← Eesti

1-19-1034/53

Obsah (7)§ 113§ 65§ 16§ 31§ 28§ 120§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Apellatsioonimenetluse pooled Koh

§ 113lg 1– § 25 lg 2 järgi Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 18.

juuni

  1. a otsus F.F ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Anne Vissak Süüdistatav - F.F , isikukood XXX, elukoht XXX, viibimiskoht Tartu Vangla tema kaitsja - vandeadvokaadi abi Anne Vissak, määratud korras Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm
  2. september 2019 süüdistatav F.F, kaitsja Anne Vissak ja prokurör Tatjana Tamm RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. juuni
  5. a otsus, välja arvatud osas, millega määrati kindlaks asitõendite suhtes võetavad meetmed.
  6. Mõista F.F

§ 113lg 1–§ 25 lg 2 järgi õigeks.

  1. Vabastada F.F viivitamatult vahi alt.
  2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must F.F-ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 346 (kolmsada nelikümmend kuus) eurot 80 senti, sh käibemaks 57 eurot 80 senti.
  3. Nii apellatsioonimenetluses kui ka sellele eelnenud kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu jätta riigi kanda.
  4. Apellatsioonid rahuldada. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Süüdistus
  6. F.F anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 113 lg 1–§ 25 lg 2 järgi selles, et tema lõi

  1. novembril 2018 kella 17.50 paiku Tartumaal Elva linnas XXX maja välisukse ees oleval trepimademel tahtlikult R.L. u ühe korra noaga rindkere piirkonda, põhjustades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse.
  2. Täpsemalt põhjustas F.F noalöögiga R.L. ule järgmised tervisekahjustused: rindkere torke-lõikehaav vasakul ca 3./
  3. roidevahemikus rinnaku kõrval südamevigastusega, mille tagajärjel tekkis korduv südameseiskus, mistõttu vajas kannatanu elustamist ja erakorralist operatsiooni. Vigastuste tüsistustena tekkisid anoksiline peaajukahjustus, hüpovoleemiline ja hemorraagiline šokk, elustamisjärgne deliirium, maksa- ja neerupuudulikkus, taaselustamisjärgne kodade virvendus ja laperdus ling isheemiline enterokoliit (soolepõletik).
  4. F.F-i tahtest sõltumata jäi kannatanu surm saabumata, kuna kortermajast välja jõudnud tuttavad takistasid tema tegevust, kutsusid kiirabi ja kannatanu toimetati Tartu Ülikooli Kliinikumi. 2

(20)
  1. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  2. Tartu Maakohus tegi
  3. juunil
  4. a otsuse, millega: 1) F.F tunnistati

§ 113

lg 1–§ 25 lg 2 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 6 aastaks; 2) F.F-ile mõisteti

§ 65lg 2 alusel liitkaristuseks vangistus 7 aastat 6 kuud ja 8 päeva algusega 7.

novembrist 2018; 3) F.F jäeti vahi alla; 4) F.F-ilt mõisteti riigi kasuks välja 3068 eurot kriminaalmenetluse kulu katteks; 5) otsustati asitõenditega toimimise viis. (b) Põhiosa

  1. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et
  2. novembri
  3. a õhtupoolikul viibisid nii kannatanu R.L. kui ka tunnistaja A-L. J. viimase elukohas Elva linnas XXX keldrikorrusel asuvas korteris, kus tarvitati ühiselt alkoholi. Seltskonnas olid veel K.M. , T.K. , M.N. ja A-L. J. isa K.J. . Samal ajal viibisid XXX teisel korrusel A.S. ile kuuluvas korteris nr 2 süüdistatav F.F koos O.R. u ja A.S. iga.
  4. Vaidlust ei ole ka selles, et kella 17.50 paiku lõi F.F XXX maja välisukse ees oleval trepimademel R.L. ule noaga rindkere piirkonda.
  5. Kannatanu ütluste kohaselt ei mäleta ta
  6. novembril 2018 toimunud sündmusi, kuna oli sel päeval rohkelt alkoholi tarvitanud.
  7. Süüdistatava ütluste kohaselt tunneb ta
  8. aastast A-L. J. t, kes oli pool aastat tema elukaaslane. Neil oli pidevalt tülisid.
  9. novembri
  10. a õhtul pidi ta minema A-L.J. juurde oma riiete järele. Päeval sai ta A-L.J. käest teada, et too on sõpradega Sihval alkoholi tarvitamas, mis talle ei meeldinud. Kui A-L.J. kutsus teda Sihvale järele, siis ta ütles A-L.J. le telefonis, et sõidab Tallinnasse. Seejärel läks ta A.S. i juurde, kes elab Elvas XXX , et arutada järgmise päeva tööasju. Kella 18 ajal helistas A-L. J. telefonilt talle R.L. , kes sõimas teda, et ta ei oska A-L.J. ga käituda ning lubas talle tappa anda ja maha lüüa. Ta sai aru, et inimene oli purjus ja katkestas kõne. Hiljem sai ta teada, et helistajaks oli R.L. . Seejärel helistas isik talle uuesti samasisulise ähvardusega, mille peale ta otsustas ära ema juurde minna. Ta võttis suitsupaki kaasa, koti koos asjadega jättis A.S. i juurde. Ta läks koridori ja nägi kahte inimest trepi peal. Koridor oli valgustatud, väljas oli pime. Kui ta välisuksest läbi läks, nägi ta, et R.L. seisis nuga paremas käes. Ta küsis, et R.L. , mis sa 3

(20)tõmbled siin. Selle peale R.L. tuli lähemale ja tahtis teda noaga lüüa, ta võttis vasaku käega R.L. i paremast käest kinni ja hakkas R.L. it jõuga eemale lükkama ja raputama, et R.L. noa maha viskaks. Siis ta libises ise korraks trepi peal vastu ust, tasakaal kadus ära. Ta võttis automaatselt taskust enda noa, mille ta oli samal päeval varem taskusse pannud. R.L. i nuga oli tal juba näo juures, mujale ei saanudki vaadata. Tal endal oli nuga paremas käes, automaatselt enesekaitseks. Käsi liikus tal noaga kuskil rinna kõrgusel, ta hoidis kaht kätt samal kõrgusel. Ta ei tea, kuidas nuga sisse läks. Siis ta vaatas, et R.L. il kukkus nuga maha ja ta nägi, et tema nuga oli R.L. il rinnus. Ta tõmbas noa välja ja jäi seisma. Ta nägi, kuidas R.L. il verd tuli, ja mõtles, et äkki oligi südamesse. Siis tulid A-L.J. ja Karin välja, A-L.J. hakkas teda togima, et mida sa tegid, Karin karjus täiest kõrist. Ta oli nagu soolasammas, ära ehmatanud. Ta nägi, kui R.L. istus prügikasti kõrvale maha ja kuulis ainult karjumist, et kutsuge kiirabi. Politseile andis ta end ise üles. Tal ei olnud mingit soovi R.L. u tappa.
  1. Kuigi ükski tunnistaja kannatanu löömist vahetult pealt ei näinud, annavad nende ütlused olulist informatsiooni selle kohta, milline oli sündmuste käik enne ja pärast kannatanul vigastuste tekkimist.
  2. Tunnistajate A-L. J. ja T.K. ütlused on kokkulangevad selles, et
  3. novembri
  4. a õhtupoolikul A-L. J. korteris viibides ütles A-L.J. , et tülitseb jälle oma elukaaslasega. Seepeale võttis purjus R.L. mingil hetkel A-L. J. telefoni enda kätte ning helistas süüdistatavale, hakates teda telefoni teel sõimama. T.K. ütluste kohaselt ütles R.L. telefonis F.F-ile, et tule siia, ma löön su maha. Tunnistaja A-L. J. ütluste kohaselt kõned vahepeal katkesid ja R.L. helistas pidevalt F.F-ile tagasi. Need ütlused on kooskõlas sideettevõtjalt saadud andmete protokollis kajastatud kõne-eristustega, millest nähtuvalt helistati A-L. J. numbrilt kell 16.43–17.45 F.F-i numbrile neli korda. F.F-i numbrilt on kell 17.48 helistatud A-L. J. numbrile. Samuti kinnitasid nii A-L. J. kui ka T.K. , et said aru, et R.L. rääkis telefonis F.F-iga. A-L. J. ja T.K. ütluste kohaselt läks R.L. pärast viimast kõnet praktiliselt kohe korterist välja, haarates kaasa köögilaual olnud kööginoa. Asjaolu, et R.L. oli alkoholijoobes, kinnitab lisaks tunnistajate ütlustele ka haigusloo diagnoos, mille kohaselt oli R.L. ul äge intoksikatsioon alkoholist.
  5. Tunnistajate O.R. u ja A.S. i ütlused tõendavad, et F.F oli
  6. novembri
  7. a õhtupoolikul enne kuriteosündmust Elvas XXX asuvas A.S. i korteris, mis paikneb A-L. J. korterist korrus kõrgemal. Tunnistajate ütluste kohaselt rääkis süüdistatav valjuhäälselt ja erutatult telefoni teel, lahkus korterist ja tagasi ei tulnud. O.R. u ütluste kohaselt viibis ta
  8. novembril 2018 A.S. i juures ja koos tarvitati alkoholi. Hiljem tuli sinna ka F.F, kes alkoholi ei tarvitanud. F.F vestles kellegagi telefoni teel kõva häälega ja A.S. käskis tal vaiksemaks võtta. Selle peale läks Meelis korterist välja rääkima. Ta kuulis, et Meelis pidi kellegagi kokku saama. Mingi aeg tuli Meelis korraks tuppa, võttis riidenagi juurest oma koti või kotist midagi ja läks välja tagasi sõnagi lausumata. Möödus alla viie minuti, siis Meelis helistas talle ja ütles, et „ma panin vist südamesse“, ning pani toru ära. A.S. i ütluste kohaselt tulid talle
  9. novembril 2018 külla 4
(20)F.F ja O.R. . Ta tarvitas koos O.R. iga alkoholi, Meelis ei joonud. Meelisele helistati ja ta kuulis, et ainult roppsõnu karjusid omavahel. Meelis tõstis häält ja ta tegi Meelisele märkuse selle kohta. Vestlemine telefoni teel kestis umbes 10 minutit. Ta kuulis, kuidas Meelis ütles, et ta kohe tuleb. Ta sai vestlusest aru, et Meelist kutsuti sama maja ette. Pärast kõne lõpetamist otsis Meelis midagi oma kotist ja läks välja. Viis minutit hiljem läksid nad O.R. iga vaatama, inimene istus trepi peal ukse juures kohe. Verd oli maas natukene.
  1. Maakohus pidas ebaõigeteks F.F-i ütlusi selle kohta, et ta ei saanud ta aru, kes talle A-L. J. telefonilt helistas ning et ta läks pärast kõnet lihtsalt A.S. i juurest minema ning märkas alles majast väljudes, et trepil seisab nuga käes hoidev R.L. . Seda, et süüdistatav oli telefonikõnede põhjal teadlik, et ta kohtub majast välja minnes kannatanuga, kinnitavad tunnistajate ütlused. A-L. J. ütluste kohaselt kuulis ta, kuidas R.L. ütles telefonis F.F-ile , et tulgu kohale, kui julgeb, ja et ta teeb ta „litsiks“. Pärast kõnet haaras R.L. A-L. J. kööginoa ja läks korterist välja. Samuti kinnitas T.K. , et R.L. ütles telefoni F.F-ile, et „tule siia, ma löön su maha“. See tähendab, et R.L. , olles telefoni teel ähvardanud F.F-i kallal vägivalda kasutada, asuski oma plaani kohe ellu viima, mida kinnitab otseselt noa kaasahaaramine enne korterist väljumist. Ei ole eluliselt usutav, et kannatanu ilma olulise põhjuseta võtaks majast väljudes kaasa võõra noa. Lisaks ootas R.L. süüdistatavat just sama maja ees, milles nad viibisid. See aga tähendab, et R.L. ul pidi süüdistatavaga peetud kõnede pinnalt olema arusaam selles, et F.F tuleb kohe välja XXX maja ette temaga arveid õiendama. Samal arusaamisel pidi olema ka F.F , kes telefonikõne ajal oli majas ja väljus majast. Selline järeldus haakub ka A.S. i ütlustega, et F.F kutsuti telefonis välja, F.F vastas, et ta kohe tuleb, ning väljus seepeale korterist, võttes esikus asuvast kotist midagi kaasa. Tunnistaja sai vestlusest aru, et süüdistatavat kutsuti sama maja ette. Samuti on tunnistaja O.R. andnud ütlusi, et ta kuulis, kuidas F.F leppis telefonis kellegagi kohtumist kokku ning seejärel võttis midagi kotist ja lahkus korterist sõnagi lausumata. Tavapärase käitumise korral ei lahkutaks tuttava juurest kiiresti midagi ütlemata, küll aga toimub see tõenäoliselt olukorras, kui on vajadus kiirelt lahkuda kellegagi asju klaarima. Antud juhul oligi selleks süüdistatava vajadus R.L. uga tekkinud konflikti vahetult jätkata.
  2. Süüdistatava väide, et ta märkas kannatanut alles välisuksest välja minnes, on ümber lükatud ka
  3. novembri
  4. a ütluste ja olustiku seostamise protokolli juures asuval salvestisega, kus F.F kirjeldab, kuidas ta XXX maja teiselt korruselt trepist alla maja välisukse poole liikudes juba trepil olles nägi, et väljas välisukse taga seisab nuga käes hoidev R.L. . Lisaks kinnitavad tõendid, et F.F oli telefonis konflikt ainult R.L. uga. Kuivõrd F.F-i telefoninumbri väljavõttelt ei nähtu, et ta oleks
  5. novembril 2018 kell 16.45–17.48 pidanud muid telefonikõnesid peale kõnede A-L. J. numbriga, on selge, et süüdistatav leppis XXX maja ees kohtumise kokku just kannatanuga. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et R.L. kasutas A-L. J. telefoni enne korterist väljumist. Seega on ülimalt tõenäoline, et joobeseisundis kannatanu, olles õue minnes haaranud kaasa kööginoa, ootas oma ettekujutuse järgi XXX ees trepil süüdistatavat, nagu oli ka nendevahelises kõnes 5
(20)kokku lepitud. Seega väljus süüdistatav majast selleks, et hakata kannatanuga arveid klaarima ning ta läks kannatanuga kohtuma, teades, et tal on kaasas nuga.
  1. On tuvastatud, et kannatanu sekkus süüdistatava ja A-L. J. vahelisse konflikti, võttes A-L. J. telefoni, millelt ta helistas süüdistatavale ja hakkas viimast sõimama ja provotseerima. See ärritas süüdistatavat ja seetõttu otsustas süüdistatav minna välja kannatanuga kohtuma. Konflikt oli mõlema jaoks ootuspärane.
  2. Süüdistatava väitel lähenes kannatanu talle välisukse ees kohe noaga. Selle peale üritas süüdistatav ennast kaitsta, lükates vasaku käega eemale kannatanu parema käe, kus kannatanu hoidis nuga. Ta hakkas kannatanut jõuga eemale vastu trepi käsipuud lükkama. Siis ta korraks libises trepil vastu ust ja tasakaal kadus ära. Sel hetkel võttis ta parema käega taskust noa, teraga allapoole, käsi liikus tal noaga kuskil rinna kõrgusel, ta ei tea, kuidas nuga sisse läks.
  3. Kuigi ründamiseks kasutatud nuga ei ole leitud, kinnitab noa kasutamist süüdistatav ise, kes kirjeldas kohtus, et tema kasutatud nuga oli punase peaga ehitusnuga, mille tera on 3–4 cm pikk. Süüdistatava sõnul viskas ta noa minema. Noa kasutamist tõendab ka ekspertiisiakt, mille kohaselt võivad R.L. ul tuvastatud vigastused olla tekitatud torkamisest ja lõikamisest teravaotsalise noaga.
  4. Ehkki kannatanu oli telefonikõnes süüdistatava suhtes väga agressiivselt meelestatud, ei ole asjas ühtegi tõendit, mille pinnalt oleks võimalik teha järeldust, et R.L. ründas XXX maja ees F.F esimesena. Isegi juhul, kui kannatanu lähenes noaga esimesena ja süüdistatav tajus järsku ohtu oma elule, ei otsustanud F.F ümber pöörata ega kannatanust eemalduda, mis oleks sellises olukorras mõistlik ja adekvaatne käitumine. Seda, et F.F oleks selleks olnud piisavalt aega, süüdistatav kohtus ei eitanud. Tema sõnul küsis ta majast väljudes hoopis kannatanult „mis sa tõmbled siin“.
  5. Süüdistatav suutis vasaku käega kannatanu paremat kätt tõrjudes lükata kannatanu jõuga vastu trepi käsipuud. F.F ei püüdnud kannatanu paremat kätt maha suruda kogu jõust, st kahe käega või kogu keha jõudu kasutades, vaid jättis parema käe vabaks. Alles seejärel kaotas süüdistatav enda sõnul libisedes tasakaalu, mille peale võttis ta parema käega automaatselt taskust noa ja nuga läks kuidagi kannatanule sisse. Prokuröri küsimusele, miks ta pidi taskust noa võtma, vastas süüdistatav, et ta ei tea, kas selleks, et tunda end võrdsena või ehk kannatanu tal nuga nähes lõpetab rünnaku. Süüdistatava selline vastus kinnitab, et tegemist oli varem kokku lepitud võitlusega, milles süüdistatav ei saanud endale lubada vastasele allajäämist, vaid enda ülekaal tuli maksma panna. Selleks ülekaalu maksmapaneku momendiks oli süüdistatava jaoks trepil tasakaalu kaotamise hetk, mil süüdistataval tekkis ründetahe alistada kannatanu täielikult noalöögiga. Kuigi F.F-i väitel ta ei tea, kuidas nuga sisse läks, ei tähenda see, et tal sel hetkel puudus tahe kannatanut noaga rindu lüüa. 6
(20)
  1. Lisaks lükkavad kaitseversiooni ümber eksperdi kohtuistungil antud ütlused. Ekspert selgitas, et arvestades lõikehaava
  2. ja
  3. roide vahemiku kõrgusel, ei saanud vigastus tekkida selliselt, et nuga oli teraga allapoole. Ekspert märkis, et vigastuse teke selliselt, nagu kirjeldas süüdistatav, s.o rüseluse käigus mõlema keha liikumisest ja juhusliku keha sattumisest noa otsa, on äärmiselt ebatõenäoline. Süüdistatav kinnitas kohtus eksperdi küsimusele vastates, et sel ajal, kui ta taskust noa võttis, oli kannatanu paigal. Eelnevaga on välistatud, et süüdistatav torkas kannatanule noa rindu enesekaitse eesmärgil. On ilmne, et süüdistatav tegutses ründetahtega, et väljuda võitlusest võitjana. Seega on ümber lükatud F.F-i väited selle kohta, et ta kasutas nuga kannatanu vastu ennast kaitstes. Seda järeldust toetab ka see, et F.F ei ole sedastatud mingeid enesekaitsele viitavaid vigastusi ning ta kinnitas kohtus, et R.L. u nuga teda kordagi ei puudutanud. Hetkest, kui süüdistatav surus kannatanu jõuga vastu trepi käsipuud, oli süüdistataval jõuline ülekaal. Ta võttis noa ja torkas kannatanut noaga rindkeresse.
  4. Maakohus ei nõustunud prokuröriga selles, et süüdistatav pani tapmiskatse toime kavatsetult. Maja ette välja minnes tahtsid kannatanu ja süüdistatav selgeks teha, kumb on teisest üle. Alles sel hetkel, kui süüdistatav tasakaalu kaotas, tekkis temas tahe lõplikult peale jääda ja nuga kannatanule rindu lüüa. Kordagi ei ole süüdistatav rääkinud sellest, et ta oleks püüdnud lüüa kannatanut noaga mõnda teise, st vähem eluohtlikku piirkonda.
  5. F.F pidi kannatanut noaga vasakule südamepiirkonda lüües pidama võimalikuks kannatanu elu ohtu seadmist ning seda möönma. Ta tegutses võimaliku tagajärje suhtes kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 mõttes.

Mõistliku kõrvaltvaataja arusaama kohaselt on inimesele noaga rindu südamepiirkonda löömine selline tegu, mis on tagajärjena kohane kaasa tooma kannatanu surma. Ekspertiisiakti kohaselt tekkis kannatanul noalöögi tagajärjel korduv südameseiskus, mistõttu vajas kannatanu elustamist ja erakorralist operatsiooni. Kuivõrd F.F-i tekitatud vigastus oli ilmselgelt eluohtlik, hoidis kannatanu surma saabumise ära vaid kannatanu juurde saabunud seltskonna sekkumine, s.o kiirabi kutsumine. Kannatanu jäi ellu tänu kiirabi saabumisele ja kohesele arstiabile.

  1. Sellele, et F.F möönis oma tegevuse võimalikke tagajärgi, viitab kaudselt ka asjaolu, et O.R. u ütlustest nähtuvalt väitis F.F pärast sündmuskohalt lahkumist telefonis, et „ma panin vist südamesse“ ja seejärel katkestas kõne. Helistamise fakti kinnitab sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, mis kinnitab, et kell 17.52 helistati F.F-i numbrile. F.F lahkus pea kohe pärast noalöögi tegemist sündmuskohalt, tõmmates eelnevalt kannatanu rinnust noa välja.
  2. Maakohus ei tuvastanud, et süüdistataval oli juba majast väljudes eesmärk kannatanu tappa. Alles võitluse käigus tekkinud ründetahte ajel lõi süüdistatav kannatanule noaga rindu. Noaga teisele isikule rindu löömisega pidas süüdistatav võimalikuks, et kannatanu elu võib noatorke tagajärjel ohtu sattuda ja ta möönis mistahes tagajärje saabumist, sh surma põhjustamist. Süüdistatav pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. 7

(20)
  1. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et F.F tegutses hädakaitseseisundis. Kuivõrd ei ole tuvastatud, et F.F oleks sattunud enda tahte vastaselt kannatanuga kehalisse konflikti, vaid see oli mõlema teadlik valik, on igasugune õigusvastane rünne kui hädakaitseseisundi eeldus välistatud. Kaitsetahe ja hädakaitse puudub provotseeritud ründe korral, samuti vastastikuses kakluses. Viimasel juhul vahelduvad kaitsja ja ründaja rollid osapoolte kokkuleppel ning kummalgi ei teki kaitseseisundit. Süüdistatav, minnes noaga varustatult jätkama kannatanuga tekkinud konflikti, oli eelnevalt valmistunud võimaluseks, et konflikti käigus võib tekkida vajadus noa kasutamiseks, mis välistab ühtlasi noa kasutamise kui säästvaima vahendi kannatanu eemale tõrjumiseks. Isegi juhul, kui F.F lootis esialgu konflikti suuliselt lahendada ja kannatanu tõepoolest lähenes noaga esimesena, ei pidanud F.F sellist lähenemist enda jaoks eluohtlikuks, vaid soovis ise kannatanu alistada. Seetõttu ei olnud ka noa torkamine kannatanu elutähtsasse piirkonda kuidagi vastavuses olukorra ohtlikkusega ning hädakaitseseisundi tekkimine sellise võitluse ajal on välistatud. Hetkest, kui süüdistatav surus kannatanu jõuga vastu trepi käsipuud ja hoidis kinni kannatanu noaga ülestõstetud kätt, muutus kannatanu võitlusvõimetuks. Kannatanu võitlusvõimet halvas ka tugev alkoholijoove. Süüdistatav seevastu oli kaine.
  2. Kaitsja arvates on ka võimalik, et hädakaitsepiire ületades süüdistatav eksis õigusvastasust välistava asjaolu esinemises, mistõttu tuleb tema tegevus kvalifitseerida

§ 31kohaselt ettevaatamatusest toime pandud süüteona.

Maakohus sellega seisukohaga ei nõustunud. Süüdistatav läks majast välja just selleks, et kannatanuga arveid klaarida, asetades end ise teadlikult ohtlikku olukorda. Juba see asjaolu iseenesest välistab nii hädakaitseseisundi kui ka eksliku ettekujutuse hädakaitse vajadusest. Seda, et süüdistatav ühelgi hetkel enda elule ohtu ei tajunud, kinnitab ka tema käitumine teo ajal ja pärast seda – süüdistatav ei hüüdnud konflikti käigus kedagi appi ning ei väitnud ka tunnistajate saabumisel, et kannatanu oleks teda rünnanud. Liiatigi jäävad F.F-i väited võimaliku enesekaitse kohta ainetuks ka seetõttu, et ta ise konflikti käigus mingeid vigastusi ei saanud ning kohe pärast sündmuskohalt lahkumist, s.o minut hiljem ütles telefonikõnes O.R. ule lihtsalt, et „ma panin vist südamesse“, ning lõpetas kõne. Kui R.L. oleks tõepoolest F.F sedavõrd agressiivselt ründama asunud, et süüdistatava hinnangul ei saanud ta end muul moel kaitsta kui kannatanut noaga rindu lüües, olnuks igati loogiline, et F.F öelnuks telefonikõnes O.R. ule, et tal õnnestus just enda elu päästa. Samuti oleks loogiline, et noaga enda elu kaitsma pidanud inimene jääks sündmuskohale ootama politseinikke, et ka neile juhtunu asjaoludest rääkida. Seda F.F aga ei teinud. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 26. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni nii F.F kui ka tema kaitsja vandeadvokaadi abi Anne Vissak. Mõlemad apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja F.F-i õigeksmõistmist. Kaitsja apellatsioon 8

(20)
  1. Kaitsja leiab, et maakohus ei analüüsinud kõiki tõendeid piisavalt põhjalikult ning andis osale tõenditest ebaõige hinnangu, mistõttu tunnistati F.F alusetult süüdi.
  2. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata F.F-i ütlustega selle kohta, et ta ei saanud aru, kes talle A-L. J. numbrilt helistab ja kus helistaja asub, samuti läks ta läks A.S. i korterist lihtsalt ära. Maakohtu otsuses viidatud tunnistajate ütlused süüdistatava selliseid ütlusi ümber ei lükka. Põhistamata on kohtu järeldus, et F.F teadis, et ta läheb välja kohtuma R.L. uga ning et F.F ja R.L. teavad, et nad asuvad samas majas ja on kokku leppinud kohtumise XXX maja ees trepil. A-L. J. ega T.K. ütlustest ei nähtu, et R.L. oleks süüdistatavale öelnud, et ta viibib XXX majas. O.R. on küll öelnud, et ta kuulis, et F.F leppis kellegagi telefonis kohtumist kokku, kuid tegelikkuses kinnitab see F.F-i ütlusi, et telefonikõne sisu oli ebamäärane „saame kokku“ ja et R.L. määratles oma asukohana, et ta asub „puu all“. Ka A.S. i ütlusi selle kohta, et ta sai vestlusest aru, et Meelis kutsuti välja maja ette, ei saa käsitleda F.F-i ütlusi kummutavatena. On eluliselt ebausutav, et ühe telefonikõneleja juttu kuulates on võimalik täpselt aru saada, mida teine telefonikõneleja, kes asub teises kohas, ütleb. Pole andmeid, et telefon oleks olnud lülitatud valjuhääldi peale. Pole tõendatud, et F.F teadnuks, kellega ta uksest väljudes kohtub. Ka asjaolu, et F.F oli juba hommikust saadik ehitusnuga taskus, ei kinnita, et F.F eadis korterist väljudes, et ta kohtub R.L. uga. Ükski tõend ei kinnita, et F.F oli plaan minna R.L. uga arveid klaarima.
  3. F.F-i ütluste kohaselt polnud tal tahtlust R.L. u tappa. Ta tegutses hädakaitseseisundis ja kaitses end R.L. u ründe eest. F.F-i ütlusi kinnitavad kaudselt A-L. J. korteris viibinud tunnistajate ütlused selle kohta, et nad kuulsid, kuidas kannatanu lubas F.F-i maha lüüa, ja nägid, et kannatanu haaras 13 cm pikkuse noa ja tormas korterist välja. Pole selge, kas kannatanu teadis, et F.F on samas majas. Tõenäoliselt läks kannatanu noaga välja, kuna arvas, et F.F tuleb kusagilt väljastpoolt maja A-L. J. korterisse. Igal juhul räägivad kannatanu kõnepruuk ja faktiline käitumine kõrvalseisjale seda, et kannatanu oli F.F-i suhtes agressiivselt meelestatud ja otsustanud F.F rünnata. Seetõttu pole alust kahelda F.F-i ütlustes, et kannatanu ründas teda.
  4. On äärmiselt ebausutav, et kannatanu noaga löömise ajal lihtsalt seisis sirgelt. Kohus ei seadnud kahtluse alla F.F-i ütlusi, et ta lükkas kannatanu vastu trepi käsipuud. Juba selle tegevuse kestel ei saanud kannatanu keha olla vertikaalasendis, vaid ta pidi asetsema vähemalt mingi nurga all. Eksperdi vastust löögi juhuslikkuse võimalikkuse kohta saab seletada kui oletust äärmiselt teoreetilise situatsiooni kohta, kuna eksperdile ei olnud teada kannatanu täpne kehaasend.
  5. Maakohus on F.F-ile alusetult ette heitnud, et F.F, nähes kannatanut endale lähenemas, ei pööranud ümber ega eemaldunud kannatanust.

§ 28lg 3 sätestab, et võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. 9

(20)
  1. F.F ei olnud tapmistahtlust. Tal ei olnud R.L. u suhtes mingit vihavaenu, süüdistatav ja kannatanu olid vaid väga põgusalt tuttavad. F.F-i korterist väljudes seisis trepil kannatanu, kellel oli käes 13 cm pikkune nuga. F.F tõmbas enda noa taskust reaktsioonina kannatanu noaründele ja ta vaid kaitses ennast. Rünnatav ei pea ootama hetkeni, mil hakatakse tema õigushüve reaalselt kahjustama. Vahetu ründena tuleb käsitleda ka sellist käitumist, mis küll veel mingit õigust ei riku, kuid mis võib selleks rikkumiseks koheselt muutuda. Seetõttu pole ka oluline, et F.F polnud kaitsetegevusele viitavaid vigastusi. F.F ei kutsunud ise politseid, kuna teised inimesed olid seda juba teinud. F.F-i apellatsioon
  2. Süüdistatav märgib, et ta pole otsinud R.L. uga mingit kontakti, sh temaga mingit kokkusaamist kokku leppinud. F.F oletab, et kuna R.L. helistas talle A-L. J. telefonilt, läks ta teda trepile ootama, lootuses, et ta tuleb koju. Kuna süüdistatav ei soovinud R.L. u solvanguid ja ähvardamisi kuulata, katkestas ta korduvalt kõne. R.L. ei jätnud aga süüdistatavat rahule ja helistas uuesti. Lõpuks küsis süüdistatav, kus Sa oled, ma tulen sinna. F.F-i väitel ei kavatsenud ta tegelikult purjus inimesega arveid klaarima minna, kuid lootis, et R.L. lõpetab selle peale helistamise. R.L. vastas naerdes, et ta on puu all. F.F uskus, et R.L. on koos A-L. J. ja sõpradega Sihval. Kuna F.F oli palju muid probleeme, hakkas ta pärast R.L. uga peetud telefonikõnesid nendele lahendusi otsima.
  3. R.L. u rünnet ei osanud ta oodata. Kõige rohkem ehmus F.F siis, kui ta ootamatult tasakaalu kaotas ja komistas. Siis võttiski ta enda taskust noa. Ta lootis, et noa väljavõtmine lõpetab R.L. u ründe. Ta jälgis vaid R.L. u nuga, et mitte sellega pihta saada. Süüdistatav sai aru, et R.L. soovib teda mingil arusaamatul põhjusel tappa, ja asus end kaitsma. F.F ei tea, kuidas nuga R.L. u sisse sai, tahtlikult ta seda ei teinud. Süüdistatav ei tahtnud R.L. u vigastada. Süüdistatavale on siiamaani arusaamatu, miks R.L. teda ründas. F.F selleks mingit põhjust ei andnud. F.F märgib, et kui ta oleks teadnud, et trepil ootab teda inimene, kes kavatseb teda noaga rünnata, oleks ta helistanud politseisse või oleks võtnud kaasa enesekaitseks sobivama kaitsevahendi, et noarünnet tõrjuda. R.L. u rünnak oli nii ootamatu, et ümber pöörata ja taganeda enam ei saanud. Süüdistatav ei jätnud R.L. u abita, sest A-L. J. helistas kohe kiirabisse. F.F lahkus sündmuskohalt, kuna oli šokiseisundis. Ringkonnakohtu istung
  4. Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatav kui ka kaitsja apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I 10
(20)
  1. Maakohus on tuvastanud muu hulgas järgmised faktilised asjaolud:
  2. aasta
  3. novembri õhtupoolikul viibis kannatanu R.L. koos veel mitme inimesega A-L. J. korteris Elva linnas XXX keldrikorrusel, kus tarvitati ühiselt alkoholi. Samal ajal viibis süüdistatav koos veel kahe inimesega XXX teisel korrusel A.S. i korteris; samal päeval kell 16.45–17.48 helistas kannatanu R.L. A-L. J. telefonilt neljal korral süüdistatav F.F-ile . Kannatanu sekkus süüdistatava ja viimase elukaaslase A-L. J. vahel tekkinud konflikti, provotseeris, sõimas ja ähvardas süüdistatavat, lubades mh viimase maha lüüa ja ta „litsiks teha“. Ühtlasi kutsus kannatanu süüdistatava endaga kohtuma. Süüdistatav katkestas korduvalt telefonikõne, kuid kannatanu helistas süüdistatavale tagasi; praktiliselt kohe pärast viimast telefonikõnet süüdistatavaga läks kannatanu A-L. J. korterist välja süüdistatavaga kohtuma, haarates kaasa laual olnud kööginoa. Kannatanu, olles telefoni teel ähvardanud süüdistatava kallal vägivalda kasutada, asus nii oma plaani ellu viima; süüdistatav lahkus vahetult pärast viimast telefonikõnet kannatanuga A.S. i korterist eesmärgiga R.L. uga kohtuda ja temaga „asju klaarida“, olles ärritunud kannatanu sõimust ja ähvardustest ning sekkumisest tema ja A-L. J. omavahelisse konflikti. Välja minnes oli süüdistataval kaasas nuga; süüdistatav ja kannatanu kohtusid XXX hoone välistrepil, kus nende vahel tekkis füüsiline konflikt, mille käigus lõi süüdistatav kannatanut noaga rindkere piirkonda, põhjustades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse; majast väljudes ei olnud süüdistatava eesmärk kannatanut tappa. Alles maja välistrepil tekkinud võitluse käigus tekkinud ründetahte ajel lõi süüdistatav kannatanule noaga rindu, mööndes mistahes tagajärje saabumist, sh surma põhjustamist. II
  4. Apellandid on esmalt vaidlustanud maakohtu järelduse, et F.F sai telefonikõnede ajal aru, et talle helistab R.L. , samuti järelduse, et süüdistatav lahkus A.S. i korterist just selleks, et minna kohtuma R.L. uga. Ringkonnakohut süüdistatava ja kaitsja sellekohased vastuargumendid ei veena. Maakohus on kõneksolevaid järeldusi põhjendanud piisavalt veenvalt ning apellantide vastuväited on otsitud.
  5. Lisaks maakohtu otsuses juba märgitule, osutab kolleegium sellelegi, et telefonikõnesid kõrvalt kuulnud tunnistajate ega ka süüdistatava enda ütlustest ei nähtu, et süüdistatav oleks minuteid väldanud vestluste kestel talle helistanud ja teda sõimanud inimeselt küsinud, 11
(20)kellega on tegemist. On äärmiselt ebatõenäoline, et keegi vestleks telefonitsi mitu minutit talle tundmatu inimesega – kes pealegi helistab tema elukaaslase telefoninumbrilt –, küsimata, kes talle helistab. Et F.F seda ei teinud, on ilmne, et ta tundis helistajas ära R.L. u, kellega ta oli nii enda kui ka kannatanu ütluste kohaselt juba varem tuttav.
  1. Tegelikult ilmneb ka F.F-i maakohtus antud ütlustest üheselt, et ta tundis talle helistanud inimeses ära R.L. u. Näiteks küsis kaitsja süüdistatavalt järgmist: „Kohtus on juttu olnud ühest kõnest, mis tuli juba õhtupoolikul, 17.30 paiku. Rääkige sellest ka. Kuidas teil A-L. J. ga see käis?“ Süüdistatav vastas nii: „Ma vaatasin, et A-L. J. helistab, aga kui ma telefonile vastasin, siis oli see R.L. , kes hakkas mind igatpidi sõimama ja ähvardama.“ Kaitsja täpsustavale küsimusele „A-L.J. numbrilt helistas R.L. ?“, vastas F.F „jah“. (KoTo, kd 1, tl 73 pöördel) Ka järgnevas ristküsitluses rääkis F.F läbivalt „R.L. i“ kõnest. Kordagi ei maininud süüdistatav seda, et talle helistas keegi tundmatu, kes hiljem osutus R.L. uks. Kolleegium leiab, et kui F.F ei oleks telefonikõnele vastates aru saanud, et talle helistab R.L. , oleks ta ka kohtus kaitsja küsimustele vastates selgitanud, et A-L. J. telefoninumbrilt helistas talle tundmatu meesterahvas, kelle puhul tuli hiljem välja, et tegemist on R.L. uga. Seda, et ta ei saanud telefonikõnede ajal aru, et helistaja on R.L. , väitis süüdistatav alles siis, kui prokurör temalt otsesõnu seda küsis (KoTo, kd 1, tl 76 pöördel). Nii tunnistajate kui ka F.F-i enda eelnevad ütlused kinnitavad aga selgelt, et prokuröri kõneksolevale küsimusele vastates ei rääkinud süüdistatav tõtt.
  2. Osutatud järelduse kasuks räägib ka F.F-i maakohtus antud ütluste sisu tervikuna. Näiteks oli süüdistatava vastus kaitsja küsimusele „kui R.L. helistas teile ja hakkas ähvardama, te teadsite, et ta A-L.J. juures on, et ta sealt helistab“ järgmine: „ei. Ma küsisin R.L. ilt, siis ta ütles, et davai tule siia, ma löön su maha, annan sulle peksa. Küsisin, kus sa oled, ma tulen, saame kokku, aga ta hakkas naerma, et ha-ha, ma olen puu all jms. [...]“ Kolleegium märgib esmalt, et siingi rääkis süüdistatav ütlusi andes nimeliselt R.L. ist, mitte tundmatust helistajast. Teiseks on ilmne, et süüdistatava kirjeldatud sisuga telefonivestlus tema ja R.L. u vahel sai toimuda üksnes eeldusel, et süüdistatav teadis, kellega ta räägib. On vaevalt mõeldav, et F.F küsinuks talle tundmatult isikult, kus viimane on ja pakkunuks kohtumist, tundmata samas huvi selle vastu, kellega on tegemist.
  3. Tegelikult on versioon, et F.F ei tundnud telefonis R.L. u ära, vastuolus ka süüdistatava apellatsioonis märgituga, mille kohaselt uskus ta telefonikõne ajal, et „Lõiv on koos A-L.J. teiste sõpradega koos Sihval.“ (KoTo, kd 1, tl 134) Järelikult pidi F.F telefoni kõne ajal mõistma, et temaga vestleb just M. Lõiv.
  4. Nagu märgitud, ei kahtle kolleegium maakohtu selleski seisukohas, et A.S. i korterist lahkus F.F just selleks, et minna kohtuma R.L. uga. Nii A-L. J. kui ka A.S. i korteris viibinud tunnistajate, aga tegelikult kaudselt ka F.F-i enda ütlused annavad selliseks järelduseks küllaldase aluse. Veenvusetu on kaitsja kriitika F.F-iga ühes seltskonnas viibinud tunnistajate A.S. i ja O.R. u nende ütluste kohta, mille kohaselt kutsuti F.F telefonikõnes välja ja süüdistatav leppis helistajaga kokku kohtumise. 12
(20)Kaitsja arvates on tunnistajate sellised ütlused oletuslikud, kuna pole andmeid, et F.F-i telefon olnuks kõne toimumise ajal lülitatud kõlari-režiimile. Ringkonnakohus märgib, et üldjuhul on kõrvalseisjal ka telefonikõne ühe osapoole vastuste ja muu väljaöeldu pinnalt võimalik aru saada sellest, et telefonitsi lepitakse kokku kohtumist. Seejuures pole vähimatki põhjust arvata, et nii A.S. i kui ka O.R. , kellel pole F.F-iga teadaolevalt mingit konflikti, oleksid andnud kohtumise kokkuleppimise kohta valeütlusi. Samavõrd vähetõenäoline on seegi, et mõlemad tunnistajad said F.F-i öeldust ühtmoodi valesti aru.
  1. Ühtlasi sobitub A.S. i ja O.R. u ütlustest ilmnev R.L. uga samas seltskonnas viibinud tunnistajate A-L. J. ja T.K. ütlustega, et kannatanu kutsus süüdistatavat telefonitsi endaga kohtuma ja väljus kohe pärast viimast telefonikõnet korterist. A.S. i ja O.R. u ütlustest nähtuvalt väljus ka F.F A.S. i korterist vahetult pärast telefoniga rääkimist ja midagi lähemalt selgitamata. Eelnevalt käsitletud tõendite valguses pole kolleegiumi hinnangul mõeldav, et F.F läks A.S. i juurest ära mingil muul põhjusel, kui selleks, et kohtuda R.L. uga. Arvestades kannatanu ja süüdistatava vahel peetud telefonikõnede sisu ning mõlema vestleja ärritunud olekut, mida on kirjeldanud nii A-L. J. kui ka A.S. i korteris viibinud tunnistajad ja osaliselt ka süüdistatav ise, on ilmne, et kannatanu ja süüdistatava kokkulepitud kohtumine pidi olema jätkuks konfliktile, mis oli kannatanu telefonikõnede pinnalt tekkinud.
  2. Seega loeb kolleegium sarnaselt maakohtule tuvastatuks muu hulgas asjaolu, et F.F sai telefonikõnesid pidades aru, et teda sõimav ja ähvardav helistaja on R.L. , samuti on tõendatud asjaolu, et süüdistatav läks XXX maja välistrepile selleks, et R.L. uga kohtuda ja seda just telefonikõnede pinnalt tekkinud konflikti tõttu.
  3. Samuti ei ole kolleegiumil alust kahelda maakohtu järelduses, et süüdistatav lõi kannatanut noaga tahtlikult ja tegemist polnud olukorraga, kus nuga oleks kuidagi kogemata rüseluse käigus kannatanu kehasse tunginud. Maakohtu kõneksoleva järelduse õigsust kinnitavad nii ekspertiisiakt (KoTo, kd 2, tl 17–19), eksperdi ütlused (KoTo, kd 1, tl 79 pöördel) kui ka O.R. u ütlused, mille kohaselt olevat süüdistatav talle vahetult pärast kuriteosündmust helistanud ja öelnud, et „ma panin vist südamesse“ (KoTo, kd 1, tl 64 pöördel). Süüdistatava selline fraas kõneleb selgelt vastu võimalusele, et noa sattumine kannatanu rindkeresse oli õnnetusjuhtum või tingitud ettevaatamatust käitumisest. III
  4. Eelnevad järeldused ega ka see, et süüdistatav on toimunut muudeski aspektides mõnevõrra „ilustanud“, ei tähenda aga automaatselt seda, et F.F-i hädakaitseõigust (

§ 28) tuleks eitada, nagu maakohus seda tegi.

Iseenesest on õige esimese astme kohtu otsuses märgitu, et vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, välistab üldjuhul hädakaitseseisundi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08, p 8). Samas lähtus maakohus väärast eeldusest, nagu saanuks F.F 13

(20)hädakaitseseisund tekkida alles ja üksnes R.L. u füüsilise ründe tõttu ja et kuna süüdistatav oli juba kannatanuga kohtuma minnes valmis temaga füüsilisse konflikti sattuma, minetas ta ka hädakaitseõiguse. 47.

§ 28

lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab.

  1. Seega jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p-d 9–10)
  4. Õigushüve on õigusega kaitstud hüve. Riigikohtu praktika kohaselt on hädakaitse õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis ise jäävad karistusõiguse kaitsealast väljapoole. Õigusvastane tegu

§ 28

lg 1 mõttes ei pea vastama

§-s 27 sätestatud tingimustele. Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla ka selline õigusvastane rünne, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 11) Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 12).
  3. Ringkonnakohus on seisukohal, et sõimates ja ähvardades
  4. detsembril 2018 tehtud neljas telefonikõnes süüdistatavat, pani kannatanu toime teo, mis on käsitatav ründena

§ 28lg 1 tähenduses.

Lisaks süüdistatava ütlustele tõendavad sellise ründe olemasolu ja sisu ka kannatanuga telefonikõnede ajal koos viibinud tunnistajate ütlused. Nii märkis A-L. J. vastuseks prokuröri küsimusele, kas ta kuulis, mida R.L. F.F-iga rääkis, järgmist: „Sõimas teda ropult ja ütles, et tule siia, et sa ei ole nii kõva mees ju.“ (KoTo, kd 1, tl 55 pöördel) Vastuseks kaitsja küsimusele täpsustas tunnistaja, et R.L. „lihtsalt mõnitas“ süüdistatavat, lubas litsiks teha; ütles, et tule kohale, ma näitan mis sinuga teen; tule kohale, kui sa julged ja nii kõva mees oled (KoTo, kd 1, tl 57 pöördel). Tunnistaja selgitas veel sedagi, et R.L. pidevalt helistas tagasi, sest oli kõne katkemisi, tunnistajale tundus, et F.F katkestas kõned (KoTo, kd 1, tl 56). Ka samas seltskonnas viibinud tunnistaja T.K. ütluste kohaselt ütles R.L. telefonivestluses F.F-ile, et „tule siia, ma löön su maha.“ (KoTo, kd 1, tl 59) 51. Kolleegium märgib, et tulenevalt võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p-st 4 oli kannatanu selline sõim, solvangud ja ähvardused

§ 28lg 1 mõttes õigusvastased ka juhul, kui 14

(20)ähvardused ei vastanud

§ 120

lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisu tunnustele näiteks seetõttu, et F.F ei olnud alust karta nende täideviimist.

  1. Seega tekkis F.F õigus hädakaitsetegevuseks, et R.L. u rünne (solvangud ja ähvardused) lõpetada, ületamata seejuures hädakaitse piire.
  2. Tuvastatud asjaoludel ei lõppenud R.L. u rünne viimase telefonikõnega, sest ta katkestas solvavate ja ähvardavete telefonikõnede tegemise süüdistatavale üksnes seetõttu, et ta oli F.F-iga kokku leppinud kohtumise. Seega kestis kannatanu vahetu rünne süüdistatava õigushüvele veel ka sel ajal, kui F.F A.S. i korterist väljus.
  3. Õigusvastase ründe tõrjumisel kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatav vahend peab olema sobiv ja olukorras, kus on valida mitme tõhususelt samaväärse kaitsevahendi vahel, ka ründaja jaoks säästvaim (vt lähemalt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11–11.4). Kaitsetegevuse käigus on lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast õigushüvest ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust. Samas ei kehti toodud põhimõte absoluutsena. Piirangud seab eelkõige

§ 28lg 2, mis sätestab vastutuse hädakaitse piiri ületamise eest.

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 14) 55. Olukorras, kus R.L. helistas F.F-ile , sõimas, solvas ja ähvardas teda (mh füüsilise vägivallaga) ning reageeris süüdistatava poolt telefonikõnede katkestamisele uute samasisuliste helistamistega, oli F.F

§-st 28 tulenevalt õigus astuda oma isikuõiguse kaitseks R.L. u õigushüvesid kahjustavaid samme. Mõistetavalt ei tähenda märgitu seda, nagu olnuks süüdistataval õigus kannatanut sõimu ja ähvarduste lõpetamiseks noaga (rindu) lüüa: selline kaitsetegevus polnuks ilmselgelt – ja kindlasti ka süüdistatavale üheselt arusaadavalt – säästvaim, vaid ületanuks ühemõtteliselt ja kahtlusteta ründe ohtlikkust. Samas on maakohus tuvastanud – ja seda järeldust pole apellatsioonimenetluses vaidlustanud ükski kohtumenetluse pool –, et A.S. i korterist väljudes ning R.L. uga kohtuma minnes polnudki süüdistataval plaani kannatanut noaga lüüa, vaid selline tahtlus tekkis F.F alles maja välistrepil tekkinud füüsilise konflikti käigus. 56. Eeltoodu – ja

§ 28

lg-s 3 sätestatu – valguses ei ole aga võimalik nõustuda maakohtu otsusest tuleneva seisukohaga, et F.F tulnuks edasise konflikti (eskaleerumise) vältimiseks jääda A.S. i korterisse. Samuti on materiaalõiguslikult väär maakohtu hinnang, et kuna F.F asetas end R.L. uga kohtuma minnes ise teadlikult ohtlikku olukorda, oli hädakaitseseisundi (maakohtu otsuses ekslikult hädaseisundi) tekkimine välistatud. Ringkonnakohus leiab, et F.F oli R.L. u ründe (sõimu ja ähvarduste) lõpetamiseks õigus minna temaga kohtuma ka olukorras, kus ta pidas võimalikuks teise poole algatusel füüsilise konflikti tekkimist. Süüdistataval oli kindlasti õigus minna kannatanuga kohtuma selleks, et nõuda temalt suuliselt ähvardus- ja sõimukõnede tegemise lõpetamist. Sellise nõudmise ebapiisavuse korral jäänuks hädakaitse piiridesse ilmselt ka näiteks kannatanult ründeks kasutatud telefoni ajutine äravõtmine vmt. Igal juhul on 15

(20)

§ 28

lg-ga 3 vastuolus maakohtu otsusest vähemalt kaudselt tulenev seisukoht, et F.F pidanuks R.L. u telefonikõnede järel jääma korterisse varju ja teisiti toimides minetas ta hädakaitseõiguse.

  1. See, mis täpselt juhtus siis, kui süüdistatav ja kannatanu maja välisukse juures kohtusid, kumb alustas füüsilist rünnet ja milles see seisnes, pole olemasolevate tõendite põhjal tõsikindlalt tuvastatav. Ainukene tõend, mis kohtumise esialgset kulgu kajastab, on süüdistatava ütlused. Kolleegium tõdeb, et F.F-i ütlused on mõningates olulistes detailides ebajärjekindlad ja ilmselt on süüdistatav püüdnud näidata olukorda endale tegelikust mõnevõrra soodsamana (nt väites, et ta teadlikult ja tahtlikult kannatanut noaga ei löönud). Samas pole süüdistatava ütlustes ka selliseid vastuolusid, mis annaksid piisava aluse kummutada tõsikindlalt tema põhiväide, et XXX maja välistrepil ründas teda esimesena noaga kannatanu ja süüdistatav ise kasutas nuga enesekaitseks. Ka muud tõendid süüdistatava seda väidet ümber ei lükka. Kannatanu ise ei mäleta toimunust midagi ja tunnistajaid, kes oleksid konflikti algust pealt näinud, ei ole. Toimunu kohta pole ka videosalvestist vmt tõendit.
  2. Süüdistatava väitel lähenes kannatanu talle välisukse ees kohe noaga, mille peale üritas süüdistatav ennast kaitsta, lükates vasaku käega eemale kannatanu parema käe, milles kannatanu hoidis nuga. Ta hakkas kannatanut jõuga eemale lükkama vastu trepi käsipuud. Siis ta korraks libises trepil vastu ust ja tasakaal kadus ära. Sel hetkel võttis ta parema käega taskust noa, teraga allapoole, käsi liikus tal noaga kuskil rinna kõrgusel, ta ei tea, kuidas nuga sisse läks. (KoTo, kd 1, tl 74)
  3. Maakohus leidis, et ehkki kannatanu oli telefonikõnes süüdistatava suhtes väga agressiivselt meelestatud, ei ole asjas ühtegi tõendit (peale süüdistatava ütluste), mis kinnitaks, et R.L. ründas F.F esimesena. Ringkonnakohus märgib, et samas pole ka ühtegi sellist tõendit, mis süüdistatava väite nuga käes hoidva kannatanu rünnakust ümber lükkaks. Kannatanupoolse rünnaku võimalikkust ei välista ka maakohtu osutatud asjaolu, et F.F ei ole sedastatud mingeid enesekaitsele viitavaid vigastusi ning süüdistatav kinnitas kohtus, et R.L. u nuga teda kordagi ei puudutanud. Kui lähtuda süüdistatava ütlustest, õnnestuski tal kannatanu rünnak tõrjuda nii, et ta ise viga ei saanud. Sellist versiooni ei saa pidada iseenesest eluliselt ebausutavaks. Samuti ei saa hädakaitseseisundi olemasolu küsimuses teha kaugeleulatuvaid järeldusi maakohtu osutatud asjaolust, et hilisemas telefonikõnes O.R. uga ei maininud süüdistatav kannatanu rünnakut (KoTo, kd 1, tl 64–64 pöördel). Arvestades selle telefonikõne lühidust ja toimumise asjaolusid, ei mõju selles kannatanu ründe mainimata jätmine hädakaitse-versioonile kuigivõrd õõnestavalt.
  4. Siinkohal on keskse tähtsusega, et menetletavas asjas ei ole tegemist olukorraga, kus süüdistatava versioonil kannatanu noarünnakust puuduksid igasugused toetuspunktid (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17–20;
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16, p 21 ja
  9. novembri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul annavad olemasolevad tõendid 16

(20)tõsiseltvõetava tõendusliku aluse kahtlusele, et kannatanu võis süüdistatavat esimesena noaga rünnata või vähemalt võis süüdistataval olla kannatanu käitumise põhjal alus karta vahetult eesseisvat rünnet.
  1. Nimelt on kriminaalasjas vaidlusteta tuvastatud, et kannatanu oli süüdistatava suhtes väga agressiivselt meelestatud, võttes temaga vahetult enne kuriteosündmust telefonitsi korduvalt ühendust selleks, et süüdistatavat „ropult“ sõimata ja ähvardada. Ähvardused hõlmasid ka füüsilise vägivalla kasutamist, sh lubadust süüdistatav maha lüüa. Samuti oli just kannatanu see, kes käis süüdistatavale telefonikõnedes peale, et nad omavahel kokku saaksid. Võimalusele, et kannatanu ähvardused ei pruukinud olla pelgalt tühjad sõnad ja ärplemine, osutab kolleegiumi arvates tõik, et praktiliselt kohe pärast viimast süüdistatavaga peetud telefonikõnet, milles kannatanu ja süüdistatav leppisid kokku kohtumise, haaras kannatanu A-L. J. kööginoa ja jooksis korterist välja. Seda asjaolu on oma ütlustes kinnitanud nii A-L. J. (KoTo, kd 1, tl 56) kui ka T.K. (KoTo, kd 1, tl 59). T.K. kasutas noa võtmisest rääkides sõnu „rabas selle“, mis (nagu ka sama tunnistaja fraas „jooksis välja“) viitab kannatanu tegevuse otsustavusele. Kannatanu poolt kaasa võetud nuga leiti hiljem ka sündmuskohalt ja asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt on tegemist küllaltki ohtliku terariistaga, mille üldpikkus on 24,5 cm ja tera pikkus 13,5 cm (KoTo, kd 2, tl 24). Lisaks ei saa markeerimata jätta kannatanul vahetult pärast kuriteosündmust tuvastatud alkoholijoobe-seisundit, mis eelduslikult muutis tema käitumise impulsiivsemaks ja samas ka ettearvamatumaks.
  2. Eelmises punktis kirjeldatud asjaoludel on versioon, et kannatanu võis süüdistatavaga maja välistrepil kohtudes (üritada) süüdistatavat (noaga) rünnata või vähemalt jätta süüdistatavale mulje kohe algavast noarünnakust, midagi enamat kui pelk spekulatsioon. Olemasolev tõenduslik baas muudab süüdistatava ütlused kannatanu-poolsest füüsilisest rünnakust vähemalt usutavaks ja tekitab põhjendatud kahtluse, et selline rünnak võis tõesti aset leida. Kuna tõendeid, mis võimaldaksid kõnealuse kahtluse tõsikindlalt kummutada, ei ole, viib see kolleegiumi edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni. Teisisõnu on menetletavas asjas põhjendatud ja samas kõrvaldamatu kahtlus, et süüdistatav lõi kannatanut just selleks, et tõrjuda kannatanu vahetut või vahetult eesseisvat (noa)rünnakut enda vastu.
  3. Ühtlasi pole kolleegiumil tõsikindlat alust väita, et süüdistataval oli kannatanu noarünnaku tõrjumiseks säästvamaid võimalusi. Kannatanu käes olnud nuga oli piisav raskete või isegi surmavate tervisekahjustuste tekitamiseks. Kannatanu oli süüdistatava suhtes agressiivselt meelestatud ja alkoholijoobes. Samuti oli süüdistatav enda sõnutsi teadlik asjaolust, et kannatanu on varem vanglas karistust kandnud (KoTo, kd 1, tl 79). Seegi tõik võis süüdistatava silmis suurendada kannatanu (võimaliku) noarünnaku tõenäosust ja/või ohtlikkust.
  4. Maakohus märkis, et F.F suutis vasaku käega kannatanu paremat kätt tõrjudes lükata kannatanu jõuga vastu trepi käsipuud ja et sellest hetkest oli süüdistataval „jõuline ülekaal“. 17
(20)Kolleegiumi hinnangul ei saa osutatust aga järeldada, et noa kasutamine oli enesekaitseks kindlasti ülearune. Nimelt nähtub süüdistatava ütlustest, et noa võttis ta välja pärast seda, kui ta oli teda rünnanud R.L. u vastu trepi käsipuud lükanud, kuid seejärel ise libisedes tasakaalu kaotanud (KoTo kd 1, tl 74). Seega oli süüdistatava ülekaal noa haaramise ajaks kadunud. Kujunenud olukorras ei pruukinud süüdistatava käsutuses olla sama tõhusaid, kuid ründaja jaoks säästvamaid kaitsevahendeid. Kaitsja ei pea üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 14). Võimaliku füüsilise konflikti käigus end kaitstes ei pruukinud süüdistataval olla aega ega võimalust valida enesekaitseks tehtud noalöögi sihtpunktiks kannatanu mõnd vähem-eluohtlikku kehapiirkonda.
  1. Maakohus osutas sellelegi, et vastuseks prokuröri küsimusele, miks ta pidi taskust noa võtma, märkis süüdistatav, et ta ei tea, kas selleks, et tunda end võrdsena või ehk kannatanu tal nuga nähes lõpetab rünnaku. Esimese astme kohtu hinnangul kinnitab süüdistatava selline vastus, et tegemist oli varem kokku lepitud võitlusega, milles süüdistatav ei saanud endale lubada vastasele allajäämist, vaid enda ülekaal tuli maksma panna. Selleks ülekaalu maksma paneku momendiks oli süüdistatava jaoks maakohtu arvates just trepil tasakaalu kaotamise hetk, mil süüdistataval tekkis ründetahe alistada kannatanu täielikult noalöögiga. Ringkonnakohtule jääb maakohtu selline järeldus arusaamatuks. F.F-i viidatud ütlustest ei tulene, et ta soovis noa väljavõtmisega saavutada midagi muud kui võrdsustada enda kaitsevõimekus (nuga käes hoidva) kannatanu ründevõimekusega ja saavutada kannatanupoolse ründe lõpetamine. Vähemalt süüdistatava enda ütluste kontekstis on mõistetav, et enesekaitseks noa väljavõtmine osutus vajalikuks siis, kui ta libises ja kaotas trepil tasakaalu ja seega ka vahepeal tekkinud „jõulise ülekaalu“.
  2. Nagu märgitud, ei usu kolleegium sarnaselt maakohtule süüdistatava ilustatud versiooni sellest, et ta teadlikult ja tahtlikult kannatanut noaga üldse ei löönud. Samas ei saa olemasolevate tõendite põhjal välistada võimalust, et F.F-i noalöök oli kantud kaitsetahtest ja see oli suunatud (nuga käes hoidva) kannatanu käimasoleva või vahetult eesseisva ründe lõpetamisele. Erinevalt maakohtust ei pea kolleegium sellist võimalust välistavaks ka tõika, et süüdistatava ütluste kohaselt oli kannatanu sel hetkel, kui süüdistatav noa taskust välja võttis, paigal. Hädakaitseseisund lõpeb ründe lõppemisel, kuid pelgalt kannatanu (hetkeline) paigalolek polnud praeguse juhtumi terviksituatsiooni arvestades piisav, järeldamaks, et kannatanu on ründe lõpetanud.
  3. Ilmselt ei olnud süüdistataval kannatanut noaga lüües viimase surma (eluohtliku tervisekahjustuse) suhtes kavatsetust ega otsest tahtlust, nagu leidis tegelikult ka maakohus. Sellele viitab kolleegiumi arvates tunnistaja O.R. u ütlustes kajastuv. Nimelt rääkis mainitud tunnistaja, et mõned minutid pärast F.F-i lahkumist A.S. i korterist helistas süüdistatav talle ja ütles, et „ma panin vist südamesse“ ning pani toru ära. Tunnistaja proovis süüdistatavale tagasi helistada, kuid rohkem temaga ühendust ei saanud, telefon oli väljas. (KoTo, kd 1, tl 64 pöördel) Kolleegiumi hinnangul viitab süüdistatava selline telefonikõne ja lühikene lisaselgitusteta fraas, samuti F.F-i järgnev käitumine pigem sellele, et tehtud 18
(20)noalöögi iseloom ja selle tagajärjed olid süüdistatava jaoks ootamatud ja ehmatavad. Süüdistatav lahkus küll sündmuskohalt, kuid nii tema enda kui ka mitme tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli selleks ajaks kohale tulnud kannatanu kaaslased, kes asusid kannatanule aktiivselt abi andma ja kutsusid ka kiirabi. Seega polnud tegemist olukorraga, kus süüdistatav jätnuks kannatanu abitult surema. 68. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et menetletavas asjas on põhjendatud ja samas tõenduslikult kõrvaldamatu kahtlus, et F.F võis lüüa R.L. u noaga just selleks, et tõrjuda sellele eelnenud vahetut või vahetult ees seisnud kannatanu rünnet enda elule või tervisele. Väär on maakohtu seisukoht, et süüdistataval polnud hädakaitseõigust, kuna ta läks osalema vastastikuses kakluses. Järelikult ei saa elimineerida võimalust, et F.F-i süüdistuses kirjeldatud teo õigusvastasus on

§ 28lg 1 kohaselt välistatud.

Seetõttu ja lähtudes

§ 2

lg-st 2, tuleb F.F

§ 113–§ 25 lg 2 järgi õigeks mõista. IV 69. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p-dest 1, 2 ning 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu

  1. juuni
  2. a otsuse, välja arvatud osas, millega maakohus määras kindlaks asitõendite saatuse. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab F.F-i

§ 113–§ 25 lg 2 järgi kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks. Kr

MS § 412 lg 1 teise lause kohaselt tuleb F.F vahi alt viivitamata vabastada. Kogu apellatsioonimenetluse-eelne menetluskulu jääb KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Nii süüdistatava kui ka kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada.

  1. Ehkki F.F peeti
  2. novembril 2018 kahtlustatavana kinni ja ta võeti järgmisel päeval vahi alla, kust ta vabaneb alles käesoleva otsuse alusel, pole süüdistatav ega kaitsja esitanud kohtule kirjalikku taotlust süüdistatavale vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 12 kohaselt tähendab see seda, et ringkonnakohtul pole menetluslikku alust F.F-ile SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel kahjuhüvitist välja mõista.
  3. F.F-i määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks F.F-ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal F.F-iga kahel korral vanglas kohtumiseks kokku 2 pooltundi, maakohtu otsusega tutvumiseks ja analüüsiks samuti 2 pooltundi, apellatsiooni koostamiseks 18 pooltundi, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumiseks 1 pooltund ja kohtuistungil osalemiseks 3 pooltundi. Kohtuistungil osalemise eest palub kaitsja määrata tasu summas 81 eurot, enne seda tehtud kaitsetoimingute eest aga 450 eurot, kokku seega 531 eurot, millele lisandub käibemaks 106 eurot 20 senti.
  4. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
  5. juuli
  6. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 1, 2, 4, 6 19

(20)ja 10 ning § 6 lg-test 3 ja 5 (osaliselt praeguses osaliselt sellele eelnenud redaktsioonis), leiab, et kaitsja taotlused on põhjendatud osaliselt.
  1. Arvestades kaitsja apellatsiooni õigusliku argumentatsiooni taset, peab kolleegium 18 pooltundi selle koostamise ajakuluna ilmselgelt ülemääraseks. Materiaalõiguslik analüüs apellatsioonis peaaegu puudub. Tõendite käsitlus sellisel kujul, nagu see apellatsioonis kajastub, ei saanud kaitsjale, kes osales juba maakohtu menetluses, olla kuigivõrd töömahukas ülesanne. Ringkonnakohus loeb kõnealuse apellatsiooni koostamise põhjendatud ajakuluks 6 pooltundi, millele vastav tasu apellatsiooni esitamise ajal kehtinud tasude ja kulude korra redaktsiooni järgi oli 150 eurot. Põhjendatud on ka ajakulu süüdistatavaga kohtumiseks kahe pooltunni ulatuses ja kohtuistungiks ettevalmistumine ühe pooltunni ulatuses. Seega tuleb kaitsjale kohtuistungi-eelsete kaitsetoimingute tegemise eest määrata tasu 9 pooltunni ulatuses ehk summas 225 eurot, millele lisandub käibemaks 45 eurot.
  2. Tasude ja kulude korra
  3. septembrist 2019 kehtiva redaktsiooni § 6 lg 5 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil on 27 eurot iga poole tunni kohta. Tasude ja kulude korra § 1 lg 1 teise lause kohaselt arvestatakse tasu ühe minuti täpsusega ning ümardatuna järgmise täiseuroni, kui samas määruses ei ole sätestatud teisiti. Tasude ja kulude korra § 1 lg 4 esimene lause näeb ette, et tasu arvestamisel kohtuistungil osalemise eest lähtutakse kohtuistungi protokollis esitatud või muudest asjassepuutuvatest andmetest. Tartu Ringkonnakohtu
  4. septembri
  5. a istung kestis kohtuistungi protokollist nähtuvalt 71 minutit (kell 11.01–12.12). Seega vastab sellele tasu summas 27€ : 30min * 71min = 63,90 eurot ehk ümardatult 64 eurot. Sellele summale lisandub käibemaks 12 eurot 80 senti.
  6. Seega kokku on F.F-ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must makstav tasu 346 eurot 80 senti (sh käibemaks 57 eurot 80 senti).
  7. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Juhan Sarv Tiit Lõhmus Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 20
(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.