Obsah (13)

§ 204§ 230§ 5§ 652§ 331§ 654§ 173§ 171§ 174§ 176§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2022, Tallinn Kohtuasj

) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

1. Kostja esindaja leiab apellatsioonkaebuse täpsustuses, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis hageja suhtes tsiviilkohtumenetlusteovõime kontrollimata. Esindaja arvates oleks kohtul pidanud tekkima kostja koostatud dokumentide põhjal kahtlus kostja tsiviilkohtumenetlusteovõimes. Lisaks sellele on kohtule esitatud tõend, et kostjal on diagnoositud vaimuhaigus. 6.
2. Kolleegium nõustub kostja esindajaga, et maakohtule esitatud asjaolude pinnalt tekkis kohtul

§ 204lg 1 järgne kohustus kostja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu kontrollida.

Praegusel juhul tekitavad kahtluse kostja koostatud ebahariliku sisuga dokumendid 4 ning

1. jaanuari
2. a arstliku ekspertiisi otsus, mille kohaselt on kostjal diagnoositud skisofreenia (I kd, tl 79). Ainuüksi nende asjaolude pinnalt ei saa enam isiku teovõimelisuse eeldusest lähtuda ning kohus peab selgeks tegema eestkostja määramise vajaduses. Sellele vaatamata on maakohtu otsuse lõppjäreldus õige, kuna nimetatud kontrollkohustuse rikkumine ei mõjutanud asja lahendust. Ringkonnakohus ei pea eestkostja määramise menetluse algatamist vajalikuks ja seda järgmistel põhjendustel. 6.2.

§ 204

lg 1 järgi kontrollib kohus menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul menetluses osaleda. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 teise lause järgi on piiratud teovõime isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Piiratud teovõime kohtuliku tuvastamise eesmärgiks on sellise täisealise isiku kaitse tema tahteavalduste õigusliku siduvuse eest, kes ei ole võimeline oma kestva vaimse või psüühilise seisundi tõttu hakkama saama igapäevaelu toimingutes ning mõistma oma tahteavalduste ja otsustuste tagajärgi (vt Riigikohtu 7. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-05, p 8). Kui kohtul on kahtlus füüsilisest isikust menetlusosalise teovõimes ja seeläbi tsiviilkohtumenetlusteovõimes, võib kohus nõuda isikult arsti arvamuse esitamist või korraldada ekspertiisi (

§ 204lg 2).

Kohus võib ka ise andmeid koguda (

§ 204lg 4).

Ringkonnakohus pidas vajalikuks küsida arvamust kostja elukohajärgselt linnavalitsuselt. 6.

1. Nõmme Linnaosa Valitsuse arvamuse kohaselt on kostja orienteeritud ajas, kohas, ruumis, enda isikus ning ta tuleb toime asjaajamisega (II kd, tl-d 64–65). Seega ei pea linnaosavalitsus eestkostja määramise menetluse algatamist vajalikuks. Ringkonnakohtu jaoks on selle arvamusega kõrvaldatud kahtlus kostja tsiviilkohtumenetlusteovõimes. Nii nagu ka linnaosavalitsuse esindaja märkis, on kostja avatud suhtlemisega inimene, mis võib küll viidata psüühikahäire esinemisele, kuid see ei tähenda seda, et ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ka
2. jaanuari
3. a arstliku ekspertiisi otsus ei viita sellele, et kostja ei suuda oma tahet vabalt määrata. Isiku elutingimused ja harjumused, samuti vanus ja tervislik seisund ei ole teovõime piiramise aluseks. Praegusel juhul hindab kostja oma faktilist ja õiguslikku olukorda ebaõigesti pigem oma puudulike õigusalaste teadmiste tõttu, nagu seda teeks ka õigusteadmisteta vaimselt terve inimene. Eelnevat arvestades on ringkonnakohus kõrvaldanud kahtluse kostja tsiviilprotsessiteovõimes ning seetõttu tuleb kostja esindaja taotlus kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks jätta rahuldamata.
4. Maakohus leidis õigesti, et kostja on käsitatav kommentaari avaldajana VÕS §-de 1046 ja 1047 mõttes. Riigikohus on selgitanud, et avaldamine VÕS §-de 1046 ja 1047 tähenduses on isiku kohta andmete või väärtushinnangu kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele need hinnangud ja andmed teatavaks (nt Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Võlaõigusseaduse mõttes võib kommentaari avaldajaks lisaks kommentaari koostajale olla ka võrguväljaanne. Sellisel juhul on hagejal õigus valida, kelle vastu ta hagi esitab.
7. Samuti nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et kuna kostja ei avaldanud, kes vaidlusaluse kommentaari koostas, siis on ta selle koostaja ja seega ka avaldaja (vt maakohtu otsuse p 7). Kostja etteheide, et maakohus ei ole sellekohast kostja vastuväidet hinnanud, on põhjendamatu. Eeltõendamismenetluses tehti kindlaks Internetiprotokolli (IP) aadress, millelt kommentaar avaldati (I kd, tl 12). Päritud IP aadress on eraldatud kostjale (I kd, tl 12). IP aadress on 5 numbrikombinatsioon, mis omistatakse internetiprotokolli kasutavas arvutivõrgus olevatele seadmetele. Kohtupraktikas on leitud, et isik vastutab tema isiklikus kasutuses (kodukasutuses) oleva wifi-seadme kasutamise eest, mh selle eest, et seadme kasutamisel ei kahjustataks kolmandate isikute seadusega kaitstud õigusi (vt Tartu Ringkonnakohtu
8. mai
9. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-7569, p 13.2).

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja vabaneks vastutusest juhul, kui leiaks tõendamist, et kostja kasutuses olnud wifi-seadet ja selle loodavat leviala kasutati kolmanda isiku poolt. Selliseid asjaolusid ei ole kostja kohtu ette toonud ega tõendanud.

1. Teise isiku õigust rikkunud isik vastutab deliktiõiguslikult juhul, kui ta on selles rikkumises süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüd välistavaid asjaolusid ei ole kostja kohtu ette toonud ega tõendanud. Samas tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus hindas kostja elu- ja suhtlemiskogemust kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel ning süü hindamisel leidis, et süü vormiks on vähemalt kaudne tahtlus (vt maakohtu otsuse p-d 10 ja 12). Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et süü olemasolu eeldatakse (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104) ning kostja ei ole menetluses esitanud süüd välistavaid asjaolusid (vt maakohtu otsuse p 12). Maakohus leidis, et kostja süü on tõendatud. 9.
2. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4 järgi eeldab kostja vastutus isikuõiguste rikkumise korral tema süüd. VÕS § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 1050 lg 2 järgi arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Seega pidi maakohus neid asjaolusid arvestama kostja süü hindamisel. 9.
3. Kui kostja soovis tugineda asjaolule, et kommentaari koostamisel võis tema otsustusvõimele omada mõju temal diagnoositud vaimuhaigus, siis tulnuks kostjal seda väidet

§ 230

lg 1 järgi tõendada.

§ 5

lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kostjat esindab maakohtu menetlusest saati riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat. Kui kostja andis esindajale juhise vaimuhaigusele mitte tugineda, siis oli see kostja soov. Advokatuuriseaduse § 44 lg 1 p 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse. Seega on esindaja kohustus anda kliendi soovile õiguslik hinnang ning kliendi huvide eest seista. Kliendi juhiste järgimisel tuleb esindajal juhtida tähelepanu võimalikule ebasoodsale tagajärjele. 9.3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi on tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud.

§ 652

lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul üksnes maakohtus esitatud asjaoludest ja tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652lg-s 3 sätestatud juhtudel.

Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-2-1171-15, p 17).

§ 652

lg 3 p 2 järgi võib apellatsioonimenetluses uue asjaolu või tõendi esitamine olla lubatav ka seetõttu, et asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus peab võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 27). 6 9.
3. Maakohus leidis, et kostjat ei saa samastada 70-aastase isiku elu- ja suhtlemiskogemusega isikuga. Kuna maakohus pidi seda asjaolu arvestama süü tuvastamisel, siis leiab kolleegium, et kostja pani õigusvastase teo toime vähemalt hooletult. Välise hooletuse esinemine on tehtud kindlaks juba objektiivse teokoosseisu ning õigusvastasuse kindlakstegemise raames. Sisemine hooletus on kahju tekitanud isiku subjektiivsetele võimetele ja võimalustele mittevastav väliselt hooletu käitumine. Sisemise hooletuse puudumine on sisuliselt kahju tekitaja vastuväide, millega on võimalik ümber lükata välise hooletuse esinemisega kaasnev süü eeldus. Maakohtu menetluses ei soovinud kostja tugineda sellele, et temal diagnoositud skisofreenia võis mõjutada teda kommentaari koostamisel (vt kostja
4. märtsi
5. a menetlusdokumendi p 2.6; I kd, tl 76 pöördel). Seega ei ole kostja süüd välistavaid asjaolusid (välise hooletuse subjektiivset vabandatavust) tõendanud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses ei ole kostjal võimalik tugineda süüd välistavale asjaolule. Kuigi maakohus rikkus menetlusõiguse normi sellega, et ta ei kontrollinud kostja tsiviilprotsessiteovõimet, siis ringkonnakohus on selle rikkumise kõrvaldanud ning see ei muuda asja lõppjäreldust (vt käesoleva otsuse p 6). Samuti jätab ringkonnakohus

§ 331lg 1 alusel tähelepanuta pärast 7.

oktoobrit 2022 esitatud kostja seisukohad. 10. Kui isik vastutab deliktiõiguslikult teise isiku isikliku õiguse rikkumise eest, peab ta VÕS § 134 lg 2 järgi maksma kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ning kõiki asjaolusid arvestades on selle hüvitamiseks mõistlik summa 150 eurot (maakohtu otsuse p 10). Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, kolleegium neid ei korda (

§ 654lg 6).

Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme või ületanud diskretsiooni piire. Olukorras, kus maakohus oli tuvastanud, et kostja avaldas hageja kohta tema au teotavaid ebakohaseid väärtushinnanguid, puudusid teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja ka süüd välistavad asjaolud, oli mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine VÕS § 134 lg 2 järgi põhjendatud. Maakohus viitas õigesti Riigikohtu seisukohale, et VÕS § 134 lg 2 ei näe ette võimalust jätta kahju hüvitamise kohustuse olemasolul mittevaralise kahju eest mõistlik summa üldse välja mõistmata (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007/50, p 18). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 11. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuigi kostja on palunud tühistada maakohtu otsuse terves ulatuses, ei ole ta menetluskulude kindlaksmääramise kohta sisulisi väiteid esitanud. 12. Tulenevalt

§ 173lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.

Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171

lg 1 alusel kostja kanda, välja arvatud kostjale määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta riigi kanda. Maakohtu

1. jaanuari
2. a määrusega anti kostjale riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta (I kd, tl-d 55–56).
3. Kolleegium määrab

§ 174lg-te 1 ja 3 järgi kindlaks hageja apellatsiooniastme menetluskulud.

13.1. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 1050 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 5 tundi ja 50 minutit tunnihinnaga 180 eurot (käibemaksuga). Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 176

lg 5) ning ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10).

7 13.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks 4 tundi, vastuse täiendamiseks 1 tund ja 30 minutit ning menetluskulude nimekirja koostamiseks 20 minutit. Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Võttes arvesse, et tegemist oli tsiviilasja materjalidega kursis olnud esindajaga ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja sellega seotud toimingute põhjendatud ajakulu menetluskulude nimekirjas esitatud 5 tunni ja 30 minuti asemel 4 tundi. Põhjendatud ajakulu on seega 4 tundi ja 20 minutit. 13.3. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Lepingulise esindaja tunnihinda 150 eurot (käibemaksuta) peab kolleegium konkreetse vaidluse keerukust arvestades põhjendatuks. Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes 4,3 x 180 = 774 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 8