3-22-1932/16

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

1. jaanuar 2023, Tartu 3-22-1932 R.K. kaebus Viru Vangla
2. jaanuari
3. a käskkirja nr 6-3/52-1 ja
4. augusti
5. a vaideotsuse nr 612/84-2 tühistamiseks ning taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks R.K. määruskaebus Tartu Halduskohtu
6. novembri
7. a määruse resolutsiooni p 4 peale Kirjalik menetlus Kaebaja R.K. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
8. Jätta R.K. määruskaebus Tartu Halduskohtu
9. novembri
10. a määruse resolutsiooni p 4 peale rahuldamata, kuid muuta osaliselt Tartu Halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
11. Asendada R.K. nimi kohtumääruse avalikustamisel initsiaalidega. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Viru Vanglas kinni peetav isik R.K. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla
13. jaanuari
14. a käskkirja nr 6-3/52-1 ja
15. augusti
16. a vaideotsuse nr 6-12/84-2 tühistamiseks. Vaidlustatud Viru Vangla käskkirjaga tunnistati R.K. süüdi Viru Vangla kodukorra p-de 1.12.19 ja 8.2.2 rikkumises ja määrati karistuseks kartserisse paigutamine kolmeks ööpäevaks. Käskkirjast nähtuvalt võttis R.K.
17. detsembril 2021 enda kambris teiselt kinnipeetavalt vastu kilekotis toodud esemed.
19. novembril 2022 saabus Tartu Halduskohtule R.K. taotlus esialgse õiguskaitse korras vaidlustatud Viru Vangla käskkirja kehtivuse peatamiseks kohtumenetluse ajaks. Kaebaja leiab, et tema põhiõiguste kaitseks ning kahjulike ja pöördumatute tagajärgede vältimiseks on vajalik peatada Viru Vangla
20. jaanuari
21. a käskkirja nr 6-3/52-1 kehtivus. Kaebaja eesmärk on, et kehtivat distsiplinaarkäskkirja ei saaks arvestada tema kahjuks ringkonnakohtus, kus arutatakse tema ennetähtaegset vanglast vabastamist ega ka avavanglasse paigutamise otsustamisel. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel võib juhtuda, et kaebajat ei vabastata vanglast ega paigutata avavanglasse.
22. Tartu Halduskohus võttis
23. novembri
24. a määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 4). Kohus leidis, et kaebajal on võimalik Tartu Ringkonnakohtus pooleliolevas menetluses kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks, juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et ta on Viru Vangla
25. jaanuari
26. a käskkirja vaidlustanud halduskohtumenetluses, leides, et ta ei ole distsiplinaarrikkumist toime pannud ning kehtiv distsiplinaarkäskkiri on õigusvastane. Kehtivad distsiplinaarkaristused ei välista kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabanemise võimalust, otsustuse teeb kohus tuginedes kõikidele asja materjalidele kogumina. Seetõttu ei saa selles osas kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust jaatada. Oluline on arvestada ka avaliku huviga tagada ühiskonnas turvalisus, mida võib mõjutada ebaõigele või mitteterviklikule teabele tuginedes kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamine. Kaebajale etteheidetav tegu iseloomustab tema käitumist. Kohus peab vajalikuks, et kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluse dokumendid kajastaksid kogu kaebajat iseloomustavat teavet, mille põhjal on võimalik hinnata tema võimekust elada õiguskuulekalt. See tähendab nii teavet kaebaja distsiplinaarkorras karistamiste kohta kui ka teavet, et kaebaja on talle määratud distsiplinaarkaristuse vaidlustanud. Arvestades, et kaebajat karistati vangla kodukorra punktide, mis ei ole Täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 1 välja toodud, rikkumise eest, siis ei välista vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja kehtivus kaebaja võimalikku paigutamist avavanglasse. Vaidlustatud käskkirjal ei ole ette määratud jõudu kaebaja avavanglasse paigutamise otsustamisel, vaid tegu on asjaoluga, mida hinnatakse kogumis muude asjaoludega. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja praegu taotlenud tema avavanglasse paigutamist. Ka avavanglasse paigutamisega seonduvas osas ei saa kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust jaatada.
27. R.K. esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu määruse resolutsiooni p 4 tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Kaebaja märgib, et halduskohus tegi ebaõige järelduse kui leidis, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kohus ei vastanud kaebaja õiguskaitse taotluse põhjendustele, millega rikkus kohtulahendi põhjendamise kohustust. Kohus ei arvestanud kaebaja väitega, et vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigane ja õigusvastane. Kaebaja palub ringkonnakohtul arvestada tema eelnevalt esitatud põhjenduste ja väidetega. Kaebaja eesmärk on, et avavanglasse paigutamise taotluse menetlemisel ei saaks vangla ühe põhjusena taotluse rahuldamata jätmisel tugineda kehtivale distsiplinaarkäskkirjale. Seega on esialgne õiguskaitse vajalik enne taotluse esitamist vanglale. Viru Vangla senine praktika näitab, et eluaegsete vangide taotlus avavanglasse paigutamiseks jäetakse rahuldamata just viitega kehtivale distsiplinaarkaristusele. Halduskohtu viide Täitmisplaanile on asjakohatu, kuna kaebaja ei ole väitnud, et teda ei paigutata avavanglasse olemasoleva distsiplinaarkaristuse tõttu. Kaebaja väidab, et tema taotluse menetlemisel võtab vangla arvesse negatiivse asjaoluna kehtivat distsiplinaarkaristust ja taotlust avavanglasse paigutamiseks ei rahulda. Halduskohus möönis, et kriminaalkohus arvestab kehtivaid distsiplinaarkäskkirju otsuste tegemisel, mistõttu halduskohus eksis ja järeldas vastuoluliselt, et selles osas ei saa kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust jaatada. 2 Esialgse õiguskaitse menetluses ei saa kohus asuda seisukohale, et kaebaja etteheidetav tegu iseloomustab tema käitumist, kuna see viitab kaebaja süüdi olekule ja vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele. Kaebaja leiab, et käskkiri on õigusvastane. Halduskohus ei arvestanud, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 1-169898 tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel arvestanud kinnipeetavatele määratud kehtivaid distsiplinaarkaristusi, vaatamata sellele, et need on halduskohtus vaidlustatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
28. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus Tartu Halduskohtu
29. novembri
30. a määruse resolutsiooni p 4 peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks, kuid muuta tuleb osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse esinemise osas.
31. Kaebaja taotles halduskohtult esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla
32. jaanuari
33. a käskkirja nr 6-3/52-1 kehtivuse peatamist. Viidatud käskkirjaga tunnistati kaebaja süüdi Viru Vangla kodukorra p-de 1.12.19 ja 8.2.2 rikkumises ja määrati karistuseks kartserisse paigutamine kolmeks ööpäevaks. Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, kuna kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.
34. Kaebaja leiab, et halduskohtu järeldus kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise kohta on ebaõige. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga. Ringkonnakohus märgib, et kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise materjalide hulgas esitatakse maakohtule kinnipeetava iseloomustus, kuhu märgitakse muuhulgas andmed kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta (justiitsministri
35. augusti
36. a määruse nr 28 § 2, § 9 lg 2 p 10). Nõustuda võib halduskohtuga selles, et vangla koostatud kinnipeetava iseloomustuses kajastatud kehtivad distsiplinaarkaristused ei välista tingimisi enne tähtaega vabastamise võimaluse, kuna maakohus otsustab ennetähtaegse vangistusest vabastamise tuginedes materjalidele kogumina. Halduskohtu viide, et maakohtule oli teada kaebajale määratud kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ja siiski pidas maakohus õigeks kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastada, ei ole asjakohane. Halduskohus ei saa eeldada, et maakohtu määruse peale esitatud edasikaebust menetledes omistab ringkonnakohus kinnipeetava suhtes tehtud kehtivatele distsiplinaarkäskkirjadele sama suure kaalu kui seda tegi maakohus. Praeguses haldusasjas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ei saa kohus öelda, kui suurt või ette määratud jõudu kehtivad distsiplinaarkaristused maakohtu ja ka ringkonnakohtu jaoks omavad. Eelneva alusel on ringkonnakohtu hinnangul selge, et kehtivad distsiplinaarkäskkirjad omavad teatud kaalu kaebaja iseloomustamisel ja seeläbi tingimisi enne tähtaega vabastamise kohta otsustuse tegemisel. Seda kui suurt mõju kohtud kogu materjali hulgast omistavad kehtivatele distsiplinaarkaristustele, sõltub kohtuniku või kohtu koosseisu hinnangust ja tõenäoliselt ka distsiplinaarrikkumiste toimepanemise arvust, liigist ja sagedusest. Eelnevalt väljatoodud asjaolude valguses saab ringkonnakohtu hinnangul väita, et kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus distsiplinaarkäskkirja kehtivuse peatamiseks seoses tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisega.
37. Halduskohus märkis, et kuna kaebaja distsipliinirikkumine ei kvalifitseeru Täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 1 välja toodud rikkumisena, siis ei välista vaidlustatud käskkirja kehtivus kaebaja võimalikku paigutamist avavanglasse. Ehkki vaidlustatud käskkirja võidakse arvesse võtta siis, kui hinnatakse kaebaja avavanglasse paigutamise üle otsustades tema poolt uute rikkumiste toimepanemise tõenäosust, on tegu ühe asjaoluga, mida hinnatakse kogumis muude asjaoludega. Eeltoodud järelduse alusel ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus ka avavanglasse paigutamisega seonduvas osas. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt halduskohtule, et eelneva kirjelduse alusel on kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus olemas. Kehtiv distsiplinaarkäskkiri omab tähendust kogu avavanglasse paigutamise küsimuse otsustamisel ja kuigi ringkonnakohus ei saa ette arvata, kui 3 suur mõju on eelkõige vangla, kuid lõpliku otsuse tegemisel Justiitsministeeriumi, arvates ühel kehtival distsiplinaarkäskkirjal kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel, ei saa samas väita, et kehtiv distsiplinaarkäskkiri omab niivõrd väikest mõju, et kaebajal esialgse õiguskaitse vajadust eitada. Kehtiv distsiplinaarkaristus on kinnipeetavat iseloomustav teave ja kohtule arusaadavalt võetakse seda ümberpaigutamise protsessis arvesse.
38. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul esineb kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus, ei pea ringkonnakohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist põhjendatuks. Kaebaja soovib tingimisi enne tähtaega vangistusest vabaneda. Viru Maakohus otsustas kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kuid vastav otsustus vaidlustati ning kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine on praegusel hetkel Tartu Ringkonnakohtus menetlemisel. Asja materjalidest nähtub, et kaebajal oli maakohtus tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamise ajal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust. Karistusseadustiku § 76 lg 4 alusel arvestab kohus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel muuhulgas nii süüdlase isikut kui ka tema käitumist karistuse kandmise ajal. Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu on isiku käitumist iseloomustav teave, mis omab tähtsust isiku poolt uute rikkumiste toimepanemise tõenäosuse hindamisel. Seega on küsimuse all eelkõige kaebaja poolt uute kuritegude toimepanemise võimalus, mitte niivõrd kehtivate distsiplinaarrikkumiste arv ja olemus. Arvestades asjaoluga, et kaebajale on mõistetud eluaegne vangistus ja kaalumisel on tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimus, leiab ringkonnakohus, et antud juhul kaalub üldine elanikkonna turvatunne ja julgeolek üles kaebaja vajaduse esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla
39. jaanuari
40. a käskkirja nr 63/52-1 kehtivuse peatamiseks. Kui võrrelda kaebaja vajadust käskkirja kehtivuse peatamiseks vabaduses viibivate inimeste julgeoleku tagamisega, ei ole põhjendatud kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivust peatada. Kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib kaebajat iseloomustavate andmete kogumist tuleneda, et kaebajast lähtuv oht teda ümbritsevate inimeste julgeolekule on piisavalt kõrge. Kõiki asjaolusid arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et Viru Vangla
41. jaanuari
42. a käskkirja nr 6-3/52-1 kehtivus tuleb jätta esialgse õiguskaitse korras peatamata.
43. Tartu Halduskohus võttis menetlusse kaebaja kaebuse Viru Vangla
44. jaanuari
45. a käskkirja nr 6-3/52-1 tühistamiseks. Nimetatud menetluse raames annab halduskohus omapoolse hinnangu viidatud käskkirja õiguspärasusele. Esialgse õiguskaitse taotluse menetlemisel kaalutakse viidatud käskkirja kehtivuse peatamist kohtumenetluse ajaks. Seega ei pidanud halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel arvestama kaebaja sisulisi väiteid käskkirja õigusvastasuse kohta ning seda ei tee ka ringkonnakohus praeguses määruskaebemenetluses.
46. Kaebaja soovib esialgse õiguskaitse kohaldamist ka selleks, et avavanglasse paigutamise taotluse menetlemisel ei saaks vangla ühe põhjusena taotluse rahuldamata jätmisel tugineda kehtivale distsiplinaarkäskkirjale. Viru Vangla kinnitas halduskohtule, et kaebaja ei ole esitanud taotlust enda ümberpaigutamiseks avavanglasse. Määruskaebusest võib samuti aru saada, et kaebaja ei ole Viru Vanglale esitanud taotlust enda avavanglasse ümberpaigutamiseks. Kaebaja leiab, et enne taotluse esitamist vanglale on vajalik kohaldada esialgset õiguskaitset, sest kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolul jäetakse kaebaja taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga. Vaidlusaluse käskkirja kehtivuse peatamise korral jääb kaebaja isikut iseloomustav teave ebatäpseks kuni põhivaidluse kohtumenetluse lõpuni ja loob kujutise nagu kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus puuduks. Kohus ei saa lasta tekkida olukorral, kus kaebaja paigutatakse avavanglasse ajal kui distsiplinaarkaristuse käskkirja õiguspärasuse küsimus on kohtumenetluses pooleli ning käskkirja õigusvastasus ei pruugi tuvastamist leida. Lisaks lahendaks kohus käskkirja kehtivuse 4 peatamisega põhivaidluse ette ära, mida Riigikohtu
47. septembri
48. a määruse nr 3-3-1-5914 kohaselt tuleks vältida. Kaebaja ei ole välja toonud, millised pöördumatud tagajärjed saabuvad, kui teda ei paigutata avavanglasse enne käskkirja õiguspärasuse üle käiva kohtumenetluse lõppemist. Kohus mõistab, et avavanglas on kinnipeetava tingimused soodsamad kui kinnises osakonnas viibides, kuid olukorras, kus toimub kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse otsustamine ning kaebaja ei ole esitanud vanglale taotlust avavanglasse ümberpaigutamiseks, ei nähtu põhjuseid, mille alusel oleks vaja tagada kaebaja õiguste esialgne kaitse. Kohtute lõplik seisukoht kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise kohta ei ole veel teada. Kui kohtud otsustavad kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, puudub kaebajal vajadus taotleda enda avavanglasse ümberpaigutamist. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eelpool toodud asjaolusid ja vaidluse sisu, siis puudub alus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks seoses kaebaja avavanglasse ümberpaigutamisega.
49. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
50. novembri
51. a määruse resolutsiooni p 4 muutmata, kuid muudab Tartu Halduskohtu
52. novembri
53. a määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
54. HKMS § 175 lg 3 alusel asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtumääruses initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) 5