2-12-49087/228

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-12-49087 Tsiviilasi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi R.P. ja T.P. vastu ühisvara jagamiseks ja T.P. vastuhagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ja R.P. vastu ühisvara jagamiseks teistsugusel viisil. Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus T.P. apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot R.P. apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. märtsi
3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.P. apellatsioonkaebus ja R.P. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
4. veebruar
5. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant I (kostja II): T.P. (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aire Põder Apellant II (kostja I): R.P. (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Indrek Põder Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Inna Golovina RESOLUTSIOON
6. Jätta Tartu Maakohtu
7. märtsi
8. a otsus muutmata.
9. Jätta T.P. apellatsioonkaebus ja R.P. apellatsioonkaebus rahuldamata.
10. Jätta Eesti Vabariigi apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud võrdsetes osades T.P. ja R.P. kanda. T.P. ja R.P. menetluskulud jätta nende endi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
11. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja) esitas
12. novembril 2012 Tartu Maakohtule hagi R.P. (kostja I) ja T.P. (kostja II) vastu ühisvara jagamiseks täitemenetluses. Hagiavalduse kohaselt on kostjal I
13. novembri 2012 seisuga hageja ees maksuvõlg 108 382 eurot 18 senti, mis koosneb intressist 1250 eurot 81 senti, maamaksust 2363 eurot 21 senti ja kriminaalasjast nr 1-07-2186 tulenevast kahjunõudest 104 768 eurot 16 senti. Kuivõrd sundtäitmise toimingute tulemusena ei õnnestunud hagejal kostjalt I rahalisi kohustusi sisse nõuda, esitas hageja Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale
14. aprillil 2012 ja
15. aprillil 2012 täitmisavaldused kostjalt I rahaliste kohustuste sissenõudmiseks kokku summas 106 924 eurot 76 senti. Ajavahemikul
16. aprillist 2012 kuni
17. novembrini 2012 on täitmisel olevate nõuete katteks laekunud 91 eurot 23 senti. Kinnistusraamatu andmetel kuulub kostjale I kolm kinnistut (registriosad nr XXXXXX, XXXXXX ja XXXXXX). Asjaolu, et
18. mail 1997 omandatud kinnistute näol on tegemist kostjatest abikaasade ühisvaraga, selgus
19. augustil 2012 toimunud enampakkumisel, kui kohtutäiturile esitati
20. oktoobri
21. a abieluvaraleping. Kohtutäitur edastas
22. augustil 2012 hagejale enampakkumise nurjunuks kuulutamise akti ja täitmise võimatuse akti. Viimase kohaselt on kohtutäitur kontrollinud kostja I vara olemasolu (kostja I osalusega äriühingutel eelduslikult puudub majandustegevus, kostja töötasu on 290 eurot kuus) ning talle teadaolevatel andmetel ei ole selle väärtus küllaldane katmaks vara realiseerimisega tekkivaid kulusid. Kinnisasjadele ei saa aga sissenõuet pöörata, kuna võlgnikuks mitteoleva abikaasa kostja II nõusolek puudub, samuti ei ole mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustavat täitedokumenti. Hageja taotles abikaasade ühisvara jagamist, leides, et kõige mõistlikum on müüa ühisvaraks olevad kinnistud avalikul kohtutäituri läbiviidaval enampakkumisel ning saadud raha jagada abikaasade vahel võrdsetes osades. Kostjate vastuse osas märkis hageja, et kostja I varaline seis ei ole muutunud ega võimalda lahusvara arvel nõuet rahuldada. Kostja pangakontod on endiselt arestitud ning kostja töötasu suurus brutona ei võimalda kohtutäituril sissetulekut arestida. Kostja I nimetatud kuue 2 äriühingu puhul on tegemist varatute, mittetegutsevate, pankrotis, likvideerimisel või sundlõpetamisel olevate juriidiliste isikutega, kes on riigile võlgu ja kus kostja I osalus on arestitud erinevates täitemenetlustes. Kostjad on jäänud paljasõnaliseks väites, et kostjale I kuulub lahusvara, mis ei asu Eesti Vabariigis, sest tõendeid, mis tõendaksid kostja I vara juurdekasvu, ei ole kohtule esitatud. Samuti seadis hageja kahtluse alla Soomes kahjumiga tegutseva äriühingu väidetava nõudeõiguse olemasolu. Hageja leidis, et hagis taotletud ühisvara jagamise viis ei ole kostjaid ebamõistlikult koormav. Kostja II vastuhagi osas märkis hageja, et kostja II pole nõuet kostja I vastu tõendanud. Isegi kui eeldada, et kostjal II on suulisest laenulepingust tulenev nõudeõigus kostja I vastu, siis kostja II ei ole täitemenetluses nõuet esitanud. Hageja nõue on tekkinud enne kostja II nõuet. Hageja palus vastuhagi jätta rahuldamata.
23. Kostja I hagi ei tunnistanud ning vaidles sellele vastu. Kostja I märkis esmalt, et hageja on kriminaalasjast tuleneva summa 104 859 eurot juba sisse nõudnud, nimelt on hageja
24. juulil 2011 tasaarvestanud selle nõude äriühingu TSC Terminal OÜ nõudega. Kostja I omab lahusvarana muuhulgas osasid erinevates äriühingutes. Ainuüksi hageja väide, et täitemenetluses ei ole suudetud tuvastada muud vara ning äriühingute majandusaasta aruannete mitte esitamine võimaldab eeldada äriühingute mittetegutsemist ja/või maksejõuetust, ei ole asjakohane. Kostja I ei nõustunud hageja poolt taotletava ühisvara jagamise viisiga, mis on kostjaid ebamõistlikult koormav ja abikaasade varalisi huve oluliselt kahjustav. Samuti leidis kostja, et hageja nõue ühisvara jagamiseks on aegunud. Seega palus kostja I kohaldada hagi aegumist ja jätta hageja nõue rahuldamata aegumise tõttu. Hagi on käesolevaks ajaks esitatud üheksa aastat tagasi, kuid hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kostjal I puudub Eesti Vabariigis lahusvara, mille arvel täita hageja nõudeid täitemenetluses. Peale hagiavalduse esitamist on kostja I omandanud osaluse kuues erinevas äriühingus: X. OÜ-s (osalus alates
25. märtsist 2016), OÜ-s XX. (osalus alates
26. märtsist 2016), XXX. OÜ-s (osalus alates
27. juunist 2020), XXXX. OÜ-s (osalus alates
28. märtsist 2019), PXXXXX. OÜ-s (osalus alates
29. oktoobrist 2016) ja XXXXXX. OÜ-s. Lisaks kuulub kostjale I Soome Vabariigis registreeritud äriühing XXXXXXX, kusjuures kostjal I on viidatud äriühingu vastu nõudeõigus, mis ületab kordades hageja poolt esitatud nõuet. Kostja I palus rahuldada kostja II vastuhagi.
30. Kostja II ei nõustunud hagiga ja vaidles sellele vastu. Vastuse kohaselt on hageja kohustuseks tõendada, et ta omab nõudeõigust kostja I vastu. Samuti on hageja tõendada asjaolu, et kostjal I puudub lahusvara, mille arvel saaks hageja väidetav nõue rahuldatud. Antud juhul ei ole hageja nimetatud asjaolusid tõendanud. Kostja II hinnangul puudub hagejal kostja I vastu nõue, kuivõrd Tartu Maakohtu
31. jaanuari
32. a kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-07-2186 tulenev nõue on kolmandate osapoolte poolt teistes menetlustes rahuldatud. Kohtutäitur ei ole kostja I osas tuvastanud kogu kostjale I kuuluvat lahusvara ega selle väärtust. Kostjale II teadaolevalt on kostjal I piisavalt lahusvara, mille arvel täita hageja võimalik nõue kostja I vastu. Hageja ei ole tõendanud kostja I varandusliku olukorra muutumist pärast
33. augustit
34. Kostja II esitas vastuhagi ühisvara jagamiseks teistsugusel viisil. Kostja II nõustus ühisvara jagamisega selliselt, et ühisvaras olevad kinnistud (registriosad nr XXXXXX, XXXXXX ja XXXXXX) jäävad kostja II ainuomandisse. Kinnistud on hinnatud
35. aastal, kuid kostja II arvates on nende turuväärtus
36. juuni 2020 seisuga kokku 212 640 eurot. Kostja II kohustuseks oleks tasuda kostjale I hüvitis omandi kaotuse eest, mis on ½ kinnistute väärtusest, s.o 106 320 eurot. Kuid olukorras, kus kostjad on kohustatud teineteisele maksma rahasumma – kostja I kostjale II
37. aastal sõlmitud suulisest laenulepingust tuleneva laenusumma 3 200 000 eurot ja kostja II kostjale I hüvitise omandi kaotamise eest 106 320 eurot – taotles kostja II maakohtul tasaarvestada kostja II laenulepingust tulenev nõue kostja I vastu kostja I omandi kaotamise hüvitamise nõudega ja kohustada hagejat ja kostjat I andma kõik vajalikud tahteavaldused kinnistusraamatusse asjakohaste muudatuste/kannete tegemiseks. MAAKOHTU LAHEND
38. Tartu Maakohus rahuldas
39. märtsi
40. a otsusega hagi täies ulatuses ja vastuhagi osaliselt ning lõpetas kostjate ühisomandi Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistute registriosa numbritega XXXXXX (V.M.), XXXXXX (V.P.) ja XXXXXX (V.P.) suhtes ning jagas ühisvara selliselt, et müüa kinnistud täitemenetluse seadustikus sätestatud avaliku enampakkumise korras ja jagada saadav raha kostjate vahel võrdsetes osades. Maakohus jättis hageja menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kohus jättis hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata hüvitatavate menetluskulude puudumise tõttu. Kostjad on
41. märtsi
42. a menetlusdokumentides esitanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 333 lg 1 alusel vastuväite kohtu tegevuse kohta seoses
43. veebruari
44. a kohtuistungiga. Kohus märkis, et kostja I esindaja taotles asja sisuliseks läbivaatamiseks määratud kohtuistungi edasilükkamist neljal korral neljal erineval põhjusel. Kohus selgitas
45. veebruari
46. a kirjas kostja I esindajale, et kohtul on võimalus kostjale I viimase soovi korral võimaldada isiklik osavõtt kohtuistungist Skype vahendusel, millisest kostja I soovist palus kohus teatada
47. veebruariks
48. Kostja I kohtule määratud tähtpäevaks Skype vahendusel istungil osalemise soovist ei teatanud. Ka ei arutanud kohus
49. veebruari 2021 kohtuistungil tsiviilasja sisuliselt. Kohus leidis, et ei ole rikkunud asjas menetlustoimingute tegemisel menetlusnorme, mistõttu jättis kostjate vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Kohus lõpetas
50. oktoobri
51. a määrusega tsiviilasjas eelmenetluse, mistõttu jättis kostja I taotluse Viljandi kohtutäitur Janek Pooli tunnistajana ülekuulamiseks TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata. Maakohtu hinnangul kehtib jätkuvalt täitemenetluses abikaasade ühisvara jagamise hagi esitamise eeltingimus, s.o täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel peab olema ebaõnnestunud. Hageja on nõuet esitades tuginenud ka perekonnaseaduse (PKS) § 33 lg-le
52. Kohtupraktika kohaselt ei anna viidatud säte täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, saab tõendada üksnes täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. Lisaks tuleb kehtiva kohtupraktika järgi hagi esitamine TMS § 14 lg 2 alusel kõne alla juhul, kui hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist. Kohtu hinnangul on antud juhul kõik ühisvara jagamise nõude eeldused täidetud. Kuigi kostjad on väitnud, et hagejal puudub kostja I vastu nõue, kuivõrd Tartu Maakohtu
53. jaanuari
54. a kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-07-2186 tulenev nõue on kolmandate osapoolte poolt teistes menetlustes rahuldatud, on tsiviilasjas nr 2-13-22587 (R.P. hagi Eesti Vabariigi vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks) leidnud tõendamist, et hageja nõude rahuldamist, samuti tasaarvestamist ei ole toimunud. Vaidlust ei ole selles, et võlgnikul on vaidlusaluste kinnistute näol jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada. Kinnistud on 4 hinnatud
55. aastal ning eksperthinnangute (I kd tl 112-143, 148-165, II kd tl 149-188) kohaselt on kinnistute koguväärtus 112 000 eurot (46 000 + 18 000 + 48 000). Hageja on esitanud kohtutäituri
56. augusti
57. a täitmise võimatuse akti (I kd tl 26). Akti kohaselt on kohtutäitur
58. mail 2012 arestinud kostja I pangakontod, kuid laekumisi ei ole toimunud.
59. mail 2012 on kohtutäitur saatnud kostja I töökohta töötasu arestimise akti, aga laekumisi ei ole toimunud, kuna kostja I töötasu on olnud 290 eurot kuus. Võlgniku registervara olemasolu tuvastamiseks on kohtutäitur teinud järelepärimised vastavatesse registritesse, kust nähtub, et kostja I nimele ei ole registreeritud sõidukeid. Kohtutäitur on märkinud, et kostja I on küll osanik või aktsionär mitmetes äriühingutes, kuid tema osalusega äriühingud eelduslikult reaalselt ei tegutse. Kostja I osalusega äriühingud on kas registrist kustutatud, sundlikvideerimisel, pankrotis või saanud kustutamishoiatuse. Kui mõni äriühingutest peakski tegutsema, on ilma majandusaasta aruanneteta kohtutäituril võimatu hinnata osade väärtust. Võlgniku nimele registreeritud kinnisasjadele sissenõuet pöörata ei saa, kuna vastavalt
60. oktoobri
61. a abieluvaralepingule on tegemist abikaasade ühisvaraga ning müügiks puudub võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolek, samuti puudub mõlemat abikaasat kohustav täitedokument. Kohtutäitur tegi järelduse, et temale teadaolevatel andmetel ei ole vara väärtus küllaldane katmaks vara realiseerimisega tekkivaid kulusid. Kohus oli seisukohal, et hageja on kohtutäituri
62. augusti
63. a täitmise võimatuse aktiga tõendanud senise täitemenetluse ebaõnnestumise – kostjal I puudub selline lahusvara, millest piisaks hageja nõuete täitmiseks. Hagiavaldusest nähtuvalt on ajavahemikul
64. aprillist 2012 kuni
65. novembrini 2012 läbi kohtutäituri
66. novembril 2012 laekunud kostja I suhtes täitmisel olevate nõuete katteks üksnes 91 eurot 23 senti (I kd tl 20). Arvestades asjaolu, et hageja sai
67. augustil 2012 teada, et XX. kinnistu (registriosa nr XXXXXX) enampakkumine nurjus
68. augustil 2012 ja senine täitemenetlus hageja nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud, on hageja
69. novembril 2012 hagiavaldust esitades järginud TMS § 14 lõikest 2 tulenenud ühisvara jagamise nõude esitamise üheaastast aegumistähtaega. Kohus nõustus hagejaga, et kostja I varaline seis ei ole muutunud ega võimalda tema lahusvara arvel hageja nõuet rahuldada. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostja I majanduslik olukord oleks täitemenetluse kestel paranenud taoliselt, et hageja nõuet oleks võimalik täita tema lahusvara arvel. Kuigi kostja I on kohtumenetluse ajal omandanud osaluse kuues erinevas äriühingus, ei ole tõendatud asjaolu, et osaluste täitemenetluses võõrandamisel saaks hageja nõue kostja I lahusvara arvel rahuldatud. Hageja toodud põhjendustel ei saa kohtu hinnangul käsitada nende äriühingute osasid likviidset turuväärtust omava varana, millele oleks täitemenetluses võimalik tulemuslikult sissenõuet pöörata. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kostjale I kuulub Soome Vabariigis registreeritud äriühing XXXXXXX ja et kostjal I on viidatud äriühingu vastu nõudeõigus, mis ületab kordades hageja poolt esitatud nõuet. Olukorras, kus võlausaldaja on õigustatud nõudma ühisvara jagamist, leidis kohus, et hageja taotlus TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 alusel kostjate ühisomandi lõpetamiseks vaidlusaluste kinnistute (registriosad nr XXXXXX, XXXXXX ja XXXXXX) suhtes ja nimetatud ühisvara avalikul kohtutäituri poolt läbiviidaval enampakkumisel müümiseks ning saadud raha jagamiseks kostjate vahel võrdsetes osades on põhjendatud. Ühisvara jagamine hageja taotletud viisil ei kahjusta kostjaid ebamõistlikult, kuivõrd pärast ühisvara jagamist jääb kummalegi kostjale PKS § 37 lõikele 3 vastav osa ühisvaraks olevate kinnistute väärtusest. Kostjad ei ole väitnud, et jagamisele kuuluvad kinnistud oleksid nende elukohaks. Kohus oli seisukohal, et sissenõudja esitatud ühisvara jagamise hagi raames saab jagada ainult ühisvara, mitte nõudeid, tasaarvestades need sisuliselt kolmanda isiku sissenõudja nõudega 5 (kostja II saab tasaarvestada oma nõuded kostja I omadega ise pärast ühisvara jagamist). Kostja II esitatud asjaoludel ei saa kohtu arvates olla tegemist ka ühisvaral lasuva kohustusega, millise täitmist ühisvara arvel tuleks eelistada, nt piiratud asjaõigusega koormatuse tõttu. Kuivõrd kostjal II ei ole täitedokumenti kostja I vastu, ei ole kostja II näol tegemist võlausaldajaga, kes oleks sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku (kostja I) vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks võlgniku vastu. Kohus märkis, et täitedokumentide täitmist ja nõuete rahuldamist vastavalt TMS-s ette nähtud tulemi jaotuskavale korraldab kohtutäitur. Kuivõrd kohus rahuldas hageja hagiavalduse abikaasade ühisvara jagamiseks täitemenetluses täies ulatuses, jättis kohus hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kohtu hinnangul vastuhagi osaline rahuldamine ei mõjuta menetluskulude jaotust. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
70. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning menetluskulud jätta hageja ja kostja I kanda. Maakohus rikkus põhjendamiskohustust TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 mõttes, jättes välja toomata, miks ta ei nõustunud kostjate esitatud väidete ega neid kinnitavate tõenditega. Kostja II hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, kui arutas asja
71. veebruari
72. a kohtuistungil sisuliselt ilma kostja I esindaja kohalolekuta, jättes läbi vaatamata taotluse istungi edasilükkamiseks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole maakohus lahendanud kostja I taotlust kohtuistungi edasilükkamiseks. Kostja I ja tema lepinguline esindaja ei saanud esitada enda seisukohti asjasse puutuvate asjaolude kohta ning olla kohtuasja arutamise juures. Kostja II ei ole andnud enda nõusolekut sissenõude pööramiseks abikaasade ühisvarale. Käesolevas tsiviilasjas puudub täitmisdokument, mis kohustab mõlemat abikaasat nõuet täitma. Kostja II on seisukohal, et olukorras, kus kohus pole välja selgitanud ja hageja ei ole tõendanud võlgnikust abikaasale, s.o kostjale I kuuluva lahusvara arvel nõuete täitmise võimatust ja vara puudumist, ei saa nõuda abikaasade ühisvara jagamist. Kostja II on seisukohal, et antud juhul ei ole rakendatav TsMS § 331 lg 1 Viljandi kohtutäitur Janek Pooli tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmiseks, kuivõrd kohtu tegevus oli kostjatele üllatuslik ning antud tunnistaja ülekuulamiseks tekkis põhjendatud vajadus
73. veebruari
74. a kohtuistungi järgselt. Maakohus leidis istungil, et kostja I peab enda varanduslikku seisu tõendama. Kohtutäitur oleks saanud anda kohtule ja menetlusosalistele selge ja ammendava ülevaate enda täitetoimingutest, sh täitemenetluse võimatusest kostja I muu vara arvel. Vastupidised tõendid kohtutoimikus puuduvad. Kostja II on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale I ei kuulu käesoleval ajal muud lahusvara, mille arvelt hageja nõue rahuldada. Kostja I on esitanud andmed enda lahusvara kohta, mille arvel on võimalik hageja nõue täita. Kostjale II teadaolevalt on kostjal I piisavalt lahusvara, mille arvel täita hageja nõue kostja I vastu. Kostja II on seisukohal, et pelgalt kohtutäituri
75. augusti
76. a koostatud täitmise võimatuse akt ei tõenda, et kostjale I ei kuulu aastal 2021 lahusvara, mille arvel saaks täita hageja nõude. Kostja II hinnangul ei ole ühisvara jagamise nõude eeldused täidetud. Kostja II on seisukohal, et käesolevas asjas tuleb hagejal või kohtul tuvastada kostjale I kuuluv lahusvara ning selle väärtus. Pärast seda, kui on tuvastatud kostjale I kuuluva lahusvara väärtus 6 ning asjaolud, kas selle arvel on võimalik täita hageja võimalikku nõuet, on võimalik kostja I ja kostja II ühisvara jagamine täitemenetluse raames. Maakohus on rikkunud diskretsioonipiire ühisvara jagamise viisi kohaldamisel. Kaasomandi lõpetamine peab toimuma kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades ja kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem. Kostja II on nõustunud ühisvara jagamisega ainult selliselt, et ühisvaras olevad kinnistud jäävad kostja II ainuomandisse. Kostja II menetluskulude jätmine tema enda kanda on ebaõiglane. Menetluskulud tuleb jätta hageja ja kostja I kanda.
77. Hageja vaidleb kostja II apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude kostjate kanda jätmist. Maakohus ei arutanud
78. veebruari
79. a istungil asja sisuliselt, vaid täpsustas asjaolusid ning andis pooltele tähtaja avalduste, dokumentide ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. E-toimikus kostja I esindajale nähtavaks tehtud menetlusdokumendid kinnitavad, et kostja I pidi olema teadlik kohtu poolt määratud istungiajast ning etteheide kohtule, et kostjat I ei kutsutud istungile, on alusetu. Kostjal I oli piisavalt aega seisukohtade esitamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja I varaline seis ei ole muutunud ega võimalda tema lahusvara arvel hageja nõuet rahuldada. Hageja on esitanud kohtule andmed kostja II äriühingute osas, kus tegemist on varatute, mittetegutsevate, pankrotis-, likvideerimisel- või sundlõpetamisel riigile võlgu olevate juriidiliste isikutega, kus kostja II osalus on arestitud erinevates täitemenetlustes. Samuti seab hageja kahtluse alla Soomes kahjumiga tegutseva äriühingu väidetava nõudeõiguse olemasolu. Kostja II pole nõuet kostja I vastu tõendanud. Kostja II pole täitemenetluses nõuet esitanud. Hageja nõue on tekkinud enne kostja II nõuet. Hageja palub tsiviilasja materjalide juurde võtta uued tõendid. Hageja esitatud tõendid kinnitavad asjaolu, et pooleliolev ühisvara jagamise vaidlus, mis kestab üle 9 aasta, puudutab lisaks täitmisel olnud kahjunõuet summas 102 993 eurot 40 senti, muid nõudeid kostja I vastu.
80. novembril 2021 edastas kohtutäitur hagejale täitmise võimatuse akti täiteasjas nr 171/208/
81. Hageja leiab, et ühisvara jagamise tulem puudutab kõiki kostja I vastu hageja poolt täitmisel olevaid nõudeid, mille osas sissenõudmine ebaõnnestus. Tõendid kinnitavad asjaolu, et kostja I täitmisel olevad nõuded seisuga
82. detsember 2021, mille osas sissenõudmine täitemenetluses on ebaõnnestunud (koostatud täitmise võimatuse aktid), moodustavad kogumis 387 256 eurot 91 senti (102 993,40+284 263,51). Ühisvara jagamise vaidluse tulem, millest kostjale I langeva osa arvel saaks hageja nõude rahuldada, puudutab ka täitmisel olevat vastutusotsust. Vastutusotsusest tuleneval nõudel on perspektiivi ning nõude esitamine, mille osas täitemenetlus ebaõnnestus, on põhjendatud.
83. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 231 lg 2; § 232 lg 1; § 243 lg 1; 436 lg 1; § 438 lg 1; § 442 lg 8), mis on viinud väära kohtuotsuse tegemiseni ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtteid, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kostjal I puudub lahusvara, mille arvel täitemenetluses hageja nõuet täita. Kostja I on korduvalt esitanud enda lahusvara olemasolu kohta tõendeid kohtule ehk kostja I osaluse olemasolu erinevates äriühingutes, sh viimaste aastate jooksul osaluste 7 omandamine äriühingutes. Eeltoodu kinnitab kostja I lahusvara juurdekasvu. Maakohtu otsusest ilmneb, et kohus ei ole otsuse tegemisel neid tõendeid ja asjaolusid arvesse võtnud. Kostjad on leppinud kokku kaasomandi jagamise viisis. Antud juhul puudub kohtul seaduslik alus jagada kostjate kaasomand teisel viisil kui seda kaasomanikud on kokku leppinud. Kohus ei ole hinnanud kõiki menetlusosaliste poolt esitatud asjaolusid ja väiteid. Maakohus on ebaõigesti jätnud kostja II taotluse istungi edasilükkamiseks lahendamata. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus otsuseni jõudis. Menetluskulude jätmine kostja I ja kostja II kanda on menetlusseadustikuga vastuolus. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb jätta menetluskulud vastavalt proportsionaalselt mõlema poole ehk hageja ja kostjate kanda. Kostja I hinnangul ei ole praeguses asjas kohtule esitatud piisavalt tõendeid ja seisukohti, mistõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas uut otsust ilma asja esimese astme kohtule saatmata.
84. Hageja vaidleb kostja I apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude kostjate kanda jätmist. Hageja palub võtta tsiviilasja materjalide juurde vastuses kostja II apellatsioonkaebusele esitatud tõendid. Kostja I varaline seis ei ole muutunud ega võimalda tema lahusvara arvel hageja nõuet rahuldada. Kostja I ei ole tõendanud, et kostja I majanduslik olukord oleks täitemenetluse kestel paranenud. Kostja II pole nõuet kosta I vastu tõendanud. Hageja nõue on tekkinud enne kostja II nõuet. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
85. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ning kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.
86. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate etteheidetega maakohtule seoses maakohtu istungi korraldamisega. Asjas toimunud maakohtu
87. veebruari 2021 istungil osalesid hageja ja kostja II. Kostja I ei olnud istungile ilmunud ning tema esindaja oli teatanud enda haigestumisest. Maakohus määras istungil, et jätkab asjas kirjaliku menetlusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus võis lahendada asja TsMS § 403 lg 1 järgi kirjalikus menetluses, kuna pooled olid sellega nõus. Kostja II andis enda nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses maakohtu istungil ning kostja I oli andnud nõusoleku vaadata asi läbi kirjalikus menetluses juba
88. septembri 2020 menetlusdokumendis. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd hagi ja vastuhagi menetletakse ühes menetluses, ei ole võimalik kostja I ringkonnakohtu istungil väljendatud käsitlus, et ta andis nõusoleku lahendada kirjalikus menetluses üksnes vastuhagi, mitte asi tervikuna. Ringkonnakohus ei pea maakohtu menetlusnormi rikkumiseks ka seda, et maakohus arutas istungil asja istungile ilmunud pooltega. Kostjal I oli võimalik kõigi istungil arutatud küsimuste kohta seisukohta avaldada järgnenud kirjalikus menetluses. Igal juhul oli kostjatel võimalik enda seisukohti suuliselt esitada toimunud ringkonnakohtu istungil.
89. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuste väidetega, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ei ole arvestanud kõikide asjaolude ja tõenditega ega ole võtnud seisukohta kõigi kostjate väidete kohta. Kostjad ei ole apellatsioonkaebustes selgelt välja toonud, millised nende väited ja tõendid maakohus jättis analüüsimata. Ringkonnakohtu isutungil viitas kostja II sellele, et maakohus jättis tähelepanuta kostja II
90. juuni 2020 vastuses hagile esitatud taotluse tuvastada kostja I lahusvara väärtus ja olemasolu. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 236 lg 3 kohaselt tuleb tõendite kogumise taotluses põhjendada, millise asjas 8 tähtsust omava asjaolu tõendamiseks tõendite kogumist taotletakse ning märkida ka kogumist võimaldavad andmed. Kostja II viidatud menetlusdokumendis (II kd, tl 122 pöördel) sisaldub taotlus kohustada hagejat esitama maakohtule kõik tõenduslikku tähendust omavad dokumendid, mis on puutumuses hageja nõudega 104 859 eurot. Ringkonnakohus leiab, et selline taotlus ei vasta TsMS § 236 lg 3 nõuetele, kuivõrd kostja II ei ole selles välja toonud, millist konkreetset asjaolu ta soovib tõendada ega ole konkreetselt välja toonud, milliste tõendite kogumist ta taotleb, st ta pole märkinud tõendite kogumist võimaldavaid andmeid.
91. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et täidetud on TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 teises lauses sätestatud eeldused sissenõudja (hageja) nõudel kostjate ühisvara jagamiseks. Iseenesest on õige kostjate väide, et nõude eelduseid, sh asjaolu, et kostja I lahusvarast hageja nõude täitmiseks ei piisa, peab tõendama hageja. Maakohus on aga õigesti leidnud, et hageja on tõendanud kohtutäitur Janek Pooli
92. augusti
93. a täitmise võimatuse aktiga, et kostjal I ei ole piisavalt lahusvara, et hageja nõuet täita. Seda kinnitab ka hageja apellatsioonimenetluses esitatud
94. novembri
95. a täitmise võimatuse akt. Ringkonnakohtu hinnangul on need tõendid piisavad tuvastamaks kostjal I hageja nõude täitmiseks piisavas koguses lahusvara puudumine. Olukorras, kus hageja oli omapoolsed tõendid esitanud, ei saanud kostjad piirduda üksnes vastuväidete esitamisega, vaid neil tuli esitada omapoolsed tõendid hageja esitatud tõendite ümberlükkamiseks. Eelkõige oleks kostjatel võimalik tõendada seda, et kostjal I on piisavalt lahusvara, mille arvel hageja nõue täita. Seda kostjad aga teinud ei ole. Ainuüksi see, et kostjale I kuulub osalus erinevates äriühingutes ei välista hageja nõude rahuldamist. Selleks peaks osaluste väärtus olema piisav, et nende müügist saadud raha eest oleks võimalik hageja nõue rahuldada. Kohtutäitur on mõlemas täitmise võimatuse aktis leidnud, et tegemist on sisuliselt väärtusetute osalustega, kuna äriühingud, mille osanik kostja I on, ei ole esitanud majandusaasta aruandeid ja võib eeldada, et nad ei tegutse. Need on kõik kas kustutatud registrist, sundlikvideerimisel, pankrotis või saanud kustutamishoiatuse. Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis eeltoodu ümber lükkaks. Ühtegi tõendit ei ole esitatud ka väidetava välismaal asuva vara ja selle väärtuse tõendamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate väidetega, et maakohus oleks kuidagi kostjaid eeltoodu osas üllatanud. Hageja esitas
96. augusti
97. a täitmise võimatuse akti juba koos hagiavaldusega, soovides sellega tõendada kostjal I piisavas koguses lahusvara puudumist. Kostjatele pidi seega juba menetluse algusest teada olema, et hageja on oma väite tõendamiseks tõendeid esitanud ning nad ei saa piirduda hagile vastuvaidlemisel üksnes vastuväidete esitamisega.
98. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et praeguses menetluses ei saa vaielda selle üle, kas hageja sundtäitmisel olev nõue on lõppenud. Ühisvara jagamise nõude eelduseks TMS § 14 lg 2 järgi on see, et sissenõudjal on olemas täitedokument, millest tulenevat nõuet täitemenetluses täidetakse. Praeguses asjas on hagejal kohtuotsusest tulenev nõue, mida täidetakse täitemenetluses. Materiaalõiguslikud vaidlused sundtäidetava nõude olemasolu üle saab lahendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Olukorras, kus sundtäitmist lubamatuks tunnistatud ei ole, saab hageja sissenõudjana nõuda kostjate ühisvara jagamist.
99. Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus, et praeguses asjas on hageja esitanud hagi täitemenetluses sissenõudjana võlgnikust kostja I ja tema abikaasa kostja II vastu ühisvara jagamiseks. Vajadus selline nõue esitada tuleneb otseselt sellest, et hagejal ei ole mõlemat abikaasat kohustavat täitedokumenti. Sellise täitedokumendi olemasolul ei oleks vaja ühisvara jagada, vaid hageja nõude saaks täita ühisvara arvel. Seega on asjakohatud kostjate viited TMS § 14 lg-tele 1 ja
100. Kui kostjad leiavad, et täitur on täitemenetluse läbiviimisel rikkunud viidatud sätteid, siis oleks kohane õiguskaitsevahend kaebuse esitamine täituri tegevuse peale TMS-s sätestatud korras. 9
101. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust ei ole alust tühistada ka ühisvara jagamise viisi osas. Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt nt Riigikohtu
102. aprilli
103. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749/34, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul diskretsioonipiire ületanud. Olukorras, kus ühisvara jagamist nõuab täitemenetluses sissenõudja, on maakohus õigesti arvestanud ühisvara jagamise viisi valikul lisaks abikaasade huvidele ka sissenõudja huviga saavutada enda täitedokumendist tuleneva nõude täitmine.
104. Vastuseks kostja I apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus oleks pidanud olukorras, kus kostja I kostja II vastuhagis toodud ühisvara jagamise viisile vastu ei vaielnud, lähtuma ühisvara jagamisel vastuhagis nõutud viisist, märgib ringkonnakohus, et kostja II vastuhagis on kostjateks kostja I ja hageja. TsMS § 440 lg 4 teise lause kohaselt ei ole kohus hagi õigeksvõtuga seotud asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Seega olukorras, kus hageja kostja II vastuhagi õigeks ei võtnud, ei saanud maakohus asja lahendamisel lähtuda üksnes sellest, et kostja I võttis vastuhagi õigeks.
105. Kuivõrd maakohus on õigesti hagi rahuldanud, on maakohus õigesti jätnud menetluskulud kostjate kanda. Maakohus on küll märkinud, et kostja II vastuhagi osaliselt rahuldatakse, kuid olukorras, kus see seisneb üksnes selles, et maakohus otsustas ühisvara jagada, st vastuhagi rahuldati üksnes osas, milles selle nõue kattus haginõudega ning mõlemad kostjad olid hagi rahuldamisele tervikuna vastu vaielnud, on maakohus õigesti leidnud, et see ei mõjuta menetluskulude jaotust.
106. Kostjate apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostjate kanda. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejal oleks hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin