KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 3. veebruar 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-16272

) § 477 lg 6 alusel avalduse tagasi ja palub kohtul menetlus lõpetada. Menetluskulud palus avaldaja jätta sissenõudja kanda. Avaldaja hinnangul ei oleks õiglane jätta puudutatud isiku menetluskulusid avaldaja kanda. Kohtutäitur ega sissenõudja ei teavitanud avaldajat sellest, et sissenõudja oli nõus täitemenetluse lõpetamisega. Esimese astme kohtu määrus

1. Harju Maakohus jättis
2. detsembri
3. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse läbi vaatamata. Maakohus jättis avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata, samuti jättis maakohus rahuldamata avaldaja taotluse riigilõivu tagastamiseks. Menetluskulud jättis maakohus sissenõudja kanda ning mõistis sissenõudjalt avaldaja kasuks menetluskuludena välja 170 eurot. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avaldus seoses avalduse tagasivõtmisega jätta

§ 423lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata.

Kuivõrd kohus lõpetab asja menetluse, puudub vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, mistõttu jättis kohus vastava taotluse rahuldamata. Kuivõrd kohus jätab avalduse läbi vaatamata tulenevalt asjaolust, et avaldaja on avalduse tagasi võtnud, puudub alus riigilõivu tagastamiseks. Maakohus viitas

§ 168

lg-le 5, mis sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Avaldaja selgitustest nähtuvalt oli avalduse esitamine kohtule tingitud kohtutäituri ja sissenõudja tegevusest, sest 7. oktoobril 2022 avaldaja poolt analoogse avalduse esitamise järgselt kohtutäiturile, ei peatanud kohtutäitur menetlust ega tühistanud välja kuulutatud enampakkumist, mistõttu oli avaldaja sunnitud esitama avalduse kohtule. Kuivõrd avalduse tagasivõtmine oli tingitud asjaolust, et kohtutäitur peale avalduse kohtule esitamist täitemenetluse siiski lõpetas, siis on kohtu hinnangul põhjendatud jätta

§ 168lg 5 alusel menetluskulud puudutatud isiku kanda.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Sissenõudja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud sissenõudja kanda ja mõistis sissenõudjalt avaldaja kasuks välja menetluskulud 170 eurot. Sissenõudja palus tühistatud osas teha uue määruse, millega jätta menetluskulud avaldaja kanda ja mõista avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud 60 eurot. Menetluskulud palus sissenõudja jätta avaldaja kanda. Ka palus sissenõudja määruskaebuse rahuldamise korral tagastada määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 70 eurot. Sissenõudja ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt avalduse esitamine kohtule oli tingitud kohtutäituri ja sissenõudja tegevusest. Avaldaja esitas kohtutäiturile avalduse täitemenetluses aegumise kohaldamiseks
2. oktoobril
3. Sissenõudja vastas
4. oktoobril 3

§ 168

lg 5 alusel menetluskulud sissenõudja kanda, seonduvalt väitega et avaldaja nõue on pärast avalduse esitamist rahuldatud. Sissenõudja on kohtutäiturile andnud nõusoleku aegumise kohaldamiseks juba 25. oktoobril 2022 ehk enne avaldaja avalduse kohtule esitamist. Seega ei ole sissenõudja oma käitumisega andnud põhjust avalduse esitamiseks kohtule ning menetluskulud tuleb

§ 168lg 4 alusel jätta avaldaja kanda.

Avaldaja ei oodanud ära seaduses sätestatud tähtaega, mille jooksul oli kohtutäituril õigus avaldaja aegumise avaldust lahendada, vaid esitas paralleelselt avalduse kohtule. Sellega tekitas avaldaja ise endale põhjendamatult kulusid. 12. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu. 13. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 (koosmõjus

§-ga 659) alusel tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud sissenõudja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 4–6). Ringkonnakohus saab selles osas teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue määruse, millega jätab maakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 15. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Sissenõudja vaidlustab maakohtu määrust üksnes menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud avalduse läbi vaatamata jätmise ja riigilõivu tagastamise taotluste rahuldamata jätmise osas. Selles osas on maakohtu määrus

§ 456

lg 4 teise lause (koosmõjus

§ 463lg-ga 2) alusel jõustunud.

16.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid, mistõttu võtab ringkonnakohus vastu avaldaja ja sissenõudja poolt määruskaebemenetluses esitatud tõendid. 17. Vastuses määruskaebusele leiab avaldaja, et määruskaebuse lubatavuse üle otsustamisel tuleb lähtuda

§ 178lg-s 2 sätestatud välja mõistetud menetluskulude rahalise piiriga.

Kolleegium avaldajaga ei nõustu.

§ 178

lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Kolleegium märgib, et olukorras, kus menetlusosaline vaidlustab menetlust lõpetava määruse menetluskulude jaotamise osas, ei kohaldata

§ 178lg-st 2 tulenevat rahalist piiri (vt Johanson, S.

ja Volens, U.

§ 178, komm 3.2, alapunkt b. – Kõve, V jt. (koost). 4

§ 637lg 2¹ alusel.

Samuti ei ole menetluskulude jaotuse vaidlustamisel seaduses lünka, mida tuleb analoogia korras tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4 järgi ületada. 18. Määruskaebemenetluses on vaidluse all menetluskulude jaotus. Maakohus leidis, et kuna avalduse tagasivõtmine on tingitud asjaolust, et kohtutäitur pärast avalduse kohtule esitamist täitemenetluse siiski lõpetas, siis on põhjendatud jätta

§ 168

lg 5 alusel menetluskulud sissenõudja kanda.

§ 168

lg 5 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Iseenesest on õige, et

§ 168

regulatsiooni on võimalik asjakohases ulatuses kohaldada ka hagita menetluses tehtavate menetlust lõpetavate lahendite puhul (vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12, p 14; Riigikohtu
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-10, p 11.). Kolleegiumi hinnangul on aga praegusel juhul tegemist sellise hagita asjaga, kus hagimenetluse kulujaotuse reeglite ülekandmine hagita menetlusele ei too kaasa õiglast tulemust.
5. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist

§ 168

lg 5 sätestatud olukorraga, s.t olukorraga, kus sissenõudja oleks avaldaja nõude rahuldanud pärast seda, kui avaldaja pöördus kohtusse. Kohaldades

§ 168

lg-t 5, on maakohus samastanud kohtutäituri ja sissenõudja tegevuse, mis ei ole sissenõudja suhtes õiglane. TMS § 481 lg 1 kohaselt on küll nõude täitmise aegumise tõttu täitemenetluse lõpetamise üheks eelduseks see, et sissenõudja ei vaidle täitemenetluse lõpetamisele vastu, kuid asja materjalidest nähtuvalt on sissenõudja

1. oktoobri
2. a e-kirjas kohtutäiturile teada andnud, et ta nõustub aegumise kohaldamisega. Seega andis sissenõudja nõusoleku juba enne seda, kui avaldaja
3. oktoobri
4. a avaldusega kohtusse pöördus. Seejuures ei ole hagimenetluse kulujaotuse reeglite ülekandmine hagita menetlusele tihtipeale võimalik või otstarbekas ainuüksi põhjusel, et puuduvad pooltega võrreldavad menetlusosalised ja pole võimalik sedavõrd selgelt eristada n-ö võitjat ja kaotajat (vt ka Riigikohtu
5. mai
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 17). Kuigi avaldaja ja sissenõudja on praeguses menetluses võrreldavad hagimenetluse pooltega, siis arvestades menetluse asjaolusid, ei ole võimalik selgelt eristada, kelle kasuks on menetlust lõpetav määrus tehtud.
7. Kuivõrd asjas ei saanud menetluskulude jaotamisel lähtuda hagimenetluse menetluskulude regulatsioonist, tuli maakohtul menetluskulude jaotamisel kohaldada

§-s 172 sätestatud hagita menetluse menetluskulude regulatsiooni.

§ 172

lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita asjas menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, siis annab sama lõike teine lause kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude jaotamisel

§ 172lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (vt Riigikohtu 11.

märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29).

§ 172

lg 1 võimaldab nt arvestada hagita menetluse osaliste menetluses osalemise ulatust, aga ka kohtusse pöördumise põhjendatust ja avalduse rahuldamise ulatust (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-13, p 13; Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-1-17, p 21.). 5

§ 172lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda.

Kolleegium põhjendab seda alljärgnevalt. 21.

1. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et avalduse esitamine kohtule ei olnud tingitud sissenõudja tegevusest. Määrusekaebusele lisatud kohtutäituri abi
2. oktoobri
3. a e-kirjast sissenõudjale nähtub, et sissenõudjale edastati vaid avaldaja
4. oktoobri
5. a avaldus täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu. Seega ei olnud sissenõudja teadlik, et avaldaja on kohtutäiturile esitanud ka avalduse täitemenetluse peatamiseks ega ka sellest, et kohtutäitur selle
6. oktoobril 2022 rahuldamata jättis. Veelgi enam, sissenõudja on
7. oktoobri
8. a e-kirjas, s.o enne avaldaja poolt avalduse kohtule esitamist, kohtutäiturile teada andnud, et ta nõustub aegumise kohaldamisega. Eelnevast tulenevalt ei saanud sissenõudja tegevus kuidagi põhjustada vajadust avaldajal kohtusse pöörduda, mistõttu ei ole õiglane jätta menetluskulusid sissenõudja kanda. 21.
9. Samas leiab kolleegium, et avaldaja ei pöördunud kohtusse pahatahtlikult. Ka asjaolu, et avaldaja kohtusse pöördumise ajaks ei olnud kohtutäiturile avalduse lahendamiseks TMS § 501 lg-st 3 tulenev tähtaeg möödunud, ei viita avaldaja pahatahtlikkusele. Avaldaja on selgitanud, et ta pöördus kohtusse ajendatuna kohtutäituri abi
10. oktoobri
11. a e-kirjast, kus kohtutäituri abi andis teada, et kohtutäitur jättis avaldaja avalduse täitemenetluse peatamiseks rahuldamata ning selgitas, et avaldaja saab taotleda hagi tagamise korras kohtu kaudu täitemenetluse peatamist. On usutav, et olukorras, kus avaldajal puudus teadmine, millise otsustuse teeb kohtutäitur avaldaja teise avalduse osas (s.o avaldus täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu), pidas ta vajalikuks pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Seejuures ei olnud avaldajale kohtule avalduse esitamise ajaks, s.o
12. oktoobriks
13. a, teada asjaolu, et sissenõudja on
14. oktoobril 2022 juba andnud nõusoleku aegumise kohaldamiseks. Eelnevast tulenevalt ei ole õiglane jätta menetluskulusid ka avaldaja kanda. 21.
15. Täiendavalt märgib kolleegium, et menetluskulude jaotuse määramise otsustamisel ei oma tähtsus, et avaldaja oleks saanud juba alates
16. detsembrist 2021 esitada kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks (nõude täitmise aegumise tõttu) esitada. TMS-st ei tulene võlgnikule sellist kohustust, vaid avalduse esitamine on võlgniku õigus. Ka on avaldaja selgitanud, et ta ei olnud varem teadlik, et vastavad TMS sätted jõustusid
17. aprillil
18. Samuti ei oma tähtsust, kas kohtutäitur lõpetas täitemenetluse
19. novembri
20. a osaotsusega või
21. novembri
22. a otsusega.
23. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Kuna määruskaebuse menetlemise kulud jäävad poolte endi kanda, jätab ringkonnakohus rahuldamata ka sissenõudja taotluse määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 70 eurot tagastamiseks. 23. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 6