Obsah (15)

§ 4031§ 404§ 408§ 113§ 416§ 1132§ 402§ 403§ 14§ 101§ 94§ 42§ 4032§ 4034§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2023. a, Tallinn Kohtuasja num

§ 4031

lg-s 1 ja §-s 404 sätestatud tingimustele ja leping on

§-st 408 tulenevalt kas osaliselt või täielikult tühine. Lepingus puuduvad enamik

§ 404

lg-s 2 sätestatud kohustuslikest andmetest, sealhulgas krediidiandja nimi ja aadress, krediidi liik, krediidi kasutusse võtmise tingimused, kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma, hoiatus tasumata maksetest tulenevate tagajärgede kohta, kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär maksetega viivitamise korral ja selle kohandamise kord ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele kuuluvad kulud, taganemisõigus, lepingu ülesütlemise kord, pädeva järelevalveasutuse nimetus ja aadress ja paljud muud tingimused. Nimetatud puudustest tulenevalt võib kostja hinnangul leping tervikuna olla tühine, juhul, kui leping pole tühine tervikuna, puudub hagejal

§ 408

lg 4 kohaselt õigus nõuda intressi rohkem kui

§-s 94 sätestatud määras ehk lepingu kehtivuse aja eest 0%, kuna lepingus puuduvad kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate makse kogusumma. Nimetatud nõuet ei saa täita sellega, kui erinevatest lepingupunktidest otsides oleks isegi võimalik kõik kohustuslikud summad üles leida. 8. Kostja leidis, et hagejal puudub õigus nõuda viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatust (8% aastas) suuremas määras.

Hageja nõutud viivis 0.088% on tühine. Hageja nõutud viivis on seadusjärgsest viivisemäärast neli korda suurem. Kuna laenulepingust puudub ka

§ 404

lg-s 2 ja 4031 lg-s 11 nõutud viivise aasta- ja päevamäär, ei ole viivise nõudmine suuremas kui seadusjärgses määras lubatud ka

§ 408lg-st 10 tulenevalt.

1. Laenusaaja laenutingimuste nimelisest dokumendist, mis kostja hinnangul ei ole lepingu osa, nähtuvad lepingutasu ja tagatisfondi makse summad. Kuna puudub kokkulepe nimetatud summade tasumise osas, on alusetu hageja poolt kostja maksete arvelt nimetatud summade tasutuks lugemine, nagu nähtub laenulepingu nimelisest dokumendist. Kostja leidis, et kõik tema maksed tuleb, juhul kui hageja on kostja võlausaldaja ja laenusumma välja maksnud, lugeda laenusumma tagastamiseks, muul juhul alusetu rikastumisena saaduks.
2. Kostja märkis, et hageja ei ole tõendanud laenusumma väljamaksmist kostjale. Võimalik, et kostja ei ole väidetud laenu saanud. Teadmata, mis summa ja millal kostjale välja maksti, pole võimalik arvestada põhi- ega kõrvalkohustusi.
3. Juhul, kui hagi aluseks olev laenuleping sõlmiti kehtivalt, siis ei ole kostja arvates laenuleping kehtivalt üles öeldud. Hagiavaldusest nähtub, et kostjapoolsete maksete tasumata jätmise tõttu öeldi laenuleping üles
4. novembril
5. a. Kostja ei ole lepingu ülesütlemise teadet saanud. Seetõttu ei ole lepingust tulenev võlg täies ulatuses sissenõutavaks muutunud ja seda ei saa nõuda.
6. Hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt öeldi laenuleping üles tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tingimusi rikkudes. Kostjale ei ole antud

§ 416

lg-st 1 ja 2 tulenevat täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks ega hoiatatud, et selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist, ega pakutud võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Kuna

§ 416

lg 1 ja 2 sätestatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldusi ei ole täidetud, siis ei oleks laenulepingu ülesütlemise avaldus kehtiv ka juhul, kui see oleks nõuetekohaselt kostjale kätte toimetatud. 3 2-18-124589

1. Hagile lisatud ülesütlemisavaldustest nähtub, et ülesütlemisavaldused on teinud Andrus Post, kes pole laenulepingute pooleks. Ta on ülesütlemisavalduses nimetanud end Omaraha OÜ juristiks. Kui ülesütlemisavalduse tegijaks lugeda Omaraha OÜ, siis ka tema pole laenulepingute pooleks. Hagiavalduse kohaselt ei sõlminud laenulepinguid Omaraha OÜ, vaid need sõlmiti Omaraha OÜ vahendusel teadmata kellega. Seega on ülesütlemisavaldused tehtud selleks õigust mitte omava isiku poolt, mistõttu ei saa ülesütlemine olla kehtiv. Ülesütlemisavaldusest ja nõude loovutamise teatisest nähtub selgesõnaliselt, et portaalihaldur on loovutanud laenulepingust tulenevad investorite kõik nõuded hagejale. Kuivõrd nõude saab loovutada vaid nõude omanik (st anonüümsed investorid), mitte portaalihaldur, ei ole nõudeõigus hagejale üle läinud.
2. Laenusaaja laenutingimustest nähtub, et koguintress, vastavalt 32% aastas, sisaldab laenuintressi ja vahendustasu. Selgesti mõistetavat intressimäära avaldatud ei ole. Kuivõrd lepingu alusel tasumisele kuulunud kohustus on ebaselge, toob see kaasa ka ebaselguse küsimuses, kas ülesütlemise hetkel oli olemas viivitus vähemalt kolme kuu makse osas, mis omakorda võib mõjutada ülesütlemiste kehtivust. Hageja viivisenõue on arusaamatu ka arvestuslikust küljest.
3. Alusetu on kostja hinnangul hageja nõue sissenõudmiskulude osas.

§ 1132

lg 2 lubab nõuda sissenõudmisega seotud kulu pärast lepingu lõppemist võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjade eest. Võlgnikule ei ole pärast lepingu lõppemist meeldetuletuskirju saadetud.

§ 1132

lg 3 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist esimese meeldetuletuskirja eest nõuda maksimaalselt 25 eurot. Laenulepingu ülesütlemine on võlausaldaja vabatahtlik ühepoolne õigusmuudatuse kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kostja ei pea seda kinni maksma. Samuti ei pea kostja maksma loovutamisteate eest.

1. Kostja möönis, et
2. augustil
3. a on ta Omaraha OÜ-lt saanud laenu summas 3324.50 eurot. Laenusumma väljamakseselgituseks on toodud S15669586, mis kattub hagi aluseks oleva lepingu numbriga. Kostja on teostanud tagasimakseid summas kokku 3577.90 eurot. Kuna kostja on tasunud 253.40 eurot rohkem, kui on saanud laenu, tuleb laen lugeda tagastuks täies ulatuses.
4. Enne laenu andmist peab laenuandja põhjalikult kontrollima laenutaotleja majanduslikku olukorda ja tema võimet täita võetud kohustusi. Kostja ei olnud laenulepingute sõlmimisel krediidivõimeline, ta sõlmis lepingud sundolukorras selleks, et tasuda varasemaid rahalisi kohustusi. Kostja leiab, et laenuandja oleks pidanud hindama ja analüüsima kostja majanduslikku olukorda, ning poleks tohtinud talle laenu anda.
5. Kostja asus seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati temale kahju, mille hüvitamist kostja taotleb hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostja kahjunõudega. Maakohtu otsus ja põhjendused 4 2-18-124589
6. Harju Maakohus rahuldas
7. septembri
8. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3233.71 eurot, sh põhinõue 2770.41 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 463.30 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 1109.33 euro ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus 74% ulatuses kostja kanda ja 26% ulatuses hageja kanda.
9. Kuivõrd makse kostja arvelduskontole on teinud Omaraha OÜ ja makse tegemisel on selgitusse märgitud „S15669586“, mis kattub hagi aluseks oleva laenulepingu numbriga S15669586, asus maakohus seisukohale, et kostja väited, justkui ei oleks ta Omaraha OÜ-lt laenulepingu nr S15669586 alusel mingisugust raha saanud, on põhjendamatud. Vastava kontoväljavõtte on kostja ise kohtule esitanud. Samuti on kostja möönnud, et ta on
10. augustil
11. a Omaraha OÜ-lt saanud laenu summas 3324.50 eurot. Maakohus leidis, et juhul, kui hageja oleks kostja pangakontole eelnimetatud summa ilma, et pooled oleksid selles enne laenulepingus kokku leppinud, tulnuks kostjal alusetult saadud summa hagejale tagastada, mida kostja teinud ei ole. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kostja on ajavahemikul
12. september
13. a kuni
14. aprill
15. a teinud Omaraha OÜ-le igakuiseid makseid selgitusega „arve nr: S15669586“ kokku 2474.81 euro ulatuses. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja on asunud täitma poolte vahel sõlmitud laenulepingust nr S15669586 tulenevat laenu tagastamise kohustust. Maakohus asus seisukohale et kuivõrd kostja pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et Omaraha OÜ on kostjale kandnud üle 3324.50 eurot selgitusega „S15669586“ ja kostja on teinud Omaraha OÜ-le igakuiseid makseid selgitusega „arve nr: S15669586“, siis tuleb lugeda, et Omaraha OÜ ja kostja ühiseks tegelikuks tahteks oli sõlmida laenuleping nr S15669586, mille alusel on Omaraha OÜ andnud kostjale laenu, mille kostja oli kohustatud osamaksetena Omaraha OÜ-le tagastama.
16. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et kuna lepingu üldtingimused on allkirjastatud
17. detsembril
18. a, kuid hagi aluseks olev laenuleping on sõlmitud
19. augustil
20. a, siis ei saa hageja poolt kohtule esitatud üldtingimusi lugeda laenulepingu nr S15669586 osaks. Maakohtule esitatud üldtingimuste allkirjastamisest oli laenulepingu nr S15669586 sõlmimise ajaks möödunud 8 kuud ja seega oleksid pooled vastavalt üldtingimuste punktile 2.1 pidanud
21. augustil
22. a laenulepingu sõlmimise ajal uuesti allkirjastama ka üldtingimused. Üldtingimusi, mis oleks kostja poolt allkirjastatud laenulepingu nr S15669586 sõlmimise ajal kohtule esitatud ei ole. Seega asus maakohus seisukohale, et tõendamata on hageja väide, nagu oleks laenuleping nr S15669586 sõlmitud investori, kes ei tegutse laenu andes majandus- ega kutsetegevuses, ja kostja vahel. Maakohus tugines

§ 402

lg-le 1 ja

§ 403

lg-le 22 ning järeldas, et laenulepingule nr S15669586 kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted ja need kohalduksid ka juhul, kui hageja oleks kohtule esitanud laenulepingu nr S15669586 üldtingimused, millest nähtuks, et leping on sõlmitud kostja ja investori vahel. 22. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et enamik

§ 404

lg-s 2 sätestatud kohustuslikest andmetest oleksid kostjale laenulepingu nr S15669586 sõlmimisel tarbija tahteavalduses selgelt ja kokkuvõtlikult välja toodud. Samas leidis maakohus, et kuivõrd kostja on laenulepingu nr S15669586 alusel laenu kätte saanud ega ole tuginenud asjaolule, et ta saadud laenu ei kasutanud, tuleb lähtuvalt

§ 408lg-st 2 lugeda laenuleping nr S15669586 kehtivaks.

1. Maakohus märkis, et kostja väiteid, et laenuleping on tühine, kuna lepingu ja selle lisad pidid vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile 2.4 allkirjastama nii laenuandja (investor) kui kostja, kuid käesoleval juhul on kohtule esitatud üksnes kostja allkirjastatud dokumendid, ei ole maakohtul võimalik kontrollida, kuivõrd kohtule ei ole laenulepingu nr S15669586 5 2-18-124589 üldtingimusi esitatud. Maakohus leidis, et kostja väited laenulepingu üldtingimustes sisalduva investoripoolse allkirjastamise kohustuse osas on tõendamata. Seejärel hindas maakohus, kas hageja rikkus laenulepingu sõlmimisel kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus möönis, et kostja poolt krediiditaotluses esitatud andmed tema sissetulekute kohta oleks pidanud laenuandjas kõrgendatud tähelepanu tekitama. Samas ei nähtu ühestki kohtule esitatud dokumendist, et kostjal oleks juba laenulepingu sõlmimise ajal
2. augustil
3. a olnud makseraskusi või et kostja oleks laenuandjat oma varasemalt võetud kohustuste suurusest teavitanud. Kohtule esitatud laenuandja memost nähtuvalt on kostjal tekkinud raskused laenu tagasimaksete tegemisel alles
4. a juunis. Maakohtu hinnangul ei saa ka kostja pangakonto väljavõtete põhjal järeldada, et kostjal oleks laenulepingu sõlmimise ajal oma kohustuste täitmisega raskusi olnud. Vastavalt

§ 14

lg 2 oli kostjal kohustus juhul, kui tal vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal oli kohustusi rohkem, kui vahendeid oma kohustuste täitmiseks ja kostjale oli teada, et tal võivad suure tõenäosusega laenulepingu täitmisel makseraskused tekkida, laenuandjat nimetatud asjaoludest teavitada. Ühtegi tõendit oma makseraskuste tõendamiseks kostja kohtule ei esitanud. Kostja ei tõendanud ka, et ta on laenulepingu sõlmimisel laenuandjale edastanud andmed, mille põhjal võis laenuandja järeldada, et kostja majanduslik seisund ei võimalda tal uusi laenukohustusi võtta. Maakohtule jäi kostja esitatud dokumentidest ja selgitustest arusaamatuks, millest pidi laenuandja järeldama, et kostja võtab uusi laenukohustusi selleks, et uue laenuga tasuda juba varem võetud kohustusi. Kostja oli krediiditaotluses märkinud, et sissetulekud ja kohustused puuduvad. Esitatud andmete õigsust on kostja krediiditaotlusel ise kinnitanud. Maakohus tugines

§ 101

lg-le 3 ning leidis, et eelnevast tulenevalt ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt kahju hüvitamist.

1. Maakohus juhtis tähelepanu, et hagiavaldusele lisatud maksegraafikust nähtuvalt oli kostjal seisuga
2. november
3. a võlg enam kui kolme üksteisele järgneva tagasimakse osas. Hagiavaldusele lisatud memost nähtuvalt on laenuandja edastanud kostjale võlgnevuse meeldetuletusi, millega ühtlasi on andnud kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, samuti on laenuandja saatnud SMS-iga kompromissettepanekuid. Laenuandja on edastanud kostjale e-kirja, milles on kostjat teavitatud, et võla tasumata jätmise korral antakse nõue üle inkassofirmale sissenõudmiseks. Seega järeldas maakohus, et kostja väited, et talle ei antud täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks ega hoiatatud, et selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist, on valed. Samuti on vale kostja väide, et talle ei antud võimalust kompromissi sõlmimiseks. Samuti leidis maakohus, et kostja väited, et kirjalikku ülesütlemisavaldust koostatud ei ole, on väärad – hageja on hagiavaldusele lisanud
4. novembri
5. a ülesütlemisavalduse ja nõude loovutamise teatise, millest nähtub, et kostjaga sõlmitud laenuleping S15669586 on võlgnevuste tõttu üles öeldud ja nõue on loovutatud Omega Invest OÜ-le, kes on kostja uueks võlausaldajaks. Maakohtu hinnangul ei ole usutavad ka kostja väited, et ta ei ole ülesütlemisavaldust kätte saanud. Kostja väited, et OÜ-l Omaraha puudusid volitused võla sissenõudmiseks ja laenulepingu ülesütlemiseks, on maakohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata.
6. Maakohus leidis, et kostja väited hageja nõudeõiguse puudumise kohta üldtingimuste 11.4 kohaselt on paljasõnalised ja tõendamata, kuivõrd hageja poolt kohtule esitatud üldtingimusi ei saa lugeda laenulepingu nr S15669586 osaks ning nimetatud üldtingimustega ei saa tõendada, et investorid ei ole laenulepingu nr S15669586 üldtingimusi allkirjastanud. Kostja ei ole kohtule laenulepingu nr S15669586 üldtingimusi esitanud. 6 2-18-124589 Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja väited võlgnevuse tasumise kohta on eksitavad. Kostja pangakonto väljavõttest ajavahemikul
7. august
8. a kuni
9. mai
10. a nähtub, et kostja on Omaraha OÜ-le tasunud laenulepingust S15669586 tulenevate maksete katteks kokku 2474.81 eurot. Ajavahemiku
11. november
12. a kuni
13. detsember
14. a kohta esitatud pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et kostja on nimetatud ajavahemiku jooksul teinud makseid Omega Invest OÜ-le ja OK Incure OÜ-le, kuid maksete selgitustes puudub viide laenulepingule S
15. Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostja saanud Omaraha OÜ-lt laenu ka
16. jaanuaril
17. a ja
18. detsembril
19. a. Seega pidas maakohus eluliselt usutavaks hageja selgitus, et ülejäänud maksed on tehtud teiste laenulepingute võlgnevuste katteks. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et hageja nõue põhivõla väljamõistmiseks on põhjendatud 2770.41 euro ulatuses (2856.99 – 86.58).
20. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et laenulepingus nr S15669586 ja selle laenutingimustes puuduvad selged andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Laenusaaja laenutingimustes S15669586 on välja toodud koguintress, mis on 32% aastas ja sisaldab laenuintressi ning vahendustasu. Millise osa viidatud koguintressist moodustab vahendustasu ja millise osa intress, ei ole laenulepingust ega selle lisadest võimalik aru saada. Seega tuleb lähtuda

§ 408

lg 4 esimeses lauses sätestatust ning lugeda intressimääraks

§ 94sätestatud intressimäära.

Maakohus asus seisukohale, et kuna kostja võlgnevused laenuandja ees tekkisid 2017. a juunis ja sel ajal kehtis

§-s 94 sätestatud intressimäärana 0%, siis tuleb hageja viivisenõue jätta rahuldamata. 27. Maakohus selgitas, et vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal

§ 113lg 1 kohaseks viivisemääraks oli 8,05% aastas ehk 0.022055% päevas.

Laenulepingu kohaseks viivisemääraks oli 0.088% päevas, so 32,12% aastas. Seega ületas laenulepingus kokku lepitud viivisemäär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Nimetatud asjaolu alusel on tulenevalt

§ 42lg 1 tühine laenulepingu järgne viivisekokkulepe.

Eelnevast tulenevalt jättis maakohus hageja viivisenõude hagiavalduses märgitud ulatuses, s.o summas 998.12 eurot, rahuldamata. Kohus võttis viivise arvutamisel aluseks

§ 113lg 1 sätestatud viivisemäära, mis oli laenu andmise hetkel 0.05 %.

Seega leidis maakohus, et vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal oli

§ 113

lg 1 kohaseks viivisemääraks 8.05% aastas ehk 0.022055% päevas, mistõttu kujuneb kostjalt väljamõistmisele kuuluvaks viivisesummaks 463.30 eurot. 28. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et

§ 1132

lg 2 alusel võib sissenõudmiskulu nõuda üksnes juhul, kui võlgnikule on peale lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskiri võlgnevuse tasumiseks. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et kostjale oleks pärast

1. novembrit
2. a mingisuguseid meeldetuletusi saadetud. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hageja nõude sissenõudmiskulude summas 50 eurot väljamõistmiseks rahuldamata.
3. Kokku kuulus maakohtu hinnangul kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 3233.71 eurot, millest põhivõlg moodustab 2770.41 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 463.30 eurot.
4. Seoses hagi osalise rahuldamisega jättis maakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 74% ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda. Maakohus ei määranud menetluskulude suurust kindlaks. Apellatsioonkaebus 7 2-18-124589
5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata, tühistada menetluskulude jaotus ja jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes täies ulatuses hageja kanda. Lisaks palus kostja mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud ning menetluskuludelt arvestatava viivise

§ 113lg 1 II lause alusel.

1. Kostja leidis endiselt, et hageja ei ole kostja võlausaldaja ja temaga ei ole kehtivat lepingut sõlmitud. Kostja ei nõustunud, et temaga sõlmitud leping oli sõlmitud kehtivalt. Kostja hinnangul leidis maakohus õigesti, et üldtingimused ei moodusta laenulepingu osa, kuid oleks pidanud asuma seisukohale, et ka muud lepinguna esitletud dokumendid ei ole tegelikult lepingu osad. „Laenusaaja laenutingimused“ on kostja nõusolek portaalihaldajale dokumendis kajastatud tingimustel lepingu sõlmimiseks ehk volitus, mitte kostja tahteavaldus kohustuste võtmiseks. Kostja ei ole avaldanud tahet kohustuse võtmiseks. Hageja ei ole tõendanud, et portaalihaldur saadud volituse alusel ka lepingu sõlminud oleks ehk et portaalihaldur ja investorid lepingu tingimuste osas tahteavaldusi oleks vahetanud, järelikult pole investorid lepingu tingimuste suhtes tahteavaldust teinud. Kostja hinnangul on laenulepingu dokumendis sisalduv maksegraafik vastuolus laenusaaja laenutingimustes väljendatud kostja tahtega ehk portaalihaldurile antud volitusega.
2. Kostja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et tarbijakrediidileping muutus laenu kättesaamisel kehtivaks. Kostja märkis, et

§ 404

lg 21 ei ole

§ 4031

lg 1 p-des 7 ja 9 sätestatud andmete lepingusse kandmist täpsustav säte, vaid kehtestab iseseisva imperatiivse nõude andmete lepingus avaldamiseks. Krediidiandja ei ole seda kohustust täitnud, mistõttu leping on tühine ja sellest kostjale kohustusi ei tulene. Maakohus oleks pidanud nimetatud puudust märkama ja lepingu tühiseks lugema.

1. Kostja hinnangul kuivõrd ülesütlemisavalduse ja nõude loovutamise teatise kohaselt loovutati hagejale laenulepingust tulenev nõue, mitte muust alusest tulenev nõue, ei saanud hageja loovutuse tulemusel nõude omanikuks. Alusetust rikastamisest tulenevat nõuet portaalihalduril kostja vastu ei olnud, mistõttu ka seda nõuet ei saanud hagejale loovutada.
2. Kostja nõustus maakohtuga, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga, kuid ei nõustunud maakohtu seisukohaga vastutustundetu laenamise küsimuses ja leidis, et lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise kohustust. Kostja esitas maakohtus laenuandja kohustuste rikkumisest tuleneva kahju tasaarvestamise avalduse. Tasaarvestuse tulemusena ei pea kostja tasuma muud, kui tagastama saadud summa, mille ta on juba tagastanud.
3. Hageja ei ole tõendanud ülesütlemise materiaalsete eelduste ega formaalsete nõuete täitmist. Kuivõrd maksegraafikus kajastatud igakuiste maksete kohustus ei kehtinud kostja suhtes, ei saanud kostja olla maksetega viivituses. Muuhulgas ei ole ülesütlemisavaldus koostatud kirjalikus vormis.
4. Kostja tõi välja, et hageja nõue ei ole selge, mistõttu kohus ei oleks pidanud seda rahuldama. Lisaks märkis kostja, et kuivõrd ei ole selge, millal oleks hageja võinud alustada viivise arvestust, sest kostja ei olnud ülesütlemisavaldust kätte saanud, ei või viivist arvestada alates
5. novembrist
6. a. Maakohtu välja arvutatud uus viivis on vigane ning otsusest ei selgu viivise arvutuskäik. Õige viivise summa oleks 243.18 eurot, kuid kostja ei nõustu ei põhivõla ega ka seetõttu viivise summaga. Kostja juhtis tähelepanu, et maakohus on eksinud selles, et ei ole hageja poolt intressi katteks arvestatud summasid võla põhiosa katteks ümber arvestanud, mis 8 2-18-124589 viis selleni, et kohus rahuldas hageja põhivõla nõude põhjendamatult suures summas. Seega lepingus kokkulepitud laenusummat, intressiarvestust ja maakohtu poolt lepingu täitmiseks loetud summat 2474.81 eurot aluseks võttes ei saanud kostja põhiosa võlg olla suurem kui 1026.67eurot (3500 + 1.48 – 2474.81 = 1026.67). Seejuures rõhutas kostja, et ei tunnista võlga ka selles ulatuses.
7. Kostja hinnangul on maakohus põhjendamatult lugenud hagi aluseks oleva lepingu täitmiseks vaid need maksed, mille makseselgituses on lepingu numbrile selgelt viidatud ja nõustunud selles osas hageja üldsõnalise ja tõendamata seisukohaga. Tuginemine sellele, et kostja kontoväljavõttest nähtuvad ka teiste lepingute numbrid, ei tõenda kohustuse eksisteerimist maksete tegemise ajal. Maakohus oleks pidanud kostja poolt hagejale tehtud maksetega 855.22 eurot arvestama ning lugema need tasutuks hagi aluseks olevast lepingust tuleneva nõude katteks, kusjuures hageja on selle omaks võtnud. Ka Coop Pangast perioodil
8. märts
9. a kuni
10. detsember
11. a ning
12. veebruaril
13. a kuni
14. detsember
15. a SEB Panga kontolt tehtud makseid vastavalt 50.87 eurot ja 197 eurot oleks pidanud maakohus lugema tasutuks hagi aluseks oleva lepingu katteks. Kostja märkis, et tema kohustus saab olla maksimaalselt 3325.98 eurot. Kostja on tasunud hagejale hagi aluseks oleva lepingu eest 3577.90 eurot. Vastustaja seisukoht
16. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning jätta menetluskulud kostja kanda.
17. Hageja tõi välja, et kostja, allkirjastades laenulepingu üldtingimused, sõlmis kehtivalt laenulepingu selle üldtingimustes välja toodud tingimustel. Laenuleping ei ole tühine, sest esiteks ei ole vaidlust selles, et kostja on laenu kätte saanud (

§ 408

lg 2) ja teiseks on laenulepingus kajastatud kõik

§ 404lg 2 sätestatud andmed.

Vaidlust ei ole selles, et laenulepingus on esile toodud andmed intressimäära ja krediidi kulukuse määra kohta.

§ 408

lg 4 ei sätesta, et lisaks intressimäärale ja krediidi kulukuse määrale peaks laenuleping sisaldama veel ka andmeid krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Ühtlasi on kostjale esitatud andmed ka kõigi kostja poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummade kohta, mis kajastuvad laenulepingu maksegraafikus. Seega

§ 408

lg 4 käesoleval juhul ei kohaldu ning hagejal on õigus nõuda kostjalt nii intressi laenulepingus esile toodud määras kui ka viiviseid

§ 113lg 1 viimases lauses sätestatud määras.

Hageja nõustus maakohtuga, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, samuti on maakohus asunud õigele seisukohale, et laenuleping on kehtivalt üles öeldud.

1. Arvestades asjaolu, et hagejal on vastavalt laenulepingu tingimustele õigus kostjalt nõuda nii intresse, viiviseid kui muid tasusid, on kostja tegelik laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees tegelikkuses suurem, kui kohtu poolt välja mõistetud summa (so põhivõlgnevus 2770.41 eurot ja viivis 463.30 eurot). Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks laenulepingu katteks teinud makseid suuremas summas kui kokku 2474.81 eurot. Kostjale vastu tulles ei ole hageja aga pidanud vajalikuks maakohtu otsust välja mõistmata jäänud summa osas vaidlustada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9 2-18-124589
2. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhivõla nõude 798.82 eurot ületavas osas ning rahuldas osaliselt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 463.30 eurot Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, milles jätab hagi selles osas rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
3. Hageja on esitanud kostja vastu laenulepingust nr S15669586 tuleneva nõude, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 2856.99 eurot, viivise 998.12 eurot, intressi 437.93 eurot ja võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning kuna maakohtu
4. septembri
5. a otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäeti hagi rahuldamata (summas 1109.33 eurot), jõustus otsus selles osas TsMS § 449 lg 3 esimese lause ning § 456 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel edasi kaebamata. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled endiselt selle selle üle, kas kostja on sõlminud laenulepingu, kas laenuleping on tühine ja/või laenuleping on kehtivalt üles öeldud ning kas hageja on nõude loovutamise teel omandanud nõude kostja vastu.
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osas, milles: - kohus käsitles lepingu sõlmimist ning leidis, et Omaraha OÜ ja kostja ühiseks tegelikuks tahteks oli sõlmida laenuleping nr S15669586, mille alusel on Omaraha OÜ andnud kostjale laenu, mille kostja oli kohustatud osamaksetena Omaraha OÜ-le tagastama; - kohus käsitles lepingu tühisust ning asus seisukohale, et kostja
7. detsembril
8. a allkirjastatud üldtingimused ei ole saanud laenulepingu osaks ning et Omaraha OÜ ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping, mis on

§ 408

lg 2 alusel kehtiv vaatamata

§ 404

lg-s 2 sätestatud andmete puudumisele; - kohus jõudis järeldusele, et laenulepingust tulenev nõue on kehtivalt loovutatud hagejale.

1. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub ülalmärgitu osas maakohtuga, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Küll aga on kolleegium seisukohal, et maakohus on vääralt kohaldanud laenulepingu sõlmimise ajal (
2. august
3. a) kehtinud võlaõigusseaduse normide asemel kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud norme ning jõudnud ebaõigele järeldusele vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas. Lisaks on maakohus eksinud tõendite hindamisel seoses kostja poolt hagejale tehtud maksete summa tuvastamisega. Kolleegium saab vastavad minetused kõrvaldada ning vastab ühtlasi apellatsioonkaebuse väidetele.
4. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et laenuleping ei vasta

§ 404

lg 21 sätestatud tingimusele, mille kohaselt märgitakse lepingusse kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused, mistõttu on leping tühine. Esmalt juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kostja ei ole maakohtus tuginenud asjaolule, et lepingutes puuduvad krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (kostja leidis, et lepingus puuduvad enamik

§ 404

lg-s 2, sh

§ 4031

lg-s 1 sätestatud andmeid [dtl 62-63]) ning ei ole ka apellatsioonkaebuses põhjendanud, mis takistas tal seda tegemast. Seetõttu ei saa kostja nimetatud asjaolule ringkonnakohtus tugineda (TsMS § 652 lg 3 p 2, lg 4). Vaatamata sellele märgib kolleegium, et

§ 404

lg-s 21 sätestatud teabe puudumise tagajärjed ei mõjuta laenulepingu kehtivust, vaid intressimäära suurust ning 10 2-18-124589 avaldamata kulude hüvitamise kohustust, mis on esile toodud

§ 408

lg-s 4: kui

§ 408

lg-s 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks

§ 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui

§ 408

lg-s 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Eelnevast aga ei tulene, et

§ 404

lg-s 21 sätestatud teabe puudumise tõttu muutuks laenuleping tühiseks, mistõttu nõustub kolleegium maakohtuga, et leping on

§ 408lg 2 kohaselt muutunud laenu kättesaamisega kehtivaks.

47. Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole vastupidist laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 4032

lg-st 7 (millele vastab käesoleva otsuse tegemise ajal kehtiv

§ 4034lg 13) tuleneva põhimõtte alusel tõendanud.

Tõendamiskoormise ümberpööramine, nagu leidis maakohus, ei ole praegusel juhul põhjendatud.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitatud
2. augusti
3. a kell 21:43 kostja täidetud krediiditaotluses (dtl 89) on märgitud kostja nimi, isikukood, kontaktandmed, taotletav krediidisumma, laenuperiood, igakuine sissetulek ja keskmised kohustused (mis taotluse järgi kostjal puuduvad). Hageja esitatud
4. augusti
5. a kell 21:43 menetlusandmetest (dtl 90) nähtub lisaks, et kostjal ei ole maksehäireid, kostjal on kinnisvara ning kohustusi 207 euro ulatuses. Kuigi need andmed on asjakohased kostja krediidivõimelisuse hindamisel, ei ole need siiski piisavad. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 4032

lg 1 p 1 kohaselt pidi krediidiandja omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Vajaduse korral tuli selleks küsida tarbijalt teavet ja kasutada asjakohaseid andmekogusid. Täpsemalt sätestas tarbija krediidivõimelisuse kontrollile ettenähtavad nõuded KAVS §

1. Seejuures pidi hageja KAVS § 50 lg 4 järgi kontrollima kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral kostja esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et enda krediidivõimelisuse kohta teabe esitamine oli kostja kohustus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine oli hageja kui krediidiandja kohustus ja hageja pidi aktiivselt tegutsema selleks, et omandada teavet kostja krediidivõimelisuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi kostja täidetud küsimustik, millest nähtus üldiselt kostja sissetuleku ja väljamineku suurus, kusjuures täpsustatud ei olnud, milliseid väljaminekuid küsitakse, ei ole ilmselgelt piisav KAVS § 49 korras krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja üksnes viitas põhjalikule krediidivõime analüüsile (dtl 85), kuid kohtule esitatud tõendid hageja väiteid ei kinnita. Vaatamata sellele, et kostjale kuulub hageja esitatud tõendite kohaselt kinnisvara, on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 2‑14‑21710 p 25.3). Seega oleks hageja pidanud minimaalselt nõudma kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata kostja krediidivõimelisust, samuti küsima täpsustusi kostjale kuuluva vara kohta. Ringkonnakohtu 11 2-18-124589 hinnangul ei saa kostjale ette heita ka valeandmete esitamist, sest hagejal oli kohustus selgitada kostjale, milliseid andmeid ja tõendeid tuleb esitada.
4. Erinevalt kehtivast

§ 4034lg-st 7 ei sätestanud laenulepingu sõlmimise ajal, s.o 28.

augustil 2015. a kehtinud

§ 4032

selget tagajärge puhuks, kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohus on leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑89‑06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (

§ 127

lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑136‑12, p 25). Kostja ongi praegusel juhul esitanud maakohtus tasaarvestusavalduse, milles on tasaarvestanud enda kahju hüvitamise nõude hageja lepingust tuleneva nõudega (dtl 66-67). Ringkonnakohus leiab, et tasaarvestuse tulemusena on lõppenud hageja kõrvalnõuded
3. augusti
4. a lepingust ning hagejal oli õigus nõuda kostjalt üksnes põhivõla tagastamist.
5. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. Kostja väitis nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuses, et on lepingu täitmiseks tasunud 3577.90 eurot (dtl 162). Hageja on väitnud, et kostja on tasunud 2388.23 eurot (dtl 32). Maakohus tuvastas, et kostja on tasunud hagejale
6. augusti
7. a lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks 2474.81 eurot (maakohtu otsuse lk 13) tuginedes kostja AS-i SEB Pank konto väljavõttele (dtl 69-71). Maakohus selgitas, et kuivõrd ülejäänud kohtule esitatud konto väljavõtete maksete selgitustes puudus viide
8. augusti
9. a laenulepingule ning kostja oli saanud hagejalt laenu mh ka
10. jaanuaril ja
11. detsembril
12. a (dtl 68), ei saa arvestada kõiki kostja poolt hagejale tehtud makseid
13. augusti
14. a laenulepingust tuleneva kohustuse katteks tehtud makseteks. Kostja
15. märtsi
16. a kuni
17. jaanuari
18. a konto väljavõtte kohaselt (dtl 72) tegi kostja hagejale kolm makset kokku summas 50.87 eurot. Kõnealuste maksete viitenumbriks on märgitud „1514126“, sama viitenumber on märgitud ka kostja perioodil
19. augustist
20. a kuni
21. maini
22. a tehtud konto väljavõttel. Seega leiab ringkonnakohus, et makseid summas 50.87 eurot tuleb lugeda samuti
23. augusti
24. a laenulepingust tuleneva kohustuse katteks tehtud makseteks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd ajavahemikul
25. november 2017 a kuni
26. detsember
27. a (dtl 73-74) tehtud maksete selgitustel puudub viide
28. augusti
29. a laenulepingule, ei ole alust lugeda nimetatud makseid
30. augusti
31. a laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks tehtud makseteks. Seega on kokku kostja hagejale tasunud 2525.68 eurot (2474.81 eurot [dtl 69-71] + 50.87 eurot [dtl 72]) ning tasumata on 798.82 eurot (3324.50 eurot [dtl 68] – 2525.68 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebuses esile toodud asjaolu, nagu oleks hageja 855.22 euro ulatuses kostja makseid omaks võtnud tsiviilasja materjalidest ei nähtu. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhivõla nõude suuremas ulatuses kui 798.82 eurot. 12 2-18-124589
32. Hageja nõudis kostjalt viivist alates
33. novembrist
34. a, st pärast seda, kui hageja väidetavalt laenulepingu üles ütles, kuni hagi esitamiseni,
35. detsembrini
36. a viivisemääraga 32% aastas kokku summas 998.12 eurot. Maakohus rahuldas sissenõutavaks muutunud viivise nõude osaliselt vähendades viivisemäära seadusjärgse määrani mõistes kostjalt hageja kasuks viivise 463.30 eurot. Kolleegium leiab, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega tuleb maakohtu otsus sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise osas tühistada ning jätta hagi viivisenõude osas rahuldamata.
37. Arvestades hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ning eelnevaid põhjendusi ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomilistel kaalutlustel teisi apellatsioonkaebuse väiteid.
38. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulud
39. Kuna ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise ulatust, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Hagi rahuldatakse ligikaudu 18% ulatuses (hageja nõue kokku 4343.04 eurot, rahuldatakse 798.82). Seega jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi 18% ulatuses kostja kanda ja 82% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 13