KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg Otsuse tegemise aeg ja koht 04. november 2022. a, Tallinn Kohtuasja number

) § 147 lg-st 1 ja lg-st 2 määratakse aegumistähtaja kulgemise algus kindlaks juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Käesoleval juhul on kohustuste rikkumisena kostjale heidetud ette perioodil 11.01.2010 – 30.01.2013 teostatud ülekandeid. Pooled on menetluse vältel kinnitanud, et seoses 6000 euro tagasi maksmisega oli 18.01.2011 viimane väidetav kahju tekitav tegevus. Hageja esitas hagiavalduse 21.06.2016, mistõttu on hageja nõuded, mis tulenevad ülekannetest, mis on teostatud enne kuupäeva 21.06.2011, aegunud. 28. Kohtu hinnangul kohaldub

§ 146

lõikes 4 sätestatud kümneaastane aegumise tähtaeg ka mittetulundusühingute juhatuse liikme vastutuse korral. Maakohus hindas, kas kostja tegevuses esinevad erandlikud asjaolud, mille tõttu on võimalik kohaldada 10-aastast aegumistähtaega, st kas käesoleval juhul on tegemist tahtliku heade kommete vastase kahju tekitamisega ja tahtliku rikkumisega. Hageja seadusliku esindaja Rauno Parraste vande all antud ütlustest nähtub, et kostja ei varjanud hageja eest haginõude aluseks olevaid tehinguid, need olid hagejale teada alates nende teostamisest. Asjaolu, et hageja juhatuse koosseis on vahetunud, ei ole aluseks kostja suhtes erandliku

§ 146lg-s 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks.

Kostja ei ole teostatud makseid salajas hoidnud ega varjanud koostöölepinguid ega asjaolu, et täiendav klubi loodi, mis on tõendanud ka vande all üle kuulatud tunnistajate ütlustega. 29. Hageja väited kostja tahtlikust heade kommete vastasest käitumisest on tõendamata ning

§ 146lg 4 kohaldamise eeldused ei ole käesolevas asjas täidetud.

Kostja tegevus ei ole käsitletav tahtliku heade kommete vastase tegevusena ehk tahtliku lojaalsuskohustuse rikkumisena ja sellest tuleneva kahju tekitamisena. Kostja oli oma väidetava huvide konflikti avaldanud mittetulundusühingu kontrollivatele isikutele, millest tulenevalt said kostja teod hagejale teatavaks väidetavate rikkumiste ajal, millest tulenevalt kuulub kohaldamisele MTÜS § 32 lg-s 3 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg.

1. Olukorras, kus hageja endisele juhatuse liikmele ette heidetavate tegude põhistusena on kostja esile toonud vajaduse spordi liidu ja selle valdkonna arendamise vajaduse Eestis ja hageja ei ole vastupidist tõendanud ning kostja tegevus oli hageja kontrolliorganitele toetuste väljamaksmise ajal teada, puudub alus kostjale ebalojaalset ja hea usu põhimõtte vastast tegevust ette heita. 6 2-16-9662 Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule.
3. Maakohus on otsuse tegemisel olulisel määral rikkunud menetlusnorme, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (MTÜS § 32 lg 1,

§ 146

lg 1 ja

§ 158lg 1) ning tõendeid ebaõigesti hinnanud.

Apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha maakohtu otsusest erinev otsus.

1. Maakohus on ebaõigesti teinud käesolevas asjas osaotsuse. Selle tegemise eeldused puudusid, kuna kostja vastu esitatud hagi esemeks on ainult üks nõue. Pealegi ei võimalda menetlusseadus aegumise küsimuses osaotsust teha. Võimalik on teha vaheotsus, kuid taotlust vaheotsuse tegemiseks kostja esitanud ei ole. Käesoleval juhul ei aitaks vaheotsuse tegemine kuidagi kaasa asja kiiremale ja lihtsamale lahendamisele. Maakohus on käesolevat asja lahendanud ligikaudu 7 aastat. Maakohus asus juba
2. a seisukohale, et aegumise kohaldamine ei ole põhjendatud. Kohus on öelnud, et ei pea aegumise kohaldamist põhjendatuks. Miks maakohus nüüd, ligi 3 aastat hiljem leidis, et aegumise kohaldamine on põhjendatud, jääb hagejale arusaamatuks. Aegumise küsimuse lahendamine niivõrd pika (st ligi 7 aasta) jooksul on hageja hinnangul vastuolus ka EIÕK artikkel 6 lõikega
4. Maakohus on ekslikult leidnud, et kostja vastutusele tuleb kohaldada MTÜS § 32 lg-st 3 tulenevat 5-aastast aegumistähtaega, kuivõrd kostja ei ole hagejale kahju tekitamist varjanud. Hageja kohtu sellekohase seisukohaga ei nõustu. Käesoleval juhul on selgelt tõendatud, et kostja varjas hagejale kahju tekitamist. Kostja korraldas hageja rahalistest vahenditest toetuste maksmise hokiklubile, millega kostja oli ise seotud. Hageja põhikirja p-i 1.4 kohaselt on keelatud Liidu varade või tulude jagamine juhtimis- või kontrollorgani liikmele ja nimetatud isikutega seotud isikutele. Hokiklubi Viiking Sport oli hageja liige. Hageja põhikirja p-i 1.4 kohaselt ei jaga Liit vara või tulu ega anna materiaalset abi või rahaliselt hinnatavaid soodustusi muuhulgas oma liikmele. Selle tegevuse varjamiseks vormistas kostja fiktiivseid koostöölepinguid, mis olid samuti hageja põhikirjaga vastuolus. Väidetava koostöölepingu fiktiivsust tõendab ka asjaolu, et lepingu allkirjastas endine peasekretär Y, kellel puudus selleks üldse pädevus. Lisaks lõi kostja oma tegevuse varjamiseks hulgaliselt fantoomklubisid, mille läbi kindlustas kostja, et hageja koosolekutel võeti vastu asjast huvitatud isikutele, sh kostjale kasulikke otsuseid. Läbi fantoomklubide loomise ja fiktiivsete koostöölepingute vormistamise varjas kostja osavalt hagejale kahju tekitamist, mistõttu sai hageja kahju tekitamisest teda alles
5. a, st pärast seda, kui kostja oli hageja juhatusest lahkunud. Kuivõrd kostja on varjanud hagejale kahju tekitamist, tuleb kostja vastutusele kohaldada TsMS § 146 lg-st 4 tulenevat 10aastast aegumistähtaega.
6. Maakohus oleks pidanud hindama, kas kostja poolt toetuste maksmise korraldamine hokiklubile Viiking Sport oli seaduslik või ebaseaduslik. Selle asemel on maakohus aga asunud seisukohale, et kuivõrd kostja tegevus oli hageja kontrolliorganitele teada, siis puudub alus kostjale ebalojaalselt ja hea usu põhimõtte vastast tegevust ette heita.
7. Isegi kui peaks leitama, et kostja vastutusele ei kohaldu

§ 146

lg-st 4 tulenev 10aastane aegumistähtaeg, leiab hageja, et tema nõue ei ole aegunud, kuivõrd kostja on hagejale kahju tekitamist tunnistanud. Kostja on 02.05.2017 esitanud kohtule maksekorralduse, millest nähtub et 20.04.2017 on kostja hea sõber Q tagastanud kostja eest hagejale MTÜ-le Viiking Engineeria 30.01.2013 tasutud 6000 eurot. Kui viidatud makse oli teostatud seaduslikul alusel, nagu kostja väidab, siis ei oleks ju kostjal tekkinud vajadust seda makset hagejale tagastada. 7 2-16-9662 Makse tagastamine kostja poolt näitab selgelt, et kostja on teadlik, et tal puudus alus hageja rahalistest vahenditest hokiklubile Viiking Sport toetuste maksmiseks. Kostja poolt nõude osalise tunnistamisega on nõude aegumine katkenud 02.05.2017 ning algas uuesti 03.05.

2. Kostja poolt aegumisele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Käesoleval juhul on kostja teadlikult ja tahtlikult hagejale kahju põhjustanud ning seda osavasti varjanud.
3. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud, kuivõrd esitatud tõenditest nähtub selgelt, et hageja teised juhatuse liikmed ei olnud kostja tegevusest teadlikud. P ütlustest nähtub, et kostja varjas haginõude aluseks olevaid tehinguid hageja eest. Lisaks eelnevale on maakohus, tuginedes L, R, S ja W poolt antud ütlustele ning V poolt antud selgitustele leidnud, et hageja teised juhatuse liikmed olid väidetavast koostöölepingust ja selle alusel tehtud maksetest teadlikud. Hageja ei nõustu maakohtu sellekohase seisukohaga. Just vastupidiselt nähtub eelnimetatud tunnistajate ütlustest selgelt, et hageja teised juhatuse liikmed ei olnud väidetavast koostöölepingust ega selle alusel tehtud maksetest teadlikud. Lisaks kinnitavad hageja juhatuse liikmete mitteteadmist koostöölepingust ja maksetest ka kostja enda ütlused ning tunnistajate S ja T ütlused. Maakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks ta eelnimetatud tunnistajate ütlustega ega tõenditega oma otsuse tegemisel ei arvestanud.
4. Lisaks on maakohus jätnud arvestamata, et kostja suhtes algatatud kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et perioodil 01.01.2010-04.07.2016 esineb kostjal teadmata allikatest pärit sissetulekuid kokku summas mitte vähem kui 131 152,02 eurot. Tegemist on sama perioodiga, mille jooksul kostja oli hageja juhatuse liige ja tekitas hagejale kahju. Oluline on ka see, et hageja poolt esitatud nõude (st 130 882,52 eurot) ja kostja poolt teadmata allikatest omandatud sissetuleku (st 131 152,02 eurot) vahe on üksnes 269,50 eurot. Järelikult on täiesti ilmselge, et
5. a ja
6. a väidetava koostöölepingu alusel hokiklubile Viiking Sport ülekantud „toetused“ on lõppkokkuvõttes tegelikult liikunud kostja enda vara hulka. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et hokiklubi Viiking Sport majandustegevus on alates
7. a sisuliselt lõpetatud. Vastustaja seisukoht
8. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9. Kuivõrd 27.11.2019 taotluses sisaldus ka kostja taotlus aegumise kohaldamiseks ning kostja kinnitas 24.09.2021, et jääb selle juurde oli maakohtul võimalik kohaldada aegumist ja lahendada asi lahendada lõppotsusega.
10. Mitte ükski hageja taotlusel üle kuulatud tunnistaja ega ka juhatuse liige W ei ole andnud ütlusi, mis võimaldaks järeldada, et kostja on koostöölepingut ning selle alusel tehtud makseid salajas hoidnud või veelgi enam: palunud raamatupidajal või kellelgi kolmandal vastavat teavet varjata. Vastupidi, tunnistajad ja ka W kinnitasid, et maksetest ja ka lepingust oldi teadlikud ning leping ja selle alusel tehtud maksed olid vajalikud põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks ja kahju ärahoidmiseks. Hageja leiab ebaõigesti, et hageja teised juhatuse liikmed ei olnud koostöölepingust ega maksetest teadlikud. Hageja tugineb oma väidete tõendamisel kontekstist välja rebitud lausetele tunnistajate ütlustest ja menetlusosaliste seletustest.
11. Kostja on väitnud ja ka tõendanud, et toetuste maksmine oli mh hädavajalik, et tagada hageja täisliikme staatus RJHF-is. Vastavalt RJHF-i põhikirja artikli 20 lõikele 1 ja artikli 202 8 2-16-9662 lg 1 III punktile ei saa olla RJHF-i täisliikmeks alaliit, mille koduriigi meistriliigas ei mängi vähemalt 4 meeskonda (ajutiselt 3) ning ei saa osaleda ka meistrivõistlustel. Kui hageja oleks langenud vaatlejaliikme staatusse, ei oleks Eestis olnud võimalik korraldada ka Jäähoki MM-i.
12. aastal osales meistrisarjas uue kolmanda meeskonnana TKK-GMP. Hokiklubi Viiking Sport oli
13. aasta hooajal meistrisarjas osalenud TKK meeskonna edasiarendus. Seega toetuste maksmise tulemusel liitus meistrisarjaga uus hokiklubi. Kui hageja ei oleks hokiklubile Viiking Sport vastavat toetust maksnud ning seeläbi loonud soodsat baasi kõrgetasemelise hokiklubi arenguks, oleks Eesti Jäähoki esiliigas osalenud vaidlusalustel aastatel vaid kaks klubi.
14. Hageja on püüdnud pahatahtlikult jätta muljet, nagu hokiklubi Viiking Sport näol oli tegemist ainult juriidilise kehaga, kelle kaudu kostja hagejale „kahju“ tekitas. Hokiklubi Viiking Sport näol oli aga tegemist eduka hokiklubiga Eesti meistriliigas, kes oma tegevusega arendas Eesti jäähokit. Hageja 2010-2012 majandusaasta aruannetest on selgelt näha, et hokiklubi kasutas koostöölepingu alusel makstud toetusi eesmärgipäraselt.
15. Kostja ei ole Q ega ka HK Viiking Sport. Seega pole kostja ka midagi tagastanud. Q poolt tehtud makse ei ole käsitatav nõude tunnustamisena. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
17. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus õigesti MTÜS § 32 lõiget 3 ja leidis, et hageja nõue kostja vastu on aegunud ning hagi tuleb selle tõttu rahuldamata jätta. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on vastuolus TsMS § 450 lõikega 1 lahendanud asja osaotsusega. TsMS § 450 lg 1 kohaselt võib kohus juhul kui ühte menetlusse on ühendatud mitu omavahel seotud iseseisvat nõuet või kui ühes hagis esitatud mitmest nõudest on üks nõue või osa ühest nõudest või esitatud vastuhagi puhul üksnes hagi või vastuhagi lõplikuks otsustamiseks valmis, teha neist igaühe kohta eraldi otsuse, kui see kiirendab asja läbivaatamist. Lahendamata nõuete osas jätkab kohus menetlust. Antud juhul oli maakohtu otsuse tegemise ajaks, so 04.02.2022, menetluses üksnes üks nõue – kostja vastu. Y vastu esitatud nõude osas lõppes menetlus 29.09.2020 seoses kompromissi kinnitamisega. Selline rikkumine ei too aga ringkonnakohtu hinnangul kaasa maakohtu otsuse tühistamist, kuna sisuliselt on maakohus teinud asjas lõppotsuse ja kohaldades aegumist leidnud, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Sellises olukorras ei oma ringkonnakohtu hinnangul enam tähtsust, kas kostja on esitanud käesolevas asjas aegumise vaheotsuse tegemise taotluse või mitte. Maakohus saab vaatamata vaheotsuse tegemise taotluse esitamata jätmisele hinnata otsuses kostja aegumise vastuväidet. Seda ei väära ka asjaolu, et maakohus on asja menetlenud kaua (antud juhul ligikaudu 7 aastat). Ringkonnakohus parandab eeltoodust tulenevalt maakohtu otsuse päises oleva eksliku viite aegumisele põhinevale osaotsusele ja jätab sõnad „aegumisel põhinev osaotsus“ otsusest välja. Samuti parandab ringkonnakohus maakohtu otsuse IV peatüki pealkirja, asendades selles sõna „kohtumääruse“ sõnaga „kohtuotsuse“.
18. MTÜS § 32 lg 3 kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, kui mittetulundusühingu põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Maakohus leidis, et hageja kui mittetulundusühingu ja kostja kui juhtorgani liikme vaheline suhe on käsitletav lepingulise suhtena ning sellest tulenevalt ei ole 9 2-16-9662 hageja nõuet võimalik kvalifitseerida deliktiõiguse alusel esitatud nõudena. Sellist maakohtu järeldust hageja vaidlustanud ei ole. Apellatsioonimenetluses on peamine vaidlusküsimus seoses aegumisega see, kas hageja nõude suhtes tuleb kohaldada MTÜS § 32 lg-s 3 sätestatud viieaastast aegumistähtaega või

§ 146lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega.

49.

§ 146

lg-s 4 sätestatud tahtlik rikkumine peab olema selline, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks tegevuseks. Kohustuse tahtliku rikkumisega

§ 146

lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt Riigikohtu 16.09.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Juhatuse liikme ja äriühingu vahelises suhtes on niisugune tahtlik heade kommete vastane tegu eeskätt tahtlik lojaalsuskohustuse rikkumine ja sellega kahju tekitamine, kui juhatuse liige ei ole oma huvide konflikti avaldanud tema tegevust kontrollivatele isikutele. Äriühing ei saa kümneaastasele aegumistähtajale tugineda siis, kui juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele oli huvide konflikt teada (vt Riigikohtu üldkogu 03.03.2021 otsust kriminaalasjas nr 1-17-2359, p 65). Üldkogu märkis viidatud otsuses, et igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, kas tegemist on tahtliku heade kommete vastase kahju tekitamisega eespool osutatud tähenduses (vt eelpool viidatud otsuse p-i 67). Riigikohus on samuti varasemalt selgitanud, et

§ 146

lg 4 kohaldamisel peab kohus hindama hageja esitatud väiteid ja tõendeid, mis iseloomustavad kostja kohustuste täitmist, mille tõttu võib kostja käitumine olla hinnatav tahtlikult heade kommete vastase käitumisena (vt Riigikohtu 03.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-170-15, p 12). Seega eeldab kostja kui juhatuse liikme kohustuste rikkumise hindamine kõigepealt kostja kohustuste rikkumisele hinnangu andmist. Maakohus ei ole hinnanud, kas kostja rikkus tahtlikult oma kohustusi. Samuti ei ole maakohus hinnanud hageja väidet nõude osalise tunnustamise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei too selline rikkumine aga kaasa maakohtu otsuse tühistamist ja uuele arutamisele saatmist, vaid ringkonnakohus saab ise rikkumise kõrvaldada, esitades puuduolevad põhjendused. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja neid ei korda, kuid vastab apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele.

1. Hageja väitel rikkus kostja hageja põhikirja punkte 1.4 ja 1.5 kui maksis välja toetuse hageja liikmete hulka kuuluvale hokiklubile. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hokiklubidele toetuste maksmine on hageja põhikirja järgne tegevus. Ehkki põhikirja p-i 1.4 kohaselt ei jaga Liit vara või tulu ega anna materiaalset abi või rahaliselt hinnatavaid soodustusi muuhulgas oma liikmele, on põhikirja p 1.5 kohaselt hageja üks põhitegevustest sihtrühma kuuluvatele isikutele toetuse maksmine. Hageja on loodud muuhulgas ka hokiklubide toetamiseks ja seega võivad ringkonnakohtu hinnangul hokiklubid olla põhikirja punktis 1.5 märgitud sihtrühmaks. Antud juhul toimus vaidlusaluste ülekannetega hokiklubi toetamine ja seega ei saa järeldada, et kostja oleks põhikirja punkte tahtlikult rikkunud.
2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja varjas hageja eest hokiklubile toetuste maksmist. Hageja väitel viitab toetuste maksmise varjamisele asjaolu, et kostja oli hokiklubiga Viiking Sport seotud ning seejuures keelas hageja põhikirja p 1.4 toetuste maksmise juhtimisja kontrollorgani liikmele ja nimetatud isikutega seotud isikutele. Hageja leiab ringkonnakohtu hinnangul ekslikult, et vaidlusaluste ülekannete teostamine oli nimetatud põhikirja punktist tulenevalt keelatud. Ülekannete tegemise ajal polnud kostja enam hokiklubi Viiking Sport juhatuses. Maksed teostati alates 11.01.2010, kuid hokiklubi juhatuses polnud kostja enam alates 02.10.
3. Üksnes teise juriidilise isiku internetipanga kasutusõiguse olemasolust ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha järeldust, et juhatuse liige oleks sellele juriidilisele isikule ülekannete tegemisel huvide konfliktis. 10 2-16-9662
4. Hageja on tuginenud toetuste maksmise varjamise asjaoluna ka koostöölepingute sõlmimisele. Koostöölepingud hokiklubiga Viiking Sport sõlmiti 30.05.2017 ja 30.10.2009 (allkirjastas hageja poolt Y) (II kd tl 255-256). Asjaolust, et need lepingud allkirjastas hageja poolt Y, ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada nende lepingute fiktiivsust. Hageja juhatuses olnud tunnistajad L ja R on oma ütlustes kinnitanud hokiklubi toetamiseks sõlmitud koostöölepingute olemasolu (V kd tl 142-145). Samuti on seda kinnitanud hageja juhatuses aastatel 2011-2013 olnud tunnistaja S (V kd tl 145 pöördel-148). Ehkki alates
5. a hageja juhatuses olnud tunnistaja W ütluste kohaselt ei olnud tema ise koostöölepingut näinud, teadis ta selle olemasolust, kuna oli sellest kuulnud (V kd tl 174-178). Asjaolust, et koostöölepingutes ei olnud rahaliselt toetuste summasid kirjas, ei saa samuti järeldada, et tegemist oleks olnud fiktiivsete lepingutega. Seda, et toetuste maksmine hokiklubile toimus koostöölepingu alusel, on kinnitanud tunnistajad R ja S. Tunnistaja R mäletab oma ütlustes, et
6. a sõlmiti koostööleping, et Eestis oleks piisavalt klubisid (tollal oli 2-3 täiskasvanute klubi) ja juhatuses arutati 100 000 euro eraldamist klubidele või klubile (V kd tl 143 pöördel-145). Samuti kinnitab tunnistaja S oma ütlustes, et koostöölepingu alusel tehti hokiklubile Viiking Sport makseid (V kd tl 145 pöördel-148). Asjaolu, et tunnistaja L ei teadnud midagi hokiklubile ülekannete tegemisest, ei sea eeltoodud tunnistajate ütluseid kahtluse alla. Samuti ei saa S ütlustest järeldada, et kostja oleks varjanud koostöölepinguid ja toetuste maksmist. S ei olnud hageja juhatuses, vaid hageja liikmeks oleva hokiklubi Stars peamänedžer (V kd tl 138-139). Ehkki S ütluste kohaselt ei teadnud ta toetuste maksmisest hokiklubile Viiking Sport, ei saa ringkonnakohtu hinnangul hageja liikme teadmisest teha järeldusi hageja teadmise kohta. Hageja viitab ka hokiklubi Viiking Sport juhatuse liikme W ütlustele, mille kohaselt W ei teadnud hokiklubile toetuste maksmisest. Samas on W kinnitanud, et faktiliselt ei teinud ta hokiklubi juures midagi (oli seal formaalselt), kuid seejuures teab, et mingi leping hokiklubi ja jäähoki liidu vahel oli. Küsimusele, kuidas koostöölepingu täitmine kujunes, vastas W, et „arengut saab jälgida tulemuste põhjal ja minule teadaolevalt Viking oli võitja.“ (V kd tl 148149). Eeltoodust tulenevalt saab tunnistajate ütlustest järeldada koostöölepingute sõlmimist ja toetuste maksmist hokiklubile ning hageja poolt apellatsioonkaebuses viidatud üksikud laused tunnistajate ütlustest seda järeldust ümber ei lükka.
7. Sellele, et kostja ei ole varjanud toetuste maksmist hokiklubile Viiking Sport, viitab lisaks eelpoolnimetatud tunnistajate ütluste ka asjaolu, et makstud toetused on kajastatud hageja
8. aasta majandusaasta aruandes. Selles on märgitud, et
9. aastal maksti toetuseid hokiklubidele kokku 1 846 604 Eesti krooni (II kd tl 73 pöördel-86), mis eurodesse ümberarvestatuna moodustab 118 019,51 eurot (vrd
10. a hokiklubile Viiking Sport üle kantud summa on 103 792,52 eurot). Põhjendamatu on hageja väide, justkui puudus teistel juhatuse liikmetel ja ka hageja liikmetel võimalus majandusaasta aruandes märgitud summasid kontrollida.
11. a majandusaasta aruande on allkirjastanud peale kostja veel 7 hageja juhatuse liiget (sealhulgas toetuste maksmisest mitteteadlikud L ja W). Vastavalt MTÜS § 36 lõigetele 2 ja 3 esitavad juhatuse liikmed majandusaasta aruande kinnitamiseks üldkoosolekule, kes otsustab selle kinnitamise. Seega said ka hageja liikmed nõuda selgitusi majandusaasta aruandes toodud summade kohta.
12. Hageja väitel on maakohus hageja seadusliku esindaja RP ütluseid ebaõigesti hinnanud, kui leidis, et RP ütluste kohaselt ei varjanud kostja hageja eest tehinguid. Ringkonnakohus hageja etteheitega ei nõustu. RP on küll väitnud, et tema eest ei varjatud, vaid varjati hageja eest. Samas, milles seisnes hageja eest toetuste maksmise varjamine, pole RP oma ütlustes selgitanud. Seega järeldas maakohus õigesti, et RP ütlustest ei nähtu hageja eest toetuste maksmise varjamist. 11 2-16-9662
13. Kostja väitel oli hokiklubi toetamine vajalik selleks, et tagada hageja täisliikmesus Rahvusvahelises Jäähoki Föderatsioonis. Hageja väidab, et selleks polnud vaja ühele klubile ühe aasta jooksul maksta ligikaudu 100 000 eurot ja pealegi oli Eestil aastatel 2009-2011 koos hokiklubiga Viiking Sport kokku 3 võistkonda, millest nagunii poleks piisanud täisliikmeks olekuks (oli vaja minimaalselt 4 liiget). Kohtule esitatud RJHF põhikirja p 202 lg 1 p 3 sätestab, et liikmel peab olema vähemalt 4 võistkonda, kes osalevad oma riigi liigavõistlustel (VI kd tl 34-68). Kostja väitel sai ajutiselt olla liidus ka 3 võistkonda, et säilitada täisliikmesus. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja täisliikmesus RJHF-is säilis vaatamata sellele, et Eestis oli 3 täiskasvanute hokimeeskonda. Seega ei oma ringkonnakohtu hinnangul määravat tähtsust, kas täisliikmesus RJHF-is oli tagatud hokiklubile Viiking Sport toetuste maksmise tulemusel või mitte. Kostja väitel oli vajalik Eesti jäähoki arenemiseks, et täiskasvanute arvestuses oleks veel üks hokiklubi. Tunnistaja L kinnitas oma ütlustes, et toetuse maksmine oli vajalik selleks, et liigas oleks lisaks veel üks klubi (V kd tl 142-143). Sama kinnitab ka tunnistaja S, et Eesti meistrivõistlustel osales ainult 2 meeskonda, aga vaja oli kolme ning seetõttu oli vaja teha üks klubi juurde. Küsimusele, miks sai toetust tollal ainult see hokiklubi, vastas S, et teisel kahel klubil olid toetajad olemas (Narva klubil Narva linn ja Tartu klubil erainvestorid) (V kd tl 145 pöördel-148). Ringkonnakohtu hinnangul, isegi kui lähtuda sellest, et RJHF-is täisliikmesuse säilitamiseks polnud vajalik luua Eestisse veel ühte hokiklubi, nähtub tunnistajate ütlustest, et seda oli vaja Eesti jäähoki arenguks. Ringkonnakohus nõustub, et kahe liikmega poleks ka Eesti meistrivõistlusi sisuliselt toimuda saanud.
14. Hageja väide kostja poolt fantoomklubide loomise ja seeläbi hageja koosolekutel kostjale kasulike otsuste vastuvõtmise saavutamise kohta on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatu, kuna vaidluse all ei ole, et hokiklubi toetamist ei otsustatud üldkogul ja seetõttu pole oluline, kuidas oli hageja liikmete arv moodustunud ja kuidas nad üldkogul hääletasid.
15. Samuti viitab hageja sellele, et kostja on hageja vara omastanud, kandes hokiklubile üle kantud rahasummad endale. Hageja leiab, et seda tõendab asjaolu, et kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et perioodil 01.01.2010-04.07.2016 esineb kostjal teadmata allikatest pärit sissetulekuid kokku summas mitte vähem kui 131 152,02 eurot. Samuti, et kostjal oli kuni 03.05.2010 hokiklubi Viiking Sport internetipanga kasutusõigus. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Üksnes sellest, et kostjal esines tõendamata allikatest sissetulekuid kuue aasta vältel, ei saa järeldada, et hokiklubile üle kantud rahasummad oleks hokiklubi pangakontolt kostjale edasi kantud. Vaidlusalused ülekanded hageja pangakontolt hokiklubi pangakontole teostati perioodil 11.01.2010-18.01.2011 kokku 14 ülekandega. Sellest üksnes esimese nelja ülekande teostamise ajal oli kostjal hokiklubi internetipanga kasutusõigus. Hageja pole selgitanud, kuidas oli võimalik kostjal ülejäänud ülekannete järgselt hokiklubile laekunud rahasummade enda valdusse saamine. Samuti ei saa üksnes internetipanga kasutusõiguse olemasolust järeldada, et kostja seda on kasutanud. Hageja ei ole esitanud tõendeid hokiklubile üle kantud rahasummade ja kostjal tuvastatud teadmata allikatest pärit sissetulekute vahel. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et hagejal puudusid võimalused selliste tõendite esitamiseks. Hagejal olnuks võimalus taotleda kohtult ka tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 kohaselt ning dokumentide väljanõudmist TsMS § 278 alusel. Seega oleks ringkonnakohtu hinnangul hageja saanud nõuda hokiklubi arvelduskonto väljavõtet, kuid hageja seda võimalust ei kasutanud. Kuna kostja poolt hageja vara omastamine on tõendamata, ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka sellest tulenevalt võimalik järeldada kostja käitumises heade kommete vastasust. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et hokiklubi Viiking Sport majandustegevus oli aastal 2012 lõppenud. Ehkki majandusaasta aruannet ei esitatud, tegutses kohtule esitatud tõendite kohaselt Hokiklubi Viiking Sport 2012-2014 ja üsna edukalt (hilisema nime all HC Viking), võites isegi 2 Eesti meistritiitlit (IV kd tl 7-8). 12 2-16-9662
16. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus ka hageja väitega, et kostja kasutas ära teiste juhatuse liikmete usaldust kostja suhtes ja seetõttu teostas hagejale kahjulikud tehingud. Tõenditest nähtuvalt olid hageja juhatuse liikmed teadlikud koostöölepingutest ja hokiklubi toetamisest, toetamine oli Eesti jäähoki arendamise seisukohalt oluline ja vajalik ning pole alust arvata, et hokiklubi toetamine oma eesmärki ei täitnud.
17. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja väitega, et kostja poolne aegumisele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole tahtlikult hagejale kahju tekitanud, toetuste maksmist varjanud ega käitunud vastuoluliselt, millest saaks järeldada kostja õiguste kuritarvitamist.
18. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja on osaliselt nõuet tunnustanud, mille tõttu on nõude aegumine katkenud 02.05.2017 uuesti alanud 03.05.2017.

§ 158

lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sellest, et kostja on 02.05.2017 esitanud kohtule maksekorralduse, millest nähtub, et 20.04.2017 on Q tagastanud hagejale MTÜ-le Viiking Engineeria 30.01.2013 tasutud 6000 eurot, ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et tegemist oleks kostja poolse nõude osalise tunnustamisega. Kostja ei ole isiklikult seda summat tagastanud, samuti pole kostja olnud makse teostamise ajal seotud hokiklubiga Viiking Engineeria ning kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et Q oleks tagastanud hagejale nimetatud summa kostja korraldusel. Seega ei saa nimetatud summa tagastamist pidada kostja tahteks tunnustada hageja nõuet. 61. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg 13