Obsah (9)

§ 221§ 56§ 442§ 2§ 158§ 8§ 43§ 157§ 48

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Vutt, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-20-1

§ 221lg 11).

Maakohus leidis, et lepingupoolte

1. aasta majandusnäitajad ei ole piisavad järeldamaks, et laenuleping oleks vastuolus vastutustundliku laenamise põhimõttega. Laenuleping vastas laenusaaja tahtele ning puudub alus arvata, et laenusaaja pidas lepingu sõlmimise ajal viivisemäära ebamõislikult kõrgeks. Laenusaajal oli laenulepingu ülesütlemise päeval (
2. jaanuar 2020) täitmata laenukohustus põhisummas 35 506,26 eurot. Hageja ega laenusaaja ei ole võlgnevust tasunud. Maakohus nõustus kostjaga, et seadusega ei ole kehtestatud piiranguid viivisemäärale. Samas see ei tähenda, et kohus ei võiks viivisemäära vähendada. Riigikohus on pidanud mõistlikuks viivisemäära 0,2% päevas. Praegusel juhul ületab laenulepingust tulenev viivisemäär seda määra 2,5 korda. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et põhivõlast on tasutud 2/
3. Laenu põhisummast on tagastatud vaid 493,74 eurot, mida ei saa lugeda kohustuse arvestatavas ulatuses täitmiseks. Maakohus leidis, et viivise vähendamine nullini kujutab ennast viivise tasumisest vabastamist, milleks VÕS § 113 lg 8 õigust ei anna. VÕS § 113 lg 2 sõnastusest tulenevalt on lubatud viivise vähendamine. Maakohus leidis, et laenulepingu p-s 7.5 sätestatud viivisemäär 0,5% laenusummalt päevas ehk 182,50% laenusummalt aastas on ebamõistlikult suur ning laenusaajat ja tagatise andjat ebamõislikult koormav. Maakohus pidas põhjendatuks viivisemääraks 0,2% laenusummalt päevas. Kuna laenusaaja täitmata kohustus moodustab 35 506,26 eurot, siis sellelt summalt 4 peab laenusaaja tasuma viivise 73% aastas summas 25 919,57 eurot (35 506,26 × 0,2% × 365). Sundtäitmisele esitatud perioodi eest
4. jaanuar 2020 -
5. juuni 2020 saab sellisel juhul sissenõudja nõuda viivise tasumist summas 10 793,90 eurot. Kuna sissenõudjal on õigus suurendada sundtäitmisele esitatud nõudeid ja nõuda viivise tasumist kuni laenu põhisumma tasumiseni, on selline viivisemäära vähendamine kooskõlas kostja majandusliku huviga ja ei kahjusta kostjat. Seega kuulub hageja alternatiivne nõue rahuldamisele ja sundtäitmine täiteasjas nr 022/2020/7092 tuleb tunnistada lubamatuks 10 793,90 eurot ületavas osas. Hagi alternatiivnõude rahuldamise tõttu ei pidanud maakohus vajalikuks anda hinnangut hageja väidetele üksnes viivise nõude sundtäitmisele pööramise ning üksnes teise järjekoha hüpoteegi realiseerimise kohta, kuna kostja poolt nimetatud õiguste realiseerimine ei ole seadusest tulenevalt välistatud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis õigesti, et viivisenõue kuulub vähendamisele. Maakohus ei ole samas põhjendanud, miks kohus pidas põhjendatuks viivisemäära 0,2% päevas, mitte aga väiksemat viivisemäära. Maakohus jättis hindamata hageja väited, mis puudutavad hageja kinnisasja koormamist kahe hüpoteegiga ega ole andnud hinnangut kostja käitumisele, mis puudutab ainult viivisenõude täitmisele pööramist teise järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks. See võib viia hageja omandi kaotuseni ning kostjal on võimalik hageja elukohaks olev kinnisasi omandada tasaarvestusega. Maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 6 lg-s 2 sätestatut. Isegi kui kostjal on hageja vastu viivisenõue, on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu ainult sellise viivisenõude täitmisele pööramine, ilma et väheneks põhivõlg ja/või hageja kinnisasja koormav esimese järjekoha hüpoteek kustutataks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja ainult riigilõivu. Maakohus pidas suurt osa sundtäitmisest lubamatuks, mistõttu jääb arusaamatuks, miks hageja õigusabikulud ei kuulu kasvõi osaliselt kostjalt väljamõistmisele.
7. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja kordas oma varasemaid vastuväiteid hageja väidetele. Viivise tasumise esmajärjekorra näevad ette VÕS § 88 lg 8 ja

§ 56lg 2.

Põhivõla tasumine sõltub võlgnikust endast. Hageja venitab täitemenetlust, et tagatise väärtust vähendada (teha lageraie). Kostja valitud täitmise viis ei kahjusta hagejat. Kostja pole teinud midagi selleks, et kinnistut omandada. Täitemenetluse seadustik ei keela sissenõudjal enampakkumisel osaleda ega ostuhinda tasaarvestada. Selline täitmise viis ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja taotlus viivise vähendamiseks tulnuks jätta täies ulatuses rahuldamata. Ei ole põhjust viivist täiendavalt vähendada. Arvestada tuleb ka võlgniku käitumist. Võlgnik ei ole laenulepingu ülesütlemise järgselt mitte midagi maksnud ega üritagi võlaprobleemi lahendada. Kostja ei nõustu hageja etteheidetega menetluskulude jaotusele. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

1. Kostja (vastuapellant) esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 5 Kohtul ei ole VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 tulenevalt õigust vähendada laenulepingus kokkulepitud viivisemäära. Kohus on viidatud sätteid ebaõigesti kohaldanud. Kohus võib vähendada vaid tasumisele kuuluvat viivisesummat. Seejuures võib ebamõistlikult suurt viivist vähendada mõistliku suuruseni. Käesoleval juhul on viivist nõutud põhivõlast väiksemas summas, seega ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisega. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud piisavaid ja mõjuvaid põhjuseid viivise vähendamiseks. Maakohus ei ole arvestanud kostja õigustatud huviga kohustuse täitmise vastu ega asjaoluga, et ei võlgnik ega hageja pole võlga tasunud 2,5 aasta jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Asjasse ei puutu lepingupoolte finantsseisud laenulepingu sõlmimise ajal. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb viivist vähendada. Maakohus jättis ebaõigesti tasutud riigilõivu kostja kanda. Ka riigilõiv oleks tulnud jätta hageja kanda, kuna polnud põhjust poolte kulude endi kanda jätmise valikust kõrvale kalduda (TsMS § 163 lg 1).
2. Hageja (vastuapellatsioonis vastustaja) palub jätta kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulud kostja kanda. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb viivise „mõistlik määr“ sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Viivisemäära järgi kujuneb ka lõplik viivise summa, mistõttu on põhjendamatu kostja etteheide maakohtule viivisemäära vähendamise kohta. Õige ei ole kostja väide, et maakohus ei ole arvestanud kostja õigustatud huviga. Maakohtu mõttekäik viivise vähendamisel on jälgitav ja põhjendatud. Puudub reegel selle kohta, millisel ajahetkel esinenud asjaolusid tuleb viivise vähendamisel arvesse võtta. Pooled on igaljuhul olnud ebavõrdses positsioonis. Hageja ei venita tahtlikult menetlust. Kohtuvaidlus oleks võinud lõppeda maakohtus kompromissiga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab ise teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi, tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr 022/2020/7092 lubamatuks ja jätab menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, kostja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
4. Maakohus rahuldas hageja alternatiivse nõude ning vähendas viivise määra 0,5 %-lt päevas 0,2 %-ni päevas (sundtäitmisele esitatud perioodil) ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks 10 793, 90 eurot ületavas osas. Seoses alternatiivse nõude rahuldamisega ei pidanud maakohus vajalikuks anda hinnangut hageja peamisele väitele (vt hagiavalduse p 2.
5. ja 3.10), et pantija suhtes kinnistusraamatus teisel järjekohal oleva hüpoteegi realiseerimine ebamõistlikult suure viivisenõude katteks ilma põhivõlga sisse nõudmata on vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 442 lg 8), jättes hindamata hageja väited selle kohta, et hageja vastu sundtäitmise algatamine üksnes teisel järjekohal oleva hüpoteegi realiseerimiseks oli vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja oli oma alternatiivsed nõuded järjestanud, taotledes esmase nõudega kogu täitemenetluse lubamatuks tunnistamist. Alternatiivse nõude esitas hageja üksnes juhuks, kui kohus tema esmase nõudega ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse kirjeldav osa ei vasta

§ 442

lg 7 nõuetele, mh puudub seal viide sellele, et hageja tugineb oma nõudes täitemenetluse vastuolule hea usu põhimõttega. 6 10. Täitemenetluse seadustiku (

) § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul saab võlgnik sama paragrahvi lg 11 kohaselt esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Praeguses asjas on täitedokumendiks

§ 2

lg 1 p-s 19 nimetatud notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 25). Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Asjaolu, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, saab olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele

§ 221järgi (Riigikohtu 12.detsember 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9391 p 16).

1. Praeguses asjas leidis hageja, et teisel järjekohal asuva hüpoteegi realiseerimiseks tema vastu täitemenetluse algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja kasutas oma õigusi ebaproportsionaalselt ja hageja huve arvestamata. Selle põhjendamiseks viitas hageja asjaolule, et talle kuuluvat kinnistut koormab kostja kasuks kaks hüpoteeki kogusummas 72 000 eurot, kusjuures esimesel järjekohal asuv hüpoteek tagab kohustusi 45 000 euro ulatuses. Kuigi laenulepingust tulenev täitmata kohustus, mille täitmist hüpoteegid tagavad, sisaldab ka põhivõlga 35 506,26 eurot, nõuab kostja vaidlustatud täitemenetluses üksnes osalist viivisevõlga 152 päeva eest 26 984,76 eurot, mööndes, et tegelik sissenõutavaks muutunud viivisesumma on suurem. Kostja ei ole ülejäänud viivise ega põhivõla sissenõudmisest ka loobunud. Hageja leiab, et kinnisasja müümisel olukorras, kus võimalik ostja peab arvestama püsima jääva hüpoteegiga, on sel asjaolul mõju kinnistu müügihinnale enampakkumisel ja välistada ei saa ka olukorda, kus sissenõudja teeb ise parima pakkumise eesmärgiga tasuda kinnistu eest tasaarvestusega, kasutades selleks ülepaisutatud viivisenõuet. Apellatsioonkaebuses märgib hageja lisaks, et hea usu põhimõttest tulenevalt on vastuvõtmatu viivisenõude täitmisele pööramine, ilma et põhivõlg väheneks ja/või hageja kinnisasja koormav esimese järjekoha hüpoteek kustutatakse.
2. Ringkonnakohus leiab, et õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja poolt sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale üksnes teisel järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud õiguste realiseerimiseks olukorras, kus sissenõudja kasuks on samast lepingust tuleneva nõude tagamiseks seatud hüpoteek ka esimesele järjekohale ning täitemenetluse aluseks olev õigus ei 7 taga kogu sissenõudja sissenõutavaks muutunud nõude (laenulepingust tulenev põhivõlg ja kõrvalnõuded) rahuldamist. Sellisel juhul jäävad vastavalt

§ 158

lg-le 1 kehtima täitemenetluse aluseks olevast õigusest kinnistusraamatus eespool olevad õigused ning sissenõudjale säilib õigus algatada käesolevas täitemenetluses enampakkumisel kinnisasja omandanud isiku vastu uus täitemenetlus esimesel järjekohal oleva hüpoteegi realiseerimiseks, va kui sissenõudja omandab täitemenetluses tagatiseks oleva kinnisasja ise. Võlgniku vara arestimise või müümisega sekkub kohtutäitur võlgniku PS §-ga 32 tagatud omandiõigusesse. Teiselt poolt on võlgniku varale sissenõude pööramine vaadeldav võlausaldaja varaliste õiguste kaitsena ning riigi PS §-st 14 tuleneva kohustuse täitmisena võlausaldaja suhtes. Ühe isiku põhiõiguse kaitse võib kaasa tuua teise isiku põhiõiguse piiramise. Sellisel juhul tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka PS §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. aprilli 2003 otsus nr 3-4-14-03 p 17). Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt peavad võlgniku ja sissenõudja huvid olema menetlus käigus tasakaalus, läbiviidavad menetlustoimingud ei tohi kumbagi poolt ebamõistlikult kahjustada ega eelistada. Sissenõudja nõue tuleb rahuldada võlgnikku kõige vähem kahjustaval viisil, st ideaalis realiseeritakse täpselt niipalju võlgniku vara, kui nõude rahuldamiseks on hädavajalik. Kohtul tuleb arvestada üheltpoolt sissenõudja (kostja) huviga viia täitemenetlus läbi üksnes teisel järjekohal asuva hüpoteegi realiseerimiseks ja üksnes kõrvalnõuete sissenõudmiseks, säilitades võimaluse algatada tulevikus kinnistu omaniku vastu uus täitemenetlus esimesel järjekohal asuva hüpoteegi realiseerimiseks ja võrrelda seda huvi hageja huviga lahendada kõik kostja võimalikud nõuded tema kui kolmandast isikust pantija vastu ühes täitemenetluses.
2. Ringkonnakohus möönab, et arvestades VÕS § 88 lg-s 8 sätestatut võis kostja sissenõudjana esitada täitmisele üksnes osalise viivisenõude. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-190-13 p-s 15 selgitanud et täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest, mh üksnes sissenõutavaks muutunud laenumaksete sissenõudmiseks laenulepingut üles ütlemata. Kuna hüpoteegi realiseerimise asjaõiguslik nõue on terviklik, ei ole hüpoteegipidajal vähemalt kinnisasja omandaja nõusolekuta võimalik hüpoteegi alusel täitemenetlust korraldada üksnes mõne hüpoteegiga tagatud nõude või nõude osa rahuldamiseks selliselt, et hüpoteek säiliks ja tagaks sissenõutavaks muutumata nõudeid ka edaspidi (vt ka Riigikohtu
3. septembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 18). Kuivõrd praegusel juhul sellist olukorda ei ole ja sissenõutavaks on muutunud kogu laenulepingust tulenev nõue, mida hagejale kuuluvale kinnistule kostja kasuks seatud kaks hüpoteeki tagavad, siis ei kahjustaks hüpoteekide koosrealiseerimine ühes täitemenetluses kostja kui sissenõudja kaitstavaid huve.
5. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et enampakkumisel püsima jääv hüpoteek mõjutab (eelduslikult alandab) kinnisasja müügihinda. Kostja väited selles, et kohtutäitur peab ametiülesande korras välja selgitama püsima jääva hüpoteegiga tagatud nõude suuruse ja selle müügikuulutuses avaldama ning hagejal on õigus arestimishinna määramisel osaleda, on iseenesest küll õiged, kuid olukorras, kus kostja ei eita, et ta soovib kogu laenulepingust tuleneva võla hüpoteekide arvelt sisse nõuda, ei ole kostja selline käitumine hageja kui kolmandast isikust pantija huvidega proportsionaalne. Pooled avaldasid ringkonnakohtu istungil (II kd lk 120), et kinnistu väärtus ilma hüpoteekideta oli hüpoteekide seadmise ajal 79 000 eurot, käesoleval ajal on hind kõrgem, kuni 110 000 eurot. Seega on kinnistu väärtus seda koormavate hüpoteekide väärtusest suurem, mistõttu ei 8 eksisteeri ohtu, et koormatud kinnistu väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada.
6. Täitemenetluses tuleb kohtutäituril ja menetlusosalistel lähtuda põhimõtetest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada, (vt

§ 8, § 53 lg-d 1 ja 3, § 137 ja Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-17 p 17).

Ringkonnakohus märgib, et kinnisasjade arestimine, hindamine ja müük täitemenetluses toimub täitemenetluse seadustiku sätete alusel, mis peab tagama kinnisasja võõrandamise eelduslikult turuväärtusele vastava hinnaga. Seejuures on kohtutäituri kohustus võtta tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks (

§ 8), tagades samas ka võlgniku õigused.

Raha, mis jääb üle sissenõudja nõude rahuldamisest (väljamaksed hüpoteegipidajale) ja täitekuludest, tuleb välja maksta võlgnikule (

§ 43

lg 1 teine lause), mistõttu on võlgnik huvitatud, et täitemenetlus hüpoteekidega tagatud nõude sissenõudmiseks toimuks optimaalselt ning kinnistu võõrandatakse täitemenetluses võimalikult kõrge hinna eest. Kuivõrd hagejale kuuluvat kinnistut koormavad mõlemad hüpoteegid tagavad samast laenulepingust tulenevaid ja juba sissenõutavaks muutunud nõudeid, siis kahjustab sissenõudja soov realiseerida hüpoteegid kahes erinevas täitemenetluses eelduslikult hageja kui võlgniku huvi realiseerida hüpoteekidega koormatud kinnisasi võimalikult kõrge hinna ja võimalikult väikeste kuludega. Kostja selgitused, kuidas ta soovis üksnes teise järjekoha hüpoteegi realiseerimisega alustades täitemenetlust kiirendada, ei ole usutavad. Ringkonnakohus märgib, et mitme täitemenetluse läbiviimine hüpoteekide realiseerimiseks suurendab ka täitemenetluse kulusid ja kahjustab ka seeläbi hageja kui täitemenetluse võlgniku huve. 16. Kostja märkis ringkonnakohtu istungil, et hagejal on võimalik kinnistu ise müüa kohtutäituri kontrolli all (

§ 157) ja võlg kostjale tasuda.

Sellisel juhul annaks kostja nõusoleku mõlema hüpoteegi kustutamiseks. Ringkonnakohus leiab, et hagejale ei ole etteheidetav passiivsus kinnistu realiseerimise osas olukorras, kus kostja on algatanud tema kui kolmandast isikust pantija vastu täitemenetluse üksnes teisel järjekohal asuva hüpoteegi realiseerimiseks. Ringkonnakohus märgib, et hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla saamisele, vaid täitmine piirdub koormatud kinnisasjaga (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-160-11, p 16) (p 12). Kui kostja hüpoteegipidajana soovib oma sissenõutavaks muutunud nõude rahuldamist hüpoteegi arvelt, peab ta selle õiguste realiseerimiseks valima viisi, mis ei koorma kolmandast isikust pantijat ebaproportsionaalselt.
3. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et hageja kinnistu realiseerimiseks läbi viidav täitemenetlus on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja kahjustab hageja huve ebaproportsionaalselt ning on seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus. Olemasolevas olukorras on kostjal võimalik igal ajal täiendada oma avaldust ning taotleda täitemenetluse läbiviimist mõlema hüpoteegi realiseerimiseks laenulepingust tuleneva kogu nõude alusel, misjärel täitemenetluse läbiviimine oleks lubatav. Kuna kostja ei ole sellist avaldust kohtutäiturile esitanud, tuleb täitemenetlus täiteasjas nr 022/2020/7092 tunnistada lubamatuks hea usu põhimõttega vastuolu tõttu.
4. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hagi täielikult hageja esmase nõude alusel, ei võta kohus seisukohta hageja alternatiivse nõude osas ega vasta poolte sellekohastele väidetele apellatsioonimenetluses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-165-12, p 24). Ringkonnakohus märgib üksnes seda, et kui kostja alustab hageja vastu täitemenetlust mõlema hüpoteegi realiseerimiseks, on kostja nõue (koos täitekuludega) piiratud hüpoteekide koguväärtusega (72 000 eurot). Pooled ei vaidle, et laenulepingust tuleneva põhivõla jääk on 35 506,26 eurot, ülejäänud osas saab kostja nõuda hüpoteekide realiseerimist kõrvalnõuete 9 (viivis) katteks. Selles täitemenetluses saab hageja esitada ka VÕS § 162 alusel viivise vähendamise taotluse, kui ta leiab, et kostja viivise nõue on liiga suur. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik taotleda viivise vähendamist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 15). AÕS § 346 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga hüpoteegisumma ulatuses mh tagatud nõue ja intress (muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, kuid see ei tähenda, et hüpoteek tagaks ka seaduse kohaselt ebamõistlikult suurt viivist.

§ 221

lg 1 järgi esitatud hagi alusel saaks sundtäitmise osaliselt või täielikult lubamatuks tunnistada vaid siis, kui sissenõudjal ei oleks nõuet vähemalt hüpoteegi ulatuses. Riigikohus on selgitanud (vt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 19, tsiviilasjas nr 2-16-11056/34, p 23.1), et viivise korral aga tuleb teha sellest erand ning kontrollida viivise suurust hageja taotluse alusel ka siis, kui sissenõudjal on vähemalt hüpoteegi suuruses nõue, (mille hulka võib kuuluda nt ka kohtu vähendatav viivisenõue). Sel juhul tuleks kohtul otsuse resolutsioonis võtta seisukoht sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohta nt kujul, et „sundtäitmine täiteasjas x on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui x eurot" või „rohkem kui põhinõude (x eurot) ulatuses" vms. Oluline on see, et otsusest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetlusest saadud raha arvel viivist nõuda. Selline otsus tähendaks ühtlasi seda, et kui kohtul on alust viivist vähendada, teeb kohus viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise suhtes (tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise vähendamise võimaluse kohta vt Riigikohtu

1. veebruaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09 tehtud otsuse p 10). Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. Maakohus ei ole nimetatud Riigikohtu seisukohaga viivise vähendamisel ja kohtuotsuse resolutsiooni sõnastamisel arvestanud ja on võtnud seisukoha üksnes 152 päeva viivise vähendamise osas, mistõttu tuleks maakohtu otsus ainuüksi sel põhjusel alternatiivnõude rahuldamises tühistada.
2. Maakohus on hagi tagamiseks peatanud täitemenetluse. TsMS § 445 lg 2 järgi jätab kohus asjas kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Praegusel juhul ei ole vaja hagi tagamise abinõud otsuse täitmise tagamiseks jõusse jätta. Otsuse jõustumisel tuleb kohtutäituril täitemenetlus täiteasjas

§ 48lg 1 p-st 4 lähtuvalt lõpetada.

Seetõttu kuulub hagi tagamine tühistamisele. 20. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hagi, jäävad kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirjade (II kd lk 66-67 ja lk 118) kohaselt on tema menetluskuluks maakohtus 4466 eurot, sh riigilõivud 350 eurot ja lepingulise esindaja kulud 4116 eurot (24,5 h x 168 eurot/h) ja ringkonnakohtus 2772 eurot, sh riigilõiv 420 eurot ja lepingulise esindaja kulu 2352 eurot (14h x 168 eurot/h), lisandub hageja esindamine ringkonnakohtu istungil 1,25 h ulatuses. Kostja leiab, et hageja esindaja tunnihind 168 eurot koos käibemaksuga ületab tavapärast vandeadvokaadi õigusteenuse keskmist tunnihinda. Tegemist on lihtsaima võimaliku kohtuasjaga, mistõttu põhjendatud tunnitasu suurus on 100 eurot. Hageja esindaja tööaja kulu on ülepaisutatud. 10 Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus menetluskulude kindlaks määramiseks ja kostjalt väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 175 lg 1 kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tegemist on vähese keerukusega tsiviilasjaga. Asjaolu, et maakohus jättis hageja peamise nõude (sundtäitmise vastuolu hea usu põhimõttega) tähelepanuta ja otsuses käsitlemata, ei muuda tsiviilasja lihtsaks. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on keskmisest keerukama tsiviilasjaga, mistõttu on põhjendatud ka esindaja tunnihind 168 eurot/h. Tunnihind ei ületa tavapärast vandeadvokaadi õigusteenuse keskmist tunnihinda ja seda on aktsepteeritud ka Riigikohtu praktikas. Samas leiab ringkonnakohus, et käesolev asi ei ole keskmisest mahukam, mistõttu on esindaja ajakulu nii maa- kui ka ringkonnakohtus osaliselt ülepaisutatud. Arvestades, et lepinguline esindaja on koostanud hagiavalduse, vastuse määruskaebusele ja muid kirjalikke dokumente, samuti osalenud kohtuistungil, peab ringkonnakohus põhjendatud lepingulise esindaja ajakuluks maakohtus 18 h, s.o 3024 eurot. Koos riigilõivuga on hageja põhjendatud menetluskulu maakohtus 3374 eurot (3024 + 350), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu, on põhjendatud ajakulu selle koostamisele 8 h. Ülejäänud osas on hageja lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtus põhjendatud ja vajalik. Hagejalt tuleb kostja kasuks menetluskuluna ringkonnakohtus välja mõista koos riigilõivuga 2646 eurot (2226 + 420). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 6020 eurot. Kostja peab tasuma hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult ka viivist. (allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 11 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks