lg 1 sätestab, et kui rahatrahvi tervikuna määratud tähtpäevaks ei tasuta või kui osastatud rahatrahvi tasumise tähtaega ei järgita ja rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud ning võlgnikul ei ole vara, millele sissenõuet pöörata, teatab kohtutäitur hiljemalt ühe aasta möödumisel rahatrahvi kohtutäituri menetlusse võtmisest, kuid mitte hiljem kui kolme aasta möödumisel väärteootsuse jõustumisest, sissenõudjale täitmise võimatusest. Kui puuduvad karistuse asendamist välistavad asjaolud, saadab sissenõudja avalduse rahatrahvi asendamiseks arestiga vastavalt karistusseadustiku §-s 72 sätestatule kohtuotsuse täitmisele pööranud maakohtule. Sissenõudja teatab avalduse esitamisest võlgnikule ja kohtutäiturile. VTMS § 211 lg 3 kohaselt kui rahatrahvi asendamine arestiga või üldkasuliku tööga ei ole mingil põhjusel võimalik või süüdlane on enne asendusaresti või üldkasuliku töö kohaldamist rahatrahvi tasunud, teeb maakohus määruse, milles jätab sissenõudja avalduse rahatrahvi asendamise kohta arestiga või üldkasuliku tööga rahuldamata. Esitatud materjalidest nähtub, et väärteoasjas nr 2490,13,001827 tehti otsus 07.08.
Sellele vaatamata peab ringkonnakohus aga vajalikuks oma eelnevate seisukohtade korrigeerimist, nende muutmist alljärgnevatel põhjustel. Nimelt asus ringkonnakohus 17.03.2016 lahendis nr 4-16-1286 seisukohale,
lg 1 eesmärk on just tagada rahatrahvi asendamise võimalus, mitte välistada seda. See, kui kohtutäitur on teavitanud sissenõudjat rahatrahvi täitmise võimatusest pärast TMS § 201 sätestatud tähtaegade möödumist, ei võta seega sissenõudjalt õigust taotleda rahatrahvi asendamist KarS § 72 alusel. Rahatrahvi asendamise taotlemisel ja otsustamisel tuleb lähtuda KarS §-s 82 sätestatud tähtaegadest. Järgnevalt selgitas ringkonnakohus, et see, kas TMS § 201 lg-s 1 toodud teatamistähtaja rikkumine tähendab seda, et rahatrahvi ei või arestiga asendada, sõltub sellest, mis on selles toodud tähtaegade kehtestamise eesmärk. Piltlikult on küsimus selles, kelle huvisid peab TMS § 201 lg 1 kaitsma – kas võlgniku (süüdlase) või sissenõudja (kohtuvälise menetleja). TMS § 201 lg 1 näol on tegemist sättega, mis kaitseb kohtuvälise menetleja huve. Sätte eesmärgiks on tagada määratud karistuse tegelik ja võimalikult kiire täitmine ning selleks peab karistuse määranud kohtuvälisel menetlejal olema võimalik õigeaegselt (s.t võimalikult kiiresti pärast otsuse tegemist, aga kindlasti enne karistuse täitmise aegumist) taotleda selle asendamist. Sellise tõlgenduse kasuks räägib mitu tõika. Esiteks on olemas norm, mille eesmärk on kaitsta süüdlast olukorras, kus karistust ei ole mõistliku aja jooksul täidetud. Selleks sätteks on KarS § 82, mis reguleerib otsuse täitmise aegumist. KarS § 82 lg 4 näeb ette, et täitemenetlus rahatrahvi sissenõudmises võib kesta 3 maksimaalselt neli aastat alates otsuse jõustumisest. Seega on olemas säte, mis ütleb üheselt, millise tähtaja möödumisel süüdlane vabaneb täitmata karistuse kandmisest. Oluline on seegi,
lg 1 ei reguleeri kohtutäituri ja süüdlase vahelisi suhteid, vaid näeb ette kohtutäituri kohustuse sissenõudja (kohtuvälise menetleja) ees. TMS § 201 lg 1 näeb ette, et kui rahatrahvi tervikuna määratud tähtpäevaks ei tasuta või kui osastatud rahatrahvi tasumise tähtaega ei järgita ja rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud ning võlgnikul ei ole vara, millele sissenõuet pöörata, teatab kohtutäitur hiljemalt ühe aasta möödumisel rahatrahvi kohtutäituri menetlusse võtmisest, kuid mitte hiljem kui kolme aasta möödumisel väärteootsuse jõustumisest, sissenõudjale täitmise võimatusest.“ Mõlema tähtaja puhul on võimalik näha, et nende eesmärgiks on teha võimalikuks rahatrahvi asendamise õigeaegne otsustamine. Üheaastane tähtaeg tagab selle, et nõue, mida ei ole võimalik täita, ei jää põhjendamatult kohtutäituri menetlusse seisma ning karistus kantakse ära võimalikult kiiresti pärast otsuse jõustumist. Kolmeaastase tähtaja osas nõustub ringkonnakohus määruskaebuses esitatud seisukohtadega, et selle eesmärk on tagada, et rahatrahvi sissenõudja saab taotleda rahatrahvi asendamist enne KarS § 82 lg-s 4 toodud tähtaja saabumist. Arvestada tuleb sellega, et rahatrahvi asendamise KarS § 72 alusel otsustab kohus ning selle kohta tehtud kohtumäärus on vaidlustatav. Seega on kohtutäituri kolmeaastane sissenõudja teavitamise tähtaeg vajalik selleks, et karistuse asendamise taotlemise, otsustamise ja täitmise jaoks jääks piisav ajavaru. Sellele viitab ka TMS § 201 lg 1 kujunemislugu. Nimelt kehtestati kohtutäituritele sissenõudmise teavitamise tähtajad 01.01.2010 jõustunud TMS § 201 lg 1 muudatusega. Esialgu olid need tähtajad 1 aasta ning 4 aastat. Muudatus kehtestati kohtutäituri seadusega. Selle eelnõu seletuskirjas (kättesaadav Riigikogu kodulehel: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1b0d01ec-f7b5-2581-75d9dda4dd01275a/Kohtut%C3%A4ituri%20seadus/) rõhutati just üheaastast tähtaega. Neljaaastane tähtaeg on aga selgelt seostatav KarS § 82 lg-st 4 tuleneva tähtajaga, pärast mida ei olnud karistuse täitmine lubatud. 24.03.2011 muudatusega asendati varasem nelja-aastane tähtaeg kolmeaastasega. Selle muudatuse selgitused eelnõu seletuskirjas puuduvad, kuid selle põhjuseks saab pidada just seda, et nelja-aastase tähtaja puhul ei olnud sissenõudjal enam võimalik taotleda karistuse asendamist. Seega on 1-aastase kõrval 3-aastane tähtaeg kehtestatud eesmärgiga, et võimalik oleks karistuse täitmine enne otsuse täitmise aegumist, kohtutäitur aga peab lähtuma 1- või 3-aastasest tähtajast sõltuvalt sellest, kumb tähtaeg enne saabub. Eeltoodud ning lahendis nr 4-16-1286 väljendatud põhjendusi silmas pidades peab ringkonnakohus vajalikuks oma eelnevate seisukohtade korrigeerimist, nende muutmist ning sellest tulenevalt kuulub vaidlustatav maakohtu määrus tühistamisele. 9. Ringkonnakohtule adresseeritud määruskaebuses on taotletud maakohtu määruse tühistamist ja D.N-ile määratud rahatrahvi arestiga asendamise arutusele võtmist. Osutatud taotlusega seonduvalt tuleb selgitada, et ringkonnakohtul ei ole võimalik D.N-i rahatrahvi asendamist arestiga otsustada. VTMS § 211 lg 11 näeb ette, et rahatrahvi asendamise arestiga või üldkasuliku tööga lahendab maakohus süüdlase osavõtul. Väärteoasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks lahendanud rahatrahvi asendamist arestiga süüdlase osavõtul. Toimikus ei leidu kutset süüdlasele ega istungi protokolli. Samuti ei ole maakohtu määruses märget, et maakohus oleks enne määruse tegemist kuulanud ära süüdlase. Ringkonnakohtul ei ole võimalik seda puudust kõrvaldada VTMS § 194 lg 2 näeb ette, et määruskaebus vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. 10. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS §-dest 147 lg 1 p 4, 148 p 3, 150 lg 2, 194, 196, 198, 211 ning TMS § 201 lg-st 1 tühistab ringkonnakohus vaidlustatud Pärnu Maakohtu 4 01.03.2016 määruse ja saadab väärteoasja Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks. Tulenevalt VTMS § 194 lg 3 ja § 152 tuleb saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. /allkirjastatud digitaalselt/ 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.