← Eesti

1-19-7945/137

Obsah (8)§ 214§ 136§ 121§ 64§ 118§ 74§ 63§ 17

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik 1-19-7945 14. juuni 2021

§ 214lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi ning R.

J-i süüdistuses

§ 214lg 2 p-de 4 ja 5, § 118 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 27.

jaanuari

  1. a otsus Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Gardi Anderson, kassatsioon Maario Saki ja R. J-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja
  2. mai 2021, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu ringkonnakohus:
  4. jaanuari
  5. a otsus osas, millega 1.1 tunnistas Maario Saki süüdi ja karistas teda

§ 136lg 1 järgi, samuti mõistis temalt välja sundraha; 1.2 tunnistas R.

J-i süüdi ja karistas teda

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning mõistis talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse.

  1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  3. Kassatsioon rahuldada osaliselt. 1-19-79451-19-7945 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  4. Käesolevas kriminaalasjas anti teiste seas kohtu alla R. J. süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 214 lg 2 p-de 4 ja 5, § 118 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 järgi ning Maario Sakk süüdistatuna

§ 214lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi.

  1. Asjaolud, mille alusel süüdistati R. J-i ja M. Sakki grupis koos Ahto Rohtmäe ning Mirko Aeruga väljapressimise toimepanemises, on kokkuvõtlikult järgmised.
  2. A. Rohtmäe, kes oli ka varem korduvalt nõudnud vägivalla ähvardusel kannatanu G. K-lt 10 000 euro maksmist, käskis
  3. juunil 2019 kannatanul istuda M. Saki juhitud autosse. Kannatanu autosse istudes sõiduki uksed lukustati. A. Rohtmäe sidus kannatanule ümber pea riideeseme, mistõttu ta ümbritsevat enam ei näinud, ning seejärel sõideti metsa. Teel võeti autosse M. Aer ning suusamaskis R. J., kes istusid tagaistmele, ümbritsedes kannatanut. M. Aer surus kaasavõetud gaasirelva kannatanu ribidesse. Metsa jõudes seoti kannatanu käed koormarihmadega kinni ning teda peksti, tekitades talle füüsilist valu ja kehavigastusi. Koormarihmasid kasutati ka kannatanu puu külge sidumiseks, misjärel teda jätkuvalt löödi käte ja jalgadega. Samuti tulistati gaasirelvast üks lask õhku ning teine kannatanu kõrval asunud puusse. Tagasiteel peksid R. J. ja M. Aer kannatanut autos rusikaga roietesse. A. Rohtmäe viidi koos kannatanuga tagasi Pärnusse, kus A. Rohtmäe vabastas kannatanu silmad ning andis talle teada, et kaks peksmises osalenud „tundmatut“ tahavad oma raha saada.
  4. juunil 2019 ütles A. Rohtmäe kannatanule, et „tundmatud“ isikud tahavad sama päeva õhtuks saada 7500 eurot, vastasel juhul viiakse ta uuesti metsa, kust ta enam tagasi ei tule. Maakohtu otsus
  5. Pärnu Maakohus tegi
  6. juunil 2020 lühimenetluses otsuse, milles tunnistas R. J-i süüdi

§ 214lg 2 p-de 4 ja 5; § 118 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 järgi ning M.

Saki

§ 214lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi.

Süüdi tunnistati ka A. Rohtmäe

§ 214lg 2 p-de 1, 4 ja 5 ning § 184 lg 1 järgi, samuti M.

Aer

§ 214lg 2 p-de 4 ja 5, § 418 lg 1, § 121 lg 1 ning § 266 lg 2 p 1 järgi.

5.

§ 214lg 2 p-de 4, 5 järgi mõistis kohus R.

J-ile karistuseks 5 aastat vangistust,

§ 118

lg 1 p 1 järgi 4 aastat vangistust ning

§ 121lg 1 järgi 1 aasta vangistust.

Liitkaristuseks mõistis kohus 7 aastat vangistust, mida vähendas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel 4 aasta 8 kuuni.

§ 74lg-te 1, 2 ja 3 alusel määras kohus, et kohe tuleb R.

J-il ära kanda 6 kuud vangistust ning ülejäänud 4 aastat 2 kuud vangistust jäeti tingimisi 5-aastase katseajaga täitmisele pööramata. 6. M. Sakki karistas kohus

§ 214lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi 5-aastase vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus karistust 3 aasta 4 kuuni.

§ 74lg 1 ja 3 alusel jättis kohus M.

Saki ärakandmata vangistuse täitmisele pööramata tingimusel, et M. Sakk ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu. 7. Maakohtu hinnangul olid kõik neli süüdistatavat, s.o A. Rohtmäe, M. Sakk, M. Aer ja R. J., väljapressimisteo kaastäideviijad. Nad tegutsesid eelneva kokkuleppe kohaselt ning igaühel oli oma osa selle täideviimisel. Kohus leidis, et nii M. Sakk, M. Aer kui ka R. J. teadsid, et kannatanult nõutakse A. Rohtmäe poolt välja mõeldud ebaseadusliku võla tasumist. 2

(6)1-19-79451-19-7945 Apellatsioon
  1. Maakohtu otsuse vaidlustas vandeadvokaat Paul Järve, kes esitas apellatsiooni süüdistatavate M. Saki ja R. J-i huvides.
  2. Kaitsja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist mh osas, millega M. Sakk oli süüdi tunnistatud

§ 214lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi ning R.

J.

§ 214lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 118 lg 1 p 1 järgi.

Apellatsioonis sooviti ka R. J-i karistuse kergendamist. Alternatiivselt taotles kaitsja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist.

  1. Apellandi põhjenduste kohaselt rikkus maakohus M. Sakki väljapressimises süüdi tunnistades oluliselt menetlusõigust. Kohtuotsuses ei ole jälgitav, milliste tõendite alusel jõudis kohus järeldusele, et M. Sakk on pannud kannatanu suhtes toime kaastäideviimise kvaliteediga teo. Äärmisel juhul võis M. Saki tegevus – kaassüüdistatavate sõidutamine – olla neutraalne kaasabi, mis ei ole karistatav.
  2. Ka R. J-i luges maakohus kaitsja hinnangul alusetult väljapressimise kaastäideviijaks. Süüdistusest ei tulene, et grupil oli ühine otsus kannatanult raha välja pressida. R. J-ile etteheidetav autos kannatanule ribidesse löömine ei ole kaastäideviimiseks piisav. Ringkonnakohtu otsus
  3. Tallinna Ringkonnakohtu
  4. jaanuari
  5. a otsusega tühistati maakohtu otsus mh M. Saki süüditunnistamises

§ 214lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi, samuti R.

J-i süüditunnistamises

§ 214

lg 2 p-de 4 ja 5 ja § 121 lg 1 järgi ning talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

13. Tühistatud osas tehti uus otsus, millega tunnistati M. Sakk süüdi

§ 136lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati 1 aasta 4 kuuni.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti kandmata vangistus 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. R. J. tunnistati süüdi

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks 2 aastat 3 kuud vangistust.

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti R.

J-ile liitkaristus, lugedes

§ 121

lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse kaetuks talle maakohtu otsusega

§ 118lg 1 p 1 järgi mõistetud 4-aastase vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati liitkaristust 2 aasta 8 kuuni.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti kandmata vangistus 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 14. Väljapressimise süüdistuse kohta märkis kohus, et varalise kasu üleandmise nõudmine saab tähendada üksnes sellise nõudmise esitamist, millel ei ole õiguslikku alust. Ei ole aga tõendatud, et M. Sakk oleks pidanud vähemalt võimalikuks, et A. Rohtmäe nõudel kannatanu vastu puudub seaduslik alus. Sellest tulenevalt puudus M. Sakil tahtlus panna kaastäideviijana koos A. Rohtmäe, M. Aeru ja R. J-iga toime väljapressimine. M. Sakk võttis siiski kannatanult ebaseaduslikult vabaduse, mistõttu tuleb tema käitumine kvalifitseerida

§ 136lg 1 järgi.

15. Ka R. J-i puhul ei ole tõendatud, et ta pidas vähemalt võimalikuks, et A. Rohtmäe nõue kannatanu vastu on õigusliku aluseta. Kuna tõendamist leidis, et R. J. peksis kannatanut, tuleb tema tegu kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 järgi, kuivõrd lisaks käsitletud teole heideti R. J-ile ette ka üht varem toime pandud peksmist. 3

(6)1-19-79451-19-7945
  1. M. Saki ja R. J-i tegude ümberkvalifitseerimine ei too kaasa M. Aeru ja A. Rohtmäe tegude ümberhindamist, sest asjasse puutuvad faktilised asjaolud on seotud üksnes M. Saki ja R. J-iga. M. Aeru tahtlust ei ole ringkonnakohtul alust hinnata, sest tema süüdimõistmist ei ole vaidlustatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  2. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, paludes see tühistada M. Saki ja R. J-i väljapressimissüüdistuse ümberkvalifitseerimises ning neile mõistetud karistuste osas. Vaidlustatud ulatuses taotleb riiklik süüdistaja maakohtu otsuse jõustamist. Otsuse peale esitatud kaitsja kassatsiooni jättis Riigikohus menetlusse võtmata. Prokuratuuri kassatsiooni põhiväited
  3. Kohus tuvastas õigesti, et neljal süüdistataval oli ühtne teoplaan ning kuritegu pandi toime ühiselt, kuid on jõudnud ebaõigele järeldusele, et väljapressimise subjektiivse külje eeldused ei ole M. Saki ja R. J-i puhul täidetud. Väljapressimise kaastäideviimine ei eelda, et iga isik peab teadma detailideni nõutava summa olemust või suurust. Juba objektiivse teopildi põhjal saab öelda, et seaduslikku nõuet ei esitata ning see oli kõigile täideviijatele arusaadav. Ringkonnakohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Kassatsioonivastus
  4. Kaitsja hinnangul tuleb kassatsioon jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on tuvastanud põhjendatult, et M. Sakk ja R. J. ei teadnud, mis tegelikkuses kannatanu suhtes metsas ette võetakse ja mida temalt on nõudnud A. Rohtmäe. Toimikus pole ühtegi tõendit, et M. Sakk või R. J. teadnuks, kas võlg reaalselt eksisteerib või mitte. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kassaatori väited väärivad tähelepanu ning tingivad ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Konkreetselt osutab kolleegium järgnevale.
  6. Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-88-03, p 9) olukorras, kus see nõue ei tugine seaduslikule alusele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-54-16, p 26). Ekslik on aga apellatsioonikohtu käsitlus sellest, kuidas hinnata teo toimepanija teadmist esitatava nõude ebaseaduslikkusest.
  11. Väljapressimise subjektiivne külg eeldab tahtlust objektiivse koosseisu kõigi asjaolude suhtes, sh peab tuvastama, et toimepanija tegutses varalise kasu üleandmise nõude ebaseaduslikkuse suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, st ta pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et varalise kasu üleandmise nõudel puudub õiguslik alus.
  12. Kui teo toimepanija ei pea võimalikuks ega mööna, et nõudel puudub seaduslik alus, siis ei pane ta tegu toime tahtlikult koosseisueksimuse (

§ 17lg 1) tõttu.

Eelöeldu aga ei tähenda, et lähtuda tuleb esitatava nõude seaduslikkusest seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Koosseisueksimusest kõnealuse objektiivse teokoosseisu tunnuse suhtes saab rääkida üksnes 4

(6)1-19-79451-19-7945 juhul, kui toimepanijal oli selge ettekujutus kannatanule esitatava nõude olemasolust ja selle õiguslikust alusest. Väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus seega tuvastama, et toimepanijal oli mh ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks.
  1. Kolleegium ei nõustu seetõttu ringkonnakohtu seisukohaga, et M. Saki ja R. J-i tegudes on väljapressimiskoosseis välistatud, kuivõrd ei ole tõendatud, et nad oleksid pidanud vähemalt võimalikuks, et A. Rohtmäel ei ole kannatanult raha nõudmiseks tegelikku õiguslikku alust. Näiteks viitas ringkonnakohus M. Saki enda ütlustele, mille kohaselt A. Rohtmäe talle väidetava võla päritolu ei selgitanud. R. J-i ütlused, et tema ei teadnud üldse, mis rahast kannatanu suhtes vägivalla tarvitamise ajal jutt käis, on apellatsioonikohus lugenud ebausaldusväärseks. Ringkonnakohtu käsitlusest lähtuvalt peaks prokuratuur suutma alati tõendada, et iga toimepanija teadmiste kohaselt väljapressimist toime pannes (st nt ähvardades või vägivalla kasutamisel) ei olnud esitatud nõudel õiguslikku alust. Tegemist on aga nn negatiivse asjaoluga, mille tõendamist üldjuhul kohtumenetluse poolelt selle ebaproportsionaalsuse või võimatuse tõttu nõuda ei saa (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-58-16, p 43 ja
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.4 koos edasiste viidetega).
  6. Kassaator leiab põhjendatult, et väljapressimise toimepanija teadmist nõude seadusliku aluse olemasolust või puudumisest tuleb hinnata lähtuvalt terviklikust tõendikogumist, samuti arvestades, milline on tuvastatud asjaolude põhjal väljajoonistuv objektiivne teopilt. Asjakohane on võtta arvesse sedagi, kas väidetava võlausaldaja ja võlgniku tausta ning nende teadaolevat elustandardit silmas pidades oli teo toimepanijal, kes neid asjaolusid teadis, alust uskuda tuhandetesse eurodesse ulatuva võla olemasolu. Kui väljapressimises süüdistatav väidab, et ta ei olnud nõude seadusliku aluse puudumisest teadlik, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida peab isik üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-10-16, p 37 koos edasiste viidetega). Teisisõnu peab isik suutma usutavalt selgitada, miks oli tema arvates tegemist õiguslikul alusel nõudega, mis otsustati panna maksma ebaseaduslikul viisil. Kui kaitseväidet mõistlikus ulatuses ei tõendata – või enamgi veel, sellist kaitseväidet isegi mitte ei esitata –, ei ole tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. jaanuari
  10. a otsusega nr 3-1-1-47-07, p 22).
  11. Kolleegium on eelnevast johtuvalt seisukohal, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, lähtudes ebaõigetest eeldustest tõendamiskoormise jaotamisel, samuti on eksitud M. Saki ja R. Ji teo subjektiivsele küljele hinnangu andmisel tõendite kogumis hindamise põhimõtte vastu. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on seegi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. novembri
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 9 ning
  14. veebruari
  15. a otsus asjas nr 1-20-1301/35, p 12). Nagu eespool selgitatud, siis ei vastuta isik väljapressimise eest üksnes juhul, kui kohus tuvastab, et toimepanijal oli tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et mõnel

§-s 214 kirjeldatud viisil esitatud nõue põhineb seaduslikul alusel. Ringkonnakohus, jättes tõenditele tuginevalt tuvastamata, et M. Sakil ja R. J-il oli viidatud selge ettekujutus nõude õiguslikust alusest, kuid jaatades nimetatud kaastäideviijatel väljapressimise tahtluse puudumist, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust.

  1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsuse osaliselt ja saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 5

(6)1-19-79451-19-7945
  1. Väljaspool kassatsiooni piire peab kolleegium vajalikuks osutada veel järgmistele menetlus- ja materiaalõiguslikele möödalaskmistele.
  2. Ringkonnakohus on KrMS § 331 lg 3 ning § 340 lg-te 1 ja 3 kohaselt õigustatud ja ka kohustatud kaebuse piiridest väljuma, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a määrus nr 1-15-3555/141, p 26).
  5. Praeguses asjas leidis ringkonnakohus – ehkki vääralt –, et maakohus on eksinud oluliselt menetlusõiguse vastu ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kuivõrd apellatsioonikohus ei tuvastanud M. Saki ja R. J-i tahtlust panna kaastäideviijatena toime väljapressimine, siis kvalifitseeris kohus nende teod ümber, kergendades seejuures oluliselt süüdistatavatele maakohtus mõistetud karistust. Ebaõige on kohtu seisukoht, mille kohaselt puudus tal ümberkvalifitseerimise faktilistest asjaoludest tulenevalt alus asuda hindama maakohtus samas teos süüdi mõistetud kaastäideviija M. Aeru tahtlust, sest tema osas ei olnud otsust vaidlustatud. Kolleegium osutab, et kohtutes tõendatuks loetud asjaolude kohaselt oli M. Aer sarnaselt M. Saki ja R. J-iga A. Rohtmäe väljapressimise teoplaani kaasatud isik, mitte otsene organisaator, mistõttu oleks ringkonnakohus pidanud KrMS § 331 lg-st 3 juhinduvalt hindama ka M. Aeru teadmist A. Rohtmäe nõude seaduslikkuse kohta. Seda sõltumata asjaolust, et M. Aeru suhtes ei olnud maakohtu otsust vaidlustatud.
  6. Samuti on arutatavas kriminaalasjas eksitud kohtupraktikas kinnistunud seisukoha vastu, mille kohaselt peab karistuse kandmisest tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsus nr 3-1-1-96-11, 7.4). Nii ringkonna- kui ka maakohus ei ole silmas pidanud, et karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimisel tuleb katseaja pikkuse määramisel kohtul aluseks võtta isikule mõistetud karistusaeg, mitte aga lühimenetluse reeglite kohaselt KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse kestus (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. juuni
  10. a otsus nr 1-17-11930/45, p 15 ja
  11. detsembri
  12. a otsus nr 1-17-689/29, p 26). (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.