KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 30. september 2021, Tartu 3-19-1838 Haldu

§ 69lg-s 1.

Alus ohjeldusmeetme kohaldamiseks kinnipeetavate saatmisel on sätestatud

§-s 70, mille järgi võib ohjeldusmeetmeid, sh käe- ja jalaraudu, lisaks

§ 69lg-s 1 toodud alustele kasutada ka kinnipeetava saatmisel.

Vastustaja põhjendas ohjeldusmeetmete kasutamist kaebaja kõrgohtlikkusega ning vajadusega tagada vanglateenistuse ametnike turvalisus ja ümbritsevate inimeste julgeolek.

1. juuli
2. a saateplaanis on muu hulgas märgitud, et kaebaja näol on tegemist põgenemiskalduvusega isikuga, kes on süüdi mõistetud KarS § 114 p 1, § 22 lg 2 ja § 122 alusel. Veel on saateplaanis viidatud kaebaja pikkusele ja kehaehitusele (ülipikk ja atleetlik) ning märgitud, et tema vanglaväline saatmine kujutab endast suurt julgeolekuriski nii vanglale kui ka ühiskonna õiguskorrale. Veel selgitas vastustaja, et järelevalvemeetmete valiku tegemisel arvestati, et väljaviimine toimus võõrasse keskkonda ja vanglateenistusele tundmatute isikute hulka, kaebajat oli vangistuse kandmise ajal karistatud isikuvastase kuriteo toimepanemise eest, milles tal oli organiseeriv roll ning väljaviimise otsuse tegemise ajal oli teda alust kahtlustada uue rikkumise toimepanekus (kriminaalasi nr 16922700074). Nendel asjaoludel ei ole vastustaja kaebaja isikut ja konkreetse väljaviimise asjaolusid arvestades teinud kohaldatavate järelevalvemeetmete valikul selliseid kaalutlusvigu, millest tulenevalt saaks pidada meetmete kohaldamist õigusvastaseks. Kaebaja ei eita iseenesest ka varasemat põgenemist, kuid rõhutab, et see leidis aset ca 20 aastat tagasi ning tegemist ei olnud põgenemisega vangistuse kandmisest. Kuigi põgenemisest on möödas pikk aeg ei muuda see asjaolu varasema põgenemise faktiga arvestamist koostoimes muude asjaoludega asjakohatuks. Vaieldamatult oli väljaviimisel 2 tegemist sündmusega, mis ei leidnud aset vanglaametnikele tuttavas keskkonnas, ning kus osalevad mitmed vanglaametnikele võõrad, kuid kaebajale vähemalt osaliselt tuttavad inimesed, kelle kavatsustest vanglaametnikel aimu ei ole. Kaebaja väited distsiplinaarrikkumiste puudumisest ning tõendid erinevate õpingute edukalt läbimise kohta ei anna piisavat alust arvamaks, et kohaldatud järelevalvemeetmed oleksid olnud kaebaja isikut ja väljaviimise kestel toimunud sündmuse asukohta ja iseloomu arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalsed.
3. Kohtupraktikas ei ole peetud kinnipeetava saatmist vangla tavapärases riietuses õigusvastaseks ning on selgitatud, et pelgalt vormil kirja „VANGLA“ trükitud olemine ei muuda riietust eriti silmatorkavaks või isikut alandavaks. Kohustus kanda vangla riietust tuleneb seadusest (

§ 46

lg 1) ning lühiajalist väljaviimist reguleeriv

§ 33ei näe ette erisusi riietuse kandmisel lühiajalisel väljaviimisel.

Vangla riietuse kandmise õiguspärasuse küsimuses teistsugusele seisukohale asumiseks ei anna alust ka kaebaja viide Euroopa Inimõiguste Komisjoni otsusele asjas T.V. vs Soome. Selles asjas leidis komisjon, et liikmesriik ei käitunud omavoliliselt, kui ei lubanud kinnipeetaval tema haiglasse toimetamisel kanda muid riideid kui vanglariideid (Euroopa inimõiguste komisjoni 02.03.1994. a otsus vastuvõetavuse kohta, T.V. vs Soome, nr 21780/93, punkt f). Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr

-st ega Euroopa vanglareeglistikust tulenevat kohustust võimaldada kinnipeetaval kanda väljaspool vanglat viibides muud riietust kui vangla riideid, kui see on vajalik avaliku korra kaitsmiseks. Käesoleva vaidluse asjaoludel oli vangla riietuse kandmine saatmisel julgeoleku tagamise oluliseks eelduseks.

1. Väljaviimise ajal kehtinud justiitsministri
2. mai
3. a määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (määrus nr 17) § 11 kohaselt toimus saateülesande täitmine alarmsõidukiga, või kui see ei ole võimalik, siis muu selleks sobiva sõidukiga. Määruse nr 17 § 28 lõike 3 järgi kannavad saatemeeskonna liikmed saatmise ajal relvi ning side- ja erivahendeid võimalusel varjatult. Viidatud sättest ei tulene aga, et pelgalt relvastuse nähtaval olemine oleks saatmisel keelatud. Ka selle aspekti näol on tegemist olulise julgeoleku tagamise vahendiga.
4. Seega oli kasutatud meetmete näol tegemist sobivate ja vajalike meetmetega, et tagada julgeolek saatmisel ning välistada kaebaja kui kõrgohtliku kinnipeetava põgenemisvõimalus.
5. Kaebaja hinnangul alandas sugulaste ees käe- ja jalaraudadega viibimine ning jalaraudadest tingituna lühikeste sammudega krematooriumi poole liikumine ümbruses olevate inimeste nähes tema inimväärikust. Käe- ja jalaraudade kohaldamine matusetalituse saalis ei olnud ka vajalik, kuna üks valvur seisis välisukse juures ja kaks valvurit kummalgi pool kaebajat. Praegusel juhul ei saanud kaebaja võimalikud kannatused ületada sellist raskusastet, mille puhul kvalifitseeruks tema kohtlemine väärikuse alandamiseks. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et väljaviimisel toimus tema avalik eksponeerimine. Kaebaja võis köita krematooriumi juures liikudes ümbritsevate inimeste tähelepanu ja tunda? ebamugavust. Siiski oli see õigustatud kaebaja isikust tuleneva julgeolekuohuga. Ka asjaolu, et kaebaja pidi viibima käe- ja jalaraudades oma sugulaste ees, kes olid suure tõenäosusega teadlikud tema eluaegse kinnipeetava staatusest, ei saanud kujutada endast kaebaja inimväärikuse alandamist. Vangla ei rikkunud kaebajale teiste isikutega suhtlemise piirangut seades

§ 41lg-s 2 sätestatut.

Matusel kui erakorralisel perekondlikul sündmusel (

§ 32lg 5) osalemise eesmärk on ennekõike jätta hüvasti lahkunuga.

Seetõttu ei olnud vanglal kohustust tagada kaebajale sel perekondlikul koosviibimisel tingimata vaba suhtlust lähedastega, arvestamata 3 temast tulenevate ohtudega. Kaebaja väited, et ta ei saanud jätta emaga korralikult hüvasti, ei ole millegagi tõendatud. Seda ei saa tuletada asjaoludest, et kaebaja pidi matusetalituse ajal viibima kõige tagumises reas oma lähedastest eemal ega võinud neid puudutada. Kaebaja on kirjeldanud, kuidas üks saatja andis talle enne saali sisenemist edasi tema õelt saadud nelgi õie, et asetada see kirstule. Samuti sai kaebaja viibida oma sugulastele piisavalt lähedal, et jääda nendega koos pildile, mille tegemiseks sai kaebaja loa pärast selle taotlemist. Matusetalitusel viibimise asjaoludest ei saa järeldada ka õigusvastast sekkumist kaebaja era- ja perekonnaellu. Kaebaja sai eluaegse kinnipeetavana viibida koos oma lähedastega kogu perekonnale olulisel sündmusel. Ebaproportsionaalne ei ole siinkohal, et ta ei saanud rääkida enne matusetalitust, selle ajal või pärast seda lähedastega oma tunnetest ega neid puudutada. Puudub alus arvata, et kaebajal ei oleks olnud võimalik jagada lähedastega oma tundeid ja mõtteid väljaviimisele eelnenud või järgnenud ajal teisi

-s ette nähtud vanglavälise suhtlemise vorme kasutades.

1. Vaidlust ei ole, et kaebajat transporditi saatebussis üksi. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et bussis ei oleks olnud tagatud piisav valgustatus, seal oleks olnud üleliia palav või külm, tagatud ei oleks olnud piisav ventilatsioon või tal ei oleks olnud võimalik sõidu ajal istuda. Kaebaja viibis saatebussis kokku ca 4 tundi ja 15 minutit, s.o enne matusetalitust ca 2 tundi ja 25 minutit ja pärast matusetalitust ca 1 tund ja 50 minutit. Kaebaja vedamine sellise kestusega ajavahemikel üksi saatebussis, kus ei esinenud muid sõidutingimustest tulenevaid sõitu ebamugavaks tegevaid asjaolusid, ei saanud kujutada endast inimväärikuse alandamist ka olukorras, kus kaebaja ei näinud bussist välja ega vahekoridori. Puudub alus arvata, et kaebajal ei oleks olnud võimalust teavitada saatemeeskonda tualeti kasutamise vajadusest enne vanglasse tagasi sõidu alustamist ning vajadusel tualetti kasutada. Tualeti puudumist saatemasinas ei saa pidada õigusvastaseks ega väärikust alandavaks. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks avaldanud tualeti kasutamiseks soovi, kuid hoolimata sellest seda talle ei võimaldatud ega sedagi, et ta palus anda talle juua, kuid sellest oleks keeldutud.
2. Kuna väljaviimise asjaolusid kogumis ei saa pidada inimväärikust alandavaks, puudub põhjus pidada väärikust alandavaks ka kaebaja poolt seaduses ette nähtud korras väljaviimise kulude kandmist (

§ 33lg 2).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus jättis osa faktilisi ja õiguslikke asjaolusid hindamata ega vastanud otsuse põhjendustes kaebaja väidetele ja põhjendustele. Kinnipeetava väljaviimine matustele toimub taotluse alusel, vangla direktori diskretsioonotsuse (haldusakti) kohaselt. Kaebaja taotles väljaviimist eravärvides saatebussiga elektroonilise valvega ja mitte kohaldada käe- ja jalaraudu sugulaste juuresolekul. Viru Vangla
2. juuni
3. a käskkirjas nr 6-1/533 puuduvad kaalutlused väljaviimiseks kaebaja taotletust erineval viisil. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et saatmise tingimused võis määratleda
4. juuni
5. a korralduses nr 1-4/
6. Selle korralduse sisust sai kaebaja teada alles kohtumenetluses. Nõustuda ei saa sellega, et käe- ja jalaraudu ei võetud ära matusesaalis sugulaste juuresoleku ajaks. Sellega eksponeeriti kaebajat avalikkuse ja sugulaste ees. Halduskohus ei vastanud kaebuse põhjendustele kaebaja ja pereliikmete alanduse ja piinlikkuse kohta. Kaebaja õed, kes tulid Eestisse ema matustele olid pettunud ja kurvad, et neil ei lubatud kaebajaga suhelda. Kaks kuud varem väljaviimisel haiglasse kasutas vastustaja eravärvides saatebussi, millest oli võimalik välja näha. Haiglas eemaldati kaebajalt käe- ja jalarauad viieks tunniks. Vanglariietuse kandmine oleks selles olukorras vastuvõetav, kui riietel puuduks kiri „VANGLA“. Muu hulgas ei ole 4 justiitsminister andnud

§ 46lg 3 alusel määrust, milles nähtaks ette vanglariietele „VANGLA“ lisamine.

Kaebajal puuduvad vanglas intsidendid, mis viitaksid põgenemisohule. Viru Vanglas viibimise ajal ei ole teda distsiplinaarkorras karistatud, kaebaja ei ole olnud mingil viisil vägivaldne. Kaebaja vahi alt põgenemise intsident toimus enam kui 20 aastat tagasi ega ole aktuaalne kaebajast lähtuva põgenemisohu hindamisel. Põgenemisohu puudumine on tuvastatud mitmes halduskohtu otsuses. Kaebaja ohtlikkuse hindamisel ei piisa ainuüksi viitest, et isik on hinnatud kõrgohtlikuks, vaid seda tuleb põhjendada ja näidata ära asjaolud, mis sellise hinnanguni viisid.

1. Vastuses apellatsioonkaebusele palub vastustaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus selgitas põhjalikult kinnipeetava väljaviimise regulatsiooni, analüüsis vastustaja tegevust väljaviimise ja selle tingimuste otsustamisel ning väljaviimisega kaasnenud kaebaja õiguste riive proportsionaalsust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda põhjendusi vastavalt HKMS § 201 lg-le
4. Kaebaja hinnangul oli vastustaja kohustatud määratlema kaebaja väljaviimise tingimused, s.h väljaviimiseks kasutatava sõiduki ja rakendatavad ohjeldusmeetmed haldusaktis, s.o
5. juuni
6. a käskkirjas, esitades ühtlasi asjakohased põhjendused ja kaalutlused. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
7. Viitega Riigikohtu
8. mai
9. a otsusele asjas nr 3-3-1-19-13, milles kaebaja nõudis hüvitist vanglavälisel saatmise käe- ja jalaraudade kasutamisega tekitatud kahju eest, selgitas halduskohus kaebajale, et ohjeldusmeetmete kohaldamine saatmisel on kvalifitseeritav toiminguna. Meetme kohaldamist ei tule eelnevalt otsustada, sest meetme kohaldamine ei ole suunatud kinnipeetava õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Ringkonnakohus ei näe põhjust asuda selles küsimuses halduskohtust erinevale seisukohale. Ka ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses täpsemalt selgitanud, miks ta leiab, et ohjeldusmeetme kohaldamine vanglavälisel saatmisel tuleb siiski otsustada haldusaktiga. Riigikohus sedastas viidatud otsuse punktis 13, et ka toimingud võivad ebasoodsalt riivata isiku õigusi, mh piirata õiguste kasutamist, kuid ainuüksi mõjust isiku õigustele ei piisa, et käsitada meedet haldusaktina, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi. Ohjeldusmeetme kohaldamine saatmisel on seetõttu käsitatav toiminguna. Toimingu puhul ei ole nõutav selle eelnev põhjendamine, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida põhjendusi kirjalikult. Seega võis haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevates menetlusdokumentides, isiku nõudmisel kui ka kohtumenetluses. Need seisukohad on kohaldatavad ka praegusel juhul. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud ka väljaviimiseks saatebussi, saatemeeskonna varustuse ja väljaviimisel kasutatava järelevalvetaktika valik suunatud kaebaja õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Vastavalt ka neid küsimusi ei tulnud vastustajal otsustada haldusakti andmisega. Haldusaktiga tuli lahendada kaebaja taotlus väljaviimiseks. Seda ongi vastustaja
10. juuni
11. a käskkirjaga nr 6-1/533 teinud. Tegemist on kaebaja jaoks soodustava haldusaktiga, kuna kaebaja taotlus rahuldati ning võimaldati kanda väljaviimise kulud alles pärast väljaviimist. Nendel asjaoludel on ilmne, et hinnang kaebaja õiguste võimalikule rikkumisele väljaviimise käigus ei sõltu sellest, kas ja millises ulatuses on vastustaja enne väljaviimist avanud ja põhjendanud väljaviimisel ohjeldusmeetmete kasutamist ja/või muid väljaviimise tingimusi. Väljaviimise tingimuste õiguspärasuse või –vastasuse tuvastamisel on seetõttu asjakohased kõik 5 vastustaja väited ja põhjendused, millele ta tugines kohtueelses menetluses, aga ka kohtumenetluses.
12. Kokkuvõtvalt leidis vastustaja, et kaebaja suhtes käe- ja jalaraudade kasutamist kogu väljaviimise ajal õigustavad kaebaja kõrgohtlikkus, kaebaja poolt toime pandud kuriteo asjaolud, uue raske isikuvastase kuriteo toimepanemine vangistuse ajal, põgenemisoht (põgenemine vahi alt
13. aastal), kahtlus uue kuriteo toimepanemise kohta, kaebaja füüsiline võimekus (kaebaja on pikka kasvu ja atleetlik), väljaviimine vanglateenistuse jaoks võõrasse, turvariskide osas kaardistamata asukohta, piiratud ajaressurss väljaviimise ettevalmistamiseks ühes vajadusega tagada vanglateenistuse ametnike turvalisus, ümbritsevate inimeste julgeolek ning välistada kaebaja põgenemine. Kaebaja hinnangul on vastustaja alusetult tuginenud ca kakskümmend aastat tagasi toimunud põgenemise episoodile, ei ole põhjendanud kaebaja hindamist kõrgohtlikuks ega arvestanud, et väljaviimise ajal ei olnud kaebaja teadlik tema suhtes kriminaalmenetluse alustamisest, samuti, et menetlus lõpetati, kuna tegemist oli valekaebusega. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
14. Iseenesest leiab kaebaja põhjendatult, et kakskümmend aastat tagasi toimunud põgenemisepisoodist ei saa automaatselt järeldada põgenemisohtu praegusel ajal. Kaebaja vaatab aga mööda asjaolust, et vastustajal oli kohustus korraldada vangistuse täideviimine kaebaja suhtes, s.h tagada kaebaja tagasipöördumine Viru Vanglasse väljaviimiselt, samuti kaebaja enda ja temaga väljaviimisel kokkupuutuvate isikute ohutus. Väljaviimisega kaasnevate julgeolekuriskide maandamiseks pidi vastustaja neid ennetavalt hindama ning määrama sellest lähtudes väljaviimise tingimused ja kasutatavad meetmed. Oluline on siinkohal, et vastustaja ei saanud pidada piisavaks seda, et väljasaatmise tingimused ja meetmed tõenäoliselt hoiavad ära kaebaja põgenemise ja/või julgeolekuriski realiseerumise saatemeeskonna ja/või ühiskonna suhtes tervikuna. Vastustaja ülesandeks oli kindlustada, et väljaviimisel julgeolekurisk ei realiseeru. Sellest pidi vastustaja arvestama kõigi kaebajat iseloomustavate asjaoludega, ka sellistega, mille tähendus intsidendist möödunud aja tõttu oli vähenenud. Isegi olukorras, kus vangistuse täideviimise ajal kaebaja käitumine on olnud valdavalt õiguskuulekas, viitab varasem põgenemisepisood võimalusele, et sobiva juhuse avanedes ei ole põgenemine välistatud. Samale järeldusele kaebajast lähtuva ohu hindamisel viib uue isikuvastase kuriteo toimepanemine vangistuse ajal. Ka see osutab, et üldise õiguskuuleka käitumise taustal võib kaebaja seda soodustavate asjaolude korral käituda isikute elu ja tervist ohustavalt. Sellesse mustrisse sobitub ka väljaviimise ajale langenud uue kriminaalmenetluse alustamine. Vaatamata sellele, et hiljem selgus, et menetlust alustati ebaõigetele andmetele tuginedes, ei saanud vastustaja seda teada ega kriminaalmenetluse alustamise fakti eirata. Seetõttu on mõistetav, et vastustaja valis väljaviimise tingimused ja meetmed selliselt, et minimeerida võimalust kaebaja põgenemiseks, rünneteks kolmandate isikute või kaebaja enda vastu või ka kaebajale esemete või ainete üleandmiseks. Samuti, et väljaviimisel intsidendi toimumise korral oleks saatemeeskonnal parimad võimalused kaebaja järelevalve jätkamiseks. Eelnevat arvestades tuleb väljasaatmise tingimusi ja kasutatud meetmeid hinnates arvestada ka nappi ajaressurssi väljaviimise ettevalmistamiseks ning asjaolu, et väljaviimine toimus vanglateenistuse jaoks võõrasse keskkonda.
15. Nendel asjaoludel ringkonnakohus sarnaselt halduskohtu ja vanglaga ei leia, et kaebaja suhtes käe- ja jalaraudade kasutamine kogu väljaviimise ajal, kaebaja viibimine matusetalitusel vangla riietuses perekonnaliikmetest eraldi pingireas, keeld puudutada oma perekonnaliikmeid või võtta neilt vastu esemeid, valvemeeskonna poolt vormiriietuse ja erivahendite kandmine või saatebussina alarmsõiduki kasutamine oleks kaebaja suhtes ebaproportsionaalne. Halduskohus on kaebaja väidetele ammendavalt vastanud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu otsuse põhjendustega, ei anna alust seisukohaks, et halduskohus ei olegi kaebaja väidete ja põhjendustega arvestanud. 6 Halduskohus ei ole kahtluse alla seadnud kaebaja väiteid, et tema perekonnaliikmed olid pettunud ja kurvad, kuna nad ei saanud kaebajaga suhelda ega leina jagada, samuti et vangla riietust kandes relvastatud saatemeeskonna järelevalve all käe- ja jalaraudades liikudes oli kaebaja identifitseeritav kinnipeetavana. Nende väidetega nõustumisest ei tulene siiski, et väljaviimise tingimused ja kasutatud meetmed oleks omandanud piinamise kvaliteedi või tegemist oleks olnud kaebaja inimväärikuse alandamisega. Esmalt, kaebaja ei saa käesolevas asjas kaebusega kaitsta oma perekonnaliikmete õigusi, kuna HKMS § 44 lg 1 järgi on halduskohtusse pöördumine lubatud üksnes oma õiguste kaitseks. Teiseks ei saa asjas tuvastatud asjaolude, kaasa arvatud kaebaja esitatud fotode põhjal, järeldada, et järelevalvemeetmed olnuks ilmselt ülemäärased või, et kaebajat tahtlikult eksponeeriti kinnipeetavana perekonnale ja/või avalikkusele. Ringkonnakohus möönab, et vähemalt tagantjärele hinnates võinuks väljaviimisel kaebaja üle järelevalve teostamise eesmärgi saavutamiseks piisata ka mõnevõrra leebematest piirangutest perekonnaga suhtlemisele ja/või isegi ohjeldusmeetmete kasutamise osalisest loobumisest matusetalituse ajaks. Samas on väljaviimise tingimused ja meetmed siiski tervikuna õiguspärased kaebaja ohtlikkust, vastustaja kaalutlusruumi ning otsustuseks kasutada olnud ajaressurssi arvestades. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et vangla riietusel oleks just talle meelepärased eraldusmärgid. Vangla riietusega seonduva ministri määruse puudumine ei ole asja lahendamisel oluline, kuna kaebaja vangla riietuse kujundus saab kaebaja õigusi rikkuda üksnes koostoimes selle kandmise asjaoludega. Praegusel juhul ei ole kohtud riietuse eraldusmärke väljaviimisel kaebaja õigusi rikkuvaks pidanud. Riietuse kandmisega seonduv kaebaja võimalik piinlikkustunne on ringkonnakohtu hinnangul hõlmatud vangistusega paratamatult kaasnevate kannatustega.
16. Vastustaja määratles saatemeeskonnale kohustuslikult väljaviimise tingimused ja meetmed
17. juuni
18. a korralduses nr 1-4/654, s.o ennetavalt olukorras, kus puudus täpne ülevaade väljaviimise kohast ja matusetalituse korraldusest. See oligi nõutav, määruse nr 17 § 4 lg 1 kohaselt täidetakse saateülesanne vangla direktori kirjaliku korralduse, juhendaja juhiste ja saateplaani alusel. Korraldusele tuginedes koostas juhendaja enne väljaviimist saateplaani I osa, milles tuli ära näidata saadetavate arv ning neid iseloomustavad andmed, saateülesande eripära, saateteekonna pikkus ja muud asjaolusid (määrus nr 17 § 8 lg-d 2 ja 3). Korralduses ja saateplaanis märgitud tingimusi ei olnud saatemeeskonnal võimalik väljaviimise ajal leevendada isegi juhul, kui situatsioonile kohapeal antav hinnang sellisele võimalusele viidanuks. Tulenevalt väljaviimisel saatmisele kehtestatud korrast tuleb sellist paindlikkuse puudumist pidada õigustatuks. Samas saab kaebaja enda kirjeldusest pigem järeldada, et saatemeeskond täitis saateülesannet määratud tingimuste piires võimalikult diskreetselt ega teinud kaebajale põhjendamatuid takistusi matusetalitusel osalemiseks, muu hulgas edastades kaebajale tema õe antud õie kirstule asetamiseks.
19. Väljaviimise tingimuste ja meetmete õiguspärasuse seisukohalt ei ole olulist tähendust sellel, et kohtud on varasemalt muus kohtuasjas leidnud, et kaebaja ei ole ohtlik või, et väljaviimisel haiglasse kasutati leebemaid meetmeid. Hinnang
20. juulil 2016 toimunud väljaviimise tingimustele saab tugineda väljaviimise ajal selle toimingu tegemisega seotud riskidele ja nende maandamiseks kasutatud meetmetele võrrelduna sellega kaasnenud kaebaja õiguste riivega. Kui kaebaja õiguste riive ei olnud ülemäärane, siis ei saa vastupidist järeldust tuletada varasemalt muudes asjades antud hinnangutest ega ka plaanipärasel väljaviimisel haiglasse kasutatud meetmete koosseisust.
21. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta selleski, et väljaviimise muud tingimused, s.o kaebaja paigutamine saatebussis aknata kambrisse, saatebussis tualeti kasutamise võimaluse puudumine või joogivee mittepakkumine ilmselt ei olnud õigusvastased väljaviimise kestust silmas pidades. Kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust vanglaväliseks saatmiseks sõidukis, millest on võimalik välja vaadata või milles on võimalik tualetti kasutada. Asjakohane on siinkohal halduskohtu osutus, et kaebaja isegi ei väida, et ta oleks taotlenud võimalust tualeti kasutamiseks või joogivee saamiseks, kuid saatemeeskond keeldus sellest. Seetõttu ka juhul, kui 7 bioloogilised vajadused vaevasid kaebajat tagasiteel Viru Vanglasse puudub alus pidada seda asjaolu kaebaja õigusi rikkuvaks.
22. Eeltoodud põhjustel nõustub ringkonnakohus, et kaebaja kahju hüvitamise kaebust ei saa rahuldada, sest täidetud ei ole RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt nõutav kahju hüvitamise eeldus – vastustaja õigusvastane tegevus. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata .
23. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud (riigilõiv) jäävad tema enda kanda.
24. Kaebaja isikuandmete ja perekonnaelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 8