustähtaja ennistamiseks ei ole hageja esitanud.
6. Töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamiseks pöördus kohtusse üksnes kostja (I kd tl 2–4). Töötaja esitas hagi 18.12.2020 (I kd tl 28), esitades selles ka nõude, mille töövaidluskomisjon oli jätnud rahuldamata, s.o hüvitise nõue 1770,09 eurot (= 10 620,56 – 8850,47) (I kd tl 29, p 1.
7. ja tl 33, p 10). Hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust tähtaegselt, mille tõttu esineb TsMS § 428 lg 1 p-st 2 tulenev alus menetluse lõpetamiseks hageja nõude 1770,09 eurot ja sellelt arvestatud viivise osas (TvLS § 59 lg 1¹, vt ka sarnases sõnastuses kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 25 lg 1 ja Riigikohtu 4.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-14, p 10). TsMS § 428 lg 1 p-i 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata muu hulgas juhul, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud lahend kohtueelses menetluses. Pooltel on samal alusel sama hagieseme üle (s.o hüvitise nõue 1770,09 eurot ja sellelt arvestatud viivise nõue) olemas menetluse lõpetanud jõustunud lahend kohtueelses menetluses, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise TsMS § 428 lg 1 p-i 2 alusel.
8. Hageja 6.09.2022 menetlusdokumendis toodud seisukohad hagi tähtaegsuse kohta ei ole põhjendatud. Kostja ei saanud hageja eest töövaidluskomisjoni otsust vaidlustada. Kostja sai töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustada üksnes osas, mis rikkus tema õigusi, s.o avalduse rahuldamist puudutavas osas. TvLS § 58 lg 3 kohaselt, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kuna hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust TvLS § 58 lg-s 1 toodud tähtaja jooksul, jõustus töövaidluskomisjoni otsus TvLS § 59 lg 1¹ alusel osas, milles hageja hüvitise nõue jäi osaliselt 1770,09 euro ja sellelt arvestatud viivise nõudes rahuldamata (I kd tl 7, resolutsiooni p-d 4 ja 5 osaliselt). II
9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töölepingu erakorraline ülesütlemine töötajast tuleneval põhjusel

§ 88

lg 1 p-i 3 alusel eeldas, et kostja on hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatanud, kuid muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 17. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja on ebaõigesti sisustanud hoiatuse sisu

§ 88lg 1 p 3 tähenduses.

Kostja 18.05.2020 ja 10.08.2020 kirjad (I kd tl 142–144) ei ole hoiatused

§ 88

lg 1 p 3 tähenduses.

§ 88

lg 1 p 3 eeldab, et tööandja on hoiatanud töötajat töölepingu erakorralisest ülesütlemisest. Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb

§ 88lg-te 1 ja 3 koostoimest.

Seisukohta, et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat 10 2-20-17402

§ 88

lg-s 1 sätestatud rikkumiste korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Eelnevat hoiatamist ei ole

§ 88

lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lg 2).

§ 88

lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-d 1 ja 2) (vt Riigikohtu 16.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 13 teine ja kolmas lõige). 18. 18.05.2020 ja 10.08.2020 kirjades ei ole kostja hagejat hoiatanud töölepingu ülesütlemise eest (I kd tl 143 ja 144). Sellega on kostja ka ise apellatsioonkaebuses nõustunud (vt II kd tl 61 pöördel, p 44).18.05.2020 e-kiri viitab üksnes tööülesannete täitmisest kõrvalehoidumisele, sest hagejal ei olnud kostja hinnangul vaja haiget last hooldada (I kd tl 144). 10.08.2020 kiri viitab samuti ainult tööülesannete täitmata jätmisele – hageja lahkus korduvalt objektilt ilma oma otsest juhti teavitamata tööülesande täitmisel ilmnenud probleemidest. Samuti viidatakse kirjas kliendi etteheitele hageja töösse suhtumise ja käitumise tõttu (I kd tl 143). Mõlemad kirjad viitavad küll töökohustuste rikkumisele, kuid kostja ei ole teinud töölepingu ülesütlemisele suunatud tahteavaldust, kui hageja oma käitumist ei paranda. Selle üle pooled ka ei vaidle. Lisaks on kostja menetluses viidanud varasemalt suuliselt tehtud hoiatustele, kuid ka nende osas ei ole pooltel vaidlust, et kostja ei ole selgesõnaliselt viidanud töölepingu ülesütlemise kavatsusele. Kostja on küll õigesti märkinud, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hagejat varasemalt faktiliselt teavitanud töökohustuste väidetavast rikkumisest (s.o kostja väide, et ta on esitanud hoiatuse), kuid kohtul tuleb tuvastada, kas kostja on täitnud

§ 88lg-st 3 tuleneva hoiatamise kohustuse.

Hageja on menetluses väitnud, et kostja ei ole esitanud talle avaldust, millest nähtuks selge tahe öelda tööleping üles, kui hageja ennast ei paranda (vt nt I kd tl 68, p 2.13). Kostja ei ole tõendanud, et hoiatas hagejat enne töölepingu erakorralist ülesütlemist kooskõlas

§ 88

lg 3 esimese lausega (tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus). Töötaja teavitamine kohustuse rikkumisest ei asenda tööandja hoiatamise kohustuse täitmist. Kohustuse rikkumisest teavitamine ja töölepingu ülesütlemise eest hoiatamine ei ole ka samatähenduslikud. Kuna kostja ei hoiatanud hagejat töölepingu ülesütlemise eest, puudus kostjal alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

§ 88lg 1 p-i 3 alusel ainuüksi sel põhjusel.

19. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus pidanud esmalt hindama, kas kostja hoiatas hagejat töölepingu erakorralisest ülesütlemisest kooskõlas

§ 88lg 3 esimeses lauses sätestatuga.

Alles siis, kui kohus tuvastab hoiatamise kohustuse täitmise tööandja poolt, saab hinnata, kas töötaja eiras hoiatuses märgitud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkus töökohustusi. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohane maakohtu otsuses sisalduv analüüs selle kohta, kas hageja rikkus kostja hoiatustes märgitud töökohustusi ja kas hagejal oli õigus töö tegemisest keelduda (II kd tl 52 pöördel–54, p-d 9.7–9.13 ja 9.16–9.18.). Ringkonnakohus jätab need põhjendused maakohtu otsusest välja. 10.08.2020 kirja osas tuvastas maakohus õigesti, et see ei täida hoiatusele seatud kriteeriume, kuna see ei sisalda selgesõnalist hoiatust eesmärgiga tööleping üles öelda, kui töötaja ei paranda oma käitumist (II kd tl 54, p 9.15). 11 2-20-17402 20. Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad kostja 18.05.2020 ja 10.08.2020 kirjades käsitletud hageja tööülesannete rikkumist ning kostja ohutusnõuete rikkumist. 21. Kuigi kostja on apellatsioonkaebuses (ja maakohtu menetluses) üldsõnaliselt märkinud, et töölepingu erakorraline ülesütlemine

§ 88

lg 1 p-i 3 alusel on põhimõtteliselt võimalik ka siis, kui kostja ei oleks hagejale eelnevaid hoiatusi teinud (st osundanud õigusnormi sisule) (II kd tl 59, p 11), ei ole kostja esitanud menetluses vastuväidet, et ta ei pidanud hagejat hoiatama. Samuti ei ole kostja toonud menetluses esile

§ 88

lg 3 teises lauses nimetatud asjaolusid (mõne rikkumise eriline raskus või muu põhjus), mille tõttu hageja poleks saanud kostjalt hoiatamist oodata.

§ 88

lg 3 teise lause järgi ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Kostja käitus töölepingu ülesütlemisel selliselt, et see eeldas töötaja eelnevat hoiatamist (vt ka I kd tl 141–144) ja see on praeguse vaidluse üks põhiküsimusi. Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 2 ja § 5 lg-st 1 ei hinda ringkonnakohus

§ 88lg 3 teise lause kohaldamise eeldusi.

1. Kuna töölepingu ülesütlemine ei toimunud majanduslikel põhjustel ja töölepingu ülesütlemisavaldust ei esitanud hageja, on asjakohatu apellatsioonkaebuse väide, et hageja soovis ise töösuhte lõpetamist, kui tegi kostjale ettepaneku ennast koondada.
2. Kuivõrd töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine ning hageja palus töölepingu

§ 107lg 2 alusel lõpetada, on maakohus ka töölepingu õigesti lõpetanud.

1. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hüvitist puudutavaid apellatsioonkaebuse väiteid. (III) (1.)
2. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kostjal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

§ 88lg 1 p-i 3 alusel.

Seega rahuldas maakohus põhjendatult hageja nõude

§ 109lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Pooled ei ole toonud esile, et hageja oleks töötukassalt töövaidluse ajal makstud hüvitisi. Kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja võis olla jäänud ilma vähem kui kolme kuu töötasust. Seetõttu ringkonnakohus nimetatud asjaolusid ei käsitle. 26. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse põhjendustest välja p-d 11.3 ja 11.4 (II kd tl 55), milles maakohus käsitleb

§-ga 35 seonduvat (töötasu maksmine töö mitteandmisel). Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja alandas alates 8.04.2020

§ 37alusel töötasu töö mitteandmise tõttu 30% võrra.

Kuna kostja maksis hagejale vähendatud töötasu, ei ole

§ 35(töötasu maksmine töö mitteandmisel) asjakohane.

Samuti on ebaõige maakohtu seisukoht, et kostja oli tegelikult kohustatud tasuma töötasu keskmises määras, sest töötasu vähenemine ei tulenenud töötajast. Nagu öeldud, pooled ei vaielnud selle üle, et kostja alandas töötasu

§ 37

alusel.

§ 37

lg 1 võimaldab töötasu alandada, kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd. Ringkonnakohus jätab osundatud seisukohad maakohtu otsusest välja. Hageja sai riiklikku toetust eriolukorrast tuleneva palgakaotuse eest. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (Kord) § 3 lg 2 alusel välistatakse

§ 37

alusel vähendatud ja riikliku meetmega kompenseeritud sissetulek keskmise kuu töötasu arvestusest. 12 2-20-17402

1. Pooled ei vaielnud hagejale töötasuna väljamakstud summade üle. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi ka osas, mis puudutab keskmise töötasu arvutamist ja keskmise töötasu suurust. Maakohtu põhjendused ei vasta Korrale järgnevas osas. Keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad (Korra § 2 lg 1 esimene lause). Keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus (Korra § 2 lg 2 esimene ja teine lause). Kuna kostja soovis töölepingu üles öelda 10.08.2020, tuleb keskmise töötasu arvutamisel lähtuda perioodist
2. a veebruar–juuli. Keskmist töötasu arvutatakse tööpäeva- või kalendripäevapõhiselt. Keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse korra § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga (Korra § 3 lg 1 esimene lause). Perioodil
3. a veebruar–juuli maksis kostja hagejale töötasu 6045,93 eurot (= 1482,25 + 1425,95 + 240,18 + 115,68 + 1250,27 + 1531,60). Osundatud perioodil oli 129 tööpäeva. Hageja keskmine tööpäeva tasu oli seega 46,90 eurot (= 6045,93 ÷ 129). Keskmise kuutasu arvutamiseks korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga (korra § 3 lg 6). Kostja keskmine kuutasu oli 1008,35 eurot (= 46,90 × 21,5, s.o keskmine tööpäevatasu × ühe kuu keskmine tööpäevade arv).
4. aastal oli veebruaris 20 tööpäeva, märtsis 22 tööpäeva, aprillis 21 tööpäeva, mais 21 tööpäeva, juunis 22 tööpäeva ja juulis 23 tööpäeva – keskmiselt 21,5 tööpäeva kuus (= 20 + 22 + 21 + 21 + 22 + 23 = 129; 129 ÷ 6). Hageja

§ 109

lg 1 järgne kolme kuu keskmise töötasu (neto) oli seega 3025,05 eurot (= 1008,35 × 3). Bruto summa sellest on palgakalkulaatori (https://www.kalkulaator.ee/et/palgakalkulaator) kohaselt 3533,52 eurot (= 1177,84 × 3). 28. Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldu keskmise töötasu arvutamisele Korra § 3 lg 2, millele maakohus ekslikult tugines. Korra § 3 lg 2 kohaselt, hüvitise maksmiseks majanduslikul põhjusel töölepingu ülesütlemisel või sellest vähem etteteatamisel vähendatakse keskmise tööpäevatasu arvutamise aluseks olevat tööpäevade arvu ja töötasu nende tööpäevade ja töötasu võrra, millal töötaja töötasu vähendati

§ 37alusel.

Kostja ei öelnud töölepingut üles majanduslikel põhjustel. Samuti ei esitanud hageja

§ 100

lg 5 järgset hüvitise nõuet, mis seonduks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamisega.

1. Õige on maakohtu seisukoht, et keskmise töötasu hulka ei saa arvestada tööandja makstud sporditoetusi ja erinevaid tööga seotud majanduskulusid (nt praamikulud, lähetuskulud). (2.)
2. Ringkonnakohus, nõustudes kostjaga, leiab samuti, et maakohus ületas diskretsiooni piire, kui suurendas

§ 109lg 1 järgset hüvitist kuue kuu keskmise töötasuni.

Esiteks, maakohus on otsuses küll kirjeldanud, millistest asjaoludest kohus hüvitise suurendamisel lähtus, kuid miks, seda otsusest ei nähtu (I kd tl 55 pöördel–56, p 12; otsuses on ekslikult kaks punkti 12 – ringkonnakohtu märkus). Otsus on selles osas põhjendamata (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 esimese lause rikkumine). Teiseks jättis töövaidluskomisjon hageja hüvitise nõude ühe kuu keskmisele töötasule vastavas osas rahuldamata. Selles osas oli töövaidluskomisjoni otsus jõustunud ja maakohus töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga TvLS § 59 lg 1¹ järgi seotud (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 13 ja 14 eespool). Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud alust hageja hüvitise nõuet suurendada ka kahe kuu keskmise töötasu ulatuses, sest hageja leidis juba 2020. a septembris uue töökoha ehk 1,5 kuud pärast kostja töölepingu ülesütlemisavalduse esitamist (kostja soovis töölepingu lõpetamist alates 10.08.2020 – I kd tl 140 ja 142). Selle 13 2-20-17402 asjaolu üle pooled ei vaielnud. Maakohus tugines aga vastuoluliselt sellele, et hagejal oli uue töö leidmine raskendatud ning et see pani hageja keerulisse olukorda. 31.

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse

§ 1lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7.

peatüki sätteid. Selle hüvitise koosseisus on võimalik mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

§ 107lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni.

Lisaks on

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest.

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju (vt Riigikohtu 14.05.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-21-79-13, p 32.3). 32. Kahju nõudmisel peab töötaja (hageja) tõendama nii kahju tekkimise töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu kui ka sellise kahju suuruse. Kuigi hageja on viidanud ja tuginenud Riigikohtu üldkogu 14.05.2014 otsuse p-dele 32.1–32.3 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 (I kd tl 71–72), ei ole hageja toonud esile asjaolusid ja esitanud tõendeid, mis annaksid alust

§ 109lg 1 teise lause kohaldamiseks (I kd tl 33–35, pt V).

33. Hüvitisnõude rahuldamiseks (suurendamiseks) ei anna alust pelgalt asjaolu, et poolte töösuhe kestis üle kümne aasta ega seegi, et kostja ei teavitanud töölepingu ülesütlemisest hagejat ette. Nagu maakohus õigesti märkis, hageja ei esitanud kostja vastu

§ 100lg 5 järgset hüvitise nõuet.

Hagiavalduses väitis hageja, et koroonaepideemiast ja sellest tekkinud suuremast tööpuudusest tulenevalt on hagejal oluliselt raskem leida uut tööd, mistõttu on tõenäoline, et hageja ei leia lähikuudel tasuvat (või üldse) tööd (I kd tl 33–34, p 12). Hagiavalduse esitamise ajaks oli hagejal tegelikult uus töökoht olemas. 18.05.2021 istungil kinnitas hageja, et leidis uue töökoha

1. a septembri lõpus ehk 1,5 kuud pärast kostja ülesütlemisavalduse esitamist (I kd tl 137 esimene lõik). Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et tema töötasu uues töökohas on kostja juures saadud töötasust väiksem. Hüvitise suurendamiseks ei anna alust ka pelgalt fakt, et hageja peab üleval kahte last.
2. Hageja tugines hüvitise suurendamise taotlemisel ka sellele, et kostja ei taganud ohutuid töötingimusi, mille tõttu hageja kannatas – hageja tundis, et peab kostja tööohutuse alaseid rikkumisi taluma, ta kartis oma elu ja tervise pärast ning see oli hagejale suruv. Ka need asjaolud ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust hüvitise suurendamiseks. Hageja on menetluses toonud esile, et ta keeldus töö tegemisest (vt nt I kd tl 30–31, p-d 6 ja 8 ning tl 148–148 pöördel), sest töötingimused ei olnud ohutud. Kui hageja keeldus töö tegemisest, ei saanud töötingimused hageja elu ja tervist ohtu seada. Samuti ei pidanud hageja taluma tööohutusalaseid rikkumisi, sest keeldus rikkumistele tuginedes ise töö tegemisest.
3. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt hüvitise nõude osas, ei ole asjakohane kostja väide, et hageja soovis ise töösuhte lõpetamist tööandja poolt majanduslikel põhjustel. (3.)
4. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3533,52 eurot ületavas osas. Kuna menetlus tuleb lõpetada ühe kuu hüvitise nõude (1770,09 eurot) ja sellelt arvestatud viivise nõude osas, teeb 14 2-20-17402 ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas hüvitise nõude ja sellelt arvestatud viivise nõude kohta 5316,95 euro (= 10 620,56 – 3533,52 – 1770,09 eurot – s.o hagi nõue – välja mõistetud kolme kuu hüvitis – hüvitise nõue, mille osas menetlus lõpetati) ulatuses uue otsuse, millega jätab hüvitise nõue 5316,95 euro ulatuses ja sellelt arvestatud viivise nõudes rahuldamata. (IV)
5. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 ja 3 menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
6. Menetluskulude jaotamisel lähtub ringkonnakohus TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Samuti arvestab ringkonnakohus TsMS § 168 lg-ga
7. Hageja on esitanud nii tuvastus- kui ka sooritusnõuded. Menetluskulude jaotamisel lähtub ringkonnakohus rahaliste nõuete rahuldamise ulatusest, sest nende eelduseks oli tuvastada töölepingu ülesütlemise aluse puudumine, samuti ühe kuu hüvitise nõude osas menetluse lõpetamisest. Eeltoodust tulenevalt jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskuludest 50% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 50% hageja kanda.
8. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu 15