RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-21-5718 Määruse kuupäev Tartu, 23. veebruar 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Kai Kullerkupp Kohtuasi Alla Ko

) § 1003 lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatud. Samas ei ole välistatud esitada sellele nõudele vastuväidet, mis tekkis pärast kohtulahendi (praegusel juhul kompromissi) jõustumist või kohtumenetluse käigus ja mida ei olnud võimalik objektiivsetel põhjustel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna.

§ 106

lg 2 järgi saab kohtus taotleda nõude uuesti läbivaatamist, kui ilmneb, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel. Pankrotihalduri arvates ei ole võlausaldaja I nõude tekkimise asjaolud eluliselt usutavad. Laenuleping sõlmiti isikuga, kes polnud juba enne dokumentide allkirjastamist võimeline täitma endale võetud rahalist kohustust. Võlgnik ei ole suutnud või soovinud ka anda selgitusi oma kohustuse kohta, väites, et raha tema kontode kaudu ei liikunud ja et olid mingid muud tehingud. Seetõttu on alust järeldada, et võlausaldaja I nõue põhineb võltsitud ja ebaõigetel andmetel ning väidetud laenulepingud ja nende alusel sõlmitud kompromissid on võltsitud ja näilikud. 2.2. Võlausaldaja II 2. septembril 2021 esitatud vastuväite kohaselt saab

§ 1003

lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatud nõuet vaidlustada siis, kui nõude kaitsmiseta tunnustatuks lugemine on vastuolus hea usu põhimõttega või kaitsmiseta tunnustatud nõue põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel (

§ 106lg 2 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) §-ga 138). Ka võlausaldaja I nõue põhineb võltsitud ja ebaõigetel andmetel ning selle kaitsmiseta tunnustamine oleks vastuolus TsÜS §-ga

1. Väidetud laenulepingud ja nende alusel sõlmitud kompromissid on võltsitud ja näilikud, kuna nende allakirjutanutel puudus tegelik tahe laenu anda, võtta ja tagasi maksta. Võlausaldaja I ega Filtrimeistri, kes on seotud isikud, majandusaasta aruannetest ei nähtu, et nad oleksid andnud laenu füüsilisele isikule nõudeavalduses märgitud ulatuses ning neil olnuks selleks tegevusluba. Samuti ei ole võlgnik pankrotimenetluses tõendanud raha saamist, laenu ülekandmist ega saadud raha kasutamist. Lisaks on ebausutav, et 302 728 eurot tagatiseta laenu anti isikule, kelle brutotulu aastas oli 5496 eurot 84 senti (458 eurot 7 senti kuus). Seega loodi võlausaldaja I nõue eesmärgiga suurendada pankrotimenetluses esitatavaid nõudeid, et kontrollida pankrotimenetlust, osaleda võlgnikuga seotud isikutele jaotise väljamaksmisel või sõlmida meelepärane kompromiss pankrotimenetluse lõpetamiseks. Ühtlasi ei saanud kohus tsiviilasjas nr 2-21-2259 kompromissi kinnitades võlausaldaja I nõude osas seisukohta võtta ning võlausaldaja II selles asjas vastuväiteid esitada. 2.
2. Võlausaldaja I palus jätta pankrotihalduri ja võlausaldaja II vastuväited rahuldamata ning tunnustada tema 450 150 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Võlausaldaja I leidis, et tema nõue on

§ 1003

lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatud ning seda ei mõjuta asjaolu, et nõudele vaieldakse vastu, esitatakse hagi nõude tunnustamiseks või see hagi rahuldatakse. Välistatud ei ole pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõudele esitada vastuväide, kuid seda eelkõige võlgniku õiguste kaitsmiseks, mitte eesmärgiga avada uuesti sama vaidlus. See oleks vastuolus pankrotimenetluse kiire ja tõhusa korraldamise põhimõttega. Tunnustatud nõuet saab uuesti läbi vaadata üksnes

§ 106lg-s 2 sätestatud eeldusel.

Pankrotihaldur ega võlausaldaja II ei ole praegu välja toonud asjaolusid, mis tingiksid eelviidatud sätte alusel võlausaldaja I nõude uuesti läbivaatamise. Lisaks kohaldub viidatud säte üldjuhul muul 2

§ 106

lg 2 alusel põhjendatud, kuna vastuväite esitanud pankrotihaldur ja võlausaldaja II on teinud kohtule usutavaks, et nõue võib põhineda võltsitud või ebaõigetel andmetel. Samuti ei saanud pankrotihaldur ega võlausaldaja II oma vastuväiteid esitada tsiviilasjas nr 2-21-2259, kuna nad ei olnud selles asjas menetlusosalised. Riigikohus on selgitanud (kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-19-13236, p 10.2), et varem kehtinud

§ 103

lg 4 eesmärk oli vältida pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel uut vaidlust jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja poolte läbivaieldud nõude üle. See aga ei välistanud pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja kaitsmiseta tunnustatuks loetavale nõudele vastuväite esitamist alusel, mis tekkis pärast kohtulahendi jõustumist või kohtumenetluse käigus, kuid mida ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks saanud selle kohta võtta seisukoha kohtulahendis. Pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saanud varasema

§ 105

kohaselt hiljem vaidlustada, v.a

§ 106lg-s 2 nimetatud juhul. Lisaks tuleb arvestada Ts

ÜS §-s 138 sätestatuga, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. Järelikult on pankrotiseaduse kohaselt võimalik piiratud juhtudel vaidlustada kaitsmiseta tunnustatud nõuet. Maakohus leidis ka, et võlausaldaja I väited on ebatäpsed ja kohut eksitavad. Võlausaldaja I ja Filtrimeistri majandusaasta aruannetest ei nähtu laenu andmist võlgnikule sellises mahus, nagu võlausaldaja I on väitnud. Samuti ei ole võlausaldaja I teiste dokumentaalsete tõenditega tõendanud ega eluliselt usutavaks teinud kompromissilepingu sõlmimist laenu andmise eesmärgil ning raha üleandmist võlgnikule. Lisaks ei ole usutav, et võlgnikule anti tagatiseta laenu 366 427 eurot 50 senti olukorras, kus tal ei olnud piisavalt raha laenu tagasi maksta. Eelneva tõttu ei ole eluliselt usutav ka see, et võlgnikuga sõlmiti ilma tagatisteta suuremahulised käenduslepingud. Maakohtule ei ole selgitatud, mille arvel pidi võlgnik oma kohustusi täitma, samuti ei ole selgitatud ega tõendatud käenduslepingu sõlmimise põhjust ja asjaolusid. 4. Võlausaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus teha uue määruse, millega jätta pankrotihalduri ja võlausaldaja II vastuväited rahuldamata ning tunnustada võlausaldaja I 450 150 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus sisuliselt hindamata võlausaldaja I õiguslikud seisukohad. Maakohus ei ole võlausaldajalt I küsinud lisaseisukohti ega teda ära kuulanud. Samuti jättis maakohus rahuldamata võlausaldaja II tõendite kogumise taotluse. Ka pankrotihaldur ei ole kordagi nõudnud lisateavet. Maakohus on ilma põhjendusteta ja aluseta süüstanud võlausaldajat I dokumendi võltsimises. Võlausaldaja I leiab, et tema nõue on kaitsmiseta tunnustatud

§ 1003lg 4 p 1 tähenduses.

Pankrotihaldur ega võlausaldaja II ei ole veenvalt põhistanud, millised olid pankrotimenetluse käigus ilmnenud uued asjaolud, mis tingisid

§ 106lg 2 alusel nõude uue läbivaatamise. 3

§ 1003

lg 4 p 1 tähenduses kohtulahend võib olla tehtud olukorras, kus võlausaldaja ja võlgnik on olnud huvitatud nõude kiirest kohtulahendiga tunnustamisest enne pankrotimenetluse algust. Kompromissi kinnitav määrus tehti

1. märtsil 2021 ning see jõustus
2. aprillil
3. Võlgnik esitas pankrotiavalduse
4. aprillil
5. Arvestades lepingu sisu ja eesmärki ning võlausaldaja I menetluses avaldatut, nähtub lepingust poolte tahe sõlmida deklaratiivne võlatunnistus, millega kinnitatakse olemasolevat võlga, kuid ei looda uut iseseisvat kohustust. Kuigi deklaratiivse võlatunnistuse puhul pöördub tõendamiskoormis ümber ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, on Riigikohus siiski leidnud, et tõendamiskoormis võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud võlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Riigikohtu kõnealusest seisukohast tõendamiskoormise ringijaotamise kohta saab lähtuda ka praeguses asjas. Pankrotihaldur ja võlausaldaja II on piisavalt põhistanud kausaalsuhtest tuleneva võla puudumise tõenäosust ning toonud esile asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Seega pidi võlausaldaja I esile tooma ja tõendama võla tekkimise aluseks olevaid asjaolusid, mida ta aga teinud ei ole. Võlausaldaja I ei ole piisavalt selgitanud ega tõendanud käenduslepingu ja käenduskohutuse tekkimise aluseks olevaid asjaolusid ega käenduslepinguga tagatava nõude olemasolu ning selle sissenõutavaks muutumist. Kui käendusega tagatav kohustus ei ole tekkinud või ei eksisteeri, ei saa võlausaldaja käenduslepingule tuginedes käendaja vastu nõudeid esitada. Maakohtule ei saa ette heita seda, et ta ei küsinud võlausaldajalt I lisaseisukohti ega kuulanud teda ära. Kuigi hagita menetluses kohaldub TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, 4

§ 100³ lg 4 p 1 mõttes.

Selle nõude aluseks on käendusleping, millest tulenevad kohustused vormistati ümber laenulepinguteks. Maakohus ei saanud jõuda järeldusele, et käenduslepingute sõlmimine on ebatõenäoline, tuginedes võlgniku sissetuleku suurusele praegusel ajal. Võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormis võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt küll osaliselt ümber jaotuda, kuid see ei saa tulla menetlusosalisele üllatuslikult ega võimaluseta nõude asjaolusid täiendavalt põhistada. Maakohus pidanuks eelduslikult enne võlausaldajate lõpliku nimekirja kinnitamist või nimekirja haldurile tagasisaatmise otsustamist esitama võlausaldajale I dokumentide ja selgituste esitamiseks kohtunõude. Ilma selleta puudus võlausaldajal I menetluslik õigus esitada iseseisvalt dokumente.

§ 100

³ lg 4 p 1 alusel kaitsmiseta tunnustatva nõude uuesti pankrotimenetluses läbivaatamisele kohalduvad hagita menetluse reeglid koos kohtu selgitamiskohutusega. Kuna maakohus lahendas vaidlused nõude üle ilma võlausaldaja I osaluseta, kohaldasid nii maa- kui ringkonnakohus valesti materiaalõiguse normi ja rikkusid oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 436 lg 1), mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.

1. Võlausaldaja II vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub jätta võlausaldaja I kanda.
2. Pankrotihaldur vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kohtute määrused tuleb TsMS § 701 lg 3 järgi tühistada ning asi tuleb saata tagasi maakohtule võlausaldajate nimekirja uueks kinnitamiseks. Määruskaebus rahuldatakse. 5

§ 1003lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatuks.

Kohtud on ebaõigesti leidnud, et selliselt tunnustatuks loetud nõuet saab siiski vaidlustada, sest pankrotihalduril ja võlausaldajal II ei olnud võimalik oma vastavaid vastuväiteid maksma panna tsiviilasja nr 2-21-2259 menetluses, milles kinnitati võlgniku ja võlausaldaja I vaheline kompromiss. Kohtud on eeltoodud seisukohta põhjendanud tsiviilasjas nr 2-19-13236/44 tehtud otsuses toodud Riigikohtu seisukohtadega. Kolleegium leiab aga, et eelviidatud kohtulahend ei ole asjassepuutuv. Nimelt nähtub viidatud kohtulahendist, et tegemist oli täitemenetluse võlgniku (varasema pankrotivõlgniku) hagiga sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1), mitte aga võlausaldajate nimekirja kinnitamise vaidlusega, nagu on praegune vaidlus. 14.

§ 106

lg 2 praegu kehtiva redaktsiooni kohaselt vaatab kohus nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri avalduse alusel uuesti läbi juhul, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel või kui kohtule esitatud võlausaldajate nimekirja koostamisel on oluliselt rikutud seadust. Kolleegium leiab, et

§ 106

lg 2 ei sätesta võimalust avada kohtulahendiga rahuldatud nõude kohta uus sisuline kohtuvaidlus, st esitada nõudele nn tavapärane vastuväide

§ 1001lg-te 3 ja 4 tähenduses.

Praegusel juhul on kohtud aga just hinnanud seda, kas on tõendatud võlausaldaja I käenduslepingust tulenev nõue võlgniku vastu. Kohtud on leidnud, et tõendamata on käenduskohustuse tekkimise aluseks olevad asjaolud ja käenduslepinguga tagatava nõude olemasolu ning selle sissenõutavaks muutumine. 15. Eeltoodust tulenevalt on kohtud pankrotiseadust vääralt tõlgendades asunud seisukohale, et võlausaldaja I nõue tuleb jätta võlausaldajate nimekirjast välja. Kohtutel puudus samas alus hinnata, kas

§ 106

lg-t 2 kohaldada, sest selle sätte sõnastusest tulenevalt peaks pankrotihaldur või võlausaldaja sätte kohaldamiseks esitama kohtule avalduse, mis kolleegiumi arvates tähendab hagita menetluse avalduse esitamist (vt

§ 106lg 4 ja Ts

MS § 475 lg 1 p 122). Seetõttu tuleb kohtute määrused tühistada ja asi saata maakohtule võlausaldajate nimekirja uueks kinnitamiseks. 16. Kolleegium peab ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks selgitada, et

§ 1003

lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatuks loetud nõuete vaidlustamise võimaluste osas ei sätesta

§ 106lg-s 2 sätestatu suhtes erandit ka alates 1.

juulist 2022 kehtiva

§ 82

lg 3 neljas lause, mille kohaselt, kui halduri käsutuses olevatest dokumentidest nähtub, et nõuet ei ole või see ei ole tõendatud, või nendest ilmneb menetlusõiguste kuritarvitamine või selline kavatsus, võib haldur jätta võlausaldajale hääled määramata.

§ 82

lg 3 neljanda lause sõnastusest järeldub, et see säte võib kohalduda üksnes juhul, kui pankrotihaldur hindab võlausaldajate nõuete põhjendatust ja suurust häälte määramise menetluses.

§ 1003

lg 4 p-st 1 nähtuvalt aga kaitsmiseta tunnustatuks loetavate nõuete puhul ei ole pankrotihalduril õigust esitatud nõudeid hinnata.

§ 82

lg-s 6 sätestatu kohaselt, kui võlausaldaja nõue on kaitstud, on tema häälte arv võrdeline kaitstud ja rahuldamata nõude suurusega. Järelikult on pankrotihaldur kohustatud

§ 1003lg 4 p-st 1 nähtuva nõude kandma võlausaldajate nimekirja.

17. Vaatamata

§ 1003

lg 4 p-s 1 ja

§ 106lg-s 2 sätestatule ei ole välistatud hagi esitamine võlgniku vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse. 6

§ 109

jj järgi on pankrotihalduril õigus esitada hagi võlgniku vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse.

§ 109

lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel

§-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kolleegium on korduvalt tunnustanud kohtumäärusega kinnitatud kohtuliku kompromissi tagasivõitmise õiguslikku lubatavust (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14;
3. jaanuari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-06, p 14). Kompromissi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise võimalikkusele viitab TsMS § 430 lg
5. Tagasivõitmise tagajärjel ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad (vt Riigikohtu
6. veebruari
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-16, p 14). Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et tagasivõitmise hagi tagamiseks võib pankrotihaldur taotleda kohtult TsMS § 377 lg 2 ja § 378 lg 1 p 10 järgi sellise hagi tagamise määruse tegemist, millega kohustataks pankrotihaldurit pankrotimenetluses mitte arvestama tagasivõidetava kohtulahendi alusel määratud häältega kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Lisaks võib taotleda kohtult hagi tagamise korras, et kohtulahendist tuleneva nõude omajale ei tehtaks pankrotimenetluses väljamakseid (summad hoiustatakse) kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kohtute infosüsteemist nähtub, et pankrotihaldur ongi esitanud
8. septembril 2021 tsiviilasjas nr 2-21-14424 võlausaldaja I vastu tagasivõitmise hagi, milles palub tunnistada kehtetuks võlausaldaja I ja võlgniku tsiviilasjas nr 2-21-2259 sõlmitud kompromissilepingu ning ühtlasi tunnistada kompromissi kinnitava kohtumääruse sundtäitmine võlgniku pankrotimenetluses lubamatuks.
9. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus, TsMS § 177 lg
10. (allkirjastatud digitaalselt) 7