← Eesti

1-16-8576/45

Obsah (7)§ 238§ 326§ 233§ 189§ 175§ 180§ 337

1-16-8576 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 2. jaanuar 2017, Tallinn Kohtuasja number 1-16-8576 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Pavel Gontšarov ja Ur

§ 238

lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 5 kuud 10 päeva vangistust. Mõistetud karistust suurendati Harju Maakohtu 2 9.09.

  1. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o 10 kuu vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud 10 päeva vangistust alates 17.11.
  3. U.J süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna, taas isikute grupis G.K-ga 05.08.2016 kella 20.29 ajal Tallinnas X XX tungisid sisse kortermaja lukustatud trepikotta ning teisel korrusel, lõhkudes ära jalgratta luku, võtsid võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil AR-le kuuluvad kaks jalgratast koos lisatarvikutega kokku 450 euro väärtuses.
  4. Maakohtu otsuse peale esitas id apellatsioonid süüdistatav U.J ja kaitsja vandeadvokaat J. Grossmann, kes vaidlustavad kohtuotsust üksnes mõistetud karistuse osas. 3.1 Süüdistatav U.J taotleb kohtuotsuse tühistamist reaalse vangistuse mõistmise osas ja taotleb mõista talle ükskõik milline muu karistus. Taotlust põhjendab sellega, et enne kuriteo toimepanemist ta töötas nõudepesijana ning oli asunud ravile narkosõltuvusest vabanemiseks. Tal on kaks alaealist last, kellest üks viibib lastekodus, sest isa loobus lapsest. Kahetseb toimepandut ja lubab edaspidi kuritegusid mitte toime panna. Oma väidete kinnituseks on ta lisanud apellatsioonile käsunduslepingu töötamise kohta ning haigla õiendi ravile asumise kohta. 3.2 Kaitsja taotleb piirduda U.J karistamisel vahi all viibitud ajaga ning asendada ülejäänud osa vangistusest üldkasuliku tööga. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei läinud U.J võõrasse trepikotta kavatsusega sealt midagi varastada. Ta läks sinna koos AB-ga, kuna G.K palus sinna tuua tema kott. Jalgratta varguse pani U.J toime G.K õhutusel, kes vastavate tööriistadega lõhkus jalgrataste lukud ja käskis U.J üks jalgratas trepikojast välja viia. Kaitsja avaldas kohtuistungil arvamust, et U.J suhtes tuleks kohaldada mõistetava karistuse asendamist üldkasuliku tööga, mille kohta süüdistatav andis oma nõusoleku. Kohus ei ole arvesse võtnud asjaolu, et U.J on asunud tööle ja on läinud metadooni ravile, et vabaneda narkootikumide tarvitamisest. Seega eripreventiivseid eesmärke on võimalik saavutada ainult sellega, et U.J vabaneks narkootikumide tarvitamisest, millega kindlasti kaasneb ka see, et ta ei pane enam toime uusi kuritegusid. On ju vargused toime pandud ainult seetõttu, et saada raha narkootikumide ostmiseks. Karistuse asendamine üldkasuliku tööga distsiplineeriks U.J , kuna sellega kaasneb ka katseaeg allutamisega kriminaalhooldusele, millise aja jooksul ta peab regulaarselt aru andma kriminaalhooldajale oma eluviiside, ravi ja ÜKT tegemise kohta. Kriminaalhooldaja abi ja nõuannetega oleks tal kergem vabaneda narkootikumide tarvitamisest. Vanglakaristus neid 2

(4)eesmärke ei täida. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et U.J on 2 väikes t last, kelle kasvatamisest ta soovib edaspidi isiklikult osa võtta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioon id on ilmselt põhjend amatud ning tulevad jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
  2. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu

§ 326lg 3 alusel kujutab endast erandit.

Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. U.J on esitanud ringkonnakohtule koos apellatsiooniga koopiad dokumentidest, mis apellandi hinnangul teda iseloomustavad. Vastuseks sellele kohtukolleegium selgitab, et

§ 233

lg 1 kohaselt süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium

  1. novembri
  2. a otsuses nr 1-1-79-10 märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus nr 3-1-1-91- 07 ja
  5. märtsi
  6. a otsus nr 3-1-1-2-10). Kuna U.J apellatsioonis ei viidata kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele maakohtus ja sellist rikkumist ei tuvastanud ka ringkonnakohus, siis jätab kohtukolleegium apellatsioonile esitatud dokumentide koopiad tähelepanuta. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS § -s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. 3

(4)Riigikohus on
  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles - või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kuni viie aastani. Praeguses kriminaalasjas mõistis maakohus U.J-ile 8 kuud vangistust, s.o tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Puhtsüdamlikku kahetsust on maakohus karistust kergendava asjaoluna juba arvesse võtnud , samuti töökoha olemasolu. Maakohtu otsuses märgitakse kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et vaatamata varasematele karistustele jätkab U.J narkootiliste ainete hankimise eesmärgil varavastaste kuritegude toimepanemist. Tema suhtes on juba kohaldatud üldkasulikku tööd ning tingimuslikku karistust, kuid ta ei ole talle osutatud usaldust täitnud ning on asunud toime panema uusi kuritegusid. Käesoleva kuriteo toimepanemise ajal oli U.J rase ning kasutas seda asjaolu ära kuriteo toimepanemisega saadud vara realiseerimisel. Kuna leebemad mõjutusvahendid ei ole U.J käitumisele mõju avaldanud, siis on maakohus mõistnud talle põhjendatult reaalse vangistuse. Kuna uue kuriteo pani süüdistatav toime katseajal, siis on maakohus õigesti suurendanud talle mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega on süüdistatava ja kaitsja apellatsioon id karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatud ja kohtukolleegium jätab need läbi vaatamata.
  3. Kohtukolleegium rahuldas

§ 189lg 5 alusel määratud kaitsjale vandeadvokaat J.

Grossmannile tasu väljamaksmise pabertaotluse pealdisena ja määras talle välja maksta 48 eurot.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 180

lg 11 sätestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse U.J menetluskulud süüdistatava kanda. suhtes muutmata, siis jäävad 6. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et U.J -ile mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni de põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on apellatsioon id ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes

§ 326lg-st 3 läbi vaatamata. 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.