KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-20-2877 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2022, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur

§ 119

lg 1 sätestab, et tegevväelase suunamine on tema saatmine kindlaksmääratud ajavahemikuks sõjaväelise auastmeta ameti- või töökohale ning lõike 2 järgi võib tegevväelase suunata kuni kolmeks aastaks ja tähtaega võib pikendada üks kord kuni kolme aasta võrra.

§ 119lg 3 järgi otsustab tegevväelase suunamise Kaitseväe juhataja.

7. Töölepingust nähtuvalt on pooled punktis 1.1 ja 1.2 kokku leppinud, et töösuhte katkematut kestvust tööandja juures arvutatakse alates 01.08.2017 ja tööleping on sõlmitud tähtajaliselt kuni tegevväelase RKIK-i suunamise lõppemiseni 31.07.2020 (TVK lk 17-19). Töölepingu tähtaja kindlakstegemisel saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 5 p-dele 1 ja 4 tuginedes arvesse võtta ja eeltoodud tõenditega tõendatuks lugeda, et Kaitseväe juhataja suunas hageja vastavalt

§ 119

lg-tele 1 ja 2 oma käskkirjaga kostja juurde teenistuskohale kindlaksmääratud perioodiks 01.08.2017 – 31.07.2020. Kuna

§ 119

lg 1 ja käskkiri määravad suunamise aja kindla perioodina nii alguse kui ka lõpptähtaja märkimisega ning kostja lähtus tähtajalise töölepingu sõlmimisel otseselt Kaitseväe juhataja 14.06.2017 käskkirjast nr 308P, siis ei saa eeltoodud tõenditest kuidagi järeldada, et tööleping sõlmiti suunamise kehtivuse ajaks ning see lõppes suunamise lõppemisega. 8. Kui tõlgendada lepingut nii, nagu lepingu pooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma VÕS § 29 lg 4 järgi, siis saab samuti asuda seisukohale, et konkreetse kuupäeva - 31.07.2020, märkimisega lepingusse on lepingu tähtaeg määratletud kuupäevaga. Selleks, et nõustuda kostja tõlgendusega lepingu tähtajast, mis lõpeb suunamise lõppemisega, olnuks võimalik, kui leping oleks sõlmitud ilma lepingu lõppemise kuupäeva kindlaks määramata, mis oleks aga vastuolus

§ 119lg-ga 1, millest tuleneb suunamise nõue kindlaksmääratud ajavahemikuks.

Järelikult on kostja tõlgendus lepingu lõppemise tähtajast vastuolus nii

§ 119

lg-ga 1, Kaitseväe juhataja käskkirjaga 14.06.2017 nr 308P, mis oli aluseks töölepingu sõlmimisele aga ka töölepingu seaduse (TLS) § 6 lõigetega 2 ja 5, mille kohaselt peab tööandja teatama töötajale töölepingu kestuse ja tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjuse.

1. Kaitseväe juhataja käskkirjast nähtuvalt lõpetati Kaitseväe juhataja 22.10.2019 käskkirjaga nr 656P hageja suunamine kostja juurde 31.12.2019 ning ta vabastati vanemstaabiohvitser major ametikohalt ja tegevteenistusest alates 31.12.
2. Käskkirjast nähtuvalt tugines Kaitseväe juhataja suunamise lõpetamise õigusliku alusena muuhulgas KTVS § 133 p-le 2, mille kohaselt rahuaja ametikohalt vabastatakse tegevväelane, kelle tegevteenistussuhe 3 lõpeb ning § 140 lg 1 p 1, mille kohaselt tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest omal soovil (TVK lk 20). 01.11.2019 sai hageja kostjalt teate töölepingu lõppemisest alates 01.01.2020 tähtaja möödumise tõttu põhjusel, et tema suunamine on lõppenud.
3. Kuna poolte vahel sõlmiti tööleping kuni 31.07.2020, mitte suunamise kehtivuse ajaks, siis ei olnud töölepingu lõppemise tähtaeg 01.01.2020 saabunud ja tööleping lõpetati seadusest tuleneva aluseta. Vaidlus puudub, et hageja on tahteavalduse kätte saanud ja teade vastab nii vormi kui sisu poolest TLS §-des 95 lg 1 ja 2 sätestatule, mistõttu on tegemist kehtiva töölepingu erakorralise ülesütlemise teatega. Seega ei saa kostja teadet pidada hageja teavitamiseks töösuhte tähtaja saabumisest, vaid tahteavalduseks töösuhe erakorraliselt alates 01.01.2020 üles öelda. Asjaolu, et Kaitseväe juhataja käskkirjaga lõpetati hageja suunamine kostja juurde 31.12.2019 ning hageja vabastati vanemstaabiohvitser major ametikohalt ja tegevteenistusest alates 31.12.2019, mis oli seotud hageja avaldusega vabastada ta omal soovil, ei ole kostjale aluseks hagejaga töölepingu lõpetamisele, kuivõrd hageja kostjaga ennetähtaegseks töölepingu lõpetamiseks soovi ei avaldanud. Järelikult on hagejaga töölepingu erakorraline ülesütlemine seadusest tuleneva aluseta vastavalt TLS § 104 lg 1 tühine.
4. TLS § 97 lg 2 p-st 2 tuleneb, et erakorralisest ülesütlemisest peab tööandja töötajale ette teatama, kui töötaja töösuhe on kestnud üks kuni viis tööaastat vähemalt 30 kalendripäeva. Kuna tööandja on etteteatamise aega järginud lõpetades töölepingu kahekuulise etteteatamise tähtajaga ja hageja on taotlenud töölepingu lõpetamist alates 01.01.2020, siis lõpetab kohus töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 01.01.
6. TLS § 109 lg 1 järgi kui kohus lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Sama sätte teise lause kohaselt võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohus, võttes arvesse pooltevahelise töösuhe kestvust kaks aastat ja viis kuud, et hageja arvestas kostja juurde tööle suunamisel ja kostjaga töölepingu sõlmimisel kolmeaastase töötamise perioodiga, et hageja asus uuele töökohale 13.01.2020 kuupalgaga 2450 eurot, et kostja lõpetas tähtajalise töölepingu seadusliku aluseta enne töölepingus kindlaksmääratud tähtpäeva, et kostja maksis hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, on seisukohal, et kostjalt tuleb hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 10 050 eurot. Kohus on seisukohal, et hüvitise suurendamiseks kuni kuue kuuni kaalukad põhjused puuduvad, kuna väljamõistetud hüvitis katab hageja vähem teenitud tulu. Kostja seisukoht, et hagejal ei ole õigust saada hüvitist pikema perioodi eest kui tööle asumiseni Kaitseministeeriumi valitsemisala teises asutuses, ei ole kooskõlas TLS §-ga 109 lg 1 esimese lausega ja kohtupraktikaga, mille kohaselt TLS § 109 lg 1 esimese lause järgi makstav kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis on üldjuhul vaid minimaalne hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest (Riigikohtu üldkogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.2). 4 Apellatsioonkaebus
7. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palub maakohtu otsuse tühistada töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise ja hüvitise nõudes. Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
8. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult lähtunud töölepingus ja Kaitseväe juhataja suunamise käskkirjas märgitud kuupäevaga väljendatud tähtajast. Maakohus on küll otsuses tsiteerinud

-ist tulenevaid nõudeid, kuid tõlgendanud neid valesti. Maakohus jõudis otsuses järeldusele, et kostja tõlgendus lepingu lõppemise tähtajast on vastuolus

§ 119

lõikega 1 ja asjas esitatud tõenditega, kuivõrd

lubab suunamist üksnes kindlaksmääratud ajavahemikuks. Kohus ei ole arvestanud, et

eesmärk ei olegi Kaitseväe juhatajat kohustada tegevväelasi suunama kuupäevaliselt piiritletud perioodiks. Nõuet „kindlaksmääratud ajavahemikuks“ tuleb tõlgendada üksnes selliselt, et tegevväelast ei saa suunata n-ö igaveseks. Konkreetse suunamise tähtpäeva määratlemine ei ole tegevväelase jaoks õiguslikult siduv, sest Kaitseväe juhataja saab igal ajahetkel tegevväelase suunamise lõpetada. Tegevväelasel ei saa olla ootust töösuhte püsimiseks suunamiskoha ja tema vahel, tegevväelasel saab olla ootus Kaitseväega tegevteenistussuhte püsimiseks. Suunamisega ei lõppenud hageja staatus tegevväelasena, tema tegevteenistusstaaž Kaitseväes jätkus ka suunamise ajal. Maakohtu otsus muudab

§ 119

sisutühjaks ning maakohtu otsuse jõustumine praegusel kujul välistab põhimõtteliselt tulevikus Kaitseväe tegevväelaste suunamise.

1. Kohus on hageja suunamise lõppemist hagejast tulenevalt põhjusel tõlgendanud valesti. Ainuüksi tegevteenistusest vabastamine igal juhul lõpetab ka kõik Kaitseväest suunamised ning seepärast ka käesoleval juhul on hageja enda soovil tegevteenistusest vabastamisega saabunud ka suunamise lõpp 31.12.
2. Hageja ise esitas avalduse tegevteenistusest vabastamiseks, mis tõi kaasa ka kostja juurde suunamise lõppemise.
3. Kohus on ebaõigesti mõistnud hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise. Isegi juhul, kui kohtul oleks olnud alus lugeda tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõppenuks, on kohtu poolt hüvitise arvestamise põhimõtted ebaselged. Kohus ei ole arvestanud kostja poolt maakohtule esitatud seisukohtades toodud vastuväiteid. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati. Muus osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust üksnes 5 vaidlustatud osas (TsMS § 651 lg 1). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles hagi rahuldati. Kohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi täielikult rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
6. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on ebatäpselt märkinud kostjaks Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ei ole juriidiline isik, vaid Kaitseministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus (põhimääruse § 1 lg 1). Kostjaks on Eesti Vabariik (Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse kaudu).
7. Kaitseväe juhataja 14.06.2017 käskkirjaga suunati hageja seoses teenistusliku vajadusega ajavahemikuks 01.08.2017-31.07.2020 teenistuskohale RKIK-i. Ühtlasi peatati hageja teenistussuhe samaks ajavahemikuks. 27.12.2018 allkirjastasid hageja ja RKIK töölepingu tervikteksti, mille kohaselt arvestatakse töösuhte katkematut kestvust tööandja juures alates 01.08.
8. Töölepingu punkti 1.2 järgi on tööleping sõlmitud tähtajaliselt kuni tegevväelase RKIK-i suunamise lõppemiseni 31.07.
9. Hageja asus RKIK-i tööle üldosakonna juhataja ametikohale.
10. Kaitseväe juhataja 22.10.2019 käskkirjaga lõpetati hageja suunamine RKIK-i 31.12.2019 ning hageja vabastati tegevteenistusest 31.12.2019 omal soovil. 01.11.2019 teatas RKIK hagejale, et temaga sõlmitud tööleping lõpeb vastavalt TLS § 80 lg-le 1 tähtaja möödumisel alates 01.01.2020, kuna tööleping on sõlmitud tähtajaliselt kuni tegevväelase suunamise lõppemiseni.
11. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu tõlgendusega, et töölepingu tähtaeg ei saabud hageja suunamise lõppemisega.

§ 119

sätestab, et tegevväelase suunamine on tema saatmine kindlaksmääratud ajavahemikuks sõjaväelise auastmeta ameti- või töökohale (lg 1). Tegevväelase võib suunata kuni kolmeks aastaks ja tähtaega võib pikendada üks kord kuni kolme aasta võrra ( lg 2). Suunatud tegevväelane kohustub järgima suunamiskoha asutuses kehtivat korda ja talle laienevad ameti- või töökoha asutuses kehtivad õigused ja kohustused (lg 6). Tegevväelase suunamisel loetakse tema teenistussuhe peatunuks käesoleva seaduse § 131 lõike 1 punktis 8 sätestatud alusel (lg 7). VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Vastavalt VÕS § 29 lg 5 p-le 4 tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu olemust ja eesmärki. VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. 23.

§ 119

lg 1 järgi saab kindlaksmääratud ajaks sõjalise auastmeta töökohale suunata tegevväelast.

§ 119

lg-st 1 ja 2 järeldub, et suunamise korral on töösuhte kestus seotud suunamise perioodiga. Ka töölepingu järgi sõlmiti tööleping suunamise ajaks. Käesoleval juhul esitas hageja avalduse tegevteenistusest vabastamiseks omal soovil. Kaitseväe juhataja 22.10.2019 käskkirjaga lõpetati hageja suunamine RKIK-i 31.12.2019 ning hageja vabastati tegevteenistusest 31.12.

1. Hageja ja RKIK-i vahel sõlmitud 6 töölepingu punkti 1.2 järgi on tööleping sõlmitud tähtajaliselt kuni tegevväelase RKIK-i suunamise lõppemiseni 31.07.
2. Arvestades käesoleva töösuhte olemust ja eesmärki, tuleb kolleegiumi hinnangul poolte vahel sõlmitud töölepingu punkti 1.2 tõlgendada selliselt, et tööleping sõlmiti tähtajaliselt kuni suunamise lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.07.
3. Ebaõige on hageja seisukoht, et töölepingu lõppemise sidumine suunamise lõppemisega on vastuolus TLS § 4 lõikega 3, mis sätestab, et kokkulepe töötajat kahjustavas või töölepingu kehtivusega seotud tingimuses, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu (äramuutev tingimus), on tühine. Suunamise lõppemine ei ole äramuutev tingimus, kuna suunamise lõppemise puhul on tegemist kindlalt saabuva sündmusega (hiljemalt 31.07.2020). Arvestades, et hageja lahkus tegevteenistusest omal soovil, mis tõi kaasa ka suunamise lõppemise 31.12.2019, siis saabus 31.12.2019 ka töölepingu tähtaeg. Seega on maakohus ebaõigesti käsitlenud RKIK-i 01.11.2019 teadet töölepingu ülesütlemise avaldusena. Sellega teavitati hagejat töölepingu tähtaja saabumisest.
4. Kuna tööleping lõppes 31.12.2019 tähtaja möödumise tõttu, siis on maakohus ebaõigesti hagi osaliselt rahuldanud. Maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud nii töövaidluskomisjonis, maakohtus kui ka ringkonnakohtus jätta hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 7