Obsah (9)

§ 214§ 65§ 68§ 121§ 58§ 136§ 13§ 56§ 199

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.detsember 2022, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-3402 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Orvi Ko

§ 214

lg 2 p 1,4,5 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22.novembri 2022 otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Marko Villard ja tema kaitsja adv. Urmas Simon, süüdistatava Aigo Jõrgensi kaitsja adv. Kadi Sitska ja ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Süüdistatavad Marko Villard ja Aigo Jürgens (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Urmas Simon, adv. Kadi Sitska Natalia Miilvee Prokurör RESOLUTSIOON Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 22.novembri 2022 otsus ja nimelt: 1. Aigo Jürgensi ja Marko Villardi süüdimõistmises

§ 214lg 2 p 5 järgi.

2. Aigo Jürgensile

§ 65

lg 1 ja

§ 65lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste osas.

Teha uus otsus, millega: 1. Mõista Aigo Jürgens õigeks

§ 214lg 2 p 5 järgi.

2. Mõista Marko Villard õigeks

§ 214lg 2 p 5 järgi.

3. Mõista Aigo Jürgensile liitkaristus kohtuotsuste kogumis

§ 65

lg 2 järgi suurendades Harju Maakohtu 22.novembri 2022 otsusega 1 mõistetud vangistust 4 aastat ja 6 kuud järgmiste kohtuotsustega mõistetud karistuste ärakandmata osa võrra; - Helsingi esimese astme kohtu (Helsingin käräjäoikeus) 18.oktoobri 2018 otsusega nr 18/144534 mõistetud ja Harju Maakohtu 22.

1. 2022 määrusega 1-22-4239 KrMS § 48911 lg 1 p 1 alusel Eesti Vabariigis täitmisele lubatavaks tunnistatud 7 kuulise vangistuse ärakandmata osa – 6 kuud ja 21 päeva - Harju Maakohtu 20.02.2020 otsusega mõistetud 3a 29p vangistuse ärakandmata osa – 10 kuud ja 1 päev - Lõplikuks liitkaristuseks mõista Aigo Jürgensile 5 (viis) aastat 10 (kümme) kuud ja 22 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 22.veebruar
3. Muus osas jätta Harju Maakohtu 22.novembri 2022 otsus muutmata.
4. Esitatud apelatsioonid rahuldada osaliselt.
5. Määrata Advokaadibüroole Simon OÜ apellatsioonimenetluses adv. Urmas Simoni poolt Margo Villardile riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks 378 eurot, mis jääb riigi kanda.
6. Määrata Advokaadibüroole Tibar & Partnerid apellatsioonimenetluses adv. Kadi Sitska poolt Aigo Jürgensile riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 291, 60 eurot, mis jääb riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 22.novembri 2022 otsusega tunnistati süüdi : 2 Aigo Jürgens

§ 214

lg 2 p 1,4,5 järgi põhikaristuseks mõisteti vangistus 4 aastat 6 kuud.

§ 65

lg 1 alusel loeti selle otsusega mõistetud karistusega kaetuks Harju Maakohtu 29.09.2022 määrusega 1-22-4239 täitmiseks lubatud Helsingi esimese astme kohtu 17.10.2018.a otsusega nr 18/144534 mõistetud karistus – vangistus 7 kuud (millest on maha arvatud 9 päeva).

§ 65

lg 2 alusel suurendeti mõistetud karistust 20.02.2020 Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osa 10 kuud 1 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti Aigo Jürgensile vangistus 5 aastat 4 kuud 1 päev. Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, arvates

§ 68

lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuses kuni kohtulahendini viibitud aeg, on Aigo Jürgensi karistuse kandmise alguseks 27.02.2022.a. Marko Villard

§ 214lg 2 p 1,4,5 järgi ja põhikaristuseks mõisteti vangistus 4 aastat 6 kuud.

Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, arvates

§ 68

lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuses kuni kohtulahendini viibitud aeg, on Marko Villardi karistuse kandmise alguseks 28.02.2022.a. KrMS § 175 lg 1 p 4,9 ning § 180 lg 1 alusel välja mõisteti Aigo Jürgensilt riigieelarve tuludesse menetluskulud: määratud kaitsjale makstud tasu summas 1227,60 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1635 eurot. Menetluskulud kogusummas 2862,60 eurot tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuiselt vähemalt 239 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest. KrMS § 175 lg 1 p 4,9 ning § 180 lg 1 alusel välja mõisteti Marko Villardilt riigieelarve tuludesse menetluskulud: määratud kaitsjale makstud tasu summas 2274,66 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1635 eurot. Menetluskulud kogusummas 3909,66 eurot tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuiselt vähemalt 326 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest. Marko Villard ja Aigo Jürgens mõisteti süüdi selles, et nemad, olles mõlemad varem karistatud

§ 214

lg 2 p-s1 nimetatud kuritegude eest, panid koos e grupis toime väljapressimise, mis seisnes alljärgnevas käitumises: 27.02.2022 õhtul kella 23 paiku, pärast ühist alkoholi tarvitamist Tallinnas, XXX asuvas korteris, takistasid sealt lahkumast X ja Y, kes olid süüdistatavate juhututtavad ning kellega ühineti alkoholi tarvitamise eesmärgil. Kui X`l a Y tahtsid korterist hakata lahkuma lukustas Aigo Jürgens seestpoolt korteriukse ja lõi seejärel korteriukse ees Y`i rusikaga pähe vasaku oimupiirkonda, mille tagajärjel kukkus Y pikali maha ja kaotas lühikeseks ajaks teadvuse. X suruti seejärel kätega õlgadest hoides diivanvoodile istuma, Aigo Jürgens kükitas tema ette ning lõi X rusikaga kaks korda järjest näkku vasakule poole. Seejärel lõi Marko Villard diivanvoodil istuvat X rusikaga näkku vasakule poole. Kõik rusikalöögid näkku põhjustasid X`le tugevat füüsilist valu, samuti tekitati löökidega X`le tervisekahjustusi, nimelt veritseva haava alumise huule siseküljel, 1x1 cm suuruse hematoomi vasaku silma vasemal küljel ja 3x4 cm suuruse punetava paistetuse vasakul põsel. Pärast löömist nõudis Aigo Jürgens X`lt erinevates summades raha Y`i korterist vabaks laskmise eest, samuti nõudis Aigo Jürgens raha selle eest, et X astus korteris maas olevale vaibale. Kasutatud vägivalla toimel, intensiivsema füüsilise vägivalla ärahoidmiseks ja Y`ilt vabaduse võtmise lõpetamiseks allus X nõudmisele ning kuna tal sularaha kaasas ei olnud, nõustus ta pangaautomaadist võtma 100 eurot. Järgnevalt liikus X raha võtmiseks Aigo Jürgens`i saatel korterist välja, misjärel korteri uks lukustati, jätkates selliselt Y`i liikumisvabaduse piiramist. X liikus Aigo Jürgens`i saatel Stroomi keskuse juurde, et seal pangaautomaadist nõutud sularaha võtta. Samal ajal, 3 s.o kella 23:19 ajal saabus sündmuskohale politseipatrull, kes kutsuti seoses öörahu rikkumisega Tallinnas XXX korteris ning kellele Marko Villard avas korteriukse. Selliselt pääses Y sündmuskohalt minema ja peale korterist väljapääsemist avaldas ta politseinikele toimunu asjaolud, misjärel peeti Aigo Jürgens kella 23:33 ajal kinni, kui ta koos X`ga pangaautomaati otsides tänaval liikus. APELLATSIOONIDE SISU JA MENELTUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava Marko Villardi kaitsja adv. Urmas Simon taotleb KrMS § 338 p 1 ja 2 ning § 340 lg 2 p 3 alusel maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava õigeksmõistmist väljapressimises ja uue otsusega süüdimõistmist

§ 121lg 1 järgi ning kergema karistuse mõistmist.

Kaitsja ei nõustu ei prokuröri ega kohtuga selles, et Marko Villardi ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna esinevad vastuolud süüdistatava kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. KrMS § 34 lg 1 p 1 kohaselt võib kahtlustatav anda ütlusi või võib ka ütluste andmisest keelduda. Kohtueelses menetluses üldsõnaliste ütluste andmine või siis ütluste mitteandmine ei ole aga vastuolu kohtus antud ütlustega. Sellise loogika kohaselt peaksid kõik need isikud, kes keelduvad kohtueelses menetluses ütluste andmisest, tunnistatama vastuolulisteks kohtus antud ütlustega ja siis ei tohiks ju kohtud arvestada süüdistavate kohtus antud ütluste kui ühe tõendi allikaga. Marko Villard põhjendas kohtus, et ta ei soovinud kohtueelses menetluses väga täpseid ütlusi anda ning kõike seda, mis täpselt juhtus, räägib ta vahetult kohtus. Kohus analüüsib oma otsuses tunnistaja C ütlusi selle kohta, millist häält võis tunnistaja läbi seina kuulda. Tunnistaja C kuulis läbi seina, kuidas keegi nagu lükati vastu seina. Kaitsja jääb juba väljendatud seisukoha juurde, et läbi seina ei ole võimalik hääle järgi kindlaks teha, et see kostunud hääl oli nagu keegi lükati vastu seina või keegi komistas ja kukkus vastu seina. Villard selgitas kohtus, et seal toas olev voodi veidi kiipakas ja kui ta toetus vastu voodi nurka, siis see vajus alla ning Villard kaotas tasakaalu. Sealt ta siis kukkuski vastu naabri seina ning seda häält tunnistaja C kuuliski. Kuid kindlasti ei saa täie kindlusega väita, et tunnistaja tegi läbi seina kostnud hääle järgi kindlaks, et keegi just lükati vasatu seina. Samuti ei saanud see olla ei Y ega X tekitatud heli, sest X istus voodi peal, Y aga surus Villard põrandale. Naaber aga ütles, et hääl oli kukkumisest vastu temapoolset seina, seega sai see olla ainult Villard ise, kes koperdas voodi otsast püsti. Samuti ei nõustu süüdistatav kohtu seisukohaga, et Marko Villardi ütlused, justkui oleks ta lihtsalt X löögiasendis käe alla lükanud ning siis kas tema käsi või X käsi läks X näo vastu, mõjuvad ebaloogiliselt ning ennastõigustavalt. Marko Villard andis kohtus ütlusi, et tegelikult tema nägi ründe eelset seisundit, kus X käed olid üleval ja rusikas ning ta sai aru, et kohe järgneb löök X poolt kas siis tema või Jürgensi suunas. Et X rünnet eos tagasi tõrjuda, lõi ta vastu X käsi. Villard ei välista võimalust, et rünnet tõrjudes võis ta tabada ka X nägu. Kuid see ei olnud tahtlik löök X suunas, vaid löök vahetult eesseisva ründe tõrjumiseks. M.Villard ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et X poolt vaibale astumine ja selle tunnistamine on loonud süüdistatavate hinnangul neile justkui võimaluse asuda sündmust näitama neile soodsas valguses, st rõhutada ainult väidetavat vaiba määrimist ning sellega kaasnevat nö seaduslikku nõuet vaiba puhastamiseks. Kohus süüdistatavate poolt esitatud sündmuse käsitlusega ei nõustu ning leiab, et esitatud tõendid on piisavad toetamaks fakti, et X ei läinud raha pangaautomaadist välja võtma vabatahtlikult, vaid tegi seda süüdistatavate nõudel nii selle eest, et astus korteris maas olevale vaibale kui ka selle eest, et Y saaks korterist lahkuda, st Y-lt oli süüdistuses näidatud ajal ja kohas võetud vabadus. Kannatanu Y ütles kohtus, et mingit raha nõudmise juttu küll ei olnud, vähemalt tema küll ei mäleta ja mingit ähvardamist ka ei olnud ei enne löömist ega pärast löömist. 4 Kannatanu X ütles kohtus, et arvan praegu, et poleks raha pakkunud, siis oleks veel kolakat saanud. Siis ei osanud ma midagi arvata. Veel lisas kannatanu, et see oli minu mõte, et Y eest raha anda. Pakkusin ise, et võin ülekande teha. Süüdistava Marko Villard aga selgitas kohtus, et raha jutt tekkis saabastega heleda vaiba peale ronimisest, seda tunnistas ka kannatanu X, et vaibast tekkis probleem, sest ma astusin sinna peale saapaga. Süüdistatav Marko Villard täpsustaski, et vaiba määrimisest saabastega tekkis probleem ja edasi läks jutt selle pesemisele või puhastamisele. Kuna kannatanu ei olnud nõus seda vaipa ise pesema, pakkus ta vabatahtlikult kompensatsiooniks 100.- €. Suuremate summade nõudmist ei olnud, tegelikult polnud üldse mingit raha nõudmist, sest Villard ja Jürgens arutasid omavahel, mis see vaibapuhastus võiks maksta, kas see on 100.- või 200.või 300.- €? Kuid see oli süüdistatavate omavaheline aruelu, seda ei saa kuidagi tõlgendada kui selliste summade väljapressimist kannatanatutelt. Kannatanu ise pakkus kompensatsiooniks vaiba eest 100.- €. Kohus kirjutab oma otsuses, et kohtule ei ole esitatud ühtegi veenvat tõendit selle kohta, et Y-l oli võimalus M. Villardile kuuluvast korterist vabatahtlikult lahkuda. Kannatanu rääkis kohtus, et ta kuulis ja tegi heli järgi kindlaks, et uks keerati lukku. Ta ise seda ei näinud, sest ta oli pikali maas silmad kinni. Tegelikult oli uks lukustatud libliklukuga ja kannatanud ei proovinudki sealt lahkuda. Tegelikult kannatanute ja süüdistavate ütlusi kõrvutades, siis Y kuulis pigem ukse lukust lahti keeramist, sest sel hetkel lahkusid korterist Aigo Jürgens ja X. Ka kannatanu ise ei suutnud kohtuistungil konkreetselt ütelda, mida konkreetselt tehti, kuid ta kuulis ukse keele liikumist ukseluku mehhanismis. Ta kuulis luku keeramist, kuid kas uks keerati lukku või kuulis ukse lahti keeramist, seda ta kohtus konkretiseerida ei osanud. Jah, me ei vaidle, et peale Jürgensi ja X lahkumist keerati uks taas lukku, sest veidi hiljem saabunud politseinik ütles kohtus, et tema kuulis peale uksele koputamist ukse lahtikeeramise heli. Kuid siin polegi ju midagi imeliku, sest selline ukse lukustamine oli Villardil harjumuseks kujunenud. Miks Y siis korterisse jäi, siis sellele vastas ta ise kohtuistungil, et jäi korterisse seepärast, et kartis peksa saada. Kuid see on hoopis teine asi kui isikult füüsiliselt vabaduse võtmine ja füüsiliselt lahkumast takistamine. Kannatanu enda hirm oli see, mis tekitas tunde nagu ta ei tohiks sellest korterist lahkuda. Ja hirm oli ka see, mis pani kannatanuid kõike nägema kriminaalsetes värvides ning raha pakkuma, et väidetavalt rahaga osta endale vabadus. Ja selle üleloomuliku hirmu põhjuseks võis olla ka suures koguses tarbitud alkohol. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole süüdistatavate käitumisele juriidilist hinnangut andes arvestanud Riigikohtu otsuses nr 1-19-7945 antud seisukohaga. Kaitsja rõhutab, et meie kaasuse puhul tekkis raha jutt heledale vaibale poriste saabastega astumisest kannatanu poolt. Kannatanud ja süüdistatavad vaidlesid selle üle, kas kannatanud võtavad vaiba kaasa ja pesevad selle ära, kannatanu X aga leidis, et lihtsam on raha pakkuda vaiba puhastuse kompensatsiooniks. Ja kuna kannatanutel sularaha kaasas ei olnud, siis üks neis ehk siis X läkski rahale järgi. Y aga jäi korterisse X naasmist ootama. Keegi kedagi kinni ei hoidnud, Y oleks võinud igal ajal korterist lahkuda, X jooksu panna või siis juba koridoris politseinikelt abi paluda, appi karjuda, hüpata politseiniku selja taha. Võimalusi oli palju, kuid keegi ei teinud midagi väidetava vägivalla, väljapressimise ja kinnihoidmise vastu võitlemiseks. See panebki kahtlema kannatanute ütluste usaldusväärsuses, et kas need juhtunud sündmused olid ikka nii dramaatilised nagu kannatanud kirjeldasid. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et mingit väljapressimist süüdistatavate poolt selles kriminaalasjas olnud ei ole ja Villardi käitumine tuleb ümber kvalifitseerida

§ 121järgi kehaliseks väärkohtlemiseks.

Süüdistatava Marko Villardi seisukoht kattub sisuliselt kaitsja seisukohaga. Ta leiab, et süüdistus on ilmselgelt fabritseeritud. Politsei rinnakaamera salvestist on kohandatud süüdistusele vastavaks, kannatanutele on ilmselgelt sõnad suhu pandud ja nad on teksti pähe õppinud. Kuna X ämm on pikaaegne politseitöötaja, on ilmselgelt tegemist onupojapoliitikaga. 5 Salvestiselt on kadunud X tunnistus, et ta ise ja vabatahtlikult nõustus maksma vaiba rikkumise eest. Y ültustest ei nähtu, et keegi oleks teda korteris kinni hoidnud ning et ta ei saanuks sealt lahkuda. Ükski kohtu järeldus, mis tema süü osas tehtud, ei ole veenev. Ta tunnetab, et on sattunud prokuröri viha alla. Prokurör on sekkunud ka tema peesuhetesse ja mõjutanud oma käitumisega ka tema vaimset tervist, mis vanglas halvenes. Taotleb olukorra kergendamist nii kuriteo kvalifikatsiooni kui ka karistuse osas. Süüdistatava Aigo Jürgensi kaitsja adv Kadi Sitska taotleb maakohtu otsuse tühistamist Aigo Jürgensi süüdimõistmises

§ 214

lg 2 p 1,4 ja 5 järgi ja mõistetud karistuse osas ning tunnistada ta uue otsusega süüdi kergemas kuriteos, s.o

§ 121lg 2 p 3 järgi ja mõista kergema karistus.

Kaitsja on seisukohal, et otsus tuleb Aigo Jürgensi suhtes tühistada kuna kohus on tõendeid hinnates jõudnud ebaõigetele järeldustele, st kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Vaidlust ei ole selles, et X ja Y viibisid nimetatud korteris koos Aigo Jürgensi ja Margus Villardiga ning kõik koos tarbisid alkoholi. Samuti ei ole vaidlust selles, et X ja Y ning Aigo Jürgensi ja Margus Villardi vahel tekkis tüli välisjalatsitega vaiba peale astumisest ning vaiba määrdumisega selle tagajärjel. Vaidlus on selles, mis eesmärgil lõi Aigo Jürgens X ning miks ta koos Xga lahkus korterist rahaautomaati otsima. Kohus on asunud seisukohale, et Aigo Jürgensi süüdistus

§ 214järgi on tõendamist leidnud täies mahus.

Kaitsja hinnangul kriminaalasjas kogutud tõendid pigem viitavad sellele, et Aigo Jürgens on hoopis toime pannud

§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohus on otsuses rõhutanud, et oluline on hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kannatanu Y antud ütluste kohaselt ei tea ta vaiba määrimisest ja väidetavast raha nõudmisest midagi, sest ta oli sel hetkel oimetuna põrandal pikali. Kui ta toimus oli ta korteris koos Marko Villardiga, kes ütles, et ta ei saa ära minna, vaid tuleb oodata X naasmist. Kannatanu Y ütluste põhjal ei saa teha järeldust, et teda oleks korteris tema tahtevastaselt kinni hoitud, lihtsalt mainiti, et sõber tuleb ära oodata. Kannatanu ei osanud eluliselt usutavalt selgitada, miks tal tekkis hirm korteris koos Marko Villardiga viibides. Samuti ei osanud kannatanu usutavalt selgitada, mis põhjusel ta leiab, et tema korteris viibimine pärast lööki ja teadvusele tulemist oli sunniviisiline kui ei olnud ähvardust, et lüüakse veel, kui lahkub korterist ning peale ühte löömist mingisugust ähvardust füüsilise vägivallaga ei olnud. Kannatanu X kohtus antud ütlustest nähtub, et tõepoolest tekkis tüli vaiba määrimisest. Aigo Jürgensi ütlustest nähtub, et Aigo Jürgens lõi X just nimelt selle pärast, et viimane oma mustad jalanõud asetas heledale vaibale. Mingit rahanõudmist sellele ei eelnenud. Kuigi kannatanu X kohtus väitis, et temalt nõuti raha just sõbra Y´i nö vabastamise eest, siis korterist väljudes ja maja välisuksel politseiga kohtudes ei pöördunud X abi saamiseks nende poole kuigi väidetavalt ta kartis oma sõbra elu pärast. Samuti ei suutnud X eluliselt usutavalt selgitada põhjust, mida ta kartis kui politseinikud talle vastu tulid ja miks ta kahe politseiniku poole ei pöördunud, kes seisid maja uksel, vaid lahkus Aigo Jürgensi järel majast. Eelnevast saab teha järelduse, et tegelikult ei olnud korteris olukord selline nagu kannatanud pärast politseile rääkisid. Videosalvestistelt on näha kuidas joobes kannatanu naudib politsei tähelepanu kirjeldades olukorda selliselt, et nagu nad oleks maffia kätte vangi langenud. Seega rääkis kannatanu sõbra pantvangis hoidmise lugu selleks, et teha asi politseile huvipakkuvaks, sest muidu oleks lihtsalt tegemist purjus isiku jutuga. Kohus asus seisukohale, et asjaolu, et X ei läinud raha pangaautomaadist välja võtma enda initsiatiivil, toetab fakt, et X ei läinud üksinda, vaid temaga läks kaasa ka Aigo Jürgens. Paraku on kohus asunud ekslikule seisukohale. Nimelt ei osanud X selles piirkonnas orienteeruda ega teadnud, kus pangaautomaat asub. Aigo Jürgens teadis, kus asub kaubanduskeskus, kuid paraku pangaautomaate seal ei olnud. Seega on Aigo Jürgensi tegu kvalitfitseeritav

§ 121lg 2 p 3 järgi, sest tal oli konflikt Xga ning ta lõi teda selle pärast.

Mingit raha pole Aigo Jürgens X-lt ei enne ega pärast löömist 6 nõudnud. Kuivõrd on tegemist vähemohtliku teoga, siis tuleks sellele vastavalt ka karistust vähendada. Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõlemale süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Uue otsusega taotleb prokurör mõista Aigo Jürgensile

§ 214

lg 2 p 1, 4, 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 7 aastane vangistus.

§ 65

lg 1 alusel lugeda käesoleva otsusega mõistetud karistusega kaetuks Harju Maakohtu 29.09.2022 määrusega 1-22-4239 täitmiseks lubatud Helsingi esimese astme kohtu 17.10.2018 otsusega nr 18/144534 mõistetud karistus – vangistus 7 kuud (millest on maha arvatud 9 päeva).

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 20.02.2020 Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osa 10 kuud 1 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks Aigo Jürgensile vangistus 7 aastat 10 kuud 1 päev. Marko Villardile taotleb prokurör

§ 214

lg 2 p 1, 4, 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest mõista vangistus 7 aastat. Oma karistusettepanekut põhjendab prokurör järgmiselt. Prokuratuuri arvates on kohus hälbinud karistuse määra valiku põhistustes oma enda motiividest, lisaks hindas kohus ekslikult ründe suhtelist lühiajalisust süü vähesuse argumendina.

§ 214

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on karistusena ette nähtud nelja- kuni kaheteistaastane vangistust, sanktsiooni keskmiseks on kaheksa aastat ja miinimumiks neli. Seega mõistis kohus süüdistatavatele karistused sisuliselt alammääras. Karistuse määra põhjal on järeldatav, et kohus hindas süüdistatavate süüd väikeseks, millega prokuratuur ei saa nõustuda. Kuigi puuduvad

§ 58

sätestatud karistust raskendavad asjaolud, siis tasakaaluks ei esine ka karistust kergendavaid asjaolusid. Kohus on süü suuruse hindamisel jätnud arvestamata, et mõlemad süüdistatavad on täitnud kuriteokoosseisu mitu kvalifitseerivat tunnust. Seejuures on üheks kvalifitseeriva tunnusena kaitstavaks õigushüveks inimese liikumisvabadus, mis on otsese põhiseaduse kaitse all tulenevalt PS §-st

1. Mitu kvalifitseerivat tunnust ühe teo kontekstis vaieldamatult tähendab suuremat süüd. Samuti ei toeta sedavõrd alla keskmise määra mõistetud karistust tõsiasi, et A. Jürgens pani kuriteo toime katseajal, olles seejuures tingimisi ennetähtaegselt vabaduses viibinud natuke enam kui kaks kuud. Ka M. Villardi kolm kehtivat kriminaalkaristust ei ole vääranud teda järjekordselt toimepanemast vägivallaga seotud kuritegu. Süüdistatavate selline käitumine näitab nende hoolimatut ja negatiivset suhtumist õiguskorda. Riigikohus on otsuses nr 3-1-16-17 märkinud: ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Kohus on mõistetud karistust põhjendanud argumentidega, et tegemist oli ühe episoodiga ja, et rünne oli lühiajaline. Prokurör leiab, et episoodide arv iseenesest ei ole kriteeriumiks, mis ilmtingimata tingiks süü suuruse kaalumisel ühe põhjusena selle allapoole kaldumise. Süü suuruse hindamisel tuleb eeskätt lähtuda toimepandud teo asjaoludest. Süü suuruse hindamisel on kohus leidnud, et kannatanute vastu suunatud rünne oli lühiajaline, jättes seejuures täiesti tähelepanuta ründe suhtelise lühiajalisuse tinginud põhjuse. Rünne lõpetati üksnes tänu politsei sekkumisele, küll väljapressimise (nõude esitamisega) lõpuleviimise järel, kuid enne süüdlaste poolt seatud eesmärgi realiseerimist. Ilmselgelt oleks kannatanute õigushüvede vastu suunatud rünne jätkunud kuni sularaha üleandmiseni, kannatanu(te) allumatuse korral ei kohkunuks A.Jürgens ja M.Villard kogenud vägivallatsejatena täiendava füüsilise mõjutuse ees. Seega ei saa ründe kestust ja politsei sekkumise hetkel kannatanutel ravi vajavate vigastuste puudumist arvestada süü vähesuse kriteeriumitena. Siinkohal on paslik viidata ka sellele, et rünne oli suunatud mitme (kahe) kannatanu õigushüvede vastu. 7 Kokkuvõtvalt prokurör leiab, et vaidlustatud karistusmäärad ei vasta süüdistatavate süüle ega täida eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Tuginevalt kohtumenetluses tuvastatule, on A. Jürgensi ja M. Villardi süü kuriteos keskmisest mõnevõrra väiksem ja prokuratuur palub mõista Aigo Jürgensile ja Marko Villardile rangemad karistused. Tallinna Ringkonnakohtu 14.detsembri 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 22.detsembrini
2. Määratud tähtajaks esitasid oma seisukohad süüdistatav M.Villard ja tema kaitsja adv. U.Simon. Süüdistatava Marko Villardi kaitsja adv. Urmas Simon seisukohad on järgmised. Arvestades sündmuse aktiivsust, ründe lühiajalisust ning isikute vähest süüd ja ühiskonnaohtlikust, siis ei saa kuidagi nõustuda prokuröri poolt nõutud karistusettepanekuga. Ei saa aga kuidagi nõustuda prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga, et kohus oleks pidanud karistust mõistes arvestama ka oletustega, et mis siis oleks võinud juhtuda kui...? Kohus ei saa ega tohi karistuse mõistmisel arvestada tegudega, mida pole juhtunud. Marko Villardi kaitsja leiab, et prokuröri apellatsioon ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav heidab ette, et kannatanu X sündmuskohal antud ütlusi, mis olid salvestatud politsei rinnakaameraga, on moonutatud ja tehniliselt töödeldud. Kaitsja märggib, et tema isiklikult ei ole näinud teistsugust rinnakaamera salvestust kui see on kogu menetluse vältel olnud temale kättesaadav. Samas märgib kaitsja, et ta ei ole olnud Marko Villardi kaitsja algusest peale ning süüdistatavale tutvustas videosalvestust ilmselt tema eelmine kaitsja Kristina Šuvalova. Seega ei oska tema Villardi vastuväidetele videosalvestuse moonutamisele või tehnilisele töötlemisele kaasa rääkida, sest tema ei ole näinud seda versiooni, millest kirjutab süüdistatav. Seoses tunnistaja Q maakohtusse ilmumata jäämisega vastab tõele, et ta ei tulnud kas tervislikel või muudel põhjustel, sest kaitsjale ega ka kohtule ei ole esitatud ühtegi arstliku tõendit Q poolt. See aga on vale, et kaitsja loobus tunnistajast omal algatusel ilma Marko Villardi nõusolekuta. Kohus tegi isegi vaheaja ja me ootasime tunnistajat ning peale sõnumi saamist tunnistajalt, et ta ei tule, küsisin ma süüdistatavalt, et mis siis nüüd edasi teeme. Marko Villard tunnistas, et nüüd siis pole enam teha midagi ja ilmselt peame me temast loobuma. Kaitsja esitaski vastava seisukoha kohtule ja Marko Villard ei vaielnud sellele vastu ning oli tunnistajast loobumisega nõus. Mis puudutab Marko Villardi apellatsioonkaebuses esitatud taandamistaotlust tema vastu, kuna ta olevat ennast näidanud asjatundmatu, vastutustundetu, ebaaus ning ei olevat võimeline kohtus nõuetekohaselt esinema, siis selline süüdistus on väga üldsõnaline, mida süüdistatav ei ole põhistanud mitte ühegi näitega. Samuti on esitatud süüdistus konkretiseerimata, et millisel istungil või millises olukorras olen ma käitunud nii nagu süüdistatav mulle ette heidab. Kuna taandamistaotlus on kaitsja arvates põhjendamatu, siis palun jätta see rahuldamata. Muus osas kaitsja toetab oma kaitsealuse apellatsiooni. Kaistja ei nõustu eelöeldut arvestades ka tema vastu esitatud süüdistatava taandamistaotlusega ja leiab, et selles esitatud väited on täielik vale ja süüdistatava luululiste unenägude vili. Kaitsjana kinnitab, et ta ei ole kunagi kaitsenud prokuröri huve mõnel kohtuistungil või kordagi teinud koostööd prokurör Natalia Miilveega tõendite võltsimiseks või moonutamiseks. Kaitsja on väga hästi teadlik, et esiteks on selline teguviis lausa võimatu, teiseks ei ole tal mingit isikliku huvi Villardi süüdimõistmiseks ja kolmandaks on kaitsja teadlik sellise tegevuse karistusõiguslikest tagajärgedest. 8 Täiesti väär on ka süüdistatava arvamus, nagu oleks kaitsja võimuses oma tahtliku tegevusega viia kohus vale otsuse tegemiseni. Samuti leiab süüdistatav, et just kaitsja pahatahtliku teguviisi tõttu on jäänud süüdistatava õigused kaitsmata ja ta ei ole täitnud oma seadusest tulenevaid kohustusi kaitsealuse suhtes. Kaitsja avaldab kahetsust, et ta ei saa aru, millised süüdistatava õigused on jäänud kaitseta või üldse realiseerumata või milliseid kohustusi ta ei ole süüdistatava suhtes täitnud. Edasisi süüdistusi ei pea kaitsja vajalikuks kommenteerida, sest see puudutas kaitsja ja süüdistatava vahelist konfidentsiaalset eravestlust ja kui süüdistavalae jäi selline tunne, et just selline oli kaitsja jutu mõte ja sõnade valik, siis las see jääda süüdistatava arvamuseks ja tõlgenduseks kaitsja jutust. Vastab aga tõele, et kaitsja oli selles kriminaalasjas kannatanuna olnud Y´i kaitsja ühes teises kriminaalasjas, kuid seda ta teatasin kohtule ja prokurörile juba eelistungil ja palus kohtul end taandada, kui kohus leiab, et asjas võib esineda huvide konflikt. Ei prokurör ega ka kohus ei leidnud huvide konflikti ja sellega see teema lõppes. Kokkuvõtvalt kaitsja ei nõustu ega toeta süüdistatava taandamistaotlust kaitsja suhtes, kuna ma leiab, et see on alusetu, valedest kubisev ja põhjendamatu. Kaitsja märgib veel ära, et om ekslikult märkinud oma apellatsioonkaebuse juurde 05.12.2022 esitatud tasutaotluses, et menetluskulude hulka kuulub ka nõupidamine kannatanuga. Palun õigeks lugeda nõupidamine kliendiga, arvestades, et Marko Villard helistab talle iga nädal ja selgitab aina uuesti ja uuesti, kuidas kohus on eksinud ja et tegelikult olid kõik sündmused teisiti ja küsib, miks kohus tema ütlustega ei arvesta üldse. Oma seisukoha esitas ka süüdistatav Marko Villard. Sisuliselt kattub selles esitatu apellatsioonis kirjapanduga. Teemaks on taaskord tema taotlused – salvestise ekspertiis, tunnistaja Q, kaitsja taandamine. Samuti ei väsi süüdistatav esitamaks oma seisukohta, kuidas prokurör on tema vastu süüdistuse fabritseerinud, on kohtus lausa paanitsenud, et süüdistus ei pea ja on istungi ajal pidanud nö salaläbirääkimisi tema meelevallas oleva kaitsjaga adv. U,.Simoniga. Uudsena on ära märgitud ka taandus prokuröri vastu.Kaassüüdistatava kaitsja adv.K.Sitska on samuti saanud oma rolli M.Villardi suhtes tehtud põhjendamatu kohtuotsuses saamisloos. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele .
3. Marko Villardi taotlused Süüdistatav M.Villard esitas apellatsioonis mitmeid taotlusi, millised jäid apellatsioonide menetlusse võtmisel koostatud kriminaalasja arutamisele määramise määruses rahuldamata. Andmaks süüdistatavale/kaitsjale võimaluse vaidlustada kohtu seisukohta vajadusel ka kassatsiooni korras, esitab ringkonnakohus oma seisukohad nende taotluste osas ka kohtuotsuses. Esiteks, mis puudutab politsei vormikaamera salvestise tehnilist ekspertiisi, siis maakohus seda taotlust arutas kuna süüdistatav selle taotluse maakohtus esitas (31.10.2022 kohtuistungi protokoll). Taotlus jäi maakohtu rahuldamata. M.Villard leiab jätkuvalt, et politsei rinnakaamera salvestist on moondatud ja sealt on välja lõigatud kaks fakti – kannatanu X seletusest narkootikumidega tegelemine ja „katuse“ otsimine. Maakohus leidis, et selles küsimuses on kannatanuid küsitletud ja kannatanute ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ekspertiis vajalik ei ole. Kohtukolleegium nõustub sellega et kannatanuid küsitleti ka süüdistatava poolt tõstatud väidete osas, süüdistataval oli võimalus küsitleda kannatanuid, üle oli kuulatud ka kohepeal viibinud politseitöötaja ning nende tõenditega on ümber lükatud kohtukolleegiumi 9 hinnangul mitte küll süü ja kvalifikatsiooni mõttes määravat tähtsust omavad asjaolud, kuid siiski faktid, et kannatanud või üks neis tegeles narkootikumide levitamisega ja et kannatanud olid nö „katuse“ otsinguil. Kusjuures nö „katuse“ teema käis ka kohtus kuulatud salvestiselt läbi. Oluline on märkida, et tegemist oli nö joomaseltskonnaga, kus omavahelises vestluses võis kindlasti olla ärplemist nii ühelt kui teiselt poolt ja M.Villardile võis jääda mällu mingeid katkeid omavahelisest ärplemisest. Väide, et M.Villardi ja A.Jürgensi väljapressimises süüdistamise nimel hakkab menetleja endale tööd juurde tekitades kärpima ja kokku panema rinnakaamera salvestist enda „maitse“ järgi ringkonnakohut ei veena ja kvalifitseerub pigem absurdse väitena. Veel enam, väidetavalt on see salvestise kärpimine toimunud veel pärast seda, kui väidetav originaal oli juba koos toimiku materjalidega kaitsjatele edastatud. Ehk siis, menetlejad pidid olema tõesti meeltesegaduses, kui sellises olukorras veel salvestise kärpimisega ja liimimisega tegelesid. Sestap ei näe kohtukolleegium ka vajadust apellatsioonimenetluses tehnilise ekspertiisi määramiseks. Prokurör esitas maakohtus tõendid selle kohta, et mõlemale kaitsjale e nii A.Jürgensi kaitsjale adv. K.Sitskale kui ka M.Villardi tolleaegseke kaitsjale adv. K.Suvalovale, kellega koos M.Villard ka salvestisi kuulas ja väidetavalt seal veel muud peale kohtus kuuldud jutu kuulis, saadeti toimiku materjalid koos salvestistega ja vastavate vaatlusprotokollidega üheaegselt ning M.Jürgensi enda ega ka tema kaitsja poolt sarnaseid väiteid ei esitatud. Kohtukolleegiumi hinnangul on seega süüdistatava taotlus tehnilise ekspertiis läbiviimiseks ennast ammendanud juba maakohtus ning ei ole enam praeguses menetlusstaadiumis põhjendatud. Teiseks, mis puudutab tunnistajana Q ülekuulamist, siis selle taotluse esitas süüdistatava kaitsja nö lisatõendite voorus ja 21.10.2022 kohtuistungile pidi see tunnistaja ka ilmuma või nii olla ta vähemalt lubanud, et kui võimalus Soomest tulla, tuleb. Kohtuistungi toimumise päeval e 21.10.2022 teatas Q, et on haigustunnustega kodus ja kohtusse ei saa ilmuda. Kohtuistungi protokolli kohaselt loobusid kaitsjad Q tunnistajana kohtusse kutsumise taotlusest. Süüdistatav M.Villard oli selle taotluse lahendamise ja taotlusest loobumise juures ning kaitsjate seisukohale tunnistajast loobumise osas vastu ei vaielnud. Ka nõustus süüdistatav kohtuliku uurimise lõpuleviimisega ilma Q üle kuulamata tunnistajana. Sega on ka see taotlus ennast ammendanud maakohtu staadiumis ning ringkonnakohtus selle uuesti esitamine on ainetu. Sisuliselt on süüdistatav samuti loobunud maakohtus juba Q üle kuulamisest ning selline loobumine on pöördumatu tagajärjega. Kolmandaks, mis puudutab M.Villardi taotlust oma kaitsja adv. U.Simoni taandamiseks, siis kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist alusetu taotlusega. Süüdistatava sellekohasele taotlusele kohus vastas kirjalikult ja selgitas, millistel alustel ja tingimustel on võimalik algatada kaitsja taandamise menetlust. Süüdistatav heidab oma kaitsjale ette seda, et ta ei ole teostanud asjakohaselt kaitseõigust ja on kokku mänginud prokuröriga ning kaitsjal oli teda kaitstes ka veel huvide konflikt kuna nagu selgus on kaitsja eelnevalt ja mitte väga ammu kaitsnud ka kannatanut Y. Kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi alust, mis kuidagigi toetaks süüdistatava väiteid. Kaitsja on olnud kogu menetluse kestel süüdistatavaga samal positsioonil ja on väljendanud seda nii kõnes kui kirjas. Süüdistatava arusaam, et kaitsja ja seda ka võimalik uus kaitsja on võimeline imet tegema ja kindlasti kohut ümber veenma, on meelevaldne. Asjaolu, et kaitsja loobus tunnistajate Q ja W tunnistajatena üle kuulamisest, on menetluslikult lubatud ja konkreetse kuriteosündmuse tehiolusid arvestades ka adekvaatne otsustus, mis toimus süüdistatava nõusolekul. Juures viibiv süüdistatav sellele vastu ei vaielnud nii nagu ka teised menetlusosalised. Seda enam, et keegi ei osanud ka öelda, kas nimetatud naisterahvad olid korteris kuni ajani, mi algasid süüdistuses etteheidetavad käitumisaktid või lahkusid varem. Kohtukolleegium möönab, et konkreetse prokuröri käitumine kohtuistungil – tõstab häält, vaidleb süüdistatavaga, nahutab kaitsjaid, süüdistatavat, korraldab ja juhib eesistuja eest – võib tekitada väärarusaamu, et kogu protsess ja sealhulgas kaitsjad alluvad nö prokurörile. Suur osa vaidlustest tekib sellest, et keeleliselt ei ole alati võimalik aru 10 saada, mida prokurör küsib. Küsimused võtavad vestluse vormi ja küsimärki ei saa enamus prokuröri jutule taha panna e et need ei ole enam küsimused. Muuhulgas väidetavalt prokurör jalutab ringi läheb kaitsja juurde, vestleb väljaspool protokolli ja lindistust. Kõik see võib süvendada süüdistatavas väärarusaamasid, et prokurör domineerib kohtu asemel ja kaitsja allub korraldustele. 21.oktoobri 2021 kohtuistungi helisalvestise järgi on kohtuistung võtnud juba „tubateatri vormi“. Selline kord kohtuistungil võib samuti tekitada süüdistatavas väärarusaama, et kaitsja ei saa hakkama kaitsetegevusega, kuid tegelikult kohtukolleegium seda arvamust ei jaga. Prokuröri analoogilisele käitumisele on ringkonnakohtu poolt ka varem tähelepanu juhitud ja seda kriminaalasjas 1-20-4446 6.12.2021 tehtud otsuses. Prokuröri selline käitumine ei mõju kohtukolleegiumi arvates kaitsetegevusele. Huvide konflikti teema algatas kaitsja ise ja seda juba eelistungil andes kohtule teada, et on kaitsnud varem uhke kannatanut ja et võib tõusetuda huvide konflikti teema, kuid ise ta seda ei tunneta. Kohus ei näinud põhjust kaitsja taandamiseks. Kaitsja kaitses tõesti ühte kannatanut ja see kaitsetegevus seisnes kokkuleppe sõlmises. Kaitsja ei osalenud isegi mitte kohtuistungil. Tegemist oli ka sellise süüdistusega, mis kuidagi ei haaku arutatava kuriteosündmusega ja mis paneks kaitsja ka edasiselt olema kannatanu kaitsepositsioonil. Kannatanu suhtes tehtud kohtuotsus on jõustunud ja seda ilma igasuguse kaitsetegevuseta edasikaebemenetluses. Kohtukolleegium ei leidnud seega ka alust tunnistamaks huvide konflikti olemasolu adv. U.Simoni kaitsetegevuses. Ringkonnakohtule tähtaegselt esitatud seisukohas tuli süüdistatav välja ka taandamistaotlusega prokuröri vastu. Ühtegi seaduslikule alusele ei ole süüdistatav viidanud ja ka kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi alust, mis võimaldaks KrMS § 52 alusel kasvõi vaagida prokuröri taandamist. Kohtukolleegium on eelnevalt kirjeldanud prokuröri käitumist ja möönnud, et selline käitumine võib kvalifitseeruda maksimaalselt ebaviisaka käitumisena, kuid et prokuröril on mingi isiklik vimm või viha süüdistatava M.Villardi vastu, seda kohtukolleegium ei näe. Nagu juba eelnevalt ka mainitud ja vastavale otsusele viidatud, on see pigem prokuröri musterkäitumine, millega nagu tundub on harjunud nii kaitsjad kui ka maakohus.
4. Süüküsimus ja kvalifikatsioon. Apellatsioonides ei vaielda selle üle, et süüdistatavad on mõlemad toime pannud kehalise väärkohtlemise. Apellandid ei nõustu sellega, et süüdistatavad panid toime väljapressimise e varavastase kuriteo, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine olukorras, kus see nõue ei tugine seaduslikule alusele. Peamine kaitseversioon on see, et X, kes oli ära määrinud korteris vaiba astudes sinna peale enne lahkumist mustade jalanõudega, nõustus ise kinni maksma nö puhastusteenuse ja andma korteri peremehele 100 eurot. Vaidlust ei ole selles, et X astus tõesti pärast seda kui oli välisjalanõud jalga pannud vaibale ja seda, et süüdistatavad muuhulgas ka mainisid, et ta peab selle puhastuse kinni maksma. See asjaolu on kirjas süüdistuses ja ka politseitöötajast tunnistaja Z on süüdistatava M.Villardi küsimusele, mida X politseile rääkis, miks ta raha välja võtma läks, vastanud, et mäletab et rääkis, et talle tungiti kallale, kui ta väljuda soovis ja hiljem siis süüdistati, et vaip on rikutud. Maakohus on vaidlustatud otsuses ka sellele kaitseväitele tähelepanu pööranud ja pidanud usutavaks, et tegelikult nõuti X-lt raha Y vabastamise eest ja ta nõustus raha pangaautomaadist välja tooma, kuna sõber oli korteris pildituks löödud. Maakohus leidis, et kuigi kohtuistungil ei kinnitanud X, et süüdistatavad nõudsid temalt raha ka vaibale astumise eest (kannatanu ütluste kohaselt M. Villardile ei meeldinud, et ta vaibale astus, kuid selle eest raha ei küsinud), ei eitanud ta vaibale astumist. Lähtudes süüdistatavate ütlustest ning X kinnitusest vaibale astumise kohta ei kahelnud maakohus, et 27.02.2022 võisid süüdistatavad teha X-le etteheiteid ka seoses vaibale astumisega. Eelnimetatu ei tähenda maakohtu arvates aga seda, et tähelepanu peakski pöörama ainult võimalikule vaibale astumisele ning selle pinnalt tekkinud väidetavale nõudele, vaid sündmust tuleb vaadata kui tervikut. Just kõiki 11 asjaolusid arvesse võttes jõudis maakohus veendumusele, et X poolt vaibale astumine ja selle tunnistamine on loonud süüdistatavate hinnangul neile justkui võimaluse asuda sündmust näitama neile soodsas valguses, st rõhutada ainult väidetavat vaiba määrimist ning sellega kaasnevat nö seaduslikku nõuet vaiba puhastamiseks. Kohus süüdistatavate poolt esitatud sündmuse käsitlusega ei nõustunud ning leidis, et esitatud tõendid on piisavad toetamaks fakti, et X ei läinud raha pangaautomaadist välja võtma vabatahtlikult, vaid tegi seda juba kasutatud vägivalla mõju all olles ja tundes hirmu, et vägivald võib jätkuda, kui ta ei nõustu raha tooma. Peamiseks eesmärgiks oli, et Y saaks korterist lahkuda. Kõiki maakohtu poolt tuvastatud tehiolusid arvestades on alust väita, et kannatanu X-le tundus ähvardus, et Y enne korterist ei pääse, reaalse ähvardusena. Maakohtu järeldus, et vabatahtlikust raha üleandmisega nõustumisest rääkida ei saa, on kooskülas ka teiste maakohtu otsuses tuvastatud tehioludega ja ka Riigikohtu otsuses 1-19-7945 väljendatud seisukohtadega. Nimelt, Riigikohus rõhutab, et väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus tuvastama, et toimepanijal oli mh ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks. Praegusel juhul ei ole objektiivse kõrvaltvaataja jaoks usutav, et raha nõudmine on õigustatud ja tuleneb nõudest hüvitada nö oma süüline tegu – vaiba määrimine – rahaliselt. Tuvastatud on, et vägivalda kasutati kannatanute suhtes enne seda, kui X astus vaibale ja veel enam, X ei läinud juba riietatuna ja välisjalanõudega esikust tuppa tagasi mitte omal soovil vaid ta juhatati tuppa istuma selleks, et talle selgitada ja seda ka vägivalda kasutades, et selleks, et koos Yga lahkuda saaks, peab ta esmalt maksma 100 eurot. X nõustus minema raha koos A.Jürgensiga pangaautomaadist tooma, kuid seda nõustumist ei ole alust käsitleda vabatahtliku nõustumisena. Ta nõustus raha üle andma, sest nii tema kui ka tema sõbra suhtes oli kasutatud vägivalda ja juba kasutatud vägivalla hirmus ning edasiste füüsiliste rünnete vältimiseks, nõustus ta maksma 100 eurot. Kannatanutele oli süüdistatavate poolt ühise alkoholi tarvitamise käigus loodud kuvand, et nende e süüdistatavate näol on tegemist, kui mitte just allilma liidritega, siis vähemalt kuritegeliku allilmaga suhtlevate mõjukate tegelastega. Süüdistatavad nimetasid vestluses kannatanutega kriminaalse taustaga mõjukaid isikuid, rääkisid nendest kui oma tuttavatest ja et kannatanud süüdistatavaid kartsid ning neid nö mõjukateks isikuteks pidasid, see avaldus ka kannatanute käitumises. Nad ilmselgelt püüdsid vältida, vähemalt esialgu, süüdistatavate vastu nö kriminaalsüüdistusee esitamist, sest olid hirmul. Nii väljus Y korterist öeldes lahkudes “allilm” ja nii väitis X esmalt politseinikele, et raha nõustus üle andma määäritud vaiba eest. Mõlemad kannatanud on ka ise kriminaalkorras karistatud ja just sellise kontingendi seas on veel enam kui õiguskuulekate ja kriminaalse maailmaga kunagi mitte kokkupuutunud inimeste seas, levinud arusaam, et nö vangi läinud allilma tegelaste sõbrad tasuvad neile, kelle süül keegi nende ringkonnast vangi sattus. Ka ei olnud süüdistatavad veel vahi all ja kannatanud võisid arvata, et iga süüdistatavate vastu öeldud sõna võib tuua neile raske kriminaalsüüdistuse ja see omakorda ohustab neid e kannatanuid. Märkimata ei saa jätta sedagi, et sellest “allilma taustaga mõjuka isiku” rollist ei ole M.Villard välja tulnud ka praeguseks edasikaebemenetluse ajaks. Just sellise isikuna positsioneerib ta ennast süüdistades temale korraldatud “ajujahis” politseid, prokuröri, kaitsjat, kohut. Olles tegelikult suhteliselt väikesekaliibriline roolijoodik ja kütusevaras, arvab ta et omab sedavõrd mõjukat positsiooni kuritegelikus maailmas, et tema kauaaegsest vangistusest on kõik ümberringi huvitatud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult eelistanud süüdistatavate ütlustele kannatanute ütlusi ja ka põhjendanud, miks peab süüdistatavate ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohtukolleegium nõustub nende maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata, kuid rõhutab, et oluline on ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestada ka seda, kumbale poolele – kannatanutele või süüdistatavatele – on nö kasulikum valetada e kas esineb asjaolusid, mis võiksid ajendada kannatanuid andma süüüdistatavaid alusetult süüstavaid ütlusi või süüdistatatavaid andma ennast õigustavad ja süüd pisendavaid ütlusi. Praegusel juhul siis on oluline hinnata, milles seisneb see huvi, miks peaks kannatanud 12 andma ütlusi, mis süüstavad süüdistatavaid raskemas kuriteos kui süüdistatavad ise omaks võtavad ja samamoodi, miks on süüdistatavatele kasulikum omaks võtta kergem tegu ja eitada raskemat e neile omistatud kuritegu. Ilmselgelt kannatanutel selline huvi puudub. Neil ei ole mingit vahet e et nad ei võida ei moraalselt ega ka materiaalselt sellest, kui süüstavad süüdistatavaid alusetult väljapressimises. Tsiviilhagi puudub, materiaalselt ei ole kannatanud hävinud. Mittevaralise kahju nõue puudub. Kannatanute ja süüdistatavate näol on tegemist juhututavatega, kellel eelnevad omavahelised suhted sh vaenulikud suhted puudusid. Kehalise väärkohtlemise võtavad süüdistatavad omaks ning karistus oleks ka kergema paragrahvi jörgi e

§ 121järgi vältimatu.

Süüdistavate jaoks tähendab aga väljapressimise eitamine ja enda õigustamine kergemat karistust aga ka materiaalset võitu kasvõi sundraha suuruse osas. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa rääkida ka sellest, et kannatanud ülemäära süüstavalt meelestatud on süüdistatavate suhtes. Nende eesmärk konflikti algstaadiumis oli pigem kiirelt olukorra lõpetamine ja nö eluga edasi minemine ja seda ilma politsei ja kohtuta. Põhejndatult on maakohus ka leidnud, et tegemist on grupilise väljapressimisega ja seda seisukohta on maakohus ka piisavalt põhjendanud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu sellekohaseid põhjendusi. Seega leiab kohtukolleegium, et süüdistatavate süü

§ 214

lg 2 p 1,4 järgi on leidnud tõendamist ning selles osas ei ole ei süüdistusele ega ka maakohtule eetteheiteid. Küll peab kohtukolleegium asjakohaseks vaidlust, kas süüdistatavatele on alust ette heita kvalifitseeriva tunnusena

§ 214

lg 2 p 5 e et süüdistatavad nõudsid varalise kasu üleandmist selle eest, et Y, kellelt väidetavalt oli võetud ebaseaduslikult vabadus, pääseks vabalt liikuma. Oluline on rõhutada seda, et isikuvabaduse piiramisega ähvardamine on väljapressimise põhikoosseisu tunnus (

§ 214

lg 1), isikult vabaduse tegelik võtmine aga moodustab kvalifitseeritud koosseisu tunnuse (

§ 214lg 2 p 5).

Ähvvardamine isikuvabaduse piiramisega moodustab põhikooosseisu tunnuse, kui see ähvardus on reaalne. Kvalifitseeritud koosseis

§ 214

lg 2 p 5 järgi peab aga täitma

§ 136koosseisu.

Esmalt peatud kohtukolleegium süüdistuse sisul e sellel, kuidas on kirjeldatud süüdistatavate tegevust, mis süüdistuse resolutsiooni kohaselt moodustab

§ 214lg 2 p 5 koosseisu.

Süüdistuses heidetakse ette, et sel momendil kui kannatanutel tekkis soov korterist lahkuda, lukustas A.Jürgens korteriukse seestpoolt ja siis lõi rusikaga pähe Y nii, et viimane kaotas lühikeseks ajaks teadvuse. Veel sisaldab süüdistus selles osas järgmist: Pärast X löömist nõudis Aigo Jürgens X`lt erinevates summades raha Y`i korterist vabaks laskmise eest, samuti nõudis Aigo Jürgens raha selle eest, et X astus korteris maas olevale vaibale. Kasutatud vägivalla toimel, intensiivsema füüsilise vägivalla ärahoidmiseks ja Y`ilt vabaduse võtmise lõpetamiseks allus X nõudmisele ning kuna tal sularaha kaasas ei olnud….. Järgnevalt liikus X raha võtmiseks Aigo Jürgens`i saatel korterist välja, misjärel korteri uks lukustati, jätkates selliselt Y`i liikumisvabaduse piiramist. Asjaolu, et korteri uks keerati lukku just siis, kui kannatanutel tekkis korterist lahkumise soov, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõendamist leidnud. Kannatanute küsitlemine maakohtus sellist järeldust teha ei võimalda. Nende käest ei ole isegi küsitud, kas enne Y löömist, mis oli esimene vägivallaakt, korteri uks lukustati või kas uks lukustati pärast korterisse sisenemist või kas ta üldse oli lukus. Süüdistatav M.Villard väitis maakohtus, et temal on aastatega välja kujunenud komme alati, kui korterisse siseneb, uks lukustada. Seega ei ole kohtukolleegiumi hinnangul ümber ükatud väidet, et uks oli juba enne lukus kui kannatanud otsustasid lahkuda korterist. Ehk ukse lukustas M.Villard korterisse sisenemisel ning ei teinud seda kannatanute liikumisvabaduse piiramiseks vaid väljakujunenud harjumusest. Kui süüdistus peab vabaduse võtmise algusmomendiks süüdistuses märgitud ukse lukustamise momenti, siis on kohtukolleegiumi hinnangul vastuolu selles, et süüdistatavatele on ette heidetud ainult Y 13 liikumisvabaduse piiramist. X, kes oli ka samal ajal korteris, kui väidetavalt uks lukustati, vabadust süüdistusekohaselt ei ole piiratud. Või vähemalt ei ole võimalik seda süüdistusest üheselt välja lugeda. Liikumisvabaduse piiramisena ei saa ka käsitleda kohtukolleegiumi hinnangul X liikumist koos A.Jürgensiga pangaautomaadi otsingutel. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, oli X nõus minema koos A.Jürgensiga pangaautomaadist raha välja võtma ja seda seoses ähvardusega, et enne Y korterist ei lahku, kui X raha üle annab. X ei püüdnudki seetõttu nö põgeneda A.Jürgensi juurest. Tõendeid selel kohta, et A.Jürgens hoidis X liikumise ajal kuidagi kinni, ei ole. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa ka kannatanu Y teadvuseta oleku aega tõlgendada tema liikumisvabaduse piiramisena. Selle löögiga, mis viis Y teadvusekaotuseni täitis M.Villard

§ 121teokoosseisu.

Kuna sama vägivalla kasutamine sai hiljem e kui juba hakati X käest raha nõudma väljapressimise põhikoosseisu tunnuseks e just kasutatud vägivalla hirmus nõustus X süüdistatavate poolt nõutud raha maksma, siis on asjakohane viidata Riigikohtu järgmisele seisukohale, mis puudutab just vabaduse võtmise kui väljapressimise kvalifitseeriva tunnusega seonduvatö Nimelt, oma otsuses 3-1-1-88-03 on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud vabaduse võtmise kui väljapressimise kvalifitseeriva tunnusega seonduvat. Riigikohus osutab muuhulgas ka asjaolule, et vabaduse võtmine võib tuleneda juba mingi kuriteo olemusest, olles selle koostisosa ehk teostamise vahend. Nii piiratakse isiku liikumisvabadust pea alatiselt nt röövimise, vägistamise, piinamise jpt süüteokoosseisude realiseerimisel. Vabaduse võtmine on nt vägistamise korral kuriteo teostamise vahendiks ja ei vaja täiendavat kvalifitseerimist KrK § 1243 (

§ 136) järgi.

Kui konkreetse kuriteo juures esineb vabaduse võtmine vastutust raskendava asjaoluna (nagu väljapressimise juures), on sellisel juhul kvalifitseeritud koosseis subsidiaarne ja mitterealiseerunud. Kvalifitseeruva tunnusena realiseerub vabaduse võtmine alles siis, kui ta omandab terve kuritegeliku käitumise raames iseseisva tähenduse, väljudes pelgalt konkreetse kuriteoga kaasneva nähtuse piiridest ja on rohkem, kui antud kuriteo teostamiseks tavaliselt "tarvilik" on. Käesoleval juhul on vaieldamatult tõendatud L.M. liikumisvabaduse piiramine ning on ainetu rääkida tema vabast tahtest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-39-97 - RT III 1997, 21/22, 217). See aga ei tähenda tingimata, et oleks realiseeritud vabaduse võtmine väljapressimise kvalifitseeriva tunnuse tähenduses. Kriminaalasja lahendavad kohtud peavad otsustama, kas antud juhul on vabaduse võtmine väljunud põhikoosseisu realiseerimise piirest sel määral, et vajab inkrimineerimist kvalifitseeritud asjaoluna. Kohtukolleegiumi leiab, et kui isik on viidud löögi tagajärjel terviseseisundisse, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama, ei ole selles seisundi olemise aeg hinnatav vabaduse võtmisena väljapressimise koosseisu kvalifitseeriva tunnuse mõttes, kui just ei ole selle isiku liikumisvabadust juba enne teadvusekaotust piiratud. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Sisuliselt tähendab see seda, et kannatanu peab pärast tema liikumisvabaduse piiramist avaldama soovi korterist välja pääseda. Ehk, kui isegi nõustuda sellega, et uks lukustati vahetult enne kannatanute suhtes vägivalla kasutamist, siis see asjaolu veel vabaduse võtmise kui väljapressimise kvalifitseeriva tunnuse koosseisu ei realiseeri. Esiteks kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et kohtupraktikas ei kvalifitseerita kehalise väärkohtlemise ega ka raske tervisekahjustuse tekitamise süüdistuste puhul teadvuseta olekut kui ründe tagajärge eraldi

§ 136järgi e et teadvusekao ajal oli ohvri liikumisvabadust ebaseaduslikult piiratud.

Ilmselgelt ta seda oli, kuid mitte iseseisva kuritegeliku käitumise tähenduses. Teiseks, konkreestel e arutataval juhul kasutati seda Y seisundit just teise kannatanu e X hirmutamiseks ähvardades, et kuni viimane raha ei too, seni Y korterist välja ei pääse. Seega ei välju Y terviseseisundist tulenev liikumispiirang konkreetse kuriteo e väljapressimise piiridest ega ole rohkem, kui antud kuriteo teostamiseks tavaliselt "tarvilik" on. Ehk siis oli just tarvilik selleks, et X ähvardada sellega, et Y-lt vabadus võetakse. Kuna kohtukolleegiumi seisukohast ei olnud 14 X-lt raha nõudmise hetkel Y-lt ebaseaduslikult vabadust võetud, siis ei päde ka süüdistuse väide, et X allus Y`ilt vabaduse võtmise lõpetamiseks nõudmisele anda süüdistatavatele üle sularaha summas 100 eurot ning kuna tal sularaha kaasas ei olnud, nõustus ta pangaautomaadist seda välja võtma. Kas väljapressimise kvalifitseeriva tunnuse realiseerib Y korteris viibimine präast toibumist, siis ka selles osas on kohtukolleegiumi vastus eitav. Maakohtus toimunud ristküstluse käigus pöörati eraldi tähelepanu sellele, et see klõpsatus, mida kannatanu Y toibudes väidetavalt kuulis ja nimelt tegemist sai olla liblikluku keeramise heliga, toimus ust lahti keeates, kui A.Jürgens koos X-ga väljusid või oli see kinnikeeramise heli. Kohtukolleegium selles suurt vahet ei näe. Avestades, et uks oli pärast seltskonna korterisse sisenemist kinni keeratud korteriperemehe harjumusest, siis kindlasti tuli see ka avada kui korterist lahkusid A.Jürgens ja X. Kuna aga Y kuulis ühte klõpsatust, siis võis see tõesti olla see ukseluku kinnikeeramise klõps pärast seda kui eelmainitud isikud korterist lahkusid. Süüdistus väidab, et Järgnevalt liikus X raha võtmiseks Aigo Jürgens`i saatel korterist välja, misjärel korteri uks lukustati, jätkates selliselt Y`i liikumisvabaduse piiramist. Nagu juba eelnevast kohtukolleegiumi seisukohast selgub, siis vabaduse piiramimse jätkamisega tegu olla ei saanud ja seda seetõttu, et kohtukolleegiumi siesukohast ei olnud vabaduse piiramine alanudki. Väita, et pärast A.Jürgensi ja X lahkumist ukselukustamisest algas Y ebaseaduslik vabaduse võtmine, ei saa. Oma otsuses 3-1-1-57-10 p-s 9 selgitab Riigikohus, et kolleegiumi hinnangul ei pannud A. R. korteri ust lukustades toime koosseisupärast tegu

§ 136

lg 1 mõttes, kuna üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud. Käesoleval juhul on kohtud tuvastanud, et hetkel mil A. R. korteri ukse lukustas, ei soovinud E. M. korterist välja pääseda - selline soov tekkis kannatanul alles hiljem. Eeltoodust tulenevalt soostub kolleegium A. R. kaitsjaga, et süüdistatavale ei saa ette heita korteriukse lukku keeramist, kuivõrd selle teoga E. M.-ilt vabaduse võtmine toimus kannatanu nõusolekul, mistõttu ei moodusta ukse lukustamine koosseisupärast tegu

§ 136lg 1 tähenduses.

Kohtukolleegiumi hinnangul on juba esitatud põhjendusi arvestades praeguses kaasuses tegemist samasuguse olukorraga. Y kuulis luku keeramise klõpsatust läbi nö udu, kui ta oli toibumas. Ta ei hinnanud seda ka ise selliselt, et selle lukustamisega tema vabadust on piiratud, sest kui ta toibus, tahtis ta ära hakata minema ja siis ütles alles M.Villard temale, et “siit korterist ei lahku keegi. Et tema sõber on minu sõbraga kuskil väljas ning ma ei mäleta, kuidas ta seda ütles, kas raha toomas või midagi niimoodi. Et ootame nemad ära ja ennem siit ei lahku mitte keegi. Siis põhimõtteliselt oligi, politsei koputas uksele. Või siis koputati.” Edasi vastab Y prokuröri küsimustele selliselt: K: Keegi ei lähe, mis oli teie reaktsioon? V: Noh, ma ei mäleta, mis reaktsioon. Ma ei lahkunud. Ütles, et ei lähe ja ma ei läinud. K: Võõras inimene ütleb, et ei lähe ja teie lihtsalt ei lähe? V: Ta ütles, et siit korterist ei lahku mitte keegi, et tema sõber on minu sõbraga kuskil raha toomas, et nemad tulevad tagasi, siis vaatame edasi. K: Nii, aga vot vot see, mida te tundsite, seda meie ju ei tea. Jah, ma palun ikkagi selgitada, mitte püstitada hüpoteetilised küsimused, et mis seal head ikka oodata, eks ju. Mida teie tol hetkel kujutlesite, et mis siis saab, kui te ikkagi lähete ära, nii nagu ta seda kavatsesite? V: Noh ilmselt ma mõtlesin, et saan peksa või midagi selle eest, kui ma üritan sealt korterist välja saada. K: Nii siis kas te üldse üritasite teist korda, sest et see on juba teist korda hüvitamine, justkui? V: Ei noh, pärast seda ta ütles, kui ta ütles, et siit ei lahku keegi, siis ma ei hakanud üritama. Arvasin kohe, et sealt tuleb mingeid lööke. K: Kuhu te siis jäite? V: Sinna korterisse. K: Täpsemalt. V: Ilmselt ma läksin sinna istuma, selle tooli peale, sest nagu sealt politsei videost 15 on näha, siis ma lihtsalt istusin (kohtuistungi protokoll 30.09.2022). Nendest ütlustest teeb kohtukolleegium järelduse, et tegelikult ei püüdnudki Y korterist väljuda, ta ei näidannud oma väljumise soovi ei oma käitumisega e et ei proovinud ukse poole minna, ust avada jne. Y ei olnud kinni seotud, et ta ei oleks oma käitumisega saanud väljendada korteriist lahkumise soovi. Ka ei esitanud ta verbaaseid palveid, et M.Villard ta korterist välja laseks. Kannatanul oli väidetavalt hirm, et ei tea mis võib toimuma hakata ja ta nõustus sellega, et ootab ära oma sõbra. Seega sisuliselt jõudsid Y ja M.Villard kokkuleppele, et Y ei lahku korterist enne kui X ja A.Jürgens tagasi tulevad. Tulles nüüd tagasi Riigikohtu otsuse 3-1-1-57-10 juurde ja selle p-s 10 väljendatud seisukoha juurde, siis on Riigikohus nimelt selgitanud, et selleks, et ette heita süüdistatavale, et ta vaatamata väidetava kinnihoitu palvete jättis ukse avamata, peab olema see ette heidetud ka süüdistuse tekstis. Praegusel juhul süüdistus sellisel viisi vabaduse võtmist ei ole süüdistavatele ette heitnud. Veel on oluline pöörata tähelepanu ka samas väljendatud Riigikohtu seiuskohale, et sellisel kujul esitatud süüdistusega heidetakse süüdlasele ette seadusliku aluseta vabaduse võtmist mitteehtsa tegevusetusdelikti vormis, mille puhul tuleb vastutuse eelduste tuvastamisel lähtuda

§ 13lg-st 1.

Riigikohtu varasemas praktikas on juhitud tähelepanu sellele, et isiku süüdimõistmine mitteehtsa tegevusetusdelikti eest eeldab esmalt nõutava teo konstrueerimist ehk sellise käitumise äranäitamist, mis oleks olnud tegevusele vastav. Nõutav tegu peab ühtlasi olema objektiivselt võimalik. Järgmise sammuna tuleb põhistada süüdistatava garandikohustus ehk näidata, millest tulenes toimepanija tegutsemiskohustus konkreetses situatsioonis. Juhul kui mitteehtne tegevusetusdelikt kujutab endast ka tagajärjedelikti, tuleb selle objektiivse külje raames kindlaks teha ka hüpoteetiline põhjuslikkus nõutava teo ja tagajärje saabumata jäämise vahel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus nr 3-1-1-80-06, p 6.1;
3. novembri
4. a otsus nr 3-1-1-90-06, p 30;
5. juuni
6. a otsus nr 3-1-1-13-07, p 10). Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et süüdistatavatele ei saa ette heita mitteehtsa tegevusetusdelikti vormis vabaduse võtmist, sest sellist tegevust ei ole süüdistuses isegi mitte kirjeldatud. Seega on kohtukolleegium kõiki eelnevaid põhjendusi arvestades seisukohal, et süüdistatavad on koos toime pannud väljapressimise e oma tahtliku tegevusega nõudsid Xlt varalise kasu üleandmist ja kasutasid seejuures vägivalda ning ähvardasid piirata Y vabadust. Kohtukolleegium leiab, et kvalifitseeriva asjaolu äralangemisel põhikooosseisu tunnuse lisamine apellatsioonimenetluses ei kujuta sisuliselt endast süüdistuse piiridest väljumist ega oluliselt süüdistuse muutmist. Kvalifikatsioon muutub kergemaks, sest üks kvalifitseeriv asjaolu langeb ära. Need tehiolud, mille alusel kohtukolleegium lisas põhikooosseisule tunnuse – vabaduse piiramisega ähvardamine – need tehiolud on sisulselt kirjeldatud ka süüdistuses. X jaoks oli ähvardus, et Y ei lasta korterist välja enne kui ta raha toob, reaalne e tõsiseltvõetav ärhvardus. Ta nägi pealt, kuidas Y löödi A.Jürgensi poolt oimetuks ja teadvuseta olekus jä Y ka temast maha. Kuna maakohus on väitnud, et süüdistatavad olid kannatanutest ilmselgelt üle ja X teadis ka seda, et tegemist on nö vangis onud isikutega, siis oli tal ka põhjust uskuda ähvarduse täideviimist. Vaidlust pole selles, et mõlemad süüdistatavad olid isikuks, kes on varem toime pannud kas varguse või varguse ja röövimise. Seega on nad toime pannud

§ 214

lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

§ 214lg 2 p 5 järgi mõistab kohtukolleegium käesoleva otsusega süüdistatavad õigeks.

1. Karistus. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioon süüdistatavatele vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest karistuse raskendamiseks rahuldamisele ei kuulu. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendanud konkreetse karistusmäära mõistmist süüdistatavatele ja põhjendatult leidnud, et kuriteo tehiolusid arvestades võib hinnata süü suurust keskmisest väiksemaks ja seetõttu tuleb karistus mõista alla sanktsiooni keskmäära ning see on mõistetud 16 pigem alammäärale lähedases määras. Kuna ka mõistetud karistusmäär kvalifitseerub mõiste alla „alla sanktsiooni keskmäära“, mida kohus oma otsuses kasutab ja samas on maakohus põhjendanud, miks ei saa olla karisusmäär alammääraga võrdne, siis kohtukolleegium siin ainest prokuröri poolt tõstatud vaidluseks ei näe e et tegemist ei ole vastuoluga. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et olulist tähtsust omavad karistuse mõistmisel ka konkreetse kuriteo tehiolud. Tehiolude poolest jääb etteheidetav väljapressimine kaugele maha klassikalisest väljapressimisest ja seda nii nõutud rahasumma, kasutatud vägivalla ja tehtud ähvarduste poolest. Ka nö liikumisvabaduse piiramise draama on ilmselgelt ülepaisutatud. Kohtukolleegiumi soovitus prokurörile on, et ta siiski pisutki tutvuks karistuspraktikaga väljapressimise asjades. Taotletud 7 aastat vangistust hälbib oluliselt valitsevast karistuspraktikast ja seda muutma tulla selliste tehioludega väljapressimisega on perspektiivitu. Ainuüksi pilguheit Riigi Teatajas jõustunud kohtuotsustele väljapressimiste asjades ( kohtukolleegium tutvus põgusalt apellatsioonimenetluse otsustega 2020-2022 ja leidis ühe otsuse, kus süüdistatavat oli ühe episoodi eest karistatud 7 aastase vangistusega, mida oli taotlenud sama prokurör) lubab väita, et enamasti jäävadki karistused 4 kuni 5 aasta pikkusteks ja mitte harvad ei ole juhtumid, et karistus jääb tingimisi täitmisele pööramata. Seejuures ka kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud väljapressimine on nn Gulevitchi KTÜ kriminaalasjas päädinud näiteks 5 aastase vangistusega. 2011 aastal suurt kõlapinda leidnud pantvangidraama, kus grupp väljapressijaid võtsid ärimehe tütre pantvangi, lõid tütarlast rusikaga näkku ning vägisi viisid ta garaaži, kus hoidsid 3 ööpäeva ja nõudsid vabastamise eest tema isalt 300000 eurot, olid karistused kahele väljapressijale 8 aastat ja 8,5 aastat. Võrrelda selle kriminaalasja tehiolusid praegusega ei saa, kuid praegusel juhul prokuröri poolt arutatava kuriteoepisoodi taotletav karistus on pigem ligilähedane oluliselt tõsistemate tehioludega toimepandud kuriteo eest mõistetud karistustega. Kohtukolleegiumi hinnangul on karistused 7 ja enam aastat pigem erandlikud ja eeldavad tehiolusid, mis oluliselt tõstavad toimepanija süü suurust. Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150 p-s 26 rõhutanud, et andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. Praegusel juhul on esiteks tegemist on juhututtavatega, kes teineteist tundsid enne kuriteosündmuste algust loetud tunnid. Oluline on märkida, et tutvus sai alguse ja arenes ühisest huvist alkoholi vastu ja edenes ühiseks alkoholi tarvitamiseks, mille vastu ilmutasid huvi ka kannatanud ja ühine alkoholi tarvitamine võõraste inimestega lõppes füüsilise konfliktiga. Kindlasti erinevad need tehiolud sellistest, kus minnakse juba konkreetse isiku juurde, kes on varakult nö välja valitud, otsitakse mingi põhjus, miks peaks kannatanu raha nõudjatele üle andma, summad on suuremad, ähvardused tõsisemas ja ka kasutatud vägivald intensiivsem. Ka arvuline ülekaal on tavaliselt väljapressijate poolel e et minnakse teadlikult grupiliselt just ühe isiku käest raha jne välja pressima. Ka kannatanu kinnihoidmine kuni teatud nõudmiste täitmiseni on pikaajaline ja ei piirdu lihtsalt soojas toas istumisega loetud minutid. Kuna praegusel juhul on süüdistatavatele etteheidetava väljapressimise teokoosseisuks ka vägivalla reaalne kasutamine, siis oluline on tähelepanu pöörata ka samas tsiteeritud Riigikohtu otsuses märgitule ka selles ,et süü suurust kergitab keskmisest kõrgemale ka näiteks asjaolu, et kasutatakse näiteks nuga või mõnda muud vahendit kannatanu suhtes psüühhilise või füüsilise vägivalla kasutamisel. Kohtukolleegium kordab, et kõiki neid asjaolusid on maakohus karistusmära valikul arvestanud. Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150 rõhutanud sedagi, et kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel 17 eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. septembri
3. a otsus nr 5-20-5/10, p 19). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt

§ 56lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea.

See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Prokuröri apellatsioonis esitatud väidetest ei ole ükski selline, millise põhjal saaks ringkonnakohus järeldada, et maakohus on karistust mõistes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust või rikkunud menetlusõigust ning see on kaasa toonud süüteo raskusele või süüdistatava isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Asjaolu, et prokurör maakohtu argumentidega ei nõustu, ei tähenda kaugeltki seda, et maakohus oleks rikkunud materiaalvõi menetlusõigust. Prokurör on rõhutanud ka süüdistatava isikuid ja nende varasemat karistatust ja väitnud, et justkui kohus ei ole seda arvestanud. Nii väidab prokurör, et sedavõrd alla keskmise määra mõistetud karistust ei toeta tõsiasi, et A. Jürgens pani kuriteo toime katseajal, olles seejuures tingimisi ennetähtaegselt vabaduses viibinud natuke enam kui kaks kuud. Ka M. Villardi kolm kehtivat kriminaalkaristust ei ole vääranud teda järjekordselt toimepanemast vägivallaga seotud kuritegu. Süüdistatavate selline käitumine näitab nende hoolimatut ja negatiivset suhtumist õiguskorda. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-6-17 märkinud: ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus seda arvestanud ja on oma sellekohast seisukohta ka otsuses väljendanud. Maakohtu otsuses on kirjas, et mõlemad süüdistatavad on isikud, keda on varem varavastaste ja vägivalla kasutamisega seotud kuritegude eest karistatud reaalse vangistusega. M.Villardil on 3 kehtivat kriminaalkaristust, A.Jürgensil on 5 kehtivat karistust. Jätkates samalaadse kuriteo toimepanemist võib väita, et mingeid järeldusi oma käitumisest järelikult nad seniajani teinud ei ole. Sellised andmed osundavad süüdistatavate kuritegelikele hoiakutele ning kohtul puudub igasugune usk, et osaliselt tingimisi karistus mõjutaks isiku käitumist õiguskuulekusele. Kohtukolleegiumi arvates on selline maakohtu seisukoht igati adekvaatne ja seda juba seetõttu, et nö briljantse minevikuga süüdistatava puhul olnuks selliste tehioludega väljapressimise eest adekvaatne karistus ka tingimuslik karistus, kuid süüdistatavate isikut iseloomustavaid andmeid arvestades tuleb neil mõistetud vangistus ka reaalselt ära kanda. Ringkonnakohus ei saa teist korda sama asjaolu arvestada ja karistusmäära suurendada. Mis aga puudutab viidet Riigikohtu otsusele 3-1-1-6-17, siis ka siin tuleb rõhutada, et kasutatud lause on kontekstist välja rebitud ja asetatud mittesobivasse kaasusesse mittesobivas kontekstis. Riigikohus on viidatud otsuses lahendatud väärteoasjas andnud edasi sõnumi, mis on Riigikohtu poolt ka varem väljendatud ja seda otsuses 3-1-1-5813 ja selle mõte on selles, et kohus ei peaks sellega, et mõistab korduvalt sarnaseid süütegusid toimepanevale isikule eelmise süüteo eest mõistetud karistusest kergema karistuse, et selline olukord justkui kergendaks uue kuriteo toimepanemine süüdlase olukorda. Nii on Riigikohus otsuses 3-1-1-58-13 p-s 4.2 tsiteerinud ringkonnakohtu otsust : Ei saa nõustuda karistuspraktikaga, mille kohaselt samalaadseid kuritegusid toimepanevat isikut koheldakse 18 iga korraga üha leebemalt. Selline karistusõiguslik kohtlemine tekitab pigem karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduda. Seejärel ps 10 aga rõhutanud, et Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. KOhtukolleegium rõhutab vastuseks prokuröri apellatsioonis märgitule, et maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistuste puhul on seda Riigikohtu seisukohta järgitud ning karistusmääärad ületavad eelnevaid süüdistatavtele nii varavastaste kui ka isikuvastaste kuritegude eest mõistetud karistusmäärasid. Seega jäävad käesoleva otsusega ringkonnakohtu poolt puutumata süüdistatavatele maakohtu otsusega mõistetud karistused vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest. Asjaolu, et käesoleva otsusega mõistab kohtukolleegium süüdistatavad õigeks

§ 214

lg 2 p-s 5 e et üks kvalifitseeriv raskendav asjaolu maakohtuga võrreldes vähemaks jääb, ei pea kaasa tooma karistuse kergendamist. See otsustus ei ole kaasa toonud muudatusi nendes tehioludes, mis süüdistatavatele süüdistuses ette heidetakse. Ringkonnakohus on samade tehiolude pinnalt andnud süüdistusest ja maakohtust erineva karistusõigusliku hinnangu süüdistatavate käitumisele. Rääkida sellest, et otsustus tooks kaasa mingilgi määral süü vähenemise, kohtukolleegiumi arvates ei saa. Ka seadus võimaldab ringkonnakohtul isegi süüdistatava õigeksmõistmisel osas kuritegudes või kergemas kuriteos süüdimõistmisel, kas mõista kergema karistuse või jätta karistuse muutmata (KrmS§ 340 lg 2 p 2,3). 4. A.Jürgensile liitkaristuse mõistmine. Miks kohtukolleegium rõhutab, et just A.Jürgensile üksikkaristust ei ole põhjust raskendada, on asjaolu, et kohtukolleegiumi arvates on ebaõige prokuröri poolt maakohtule tehtud karistusettepanek ja maakohtu poolt selle vormimine otsuseks osas, mis puudutab A.Jürgensile liitkaristuse mõistmist

§ 65lg 1 alusel.

Tegemist on kohtukolleegiumi seisukohast materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ja sellise liitmisega on hälbitud ka Riigikohtu seisukohast analoogilises kaasuses (3-1-1-25-14). A.Jürgensi karistusregister vaidlusaluse küsimuse lahendamise seisukohast olulistes faktides on järgmine. 17.10.2018 tehti ja 30.04.2019 jõustus Helsingi esimese astme kohtu (Helsingin käräjäoikeus) otsuse nr 18/144534, millega tunnistati Aigo Jürgens süüdi röövimises. Teda karistati vangistusega 7 kuud, millest 9 päeva viibis ta eelvangistuses. 22.

1. 2022 tunnistas Harju Maakohus oma määrusega 1-22-4239 KrMS § 48911 lg 1 p 1 alusel Aigo Jürgensi suhtes Helsingi esimese astme kohtu (Helsingin käräjäoikeus) 17.10.
2. a otsuse nr 18/144534 täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks ja määras, et Aigo Jürgensil kuulub tunnustatud kohtuotsuse alusel ärakandmisele vangistus 7 (seitse) kuud, millest arvata maha Aigo Jürgensi poolt eelvangistuses kantud 9 (üheksa) päeva, seega kuulub reaalselt ärakandmisele vangistus 6 (kuus) kuud ja 21 (kakskümmend üks) päeva. Karistuse kandmise alguse ajaks tuleb lugeda käesoleva kohtumääruse jõustumise päev. Määrus jõustus 18.10.
3. 20.02.2020 karistati Harju Maakohtu poolt

§ 199lg 2 p 7, 9, Kr

MS § 238 lg 2 alusel vangistusega 6k,

§ 65lg 1 alusel vangistusega 3a 29p.

Harju Maakohtu 07.12.2021 määrusega vabastati tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 23.10.2022; Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on pandud toime 27.02.2022. 19 Maakohtu otsuse resolutsioon liitmistehete osas näeb välja selline : Süüdi tunnistada Aigo Jürgens

§ 214

lg 2 p 1,4,5 järgi ja mõista põhikaristuseks vangistus 4 aastat 6 kuud.

§ 65

lg 1 alusel lugeda käesoleva otsusega mõistetud karistusega kaetuks Harju Maakohtu 29.09.2022 määrusega 1-22-4239 täitmiseks lubatud Helsingi esimese astme kohtu 17.10.2018.a otsusega nr 18/144534 mõistetud karistus – vangistus 7 kuud (millest on maha arvatud 9 päeva).

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 20.02.2020 Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osa 10 kuud 1 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks Aigo Jürgensile vangistus 5 aastat 4 kuud 1 päev. Ebaõigeks materiaalõiguse kohaldamiseks selles resolutsioonis peab kohtukolleegium karistuste liitmist

§ 65lg 1 alusel.

Selles nö liitmistehtes on liidetavad vaidlustatava otsusega mõistetud karistus 4 aastat ja kuus kuud ja Helsingi esimese astme kohtu 17.oktoobri 2018 otsusega mõistetud 7 kuuline vangistus. Maakohtu põhjendused kohtuotsuses on järgmised. Peale selle 29.09.2022 kohtumäärusega tunnistati A.Jürgensi osas lubatavaks välisriigi kohtuotsuse täitmine: alates nimetatud kohtumääruse jõustumisest kannab Jürgens vangistust 6 kuud 21 päeva (7-kuulisest vangistusest arvati maha 9 päeva). Kohus asub seisukohale, et nimetatud täitmiseks lubatud välisriigi karistus tuleb lugeda kaetuks käesoleva otsusega mõistetud raskema karistusega, sest tegemist on karistusega, mis mõisteti 2018.a otsusega ja 2011.a toimepandud kuriteo eest. Olles aastatel 2012-2020 korduvalt kohtulikult karistatud, oli Jürgensil õigus saada üks karistus kõikide ühel ajal toimepandud tegude eest. Seetõttu peab kohus põhjendatuks lugeda 2018.a välisriigi otsusega mõistetud karistus 7 kuud (kandmata oli 6 kuud 21 päeva) vangistust

§ 65lg 1 alusel kaetuks käesoleva otsusega mõistetava raskema karistusega.

Kohtukolleegiumi arvates need põhjendused ei päde. Arusaamatuks jääb maakohtu konstanteering, et A.Jürgensil oli õigus saada üks karistus ühel ajal toimepandud kuritegude eest. Seaduse järgi mõistetakse liitkaristus

§ 65

lg 1 järgi siis, kui tuvastatakse hiljem tehtud kohtuotsusega, et kuritegu, mille eest karistus mõisteti on toime pandud enne eelmist kohtuotsust. Sisuliselt tähendab see seda, et need kuriteod võinuks olla tuvastatud ühe kohtuotsusega ja nende eest oleks mõistetud siis ühine karistus. Liita võib kõigi liitmise põhimõtete järgi alates karistuste katmisest kuni täieliku liitmiseni ja kui eelmine karistus on ära kantud, siis arvatakse see mõõdistatud liitkaristusest maha. Üldjuhul ja see tuleneb otseselt seaduse sõnastusest moodustub liitkaristus hiljem tuvastatud konkurentsi alusel kahe kohtuotsuse alusel mõistetud karistustest e kohtuotsuste kogum koosneb kahest otsusest. Tõsi on see, et esineb kohtupraktikas olukordi, kus tuleb seda põhimõtet eirata ja kogumisse võib kuuluda ka mitu otsust. Kohtukolleegiumi hinnangul on käesoleval juhul tegemist just sellise olukorraga, kus tuleb kogumisse arvata 3 kohtuotsust. Nendeks on Soome otsus 17.10.2010, Harju Maakohtu otsus 20.02.2020 ja vaidlustatud kohtuotsus. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb Soome kohtuotsusega ja Harju Maakohtu otsusega 20.02.2020 otsustega mõistetud karistuste ärakandmata osad liita täielikult vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistustega. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu oli toime pandud ajal, kui A.Jürgensil oli kandmata Soome otsusega mõistetud karistusest 6 kuud ja 21 päeva ning eelmise otsusega mõistetud karistusest tingimisi vabastamisel määratud katseajal. Täiesti arusaamatuks jääb maakohtu selgitus selles, et ajavahemikku, mida maakohus arvestab, jääb ka ajavahemik 17.10.2018 kuni 2020 e ajavahemik pärast maakohtu otsust kuni viimase otsuseni enne vaidlustatud otsust e 20.02.2020. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud ajal, kui 20 A.Jürgensil oli ära kandmata Soome kohtuotsusest 6 kuud ja 21 päeva ja see on fakt. Alates 18.oktoobrist 2022, kui jõustus Harju Maakohtu määrus 22.09.2022, millega tunnistati lubatavaks Soome kohtuotsuse täitmine oli võimalik lahendada selle Soome kohtuotsusega mõistetud karistuse ja eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse liitmine

§ 65lg 1 alusel täitemenetluses Kr

MS § 413 alusel, mis võimaldab muuhulgas ka liitmist

§ 65lgs 1 võimaldatud karistuste täieliku liitmise alusel.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saanud maakohus, olukorras, kus süüdistatav pani kuriteo toime ajal, kui tal oli karistus 6 kuud ja 21 päeva kandmata, kohaldada

65 lg 1 alusel liitmist, kus on liidetavateks varasema otsusega ära kandmata karistus ja vaidlustatud otsusega mõistetud karistus. Seni kuni pole ärakandmata karistusi täitemenetluses liidetud ja otsustatud, et karistuste liitmise tulemusel on ära kandmata karistus väiksem kui ära kandmata karistuste summa enne liitmist, ei saa kohtukolleegiumi hinnangul väita muud kui seda, et kõik kandmata karistused tuleb ära kanda, sest vaidlustaud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud ajal, kui oli kandmata soome kohtuotsusest 6 kuud ja 21 päeva ning Harju Maakohtu 20.02.2020 otsusest 10 kuud ja 1 päev. Ehk siis vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistusele 4 aastat ja 6 kuud tuleb liita 1 aasta 4 kuud ja 22 päeva ja liitkaristuseks kujuneks 5 aastat 10 kuud ja 22 päeva. Kohtukolleegium ei näe seaduse seisukohast adekvaatsemat varianti ärakandmata karistuste liitmisel. Oluline on kohtukolleegiumi arvates rõhutada hoopis seda, et kõik viimase nelja otsusega sh vaidlustatud kohtuotsusega (21.08.2019; 11.11.2019; 20.02.2020 ja 22.11.2022) tuvastatud kuriteod on toime pandud ajal, mis A.Jürgensil oli Soome Vabariigis tehtud kohtuotsusega mõistetud karistusest kandmata 6 kuud ja 9 päeva. Järgmisena tuleks vastata küsimusele, kas ringkonnakohtul on ka pädevus prokuröri apellatsiooni alusel. Nimelt jääks liitkaristus prokuröri poolt taotletavast karistusest tunduvalt allapoole, kuid prokuröri apellatsiooni motiivid karistuse karmistamiseks on ringkonnakohtu motiividest erinevad. Oma apellatsioonis viitab prokurör tühistamise alustele KrMS § 338 p 2,4 e nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kui ka karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohtukolleegium leiab, et omab volitusi süüdistatava olukorra raskendamiseks e karistusi karmistamiseks muudel põhjendustel kui seda on teinud prokurör apellatsioonis, kuid karistusmäär ei saa ületada prokuröri poolt taotletust. Seda seisukohta toetavaks peab kohtukolleegium Riigikohtu otsust 3-1-1-3-96, kus Riigikohus on selgitanud, et lõpliku karistuse mõistmisel kohtuotsuste kogumi järgi on kohtud kohustatud vastavalt KrK §le 41 lg 1 liitma eelmise otsuse järgi kandmata karistuse kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud karistusega. Kohtualuse olukord ei halvene seni, kuni lõplik karistus ei ületa varem mõistetud lõplikku karistust. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus väljunud apellatsiooni piiridest ja halvendanud süüdistatava olukorda võrreldes prokuröri poolt taotletuga seni kuni ei ületa prokuröri poolt A.Jürgensile taotlevat liitkaristuse määra. Kuid nagu ikka, ei saa kohtukolleegium olla lõpuni kindel oma seisukohas enne kui seda on aktsepteerinud Riigikohus ja et see vaidlus jõuaks Riigikohtuni, on vaja kaitsjal sinna pöörduda. Siinjuures võib olla asjassepuutuvaks ka Riigikohtu otsus 3-1-1-5-08, kuid kohtukolleegiumi jaks oli praegusel juhul asjassepuutuvam just 3-1-1-3-96, mis puudutas just liitkaristuse mõistmist. Mõlemad otsused on tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus ning hilisem otsus ei muuda varasemat seisukohta. Kohtukolleegium möönab ka seda, et selline liitmine nagu seda käesoleva otsusega kohaldab ringkonnakohus, ei pruugi samuti sellisel kujul jõustuda. Kohtukolleegium peab seda liitmist õiglaseks ja sellega on tagatud ka A.Jürgensi kohtlemine sarnaselt nende isikutega, kes panevad toime uue kuriteo enne, kui neil eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus täielikult ära kantud. 5. Apellatsioonimenetluse kulud. 21 Süüdistatava A.Jürgensi kaitsja adv. Kadi Sitska on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulutas ta maakohtu otsuse ja istungite protokollidega tutvumiseks 2,5 tundi ja apellatsiooni koostamiseks 2 tundi. Kokku kulus kaitsjal kaitsetoimingutele 4,5 tundi. Tehtud töö eest taotleb kaitsja 291,60 euro hüvitamist. Nimetatud summa tuleneb arvestusest 27 eurot pooltund e 243 eurot ja sellele lisandub käibemaks 48,60 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Süüdistatava M.Villardi kaitsja adv. Urmas Simon on esitanud kaks tasutaotlust. Esimeses taotleb ta õigusabi kulude hüvitamist kaitselausega nõupidamise, maakohtu otsusega tutvumise ja istungiprotokollidega tutvumise eest. Nende kaitsetoimingute peale on ta kulutanud 4,5 tundi. Tasutaotluses on ekslikult märgitud kannatanuga nõupidamine kaitsealusega nõupidamise asemel. Sellest eksitusest teatas kaitsja kohtunikule 6.12.2022 ning tal paluti see viga parandada ja täpsustada tegelikku kaitsetoimingut olenevalt menetluse liigist kas kirjalikus seisukohas või kohtuistungil taotlusena. Kaitsja esitaski oma selgituse ringkonnakohtule tähtaegselt esitatud kirjalikus seisukohas. Teises tasutaotluses taotleb kaitsja 2,5 h tehtud töö eest tasu hüvitamist. Jällegi on kordunud seesama viga, sest kasutaud on sama tasutaotluse põhja. Tegelikult kulus kaitsja 2,5 tundi nõupidamisele süüdistatavaga (kaitsja on eelnevalt selgitanud, et süüdistatav helistab talle pidevalt ja soovib rääkida maakohtu otsusest), prokuröri ja süüdistatava apellatsioonidega ning süüdistatava taotlustega tutvumisele, seisukoha koostamisele. Kokku palub kaitsja hüvitada kahe tasutaotluse alusel temale 378 eurot. Kohtukolleegium peab kaitsjate taotlusi põhjendatuteks. KrMS § 185 lg 1 ja lg 2 2.lause kohaselt jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; , § 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 3 ja lg 4 p 4 tühistab kohtukolleegium osaliselt Harju Maakohtu otsuse Argo Jürgensi ja Marko Villardi suhtes ja teeb tühisttaud osas uue otsuse. (allkirjastatud digitaalselt) 22 1. 23