Obsah (5)

§ 162§ 238§ 657§ 652§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 4. november 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-19-19111 Ko

) § 272 lg 2 mõttes. Viidatud kiri on hinnatav koos muude tõenditega

§-i 232 lg-te 1 ja 2 alusel. Viidatud e-kiri on lubatav dokumentaalne tõend. 3.11. Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamata jätmise ning vastuhagi rahuldamise tõttu

§ 162lg 1 kohaselt hageja kanda, kuid rahaliselt neid kindlaks ei määranud.

Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ning jätta vastuhagi rahuldamata. Jätta maakohtu ning ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. 4.
2. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõttes järgmised: 1) Hageja ei kohelnud kostjat ebaväärikalt. Hageja hinnangul ei saa kostja töölepingu ülesütlemise avalduse esitamise aega mõistlikuks pidada. Hageja väidetava kostja ebaväärika kohtlemise ning kostja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tegemise vahele jäi üle kahe kuu pikkune ajavahemik. Kostja kinnitas hageja lepingulise esindajaga peetud telefonivestluses mh, et
3. septembril 2019 toimunud sündmus ei olnud töölepingu ülesütlemise tegelikuks põhjuseks. Kuna kostja soovis töösuhet jätkata, ei saa hageja käitumist ebaväärikaks pidada. Hageja tõendas maakohtus, et ei kohelnud kostjat ebaväärikalt, mistõttu ei olnud kostjal õigust töölepingut TLS § 91 lg 2 p-i 1 alusel erakorraliselt üles öelda ning töölepingu erakorraline ülesütlemine on seetõttu TLS § 104 lg 1 mõttes tühine. 2)
4. novembri intsidendi osas tuleb arvestada seda, et kostja töötas hageja juures tegevjuhina ning tema ülesandeks oli juhtida, korraldada ning kontrollida hageja kohvikute igapäevast tegevust. Tööülesannetest tulenevalt kaasnes tegevjuhi 5 2-19-19111 ametikohaga suurem tööpinge ja vastutus. Hiljem selgus, et kostja on esitanud oma elulookirjelduses valeandmeid. Juba selle teadmise valguses tuleks apellatsioonkaebus TsÜS § 138 ja VÕS § 6 alusel rahuldada. Kui hageja oleks teadnud, et kostja esitatu ei vasta tõele, ei oleks pooled töölepingut sõlminud. Kostja ei täitnud tegevjuhi ametikohaga kaasnevaid kohustusi nõutaval määral ega talunud töökohaga kaasnevat (lisa)pinget. Tunnistajate Q ja Z ütlustest nähtub, et C võis olla küll teha etteheiteid, kuid need olid seotud tööülesannete täitmisega. Tunnistaja Z ütlustega on tõendatud, et C heitis kostjale ette töökohustuste täitmata jätmist, kuid ei rünnanud kostjat isiklikult ega kohelnud teda ebaväärikalt. Ebaväärikaks ei saa pidada töötajale töökohustuste täitmise meelde tuletamist. Hoiatuste eesmärk oli näidata kostjale olukorra tõsidust. Hageja seaduslik esindaja ei lõpetanud kostjaga töösuhet ka pärast esimese hoiatuse tegemist, kuigi oleks võinud selle teise hoiatuse tegemise asemel töölepingu erakorraliselt üles öelda TLS § 88 lg 1 p-i 3 alusel. 3) Maakohus tugines ebaväärika kohtlemise tuvastamisel kostja vastuse lisale
5. Viidatud tõend on saadud kuriteoga ning seega on tegemist lubamatu tõendiga

§ 238lg 3 p-i 1 mõttes.

Kostja lindistas vestlust, mille osapooleks ta ei olnud, ilma vestluse pooli sellest teavitamata. Seega on kostja tegevus hageja hinnangul eraviisiline jälitustegevus karistusseadustiku (KarS) § 137 mõttes. Viidatud tõend oleks tulnud jätta arvestamata ning toimiku juurde võtmata. 4) Maakohus leidis ekslikult, et hageja esindaja ähvardas kostjat rahalise nõudega ning kohustusega suhelda hageja advokaatidega. Rahalise nõude esitamine ning isiku esindajatega suhtlemine ei saa oma olemuselt olla ähvardamine. 5) Maakohus leidis ekslikult, et praeguses asjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse hüvitist TLS § 100 lg 4 kohaselt vähendada. Hageja maksis kostjale novembrikuus osaliselt väljateenitud töötasu. Samuti asus kostja pärast töölepingu ülesütlemist hagejale teadaolevalt tööle hageja konkurendi juures. Kuna kostjal oli võimalus tulu teenida, siis tegelikku kahju saamata jäänud töötasu näol kostjal ei tekkinud. TLS § 100 lg-s 4 sätestatu ei ole karistuslik hüvitis, mis võib anda töötajale võimaluse alusetult rikastuda. See oleks vastuolus hüvitise määramise üldpõhimõttega, milleks on tekkinud kahju hüvitamine. Seega on põhjendamatu mõista tööandjalt välja TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitis põhjusel, et töötaja ütles töölepingu tööandjapoolse lepingurikkumise tõttu erakorraliselt üles. Neid asjaolusid arvestades võis kostjal olla õigus nõuda hüvitist maksimaalselt ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Vastustaja seisukoht 5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

7.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.

1. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kostjal ei olnud õigust töölepingu ülesütlemisel tugineda
3. septembri 2019 sündmustele, sest ülesütlemisavalduse esitamise ajaks oli neist möödunud ebamõistlikult pikk aeg.
4. septembri 2019 koosolekul pahandas C kostjaga, kasutades retoorilist väljendit „kas sul on rohud võtmata“. Töölepingu ülesütlemisel tõi kostja 6 2-19-19111 välja viis juhtumit erinevatel kuupäevadel (09.09.2019, 20.10.2019, 04.11.2019, 11.11.2019, 12.11.2019), kus kostja enda hinnangul koges ebaväärikat kohtlemist, ähvardamist ja alandamist. Seega leidis töötaja, et tööandja ebaväärikas käitumine kujunes töötaja suhtes mõne kuu vältel. 9.
5. Kohtupraktikas on leitud, et pideva usaldamatuse ja vastumeelsuse õhkkonnas ei pruugi asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades olla mõistlik nõuda töötajalt lepingu edasist täitmist (Tallinna Ringkonnakohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18265, p 11). Kolleegium leiab analoogiliselt, et ka tööandja ebaväärikas käitumine TLS § 91 lg 2 p 1 mõttes võib kujuneda pikema aja jooksul. Sel juhul võib töötaja tugineda töölepingu ülesütlemisel pikema aja jooksul toimunud sündmustele kogumis. 9.
8. Praegusel juhul tugines töötaja viiele erinevale sündmusele nii kogumis kui eraldi. Et kostja esile toodud sündmused on hinnatavad kogumis, ei ole
9. septembri 2019 intsidendile tuginemine vastuolus TLS § 91 lg 4 tuleneva mõistliku aja nõudega. Samal põhjusel ei ole asjakohane hageja väide, et pärast
10. a septembris juhtunut andis kostja telefonivestluses mõista, et tema töölt lahkuda ei soovi. 9.
11. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et
12. a novembris ei ole kostjat ebaväärikalt koheldud. Samas ei eita hageja, et C kasutas töökoosolekul kostja ja teiste töötajate kohta väljendit „ajudeta 16-aastaste kokkutulek“ (tl 50). Kolleegium rõhutab, et C käitumist tuleb hinnata koos tema teiste tegude ja avaldustega. Kostja pöördus kahel korral (09.09.2019 ja 04.11.2019) e-kirjaga C poole ning avaldas, et hageja esindaja käitumine ei ole heade kommetega kooskõlas. Hageja esindaja ei näinud kummalgi korral oma käitumises probleemi, vaid põhjendas, et ebaviisaka käitumise on tinginud kostja. 9.
13. Nõudlikkus tööülesannete täitmise jälgimisel ei tähenda töötaja ebaväärikat kohtlemist, kuid võib olla ebaväärikas kohtlemine, kui seda tehakse alandaval viisil. Mõistetav on, et töökoosolekul võivad asjaosalised kogeda intensiivseid emotsioone ja nende väljendamisel minna üle piiri, kuid sel juhul vabandab iga mõistlik tööandja töötaja ees. Vaatamata kostja ekirjadele C kostja ees ei vabandanud, vaid õigustas oma käitumist üleolevalt.
14. Kolleegium ei võta menetluses vastu hageja uut faktiväidet, et „tagantjärele on apellandile teatavaks saanud, et vastustaja esitas töövestluses ning tema esitatud CV-s valeandmeid“.

§ 652

lg 3 p 2 järgi ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada mõjuval põhjusel. Hageja esitas selle väite apellatsioonkaebuses, kuid ei toonud kohtu ette ühtegi mõjuvat põhjust selle apellatsioonimenetluses esitamise kohta, mistõttu kolleegium esitatud väidet menetlusse ei luba. 11. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse etteheitega, et maakohus rajas otsuse KarS § 137 lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemisega saadud tõendile, kui hindas kostja esitatud vestluse helisalvestist (hagi vastuse lisa 8). 11.1.

§ 238

lg 3 p 1 lubab kohtul tagasi lükata tõendid, mis on saadud kuriteo või põhiõiguste õigusvastase rikkumise tulemusena. See annab kohtule võimaluse kaitsta õiguskorda kui tervikut ja vähendab menetlusosaliste motivatsiooni tõendite hankimisel seadusest üle astuda. Samas, isegi kui tõend saadi kuriteoga, on kohtul siiski võimalus tõend vastu võtta. 11.

1. Kohtupraktikas on selgitatud, et eraelulise vestluse lindistuse kui tõendi lubatavuse kontrollimisel ei ole asjakohaseks kriminaalmenetluse seadustiku
2. peatüki
3. jao sätteid, mis reguleerivad tõendite kogumist jälitustoiminguga. Jälitustoimingute tegemine on osa jälitustegevusest. Üldistavalt võib öelda, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka 7 2-19-19111 kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses. Põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõigust edastatavate sõnumite saladusele kaitseb ka KarS §
4. Nimelt võib KarS viidatud paragrahvis sätestatud süüteo subjektiks olla vaid isik, kes ei olnud sõnumi adressaat või adressant. See tähendab, et seadusandja ei ole seni soovinud kehtestada isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-09, p 10). 11.
7. Praegusel juhul ei luba hageja esile toodud asjaolud järeldada, et kostja korraldas salvestise tegemise ilma ise juures viibimata ja seejuures eesmärgiga koguda C kohta kompromiteerivaid tõendeid. Salvestisest endast seda järeldada ei saa ning hageja ei ole esitanud muid asjaolusid, mis sellele viitaksid.
8. Kolleegium ei võta menetluses vastu hageja uut faktiväidet, et kostja asus vahetult pärast töösuhte lõppu tööle hageja konkurendi OÜ Levier juures.

§ 652

lg 3 p 2 järgi ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada mõjuval põhjusel. Hageja esitas selle väite apellatsioonkaebuses, kuid ei toonud kohtu ette ühtegi mõjuvat põhjust selle apellatsioonimenetluses esitamise kohta, mistõttu kolleegium esitatud väidet menetlusse ei luba. 12.

1. Kolleegium märgib samas, et TLS § 100 lg 4 mõtte kohaselt ei vähendata töötajale välja mõistetavat hüvitist seetõttu, et töötaja asub pärast töösuhte lõppu tööle teise tööandja juurde. TLS § 100 lg 4 eesmärk on eelkõige kompenseerida töötaja suhtes aset leidnud ebaõiglust. Üksnes TLS § 100 lg 3 alusel hüvitise määramisel saab arvestada töötaja taastunud sissetulekut (vt selle kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12015, p 12). 12.
4. Hüvitise määramine TLS § 100 lg 4 järgi on maakohtu diskretsiooniotsus. Maakohus on hüvitise määramisega seotud asjaolusid põhjalikult analüüsinud ega ole diskretsiooni teostamisel milleski eksinud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 13.

§ 162lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

(allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 8