Obsah (10)

§ 1046§ 1045§ 1047§ 1050§ 104§ 1055§ 1043§ 127§ 134§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-9087 Tsi

) § 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 lg 1 esimese lause alusel. Kostja pidi tõendama, et hageja kohta avaldatud hinnang oli kohane või selle avaldamine ei olnud õigusvastane. Alternatiivselt oli kostjal õigus tõendada, et ta ei olnud hagejale kahju tekitamises süüdi. Kohus jättis kostja juhatuse liikmete Q ja W kirjalikud seletused (tl 93 pöördel-94; tl 108; tl 101 pöördel–105; tl 133) tõendite kogumist välja, kuna kostja juhatuse liikmete seletused ei olnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendid ning kohus ei saanud rajada otsust poole seletusele, mis ei olnud vande all antud (Riigikohtu 4 17.06.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491, p 15.5). Kostja esitas oma väidete tõendamiseks Z selgitused (tl 91-92; tl 106-106.1). Kohus jättis nendega arvestamata, sest Z ja hageja vahel oli pikaajaline konflikt (tl 98 pöördel-99, tl 125–130, tl 117–124) ning Z võis anda kohtule esitatud seletusi ajendatuna vaenust hageja suhtes. Kostja ei esitanud muid erapooletuid tõendeid, mis kinnitaks Z kirjalikes seletustes avaldatut ja mis toetaks Z väidete usaldusväärsust. Kostja ei selgitanud, millised muud tema poolt esitatud tõendid kinnitasid väidet hageja ebasportliku käitumise kohta. Kostja polnud väidet nr 1 faktiliste asjaoludega põhjendanud. Kostja väide hageja ebasportliku käitumise kohta kahjustas hageja mainet, kujutades teda inimesena, kes eirab spordialal kehtivaid reegleid. Väite avaldamisel teostas kostja oma õigust sõnavabadusele, millele vastandus hageja õigus maine kaitsele. Kostja ei selgitanud ega põhjendanud, miks oli vaja avaldada hageja mainet kahjustavat hinnangut. Kostja ei tõendanud, et täidetud olid

§ 1046

lg-s 1 või 2 sätestatud alused, mis välistaksid hageja maine kahjustamise õigusvastasuse seose käsitletava hinnangu avaldamisega. Kohus ei tuvastanud õigusvastatust välistavaid asjaolusid

§ 1045lg 2 alusel.

6. Väited nr 2–4 olid hinnatavad faktiväidetena. Iga faktiväide kahjustas hageja mainet, sest kujutas teda agressiivse ja teiste inimestega mittearvestava isikuna. Väide nr 4 kujutas hagejat inimesena, kes sunnib teisi tema jaoks soodsaid toiminguid tegema. Väidete esitamise kontekstist nähtuvalt sundis hageja kostja juhatuse liikmeid ähvarduste ja solvamiste abil tema jaoks soodsal viisil tegutsema. Vastav käitumine oli ühiskonnas taunitav. Kostjal lasus kohustus tõendada, et väited nr 2–4 vastasid tõele (Riigikohtu 31.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16105, p 13). Kostjal oli õigus tõendada, et väidete avaldamine ei olnud õigusvastane või et ta polnud hagejale kahju tekitamises süüdi. Kostja esitas hageja 09.07.2018 ja 27.11.2018 pöördumised kostja juhatuse poole (tl 93; tl 100; tl 107; tl 109). Märgitud dokumendid ei sisaldanud kostja juhatuse liikmete vastu suunatud ähvardusi või solvanguid või et hageja survestas kostja juhatust käituma tema soovitud viisil. Kostja ei selgitanud, millised muud tema poolt esitatud tõendid kinnitasid väidete õigsust. Kostja ei tõendanud, et väited nr 2–4 vastasid tõele, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Kostja ei põhjendanud, et tal oli andmete avaldamise suhted õigustatud huvi. Tõendamata oli ka see, et enne andmete avaldamist kontrollis kostja nende õigsust. Isikul oli õigus sellele, et tema kohta ei avaldataks ebaõigeid andmeid. Avalikkusel ei saanud olla õigustatud huvi saada teada ebaõigeid andmeid. Kostja tegevuses puudusid õigusvastasust välistavad asjaolud

§ 1047lg-te 1–3 alusel.

Väidete nr 2–4 avaldamisel teostas kostja oma õigust sõnavabadusele. Sellele vastandus hageja õigus maine kaitsele. Kostja ei selgitanud ega põhjendanud, miks oli vaja avaldada ebaõigeid ja hageja mainet kahjustavaid väiteid. Kostja ei tõendanud, et täidetud olid

§ 1046

lg-s 1 või 2 sätestatud alused, mis välistaksid hageja maine kahjustamise õigusvastasuse seoses käsitletavate väidete avaldamisega. Kohus ei tuvastanud õigusvastatust välistavaid asjaolusid

§ 1045lg 2 alusel.

Kostja oli hagejale kahju tekitamises süüdi

§ 1050lg 1 alusel.

Kostja vastupidist ei tõendanud. Kahju oli põhjustatud hooletusest (

§ 104lg 3).

Kohtule esitatud asjaoludest ei saanud järeldada, et kostja oleks tekitanud kahju raskest hooletusest (

§ 104

lg 4) või tahtlusest (

§ 104lg 5).

Kuivõrd kostja oli juriidiline isik, siis ei saanud ta vabaneda vastutusest

§ 1050

lg 2 ja § 1052 lg-te 1 ja 2 järgi (Riigikohtu 26.10.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-7379, p 18.3 ja 10.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26). 7. Hageja palus kohustada kostjat eemaldama juhatuse koosoleku protokollist osad, mis sisaldasid hageja mainet kahjustavaid andmeid. Vaidlusalune koosoleku protokoll oli otsuse tegemise ajal kättesaadav kostja veebilehel, mistõttu selles sisalduvad hageja mainet kahjustavad andmed olid avalikkusele nähtavad. Seega tekitatakse hagejale kahju kestvalt. 5 Hageja nõue tuli

§ 1055lg 1 alusel rahuldada.

Protokolli osad koosnesid ainult kohatust väärtushinnangust ning ebaõigetest ja hageja mainet kahjustavatest faktiväidetest. Need osad ei sisaldanud muud teavet, mille avalikustamise vastu esineks õigustatud huvi. Kostja ei tõendanud, et täidetud oleks

§ 1055lg 2, mis välistaks hageja andmete eemaldamise nõude rahuldamise.

Hageja palus kohustada kostjat lükkama ümber ebaõiged ja hageja mainet kahjustavad väited nr 2–4. Hagejal polnud õigust nõuda väärtushinnangu ümberlükkamist (väide nr 1). Kohus rahuldas hageja nõude

§ 1043

, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1047 lg 4 alusel ning kohustas kostjat lükkama ümber väited nr 2–

2. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Kostjal on küll kohustus kodukorrast (tl 70-77) tulenevalt kohustus avalikustada juhatuse otsused, kuid see ei tähendanud, et oli lubatud avaldada juhatuse koosoleku protokollides isiku mainet kahjustavaid andmeid. Kostja teo (ebaõigete ja mainet kahjustavate faktiväidete ning ebakohase väärtushinnangu avaldamise) ja hagejale tekkinud (maine) kahju vahel esines põhjuslik seos (

§ 127

lg 4) ja rikutud kohustus oli suunatud hagejale tekkinud kahju ärahoidmisele (

§ 127lg 2).

Kostja avaldas hageja mainet kahjustavaid andmeid ja sellise käitumisega tekitas hagejale õigusvastaselt kahju

§ 1047lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 alusel.

Seega tuli eeldada, et kostja tekitas mittevaralist kahju.

§ 134

lg 2 järgi tuli isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule alati mõistlik rahasumma. Seejuures tuli hüvitise suuruse üle otsustades arvestada

§ 134

lg-tes 5 ja 6 sätestatud asjaoludega (Riigikohtu 04.10.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007, p 18). Kohus arvestas kahjuhüvitise määramisel järgmiste asjaoludega: kostja avaldas hageja kohta ühe ebakohase väärtushinnangu ning kolm ebaõiget ja hageja mainet kahjustavat faktiväidet; hageja mainet kahjustavad andmed olid avaldatud kostja veebilehel. Kuigi andmed olid avaldatud internetis, kus teave võib teoreetiliselt jõuda suure hulga inimesteni, toimus nende avaldamine practical laskmise ühingu portaalis, mille vastu puudub laiemal avalikkusel huvi. Seega toimus hageja maine kahjustamine väga piiratud hulga inimeste ees; hageja ja Z kandsid oma konfliktsed suhted üle ka practical-laskmise harrastusse, esitades teineteise suhtes kaebusi mh kostjale. Seega põhjustas hageja ise oma käitumisega olukorra, kus ta sattus kostja juhatuse tähelepanu alla; kostja põhjustas hagejale kahju hooletusest; kostja polnud kohtumenetluses avaldanud kahetsust hageja mainet kahjustavate väidete avaldamise osas ega palunud hagejalt vabandust. Hinnates eeltoodud asjaolusid kogumis asus kohus seisukohale, et kostjalt tuli mõista hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 300 eurot. Vastavalt

§ 113lg-le 1 tuli viidatud summalt tasuda viivist.

Kostja apellatsioonkaebus

1. Kostja palus tühistada maakohtu otsus ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Maakohus jättis ebaõigesti tõendite kogumist välja Q ja W kirjalikud seletused. Kui tõendid olid esitatud ebaõiges vormis, siis tuli kohtul teha kostjale ettepanek täiendavate tõendite esitamiseks või kuulata isikud üle vande all kohtu algatusel. Kostja kodukorra kohaselt oli tema ametlikuks elektroonseks suhtluskanaliks ja töövahendiks koduleht. Koduleht oli regiooni ametlikuks infoallikaks, kus kajastati kostja üldkoosoleku ja juhatuse otsuseid. Seega oli kostjal kohustus kajastada kodulehel kõiki juhatuse otsuseid. Protokolli kajastamine kodulehel teenis ainult informatiivset eesmärki ja andis teavet juhatuse koosolekul arutatud küsimustest ja seal vastuvõetud otsuste kohta. Protokollide avaldamine ei omanud hageja mainet ega tema au ja väärikust kahjustavat ning hagejale mittevaralise kahju 6 tekitamise eesmärki. Informatiivne teave juhatuse koosolekul arutatu kohta ei saanud kahjustada hageja mainet ega tema au ja väärikust ning tekitada hagejale mittevaralist kahju. Maakohus jättis tähelepanuta ja arvestamata, et kui hageja ei nõustunud juhatuse koosolekul vastuvõetud otsustega, siis oli tal võimalus pöörduda oma koduklubi poole taotlusega vaidlustada apellandi juhatuse vastavasisulised otsused. Maakohus leidis, et Z seletused olid ajendatuna vaenust hageja suhtes. Maakohus jättis tähelepanuta ja hindamata asjaolu, et laskevõistlustel iga sportlase keskendumine võistlusele oli oluline faktor ning laskevõistlusel osaleva laskesportlase segamine oli ohutustehniliselt ohtlik ja olemuselt ebasportlik. Kohus andis ebaõige hinnangu kostja esitatud tõenditele. Z kirjalikud seletused olid usaldusväärsed tõendid. Kohus ei arvestanud, et kostja oli hageja ja Z vaheliste suhetega pidanud tegelema pikemat aega, neid objektiivselt hindama ning oli teadlik nendevahelisest vihavaenust. Kohus, tuginedes hinnangu andmisel ainult hageja ja Z omavahelistele vaenusuhetele, tegi seda ühekülgselt, jättes sellega muud kaasnevad asjaolud tähelepanuta. Kohus oleks pidanud tegema kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kostja ei nõustunud, et ta ei selgitanud ega tõendanud, et väited nr 2-4 vastasid tõele. Kostja esitas 06.09.2021 menetlusdokumendi (vastus kohtu 16.08.2021 korraldusele), kus olid lisatud vastavasisulised tõendid (lisad nr 4, 5, 14, 15, 16 ja 17). Kohus otsuses ei põhjendanud, miks ta neid tõendeid vastu ei võtnud või nendega ei arvestanud. Kohtu poolt viidatud väidete nr 2–4 avaldamisel kostja mitte ei teostanud oma õigust sõnavabadusele, vaid täitis kodukorra p-s 4.2 sätestatud kohustust. Kohus leidis, et kostja oli hagejale kahju tekitamises süüdi. Samas viitas kohus süüle vaid deklaratiivselt, toomata välja, kuidas kohus jõudis süü ja selle vormi tuvastamiseni. Kostja tõendeid, mis olid aluseks juhatuse koosolekul arutatule ja selle arutelu kajastamisele juhatuse 02.02.2020 koosoleku protokollis, jättis kohus tõendite kogumist välja ja otsuse tegemisel neid ei arvestanud. Kahjuhüvitise määramisel arvestatud asjaoludes viitas kohus, et hageja ja Z kandsid oma konfliktsed suhted üle ka practical-laskmise harrastusse, esitades teineteise suhtes kaebusi mh kostjale. Kohus aga jättis tõendite kogumist välja need tõendid, mis olid aluseks koosolekul arutatule. Kostja hinnangul olid 02.02.2020 koosoleku protokollis kajastatud andmed tõesed ning ta ei näinud põhjust paluda hagejalt vabandust. Kahjuhüvitise määramisel arvestatud asjaoludes polnud kohus arvestanud kostja kodukorras sätestatud kohustusega kajastada kodulehel kõik juhatuse otsused. Kostja leidis mh, et kohus ei süvenenud asja materjalidesse, oli lohakas ja kasutas copy-paste stiili. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Samuti ei ole maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 7 Apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustas kostja esimese astme kohtu otsuse kogu ulatuses. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
4. Kostja hinnangul jättis maakohus ebaõigesti tõendite kogumist välja Q ja W kirjalikud seletused ning maakohus oleks pidanud tegema kostjale ettepaneku uute tõendite esitamiseks või nimetatud isikud omal algatusel vande all üle kuulama. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja väited praegusel juhul alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluses saab tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis. Hagimenetluses on menetlusosalise seletus TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendina käsitatav vaid juhul, kui see on antud vande all. Riigikohus on ka varasemas praktikas selgitanud, et menetlusosalise seletus ei ole tõend (Riigikohtu 17.06.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491, p-d 15.4 ja 15.5 ning selles viidatud kohtupraktika). Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu 20.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5282, p 11 ja selles viidatud kohtupraktika). Praegusel juhul selgitas kohus pooltele kohaldatavat õigust ja tõendamiskoormist. Lisaks esindas kostjat advokaat, kellelt sai eeldada menetlusseadustiku ja asjakohase kohtupraktika tundmist. Kostja pidi teadma, millised on tsiviilkohtumenetluses kasutatavad tõendid ja kostjal oli õigus ise valida, milliste tõenditega ta soovis oma väiteid tõendada (TsMS § 5 lg 2 teine lause). Ringkonnakohus selgitab, et kohtul on õigus kuulata pool vande all üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (Riigikohtu 06.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430, p 19). Kostja etteheited maakohtule on alusetud. Kostja leidis, et maakohus hindas ebaõigesti Z kirjalikke selgitusi ebausaldusväärseteks ning jättis tõendite hindamisel tähelepanuta Z ja hageja suhtluse muud kaasnevad aspektid. Ringkonnakohus märgib, et kohus ei või hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest (TsMS § 436 lg 4). Seega kui kostja ise ei tuginenud eelviidatud isikute suhete mingitele konkreetsetele aspektidele, siis ei saanud seda teha ka maakohus. Samuti ei otsi kohus ise tõenditest asjaolusid. Selles osas on etteheited maakohtule alusetud, sh ka osas, et maakohus oleks pidanud tegema ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus leidis tuginedes toimikus olevatele tõenditele õigesti ja põhjendatult, et Z selgitused polnud usaldusväärsed. Apellatsioonkaebus ei sisaldanud selliseid põhjendusi, mis võiksid anda aluse arvata, et maakohtu järeldus oleks ebaõige ja see tuleks hinnata ümber. Kostja heitis ette, et maakohus jättis ebaõigesti arvestamata/hindamata kostja tõendid (06.09.2021 menetlusdokumendi lisad nr 4, 5, 14, 15, 16 ja 17), mille tulemusel leidis vääralt, et väited nr 2-4 ei vasta tõele. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need etteheided alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Nimetatud dokumentide näol oli enamuses tegemist kostja seaduslike esindajate kirjalike selgituste ehk väidetega. Seega polnud maakohtu järeldus ebaõige, et kostja jättis oma väited tõendamata. Lisade kohta, mis puudutasid hageja pöördumisi kostja poole, leidis maakohus, et need ei tõendanud solvamisi ega ähvardusi.
5. Maakohus tuvastas väidete nr 1-4 ebaõigsuse, kuna kostja ei tõendanud nende paikapidavust ja õigsust. Kostja seisukohad, et juhatuse otsuste avaldamine oli sisereeglite kohaselt kohustuslik, omas informatiivset tähendust ning ei kahjustanud hageja õigusi ega tekitanud kahju, ei välistanud hagi rahuldamist. Nimelt hageja nõuete rahuldamine ja ebaõigete 8 faktiväidete ümberlükkamise kohustus ei sõltunud sellest, kas tegemist oli informatiivsetel eesmärkidel avaldatud teabega või realiseeriti sisekorrast tulenevaid õigusi või kohustusi. Arvestades maakohtu ulatuslike selgitusi kohaldatava õiguse ja tõendamiskoormise osas, oli kostjale teada hageja nõuete rahuldamise eeldused ning sellised etteheited on praegu selgelt otsitud. See, kas avaldatavad väärtushinnangud või faktiväited sisaldusid mõnes juriidilise isiku organi otsuses ja kas juriidiline isik on võtnud endale kohustuse oma otsused mingil viisil avaldada, on käsitletav faktilise asjaoluna. Kostja ei ole põhjendanud, millisel viisil sellised asjaolud välistavad hageja nõue rahuldamist. Lisaks nähtub, et maakohus tuvastas otsuses, et andmed olid avaldatud internetis kostja veebilehel (practical laskmise ühingu portaalis). Kui kostja juhatus avaldab oma veebilehel hageja osas ebakohaseid väärtushinnanguid ja ebaõigeid faktiväiteid, siis jõuab see info teatud hulga inimesteni, kes kujundavad selle pinnalt oma arvamuse hageja suhtes. Seega ei ole õige kostja seisukoht, et juhatuse otsuste avalikustamine ei saa mingil juhul kahjustada hageja mainet, tema au ja väärikust ega tekitada kahju. Ka viited sellele, et hagejal oli võimalik läbi oma koduklubi juhatuse otsuseid vaidlustada, ei omanud käesolevas menetluses hageja nõuete lahendamisel mistahes õiguslikku tähendust ega tähtsust. Kostja apellatsioonkaebusest ei selgu, kuidas see mõjutab käesolevas asjas esitatud nõuete lahendamist ja välistab hagi rahuldamise.
6. Maakohus selgitas menetluses, et kostjal oli võimalik tõendada, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi

§ 1050alusel.

Viidatud paragrahvi esimene lõige sätestab, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Seega hagi rahuldamise seisukohalt oli oluline kostja süü puudumise tuvastamine. Maakohus tuvastas leebema süü vormi (hooletus) olemasolu ning märkis, et kohtule esitatud asjaoludest ei saanud järeldada, et kostja oleks tekitanud kahju raskest hooletusest või tahtlusest. Kostja süü puudumist ei tõendanud. Ringkonnakohus selgitab, et kostja teo õigusvastasuse korral eeldatakse

§ 1050

lg 1 järgi, et ta on sellise teo toimepanemises süüdi hooletuse vormis (Riigikohtu 18.05.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-20-12495, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul kostja etteheited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 15. Maakohus leidis õigesti, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuli arvestada

§ 134lg-tega 5 ja 6.

Viidatud paragrahv reguleerib mittevaralist kahju hüvitamist.

§ 134

lg-d 5 ja 6 näevad ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. Riigikohus on leidnud, et kahju tekitaja vabandamine võib omada tähtsust isiku au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalise hüvitamise nõude lahendamisel. Isiklike õiguste rikkumisega tekitatakse kannatanule eeldatavalt mittevaralist kahju, kuid igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Lisaks kohtumenetlusele ja kohtulahendile, võib kohus au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks ka kahjutekitaja vabandusega (Riigikohtu 13.05.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 29). Seega kontrollis maakohus õigesti kahjuhüvitise väljamõistmisel seda, kas vastaspool on vabandanud või mitte. Kostja etteheited on alusetud. Kostja leidis, et maakohus hindas kahjuhüvitise määramisel tõendeid ebaõigesti. Esitatud menetlusdokumentidest nähtus, et poolte vahel tegelikult puudus vaidlus, et hageja ja Z vahel olid pingelised suhted ja nende suhete lahendamisega tuli mh tegeleda ka kostjal. See tulenes 9 mõlema poole esiletoodud faktilistest asjaoludest. Selle asjaoluga arvestamisel kahjuhüvitise määramisel ei rikkunud maakohus ühegi tõendi hindamise nõudeid. Kostja kodukorra nõue avalikustada juhatuse otsuseid ei mõjutanud kahjuhüvitise suurust. Seega polnud maakohtul vajadust selle asjaoluga ka arvestada. Kostja leidis mh, et kohus ei süvenenud asja materjalidesse, oli lohakas ja kasutas copy-paste stiili. Ringkonnakohtu hinnangul sellised kostja etteheited ei ole kaebuse lahendamisel edukad ega anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda. Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3 järgides ka ringkonnakohus. 17. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja põhjal. Hageja taotleb 714 euro hüvitamist 3,5 tunni õigusabi eest tasumääraga 204 eurot tunnis (käibemaksuga). Hageja koostas ringkonnakohtu menetluses vaid vastuse apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud, arvestades käesoleva vaidluse sisu, esitatud nõudeid ja vastuse põhjalikkust. Esindaja tunnitasu vastab mõistlikule tasemele (vt nt Riigikohtu 03.03.2015 otsust haldusasjas nr 3-3-182-14, p 28). Kostja vastuväited ei anna alust kulude vähendamiseks või väljamõistmata jätmiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 10