← Eesti

3-12-2486/130

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 30 lg 5 ega PlanS v.r § 30 ei näinud ette kohest õiglase tasu maksmist. Seadus sidus tasu maksmise võõrandamistehinguga. Viivisintresside puhul tuleb kaebajal tõendada, et vastustaja on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud ning viivitus rikub kaebaja õigusi (Riigikohtu otsus nr 3-17-98/49, p 30). Kinnisasja hooldamine on omaniku ülesanne. Selleks kantud kulude hüvitamine oleks põhjendatud, kui omandi üleandmine oleks viibinud vastustaja tõttu.

  1. Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas
  2. juuli
  3. a määrusega asjas nr 56002/19 OÜ Parem Kallas kaebuse vastuvõetamatuks. Ebamõistliku menetlusaja (inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 väidetav rikkumine) ja menetluse kestuse eest nõutava hüvitise (viivised ja inflatsioonikahju) aspektist viitas kohus riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmisele. Maa sundvõõrandamise eest määratud hüvitisesummat käsitleva kaebuse (EIÕK
  4. protokolli art 1 väidetav rikkumine) luges kohus selgelt põhjendamatuks, sest kaebaja ei ole ise astunud samme hüvitise saamiseks.
  5. OÜ Parem Kallas ja Pärnu linn sõlmisid
  6. oktoobril 2022 lepingu vaidlusaluse kinnistu müügiks ja omandiõiguse üleandmiseks linnale 30 000 euro eest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. OÜ Parem Kallas kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Pärnu linna kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Halduskohtu otsus jääb jõusse, kuid muuta tuleb selle põhjendusi (HKMS § 230 lg 5 p-d 4 ja 6). Halduskohtule esitatud kaebus jääb tervikuna rahuldamata.
  8. OÜ Parem Kallas on selles kohtuasjas esitanud Pärnu linna vastu nõuded Pärnus Rääma tn 19c asuva kinnistu omandamisega viivitamisest tingitud kahju hüvitamiseks. Ei vaielda selle üle, et Pärnu linn pidi Rääma tn 19 territooriumi detailplaneeringu kehtestamise tõttu (
  9. juuni
  10. a otsus) omandama planeeritaval alal moodustatud Rääma tn 19c kinnistu 30 000 euro eest. Kassatsiooniastmes käib vaidlus nii selle üle, kas ja millise ajavahemiku vältel on linn 6

(17)3-12-2486 omandamisnõude lahendamisega õigusvastaselt viivitanud, kui ka selle üle, kas ja millises ulatuses tuleks kaebajale hüvitada viivitusest tingitud kahju.
  1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selgitustega, et halduskohus toimetas
  2. oktoobril 2019 kaebajale kätte määruse, millega lõpetati menetlus kinnistu väärtuse hüvitamiseks 92 427 euro 49 sendi ulatuses kaebusest loobumise tõttu ja maamaksu 470 euro 48 sendi hüvitamiseks koos viivisega 5 eurot 98 senti, sest vastustaja täitis nõude, ning ei antud luba kaebuse muutmiseks. Kaebaja ei ole sisulisi vastuväiteid ringkonnakohtu seisukohtadele esitanud ja kolleegium ei näe vajadust ringkonnakohtu vastavaid põhjendusi korrata (HKMS § 231 lg 6).
  3. Kassatsiooniastmes nõuab kaebaja kahju hüvitamist järgmiselt: – inflatsioonikahju, st kinnistu omandamisega viivitamisest tingitud kahju (kinnistu alates aastast 2001 tõusnud hinna ja vastustaja määratud hinna vahe) 17 027 eurot 27 senti. Sellest mõistis ringkonnakohus välja 16 965 eurot ning seda vaidlustab oma kassatsioonkaebuses Pärnu linn. OÜ Parem Kallas palub enda kassatsioonkaebuses mõista selle kahju hüvitamiseks täiendavalt välja 62 eurot 27 senti; – saamata intressid kinnistu müügihinnalt (30 000 euro edasisest investeerimata jäämisest tingitud kahju) 40 145 eurot 18 senti (alternatiivselt 15 423 eurot 94 senti); – viivis 46 972 eurot 81 senti ajavahemikul
  4. augustist 2001 kuni
  5. augustini 2019 õigusvastaselt tasumata jäetud kinnistu väärtuselt 30 000 eurot; – kinnistu hoolduskulud, st lumekoristuse kulud 1320 eurot 88 senti koos viivisega 145 eurot 91 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates
  6. jaanuarist 2021 kuni põhinõude täitmiseni ning viivis 57 eurot 9 senti varem, kohtumenetluse ajal rahuldatud hoolduskulude põhinõudelt 4493 eurot 29 senti; – viivis 1516 eurot 36 senti algselt inflatsioonikahju põhinõudelt 13 726 eurot 96 senti ajavahemiku
  7. augustil 2019 kuni
  8. jaanuar 2021 eest ning sealt alates VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses kuni nõude täitmiseni.
  9. Kolleegiumi hinnangul ei toonud Rääma tn 19 territooriumi planeeringu kehtestamine
  10. aastal kaasa maaomaniku vara sundvõõrandamist (I) ning omanikule hüvitise maksmine ei olnud praegusel juhul nõutav põhiseadusest (PS) tulenevalt (II). Sellele vaatamata tekkis omanikul

§ 30

lg 5 alusel õigus nõuda, et linn omandaks Rääma tn 19 kinnistu transpordimaa osa (III). Vastustaja viivitas kinnistu omandamisega aastatel 2006 kuni 2012 (IV). Kaebajal tekkis viivituse tulemusena aastatel 2006–2012 kahju inflatsiooniga kaasnevalt. See jääb aga hüvitamata, sest omandamismenetlus oli raskendatud objektiivsete asjaolude tõttu ning asjaolusid kogumis arvestades tooks hüvitise lisamine kinnistu omandamise tasule kaasa kaebaja põhjendamatu rikastumise (V). Rahuldamata jäävad ka muud kahjunõuded (VI). Menetluskulud jäävad kaebaja kanda (VII). I

  1. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et Rääma tn 19 territooriumi detailplaneering tõi kaasa vaidlusaluse kinnistu sundvõõrandamise.
  2. Omandipõhiõiguse riived jagunevad sõltuvalt intensiivsusest omandi nõusolekuta võõrandamiseks (PS § 32 lg 1 teine lause) ja muudeks omandiõiguse kitsendusteks (PS § 32 lg 2 teine lause). PS § 32 lg 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. EIÕK
  3. protokolli art 1 lg 1 teise lause kohaselt ei või kelleltki võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Sundvõõrandamisega võib olla tegemist juhul, kui kinnisasjale kehtestatud piirangud jätavad omaniku 7

(17)3-12-2486 täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest. Hüvitis sundvõõrandamise eest peab olema kohene ja õiglane, mis üldjuhul tähendab asja hariliku väärtuse ehk turuväärtuse täielikku hüvitamist (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-2-1-59-04, p-d 18 ja 22; halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-19-12, p 9; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-22-5/16, p 50).
  1. Ka muude omandiõiguse piirangute (omandikitsendused) põhiseaduspärasuse tagamiseks võib olla vajalik maksta hüvitist, kui muul viisil ei ole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel. Hüvitise maksmise vajadus võib tekkida olukorras, kus üldistes huvides on vajalik piirata üksikisiku omandipõhiõigust rohkem, kui see oleks konkreetse, piirangute „ohvriks“ sattunud üksikisiku huve arvestades proportsionaalne. Üks või mõni juhuslik isik ei peaks üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes sarnaselt kasutavad üldistes huvides olevaid vahendeid ja ressursse (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p-d 61 ja 63; otsus nr 5-22-5/16, p 51). Põhiseadus ei nõua, et sundvõõrandamise künnist mitteületavate omandikitsenduste hüvitamine peaks tingimata olema täielik ja kohene. Hüvitis tuleb määrata üldist talumiskohustust ületavas osas, kui hüvitiseta poleks riive mõõdukas (vrd otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 61; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-245/91, p-d 18, 24 ja 26). Hüvitist tuleb maksta mõistliku aja jooksul selliselt, et hüvitis saaks täita oma funktsiooni huvide tasakaalustamisel. PS §-st 32 tuleneva hüvitise saamise õiguse tekkimiseks peab omandikitsendus olema tekitatud sõltumata omaniku tahtest ja tegevusest (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-21-3/11, p 40; vrd EIK suurkoja otsus asjas Depalle vs. Prantsusmaa, nr 34044/02, p 91).
  2. Kaebaja omandamisnõude aluseks

v.r § 30 lg 5 järgi oli praegusel juhul detailplaneeringust tulenenud omandikitsendus, mis seisnes selles, et omanik jäi õiguslikult ilma senisest võimalusest kasutada oma maatükki (Rääma tn 19) tootmismaana (otsus asjas nr 3-3-1-19-12, p 14). Tootmine oli maatükil faktiliselt küll lõpetatud juba varem. Muuhulgas nägi Pärnu linna arengukava aastateks 1999–2005 ette jõe kallaste elamumaaks muutmise (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-37-04, p 9). Detailplaneeringuga lõpetati senine sihtotstarve aga konkreetselt, lõplikult ja siduvalt.

  1. Kuna A. Sorokin ja hiljem kaebaja jäid ka pärast detailplaneeringu kehtestamist algselt Rääma tn 19 ja hiljem Rääma tn 19c maatükkide omanikeks, ei toonud detailplaneering kaasa sundvõõrandamist formaalses mõttes.
  2. Faktilise sundvõõrandamisega on tegemist, kui vaatamata omandiõiguse formaalsele säilimisele asetatakse omanik avaliku võimu meetmest tingitud intensiivse riive tõttu tema enda tahte vastaselt uude olukorda, kus tal pole oma vara suhtes enam võimalik omaniku õigusi mõistlikul viisil enda huvides teostada. Seejuures tuleb arvestada käsutus- ja kasutusõiguse piirangute ulatust, kinnistu väärtuse vähenemise määra, omaniku positsiooni kitsendamise ulatust, vara käsutamise faktilist raskendamist ning omandi kaotuse tagasipööramatust (vrd otsus nr 5-21-3/11, p-d 33 ja 40; EIK otsused asjades Pannon Plakát vs. Ungari, nr 39859/14, p 45, ja Papamichalopoulos jt vs. Kreeka, nr 14556/89, p-d 43–45).
  3. Omandiõiguse riive ruumilise intensiivsuse hindamisel tuleb arvestada endist,
  4. a detailplaneeringu kehtestamise ajal eksisteerinud Rääma tn 19 kinnistut tervikuna (otsus asjas nr 3-3-1-19-12, p 13). Transpordimaana määrati avalikku kasutusse vaid 15% algsest kinnistust. Ülejäänud maale määrati piirkonnas perspektiivitu tootmismaa sihtotstarbe asemel omaniku taotletud elamumaa sihtotstarve koos muude ehitusõiguse tingimustega elamute ehitamiseks (vt

§ 9lg 4). 8

(17)3-12-2486 22.
  1. See lahendus ei takistanud Rääma tn 19 käsutamist, mida kinnitab muuhulgas kinnistu üleandmine kaebaja osakapitali mitterahalise sissemaksena. Lisaks pole vaidlust, et kaebaja on hiljem käsutanud ka Rääma tn 19c kinnistut, lubades seada sellele isikliku kasutusõiguse kaugküttetorustiku ehitamiseks, omandamiseks ja majandamiseks Gren Eesti AS kasuks. 22.
  2. Detailplaneeringu lahendus võimaldas Rääma tn 19 kinnistu selgelt ülekaalukat osa jätkuvalt kasutada puhtalt omaniku (äri)huvides. Kinnistu jagamine ja seeläbi avalikku kasutusse määratud osa eraldamine ei suurendanud piirangu intensiivsust (vrd otsus nr 5-21-3/11, p 35). 22.
  3. Detailplaneering ei ole seni piiranud omaniku valdust kui faktilist võimu Rääma tn 19 kinnistu suhtes. Planeering ei nõudnud, et omanik oleks pidanud kinnistule kohe tagama avalikkuse juurdepääsu. Avalik kasutus oli ette nähtud alles seoses tänava laiendusega, mille elluviimist pole poolte kinnitusel siiani reaalselt, st füüsilises ruumis alustatud. Käesolevat juhtumit pole seetõttu põhjust kõrvutada kaebaja osutatud EIK asjadega Di Pietro vs. Itaalia, nr 73575/01, ja Milazzo vs. Itaalia, nr 77156/01, kus omanikud jäid avaliku võimu ehitustööde tegeliku elluviimise tulemusena ilma nii maa käsutamise kui ka valdamise võimalusest.
  4. Kirjeldatud asjaolud ei võimalda kaugeltki teha järeldust, et
  5. a detailplaneeringu tõttu jäi omanik täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest Rääma tn 19 kinnistu suhtes.
  6. Omandiõiguse riiveks, aga mitte sundvõõrandamiseks, on EIK praktikas loetud nt senise kaevandamisõiguse kaotus (otsus asjas Werra Naturstein vs. Saksamaa, nr 32377/12, p-d 25, 37 ja 40), samuti reklaamtahvlite kasutamise ja väljarentimise võimaluse kaotus olukorras, kus tuli lõpetada või muuta klientidega sõlmitud lepinguid, kus ka muul viisil polnud võimalik tagasi teenida vara soetamiseks tehtud investeeringuid ning kus ettevõtja kaotas turul tegutsemise ja tulu teenimise võimaluse (otsus asjas Pannon Plakát, p 43 jj). Kaebaja omandiõiguse riive oli nende näidetega võrreldes oluliselt leebem.
  7. Rääma tn 19 maatükk ja sellel paiknenud tootmishooned polnud toimiv ettevõte (vrd EIK otsus asjas Sakskoburggotski ja Chrobok vs. Bulgaaria, nr 38948/10, p 255). A. Sorokinil polnud planeeringu kehtestamise hetkel soovi võtta maad taas kasutusse tootmiseks (vrd naaberkrundi, Rääma tn 17 kohta Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-37-04). Seetõttu pole praegune juhtum võrdväärne ka nt olukorraga, kus uus maantee ehitatakse läbi tegutseva karjääri, mille tegevust on ettevõtja plaaninud veel pikalt jätkata (vrd EIK otsus asjas Werra Naturstein, p 49). II
  8. Detailplaneeringust tulenenud omandikitsenduse hüvitamine ei olnud praegusel juhul iseenesest nõutav PS §-st 32 ega EIÕK
  9. protokolli art-st 1 tulenevalt (õigusvastase viivitusega tekitatud kahju hüvitamise kohta vt allpool IV osa, sh p-d 47 ja 48).
  10. Kahtlemata seadis
  11. aastal kehtestatud detailplaneeringuga määratud ehitusõigus kitsendused omandiõiguse vabaks teostamiseks. Poleks aga mõeldav, et omanik võib kinnisasja kasutada ilma igasuguste piiranguteta. See poleks kooskõlas PS § 32 lg 2 kolmanda lausega, mille järgi omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Üldisi huve kaitsvad kitsendused tuleb kehtestada seadusega, sh seaduse alusel (PS § 32 lg 2 teine lause), kuid kui need jäävad üldise talumiskohustuse raamidesse, ei tule neid hüvitada. 9
(17)3-12-2486
  1. Talumiskohustuse raamidesse jäävad üldjuhul piirangud, mis lasusid kinnistul juba selle omandamisel. Põhiseadusest ei tulene kohustust hüvitada omanikule enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid (otsus nr 5-21-3/11, p 34; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-812/61, p 13). Omandajal tuleb endal arvestada, kas tal tasub kanda maa soetamiseks vajalikke kulusid vaatamata maale juba seatud piirangutele, sh planeeringutega kehtestatud kasutusrežiimile. Kasuprognoosiga kaasnev ebamäärasus on maa omandaja elu- või äririsk (otsus nr 3-16-812/61, p 18), välja arvatud olukorrad, kus avaliku võimu kandja on enne investeeringu tegemist andnud õiguslikult siduvaid lubadusi piirangute leevendamiseks tulevikus.
  2. Kuna Rääma tn 19 kinnistu varasem sihtotstarve (tootmismaa) ei võimaldanud maad kasutada elamuehituseks, ei tekkinud omanikul õigust nõuda hüvitist selle eest, et detailplaneeringuga ei määratud elamumaaks kogu Rääma tn 19 krunti. Investeeringuid, sh lagunenud tootmishoonete ostmist ja nende juurde maa erastamist kavandades ei saanud A. Sorokin ega kaebaja eeldada, et neil õnnestub kogu krundile ehitada elamud. Omanik ei saa dikteerida uut planeeringulahendust, sh nõuda kinnistule meelepärase, maksimaalselt kasuliku sihtotstarbe määramist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1310/52, p 29). Omanik saab nõuda enda huvide, sh äriplaanide õiglast kaalumist. Siduvat lubadust täiemahulisele elamumaale ei tulenenud ka Pärnu linna arengukavast aastateks 1999–2005, arvestades selle üldistusastet ja strateegilise dokumendi iseloomu.
  3. Kaebaja on kinnistu omandamise menetluses olnud läbivalt positsioonil, et elamumaa sihtotstarve oli praegusel juhul tema jaoks soodsam kui tootmismaa sihtotstarve. Arvestades kaebaja enda soovi planeeringu algatamiseks ning linna arengukava tootmise lõpetamise kohta piirkonnas, tuleb lähtuda eeldusest, et Rääma tn 19 kinnistul kui tervikul säilis detailplaneeringu tulemusena vähemalt senine turuväärtus, kuigi on tõenäoline, et tänu elamumaa sihtotstarbe määramisele 85% ulatuses kinnistu väärtus suurenes ning kaebajal oli võimalik teenida arendusprojektist kasumit.
  4. Kuna selgelt ülekaalukas osas vastas detailplaneering omaniku erahuvidele, olid avalikud ja erahuvid
  5. a detailplaneeringus piisavalt tasakaalustatud ka ilma hüvitise maksmiseta. III
  6. Eeltoodule vaatamata tekkis A. Sorokinil õigus nõuda, et linn omandaks Rääma tn 19 transpordimaa osa

§ 30lg 5 alusel tulevikus, hiljemalt tänava laiendustööde käivitumisel.

33.

§ 30

lg 5 sätestas: „Kohalik omavalitsus on kohustatud kinnisasja omaniku nõudel võõrandama kinnisasja kohese ja õiglase tasu eest, kui kehtestatud detailplaneeringu või üldplaneeringuga: 1) nähakse ette kinnisasja kasutamine avalikul otstarbel; 2) piiratakse oluliselt kinnisasja senist kasutamist või muudetakse senine kasutamine võimatuks.“ Samasuguse kohustuse sätestas 1. jaanuaril 2003 jõustunud PlanS v.r § 30. 34. Praegusel juhul olid täidetud nii

§ 30lg 5 p 1 kui ka p 2 teise alternatiivi eeldused.

Perspektiivis nägi planeering ette avaliku kasutuse tänavalaienduse näol (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-04-249, p 10) ning alates planeeringu jõustumisest asendati senine kasutusotstarve vastavas osas transpordimaaga (otsus asjas nr 3-3-1-19-12, p 12). Linn möönis planeerimismenetluse käigus ka põhimõtteliselt kinnistu omandamise kohustust, paludes toonasel omanikul kinnitada, et väljaostmist ei nõuta enne reaalset tänava laiendust. Selle kinnituse omanik andis, kuid ühtlasi jõuti kokkuleppele ja loodi õigustatud ootus, et tänava tegelikul laiendamisel saab kaebaja kinnistu ostuhinna näol hüvitise (vt allpool ka p 43). Nendel küsimustel ei ole tarvidust põhjalikumalt peatuda, 10

(17)3-12-2486 sest 2006. aastal kohustas Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-04-249 linna kinnistut PlanS v.r §-st 30 lähtudes omandama.

§ 30

lg 5 alusel toimunud omandamismenetluses makstud tasu pidi olema kohene ja õiglane. Õiglane oli üldjuhul tasu, mis vastas kinnisasja harilikule väärtusele, milleks on kohalik keskmine müügihind ehk turuhind piirangut sisaldava planeeringu kehtestamise ajal (otsus asjas nr 3-3-1-19-12, p 10). Praegusel juhul on lõplikult õigusjõus haldusakt – vastustaja

  1. juuni
  2. a korraldus –, millega määrati ostuhinnaks 30 000 eurot, lähtudes tootmismaa turuhinnast
  3. a seisuga ja arvestades „elamumaa perspektiivi“ (haldusasi nr 3-17-1548).
  4. Kaebaja leiab, et talle tekitati mitmesugusel moel kahju sellega, et linn ei ostnud kinnistut välja kohe. Kolleegium märgib, et õigus nõuda

§ 30

lg-s 5 sätestatud omandamisnõude hilinenud täitmisega tekitatud kahju hüvitamist on põhimõtteliselt hõlmatud nii PS §-ga 25, RVastS § 7 lg-ga 1 kui ka EIÕK

  1. protokolli art-ga
  2. Hüvitamine eeldab esmajoones õigusvastase ja kaebaja õigusi rikkunud viivituse, tekkinud kahju ning viivituse ja kahju vahelise põhjusliku seose kindlakstegemist. IV
  3. Kolleegiumi hinnangul ei ole linn Rääma tn 19c kinnistu omandamise otsuse tegemise ega tasu maksmisega õigusvastaselt viivitanud. Küll aga määras linnavalitsus
  4. mai
  5. a korralduses kinnistule liiga madala hinna, mis tõi kaasa viivituse õiglase hinna pakkumisel aastatel 2006 kuni
  6. 37.

§ 30

lg 5 ei nõudnud, et kinnistu eest oleks tasu tulnud maksta kohe pärast planeeringu kehtestamist. Tasu maksmise eelduseks olid lisaks planeeringule ka omandamisnõude esitamine ja kinnistu omandamine. Kui nõuet ei esitatud või kui nõue küll esitati, ent omanik ei teinud omalt poolt omandi üleandmiseks vajalikku, ei tekkinud omavalitsusüksusel kohustust tasu maksta. 38.

§ 30lg 5 ega Plan

S v.r § 30 ei reguleerinud ka küsimust, millise aja jooksul tuli kohalikul omavalitsusüksusel pärast planeeringu kehtestamist ja nõude esitamist otsustada kinnisasja omandamine (nõnda juba Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-04-249, p 7). Seaduse mõtte kohaselt ei tohtinud omandamine siiski venida ebamõistlikult pikaks nõude esitamisest arvates.

  1. Kolleegium pole käesoleva kaebuse aluseks olevat viivitust varem õigusvastaseks tunnistanud, vaid on leidnud tingimuslikult, et kui Pärnu Linnavalitsus on omandamisnõude menetlemisega õigusvastaselt viivitanud ning OÜ-l Parem Kallas on seetõttu tekkinud kahju, on tegemist eraldiseisva toiminguga ning võimaliku kahju hüvitamise küsimust ei saa lahendada vaidluses kinnistu omandamise õiglase tasu üle (otsus asjas nr 3-3-1-19-12, p 14). Õigusvastast viivitust pole tuvastatud ka Tallinna Ringkonnakohtu otsusega asjas nr 3-04-249, nagu väidab kaebaja. Ringkonnakohus rahuldas toona kaebuse, lähtudes „efektiivse õiguskaitse põhimõttest“ ning arvestades asjaolusid, et linnavalitsus polnud taotlust seni lahendanud ja kavatses keelduda taotluse rahuldamisest esitatud kujul (p 7). Menetluse senise kestuse õiguspärasusele kohus hinnangut ei andnud.
  2. Käesolevas asjas lugesid kohtud õigusvastaseks vastustaja viivituse
  3. jaanuarist 2003 kuni
  4. juunini
  5. Kolleegium sellega ei nõustu. Kohtute järeldus ei arvesta omaniku A. Sorokini planeerimismenetluses antud lubadust, et kinnistu omandamist ei nõuta enne tänava reaalset laiendamist. Lisaks sellele takistas kiirema omandamisotsuseni jõudmist kinnistu väärtuse hindamise objektiivne keerukus. 11

(17)3-12-2486 41.

§ 30lg 5 nägi omandamise kohustuse ette vaid dispositiivselt – omaniku nõudel.

Omanik võis üldse nõude esitamisest loobuda või lükata omandamise taotlemise edasi tulevikku. Omanik võis siduda omandamise nõude ka tulevikus täidetava tingimusega. Planeerimismenetluse ajal tehtud tahteavaldust omandamise nõudest loobumiseks või selle sidumiseks tulevikus saabuva sündmusega pidi omavalitsusüksus saama planeeringu kaalumisel mõistlikult arvestada. Omavalitsusüksusel poleks detailplaneeringu elluviimise mõjusid ja kulusid võimalik kaaluda, kui omanik saaks pärast planeeringu kehtestamist oma kinnitusest meelevaldselt loobuda või sellest vabaneda, andes kinnistu üle teisele isikule. Niisugune vabatahtlik ühepoolne tahteavaldus ei kahjusta omanikku ega erine olemuselt praeguse aja praktikas levinud lepingutest, millega reguleeritakse planeerimismenetluse raames avalikult kasutatava, nt tänavate alla jääva maa üleandmist (alates

  1. juulist 2015 kehtiva PlanS § 131 lg 5 p 4). Varasemat omandamise edasilükkamisega nõustumist on asjakohane arvestada, kui hinnatakse, kas kinnisasja omandamine on toimunud mõistliku aja jooksul nõude esitamisest arvates.
  2. Nõustuda ei saa halduskohtuga, et A. Sorokini kinnitust ei saa arvesse võtta kaebaja esitatud omandamisnõude lahendamiseks kulunud aja hindamisel. Tuleb silmas pidada, et detailplaneeringu kehtestamise hetkel,
  3. aastal ei olnud kaebaja veel kinnistu omanik, mistõttu sellega kehtestatud omandikitsendused ei saanud tema õigustesse puutuda ega talle siis ega hiljem vahetult omandamisnõuet tekitada. Kogu kaebaja positsioon

§ 30lg-le 5 tuginemisel on sõltuv talle kinnistu üleandmisest 8.

mail 2002.

§ 30

lg-s 5 sätestatud omandamisnõue ja selle edasilükkamine olid lahutamatult seotud kinnistuga, mitte omaniku isikuga. Vastasel korral oleks omandamisnõue pidanud kinnistu üleandmisel jääma A. Sorokinile või üldse lõppema (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 1). Kolleegium on siiski selgitanud, et omandamisnõue läks kaebajale üle analoogselt HKMS § 30 lg-ga 1 (st eriõigusjärgluse korras) täies ulatuses koos kinnistuga (otsus asjas nr 3-3-1-19-12, p 11). Täies ulatuses üleandmine tähendas õiguse üleandmist samas mahus, kui A. Sorokinil endal oli. 43. Pooled kinnitasid Riigikohtu istungil, et ehitustöid Rääma tänava laienduseks pole siiani reaalselt alustatud. Laienduse reaalseks alustamiseks ei saa pidada ainuüksi õiguslikke ettevalmistusi, nt planeeringu kehtestamist ega kinnistu sihtotstarbe muutmist. Samas pole usutav, et A. Sorokin ja linn pidasid kinnituse andmisel silmas, et tänavalaienduse küsimus jääb õhku aastakümneteks nõnda, et omanik ei saa seda kasutada ei enda arendustegevuses ega ka võõrandada linnale. Tänavalaiendus oli ette nähtud detailplaneeringus ning

§ 9lg 1 kohaselt oli detailplaneering lähiaastate ehitustegevuse aluseks.

Seega võisid A. Sorokin ja hiljem kaebaja lähtuda eeldusest, et neil avaneb võimalus omandamisnõue esitada lähiaastatel pärast detailplaneeringu kehtestamist. Määratlemata õigusmõiste „lähiaastad“ oli planeeringute regulaarset ümbervaatamist (

§ 29

lg 4) arvestades paindlikult ja ligikaudselt seotud kohalike valimiste tsükliga (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p-d 18–23). Eelnevat arvestades ei olnud mõistlik aeg kinnistu omandamise otsustamiseks möödunud veel

  1. aastal, küll aga
  2. aastal, mil ringkonnakohus kohustas linna kinnistut omandama.
  3. Ringkonnakohus tegi asjas nr 3-04-249 linnale ettekirjutuse teha otsus kaebaja omandamisnõude kohta kahe kuu jooksul. Ringkonnakohtu otsus jõustus
  4. aprillil 2006 ja linn otsustas omandamise
  5. mail
  6. Seega täitis linn kohtuotsuse tähtaegselt. Asjaolu, et hilisemas kohtuvaidluses ilmnes, 12

(17)3-12-2486 et ostuhind (105 000 krooni) oleks omandamisotsuses tulnud määrata suuremana, ei tähenda, et toonane kohtuotsus jäi õigel ajal täitmata ja omandamine otsustamata. Juhtnööre, millest lähtudes ostuhind hiljem õigusvastaseks tunnistati, ringkonnakohus
  1. aastal ei andnud. Sellegipoolest ei saa viivituse hindamisel mööda vaadata faktist, et
  2. mai
  3. a korraldus oli õigusvastane ja tühistati ostuhinna osas.
  4. Eelnevaga kaasnenud,
  5. mail 2006 alanud viivitus õiglase hinna pakkumisel lõppes
  6. juulil 2012, mil linn teatas kaebajale, et on valmis kinnistu ostma 37 068 euro 77 sendi eest. Seega oli kaebajal võimalik pakkumine vastu võtta ja kinnistu võõrandada. Selleks ajaks olid kohtud, sh Riigikohus ostuhinna määramise lähtealuseid selgitanud. Kaebaja pidi leppima sellega, et kinnistu hind määratakse talle ebasoodsama tootmismaa kasutusotstarbe alusel ning lähtudes
  7. aasta hinnatasemest, st vahepealset kinnisvarahindade tõusu arvestamata.
  8. Oluline on tähele panna, et kaebaja osakapitali sissemakse tegemisel
  9. aastal hinnati kogu Rääma tn 19 kinnistu väärtuseks 500 000 krooni (31 955 eurot). Äriseadustiku § 143 lg-te 2 ja 3 järgi tuli mitterahalise sissemakse hindamisel aluseks võtta asja harilik väärtus ning seda pidi praegusel juhul hindama audiitor. Mitterahalise sissemakse tegemise hetkeks
  10. aastal oli Rääma tn 19 kasutusotstarbeks 85% ulatuses juba määratud elamumaa. Mõistlik polnud kaebaja lootus, et 15% sellest kinnistust oleks
  11. aastal olnud tootmismaana rohkem väärt kui kinnistu tervikuna
  12. aastal. Isegi kui kaebajal oli soov jätkata neis tingimustes vaidlust hinna üle, oleks ta saanud minna kinnistu võõrandamisega lõpuni, võtta vastu linna pakutud ostuhinna ja taotleda kohtulikku kontrolli üksnes vaieldava hinnavahe osas (vrd EIK otsus asjas Parem Kallas vs. Eesti, nr 56002/19, p 20). HKMS § 37 lg 2 p 1 järgi võib isik vaidlustada omandikitsenduse eest ostuhinna näol makstava hüvitise suuruse ka eraldi, ilma et samal ajal tuleks vaidlustada või lükata edasi omandamine tervikuna. Kaebaja enda valik katkestas põhjusliku seose vastustaja edasise tegevuse ja hiljem tekkinud kahju vahel.
  13. Mõistlikku kahtlust ei saa olla selles, et

§ 30

lg 5 tekitab omanikule subjektiivse õiguse, kui selles sätestatud eeldused on täidetud. Kohaliku omavalitsusüksuse ebamõistlik viivitus kinnistu omandamisel rikub seega

§ 30

lg-st 5 tulenevat õigust.

§ 30

lg 5 alusel tekkinud omandamisnõue kui isiku varaliselt hinnatav õigus avaliku võimu kandja vastu kuulub ühtlasi PS § 32 kaitsealasse (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-2-1-143-03, p 18; otsus nr 5-20-3/43, p-d 66 ja 68). Põhjendamatu viivitus selle nõude rahuldamisel rikub niisiis omandipõhiõigust.

  1. EIK praktika kohaselt võib ka puhtalt riigisisese õigusega ettenähtud tasu maksmisega viivitamine rikkuda EIÕK
  2. protokolli art-t 1, kui avaliku võimu asutused on isikule loonud piisavalt konkreetse õigustatud ootuse tasu saamiseks, ent tasu maksmisega viivitatakse ebamõistlikult (EIK otsused asjades Parem Kallas vs. Eesti, nr 56002/19, p 18; Kutlu vs. Türgi, nr 51861/11, p-d 55–58). Riigisisese seaduse alusel makstav hüvitis poleks adekvaatne, kui maksmisel ei arvestataks asjaolusid, mis võivad hüvitise väärtust vähendada, nt 24 või koguni 42 aastat kestnud põhjendamatu viivitus (EIK otsused asjades Frendo Randon vs. Malta, nr 2226/10, p 55; Almeida Garrett, Mascarenhas Falcão jt vs. Portugal, nr 29813/96, p 54).
  3. Enne
  4. a kohtuotsust vastustaja tegevus kaebaja omandiõigust ei riivanud, arvestades, et varasem omanik oli andnud lubaduse nõude esitamise edasilükkamiseks ning lubaduses sisalduv tingimus ei olnud veel saabunud. Õigust nõuda kinnistu omandamist tunnustati Tallinna Ringkonnakohtu
  5. a otsusega ning edasine, kuni
  6. aastani kestnud viivitus riivas kaebaja omandipõhiõigust. 13

(17)3-12-2486 V
  1. Kaebaja nõuab vaidlusaluse viivituse eest esmalt nn inflatsioonikahju hüvitamist, mis seisneb
  2. a hindadest lähtudes määratud, kuid alles
  3. aastal makstud ostuhinna jäämises alla vara väärtust (täpsustatult 17 027 eurot 27 senti). Sellest on ringkonnakohus välja mõistnud 16 965 eurot, mida vaidlustab kassatsioonkaebuses linn. Kaebaja leiab, et ringkonnakohtu väljamõistetud hüvitis oleks pidanud olema 62 euro 27 sendi võrra suurem.
  4. Esmalt selgitab kolleegium veelkord, et kaebaja nõue on alusetu selles osas, milles ta soovib Rääma tn 19c kinnistu praeguse tegeliku väärtuse ja linnalt kaebajale määratud ostuhinna vahe hüvitamist, sest hind tuli määrata
  5. a seisuga ja tootmismaa sihtotstarbest lähtudes. Kui Rääma tn 19c maa oleks kaebajalt omandatud ilma viivituseta, st
  6. aastal, poleks ta hilisemast võimalikust kinnisvarahindade tõusust kuidagi kasu saanud. Kinnistu väärtuse ja omandamistasu vahe hüvitamise asemel võiks praegu põhimõtteliselt kõne alla tulla hilinenult makstud tasu ostujõu vähenemise hüvitamine. Kui inflatsiooni tõttu on seadusega ettenähtud tasu ostujõud tegeliku väljamaksmise hetkel väiksem, kui see oleks olnud õigel ajal makstuna, on maa võõrandaja kandnud kahju. Tema nõude reaalväärtus on siis vähenenud vaatamata nominaalväärtuse säilimisele (vt ka EIK otsus asjas Czajkowska jt vs. Poola, nr 16651/05, p-d 60–62).
  7. Kohtud leidsid, et inflatsioonikahju pole veel tekkinud, sest kaebaja polnud kinnistust ilma jäänud. Ringkonnakohus mõistis siiski hüvitise välja tingimusega, et seda tuleb maksta siis, kui linn on kinnistu omandanud. Kolleegium nõustub vastustajaga, et tekkimata kahju eest ei saa hüvitist välja mõista, kui kahju tekkimine pole piisavalt kindel (vrd VÕS § 127 lg 6 esimene lause). HKMS § 168 alusel saab reguleerida otsuse täitmist, mitte otsusega kindlaks määratava kohustuse tekkimist tervikuna.
  8. Samas ei olnud praegusel juhul tegemist tulevikus tekkida võiva kahjuga. Kõnealune hüvitamisnõue ei pidanud kompenseerima mitte võõrandatava maa väärtust, vaid viivituse tõttu vähenenud omandamistasu väärtust. See kahjulik tagajärg oli juba saabunud. Kaebaja 30 000 eurose nominaalväärtusega võõrandmisnõude ostujõud oli inflatsiooni tõttu juba vähenenud ning vähenemine oli mõõdetav. Õigusvastase viivitusega tekitatud inflatsioonikahjuna saab eespool toodud põhjustel arvestada praegusel juhul vaid aastatel 2006 kuni 2012 toimunud ostujõu vähenemist. Kui kasutada ringkonnakohtu rakendatud tarbijahinnaindeksist lähtuvat Statistikaameti ostujõu kalkulaatorit, oleks vastustaja põhjustatud inflatsioonikahjuks 9620 eurot (https://www.stat.ee/et/ostujou-kalkulaator). Kolleegiumil puudub aga vajadus teha kindlaks selle kahju täpne suurus, sest kaebus tuleb jätta rahuldamata hüvitamisnõude piirangute tõttu.
  9. RVastS § 13 lg 1 p-de 2 ja 5 alusel arvestatakse hüvitise suuruse määramisel objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt oleks kahju hüvitamine täies ulatuses ebaõiglane. Äärmuslikel juhtudel võivad need asjaolud kahandada hüvitise nullini. RVastS § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.
  10. Praegusel juhul ei olnud vastustajal objektiivsete asjaolude tõttu võimalik omandamismenetlust kiirendada ka vajalikku hoolsust täielikult järgides (RVastS § 13 lg 1 p 2 ja lg 3). 14
(17)3-12-2486 Kinnistu asjakohase turuväärtuse hindamine osutus linnast sõltumatute asjaolude, sh õiguslike raamide ja kinnisvaraturu andmete vaieldavuse ning poolte eriarvamuste tõttu väga keerukaks. Linn pole kaebaja nõude lahendamisel olnud tegevusetu, vaid on tellinud erinevaid ekspertiise, mille järeldustega kaebaja ja kohtud ei nõustunud. Linnavalitsuselt oodatav hoolsusstandard ei eeldanud, et ametnikel oleks olnud parimad võimalikud teadmised kinnisvara hindamise valdkonnas. Vastustajal tuli paratamatult tugineda ekspertidele, kelle seisukohad lahknesid märkimisväärselt. Ka eksperdid tõid esile raskusi nt sobivate võrdlusobjektide leidmisel. Hindamise lähtealuste üle peeti läbirääkimisi, kuid need selgusid lõplikult alles arvukate ja pikkade kohtuvaidluste tulemusena. Kuni Riigikohtu
  1. a otsuseni olid juriidiliselt ebaselged kinnistu väärtuse määramise kõige põhimõttelisemad lähtealused (aluseks võetav aeg, sihtotstarve jne). Metoodika detailides polnud ühtset arusaama hiljemgi, nt küsimuses, kuidas arvestada tootmismaa hindamisel kinnistu ehitusõigust ja asukohta.
  2. Vastustaja objektiivseid raskusi on möönnud ka kohtud (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-12-2683/132, p 10). Nende tõttu ei pidanud kolleegium põhjendatuks määrata linnale trahvi asjas nr 3-3-1-21-13, kus uute eksperdihinnangute tellimise tõttu viibis
  3. aastal asjas nr 3-06-1296 tehtud kohtuotsuse täitmine vaatamata Riigikohtu selgitustele. Seda enam tuleb raskusi nentida ja arvestada ajavahemikul 2006 kuni
  5. Viivitus ja kahju oleks tõenäoliselt tekkinud ka vastustaja õiguspäraste otsuste korral. Pole vaidlust, et kaebaja lükkas korduvalt, nt nii 2012 kui ka 2015 tagasi vastustaja ettepanekud võõrandada kinnistu üle 30 000 euro eest. Kohatu on kaebaja väide, et vastustaja, kelle volikogu liige oli ühtlasi kaebaja juhatuse liige, oleks viivitust saanud vältida turuhinnast kõrgema pakkumisega (kassatsioonkaebuse p 35.3). Ühegi omandikitsenduse korral ei ole omanikul õigus nõuda meelevaldselt kõrget hüvitist avalike vahendite arvel.
  6. Tasu 30 000 eurot oleks praegusel juhul olnud adekvaatne ka makstuna
  7. aastal ning kahju täiendav hüvitamine oleks asjaolusid arvestades ebaõiglane (RVastS § 13 lg 1 p 5), kuivõrd see tooks kaasa kaebaja põhjendamatu rikastumise. 58.
  8. Vastustaja nõustus 30 000 euro määramisel niigi eksperdihinnangu korrektsiooniga 10 000 eurot kaebaja kasuks, arvestades muuhulgas ebatäpsust tulenevalt sellest, et hinnata tuli kinnistu 14 aasta tagust turuväärtust (linnavalitsuse
  9. juuni
  10. a korraldus, p 14 (dtl 702)). Seega kompenseerib juba ostuhind 30 000 eurot linnavalitsuse kaalutluste kohaselt vähemalt osaliselt vahepealset inflatsiooni. 58.
  11. Tasu määramisel arvestati kaebajale soodsamat „elamumaa perspektiivi“ (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-17-1548/41, p 12), kuigi Riigikohtu suunis oli lähtuda tootmismaast (otsus asjas nr 3-3-1-19-12, p-d 12–13).
  12. oktoobri
  13. a kompromissilepingu alusel on kaebajale juba hüvitatud kinnistu moodustamise kulud 172 484 krooni 7 senti (haldusasi nr 3-04-475). 58.
  14. Kogu Rääma tn 19 maa ostis A. Sorokin riigilt
  15. aastal maareformi käigus soodustingimustel tootmishoonete teenindusmaana 374 800 krooni (23 954 euro 9 sendi) eest, mitte turutingimustel. Rääma tn 19c kinnistule vastav osa sellest oli 15% ehk 3593 eurot 11 senti. Sellele lisandusid küll ka hoonete omandamise ja lammutamise ning asjaajamise kulud, kuid nende kompenseerimiseks ei andnud

§ 30

lg 5 praegusel juhul alust (hooned olid lagunenud ja nende lammutamine oli kaebaja enda tahe). Seega on kaebajale 30 000 eurose omandamistasuna hüvitatud maa üheksa korda kallimalt kui hind, mida kaebaja pidi maksma riigile sama maa ostmise eest, pealegi veel kümneaastase graafiku alusel, mis lõppes alles 2010. aastal. 15

(17)3-12-2486 VI
  1. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus jätta rahuldamata ka viiviste ning saamata jäänud intresside ja hoolduskulude hüvitamise osas. Lisaks märgib kolleegium nende nõuete kohta järgmist.
  2. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja peab maksma viivist kinnistu omandamise tasult, mis oli vastustaja viivituse tõttu õigusvastaselt maksmata. Need nõuded tuleb jätta rahuldamata muuhulgas põhjusel, et täidetud ei ole VÕS §-s 113 sätestatud eeldused. VÕS § 113 lg 1 järgi võib viivitusintressi (viivist) nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Vastustaja pole viivitanud raha maksmise kohustuse täitmisega. Raha maksmise kohustus tekkis vastustajal kinnistu omandamise eest alles
  3. oktoobri
  4. a müügilepingust tulenevalt ning lepingu täitmise üle ei vaielda.

§ 30

lg-s 5 sätestatud kinnisasja omandamise kohustus on küll varaliselt hinnatav avalik-õiguslik kohustus, kuid mitte rahaline kohustus VÕS § 113 mõttes (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-157-15, p 17 jj). Rahaliseks nõudeks selles tähenduses ei ole haldusaktide andmisele, toimingute ja tahteavalduste tegemisele või lepingute sõlmimisele suunatud avalik-õiguslikud nõuded, mis vaid kaudselt ja lisatingimuste täitmisel võivad tuua kaasa raha maksmise kohustuse.

  1. Kaebaja taotleb, et talle hüvitataks intressid, mida ta oleks võinud teenida, paigutades õigel ajal saadud tasu investeeringutesse. Lisaks inflatsioonikahju hüvitamise nõude kohta märgitule tuleb intresside hüvitamise nõue jätta rahuldamata ka VÕS § 127 lg-te 2 ja 4 alusel koostoimes RVastS § 7 lg-ga
  2. VÕS § 127 lg 2 sätestab, et kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Sama paragrahvi lõike 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 30

lg 5 eesmärk polnud kinnistu võõrandamisest saadava raha edasiste konkreetsete investeerimisvõimaluste kaitse. Nende luhtumise ja viivituse vaheline põhjuslik seos jääb liiga kaugeks ning investeeringute tegelik õnnestumine liiga teoreetiliseks. Tegemist on puhtmajandusliku kahjuga, mida RVastS § 7 lg 1 alusel üldjuhul ei hüvitata (otsus nr 3-16-245/91, p 26; Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-64-13, p 31 jj, ja 3-3-1-53-11, p 21 jj). Põhimõtteliselt kaitseb investeerimisvõimalusi isiku võimalus nõuda inflatsioonikahju hüvitamist. Selle nõude rahuldamata jätmine käesoleva otsuse V osas toodud põhjustel ei anna alust nõuda teoreetiliste tulude hüvitamist.

  1. Rääma tn 19c hoolduskulude osas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et lumekoristus Rääma tn 19c kinnistul oli tulenevalt Pärnu Linnavolikogu
  2. mai
  3. a määruse nr 23 § 3 lg-st 2 ja lisast 1 kaebaja enda valik. Linn oli selle määrusega võtnud endale tänava hooldamise kohustuse. Kahju hüvitamise vaidluse raames ei saa lahendada käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise (säästmise) nõudeid. VII
  4. Kaebaja hinnangul jättis halduskohus ekslikult arvestamata HKMS § 108 lg-ga 6, mille kohaselt vastustaja kannab üldjuhul menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse sama seadustiku § 152 lg 1 p 4 alusel. Kolleegium sellega ei nõustu. Kui kaebus jäetakse osaliselt rahuldamata ja osaliselt lõpetatakse asja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, tuleb menetluskulud jagada 16

(17)3-12-2486 proportsionaalselt, sarnaselt HKMS § 108 lg-s 2 sätestatuga. Proportsionaalne jaotus ei pea olema täpselt võrdeline vaidlusaluste nõuete rahalise väärtusega. Arvestades nii nõuete, milles menetlus lõpetati, kui ka vastustaja menetluskulu vähest väärtust, on kulude väljamõistmine kaebajalt proportsionaalne. Kohus ei pidanud kaebajalt väljamõistetavat menetluskulu vähendama, arvestades osalist kaebusest loobumist. HKMS § 108 lg 7 kohaselt kannab kaebaja, kes loobub kaebusest, menetluskulud. Vastustaja kulusid pole põhjust lugeda ka ebavajalikeks ega põhjendamatuteks (HKMS § 109 lg 6). 64. Lisaks halduskohtus väljamõistetule tuleb kaebaja kanda jätta vastustaja menetluskulu ringkonnakohtus ja Riigikohtus (HKMS § 108 lg 1 esimene lause ja § 109 lg 4). Ringkonnakohtus oli vastustaja menetluskuluks 14 eurot 50 senti ning Riigikohtus riigilõiv 50 eurot ja sõidukulu 37 eurot 50 senti, kokku 102 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.