Obsah (4)

§ 101§ 102§ 108§ 99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 101lg 1 alusel miinimummääras ja alates 1.

jaanuarist 2022 samuti 292 eurot kuus.

1. detsembrini 2021 esitatud hageja nõuetele tuleb kohaldada kuni selle ajani kehtinud perekonnaseaduse redaktsiooni ning alates
2. jaanuarist 2022 nõutavale elatisele perekonnaseaduse uut redaktsiooni. Kuivõrd hageja nõudeks on kuni
3. detsembrini 2021 miinimumelatis, ei pea ta oma vajadusi ja kulutusi tõendama. Kostjal oli võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära

§ 102lg 2 mõttes.

Maakohus leidis, et kostja väljatoodud asjaolud ei anna alust elatise vähendamiseks alla

1. detsembrini 2021 kehtinud miinimummäära. Kostja ei ole täpsustanud, kui suures ulatuses osaleb ta oma teise lapse (B.B.) ülalpidamises ega ole välja toonud lapse ülalpidamiskulusid. Kostja ei ole esitanud tõendeid kolmanda lapse sünni kohta. Samuti leidis maakohus, et kostja ei ole esitanud tegelikke andmeid oma sissetulekute ja majandusliku olukorra kohta. Kohus nõudis välja kostja isa pangakonto väljavõtte, millelt nähtub, et kostja kasutab seda oma ehitusalase tegevuse raames. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kõiki kostja isa pangakontole tehtud ülekandeid saab pidada kostja sissetulekuteks. Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga. Maakohus leidis, et kostja on võimeline teenima Eesti Vabariigis keskmist palka. Kostja on täistöövõimeline noor mees. Kostja väidab, et on hagejat vahetult ülal pidanud, kuid ei ole esitanud selle kohta tõendeid. Samuti ei ole esitatud tõendeid selle kohta, mitu päeva kuus veedab hageja kostja juures. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et ei esine põhjuseid miinimumelatise vähendamiseks. Seega tuleb mõista kostjalt alates
2. juunist 2021 kuni
3. detsembrini 2021 välja elatis 292 eurot kuus, s.o 2044 eurot (7×292). Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-19-19160 selgitanud, et kui hageja soovib ka pärast
4. jaanuari 2022 elatist 292 eurot, peab kohus hagejale selgitama, et hageja peab tõendama, et tema 4 vajadused on ühes kuus vähemalt 584 eurot. Hageja esitas
5. juulil 2022 selgituse, et tema vajadused on minimaalselt 694,75 eurot kuus (tl 58 ja 144). Maakohus leidis, et kuivõrd hageja kulud on suuremad kui 584 eurot kuus, on põhjendatud ka alates
6. jaanuarist 2022 määrata väljamõistetava elatise suuruseks 292 eurot. Maakohus leidis, et hageja tagasiulatuva elatise nõue tuleb jätta rahuldamata (

§ 108

). Hageja ei ole esile toonud, et hageja ema oleks enne hagi esitamist sisuliselt püüdnud elatisenõuet maksma panna. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p-des 3 ja 10 ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis
2. jaanuarist 2022 100 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Alternatiivselt palub kostja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja ei vaidlusta temalt 2044 euro väljamõistmist. Samas vaidleb kostja vastu
3. jaanuarist 2022 igakuise elatise 292 eurot väljamõistmisele. Kostja palub määrata alates
4. jaanuarist 2022 igakuise elatise suuruseks 100 eurot. Asjas tuleb arvestada perekonnaseaduse muudatustega, mis hakkasid kehtima alates
5. jaanuarist
6. Hageja viibib ca 3 kuud aastas isa juures, millele lisanduvad juhuslikud külastused. Kostja ostab sel ajal hagejale kõik vajaliku. Kostjal tuleb ülal pidada ka oma teisi lapsi B.B. ja C.C.. Seega paneks hagejale 292 euro maksmine kostja teised lapsed ebavõrdsesse olukorda. Ka hageja emal on hageja ülalpidamiskohustust. Hageja väited, et lapse vajadused on minimaalselt 694,74 eurot kuus, on ülepaisutatud. Samuti vaidleb kostja vastu temalt hageja menetluskulu summas 873 eurot väljamõistmisele. Mõistlik oleks, kui kumbki pool kannab oma kulud. Hageja ema saanuks hageja õigusi ise kaitsta ning esindaja polnud vajalik. Esindajale kulunud raha oleks võinud kasutada lapse huvides.
7. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega jäeti hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda (resolutsiooni p-d 8 ja 9), mistõttu ei saa apellatsioonkaebuse maakohtu resolutsiooni p-i 10 enam vaidlustada. Maakohus jättis põhjendatult 50% hageja menetluskuludest kostja kanda. Hageja oli sunnitud kohtusse pöörduma põhjusel, et kostja ei maksnud hagejale elatist. Maakohus tuvastas õigesti, et ei esine alust 292 eurost väiksema elatise väljamõistmiseks. Kostja ei vaielnud maakohtus vastu sellele, et hageja minimaalsed vajadused kuus on 694,75 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et esineks mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära

§ 102lg 2 mõttes.

Kostja ei ole tõendanud, et tema sissetulek ei võimalda tal elatist vähemalt 292 eurot kuus maksta. Kostja ei tõendanud ka seda, et tema isa pangakontole laekuvad summad ei ole kostja sissetulekuks. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks hagejat vahetult ülal pidanud. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, mitu päeva kuus keskmiselt hageja tema juures veedab. Hageja ei ole viibinud ega viibi kostja juures aasta jooksul keskmiselt 7-15 ööpäeva kuus, vaid oluliselt vähem. Samuti ei ole kostja tõendanud oma väidetavaid kulusid teistele lastele. Kostja on

1. juuli 2022 seisukohas märkinud, et kõik sellised kulud tasub tervikuna kostja elukaaslane, mitte kostja. 5 Kostja väited, nagu oleks hageja vanemad
2. a teinud kokkulepped, et kumbki ei nõua hageja suhtes elatise tasumist, on paljasõnalised ja väärad. Maakohus on
3. jaanuarist 2022 kehtivate perekonnaseaduse muudatustega arvestanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada osaliselt alates
5. jaanuarist 2022 kostjalt välja mõistetud elatise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks alates
6. jaanuarist 2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni (XXXXXXX) välja igakuise elatisena 196 eurot (200 eurot (baassumma) + 43 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 47,44 eurot (50% Soome vabariigis hagejale makstavast lastetoetusest)), mis muutub iga aasta
7. aprillil (esimest korda
8. aprillil 2022), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning Soome Vabariigi lapsetoetuse suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Menetluskulud maakohtus tuleb jätta poolte endi kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
9. Hageja esitas maakohtule tõendina soomekeelse kohtuotsuse ilma tõlketa. Ringkonnakohus andis hagejale tähtaja tõlke esitamiseks. Hageja tõlget ei esitanud ning taotles
10. jaanuari 2023 menetlusdokumendis ringkonnakohtult jätta tõlge nõudmata ning piirduda samas menetlusdokumendis toodud otsuse resolutsiooni tõlkega. Hageja tugineb taotluses sellele, et maakohus ja kostja ei nõudnud tõlke esitamist ja tõlke esitamine on hagejale seotud kuludega. Ringkonnakohus leiab, et Soome kohtuotsus (tl 13) tuleb jätta TsMS § 33 lg 3 alusel tõendina tähelepanuta. Soome kohtuotsus on ilma tõlketa kohtule arusaamatu ja kohus ei saa seda tõendina hinnata. Pooled ei vaidle selles, et Soome kohus otsustas anda hageja emale hageja elukoha osas otsustusõiguse ning hageja asus koos emaga
11. aastal Soome elama kostja nõusolekul, mistõttu saab kohus hageja elukoha osas lähtuda poolte esitatud seisukohtadest.
12. Hagi on esitatud
13. mail
14. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise ühekordse summana 2044 eurot ja alates
15. jaanuarist 2022 igakuise summana 292 eurot kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse alates
16. jaanuarist 2022 välja mõistetud elatise suuruse osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust vaidlustatud osas (TsMS § 651 lg 1).
17. Alates
18. jaanuarist 2022 muutus perekonnaseadus miinimumelatise väljamõistmist puudutavas osas. Maakohus selgitas kooskõlas Riigikohtu
19. juuni 2022 otsusega tsiviilasjas nr 2-19-19160, et kui hagi miinimumelatise saamiseks on esitatud enne
20. jaanuari 2022, peab kohus paluma hagejal täpsustada, kas hageja soovib alates
21. jaanuarist 2022 ülalpidamist kehtivas õiguses sätestatud ulatuses või soovib hageja endiselt 292 euro suurust elatist. Maakohus selgitas hagejale, et kui ta soovib endiselt 292 euro suurust elatist, peab ta tõendama, et tema vajadused kuus on vähemalt 584 eurot. Hageja avaldas maakohtule (tl 122p ja 143p), et soovib elatist kehtivas õiguses sätestatud ulatuses, kuid kõiki asjaolusid arvestades ei kujune miinimumelatis väiksemaks kui 292 eurot. Hageja lähtus miinimumelatise arvestamisel kostja netosissetulekust 3059 eurot kuus, millest lähtuvalt on perioodil
22. jaanuar -
23. märts 2022 hageja arvestuste kohaselt tema miinimumelatis 288, 98 eurot kuus ja alates
24. aprillist 2022 298,18 eurot kuus. Hageja on avaldanud, et ta saab Soome riigilt lastetoetust 94,88 eurot kuus (tl 57p). 6 Maakohus leidis, et kuivõrd hageja kulud on suuremad kui 584 eurot kuus, on põhjendatud alates
25. jaanuarist 2022 jätkuvalt hageja kasuks välja mõista elatis 292 eurot kuus (otsuse p 34). Maakohtu otsusest ei nähtu, milliseid õigusnorme maakohus kostjalt alates
26. jaanuarist 2022 elatise väljamõistmisel kohaldas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on alates
27. jaanuarist 2022 kostjalt elatist välja mõistes jätnud kostja seisukohad tähelepanuta ning ei ole välja mõistetud elatise suuruse osas otsust nõuetekohaselt põhjendanud (TsMS § 442 lg 8 rikkumine).
28. Elatisenõude kohta alates
29. jaanuarist 2022 oleks maakohus pidanud kohaldama
30. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
31. juuni
32. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p 13). Alates
33. jaanuarist 2022 kehtiva

§ 101

lg-te 1-5 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui

§ 101alusel arvutatud summa.

Erinevalt kuni 1. jaanuarini 2022 kehtinud

§ 101

lg-s 1 sätestatust kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole.

§ 101

alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev.

§ 101

lg-tes 5-7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Kohtu selgitamiskohustus hõlmab kohustust paluda hagejal muutunud materiaalõiguse tõttu vajaduse korral nõuet täpsustada, selgitada tõendamiskoormise muutumist ning juhtida vajaduse korral tähelepanu täiendavate asjaolude tõendamise vajadusele (p 14). Kohtu ülesanne on välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud

§ 101alusel elatise suuruse arvutamiseks.

Ka kehtiva õiguse kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (

§ 99lg 1).

Kohtule jääb muu hulgas

§ 102

lg 3 kohaselt võimalus arvestada elatise suuruse juures konkreetse lapse vajadustega, kummagi vanema varalise seisundiga või sellega, milline on lapsega seotud kulutuste jaotus vanemate vahel.

1. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas tuleb alates
2. jaanuarist 2022 hagejale tasumisele kuuluv miinimumelatis välja arvestada järgmise valemi abil: 200 eurot (baassumma, mida indekseeritakse iga aasta
3. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma) + kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast (mis on alates
4. aprillist 2022 43 eurot 44 senti) – 47, 44 eurot (50% Soome lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta
5. aprillil (esimest korda
6. aprillil 2022), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Ringkonnakohus arvestab miinimumelatise välja arvutamisel Soome Vabariigis hagejale makstava lapsetoetusega, kuivõrd hageja ei ole avaldanud, et talle Soomes makstav lapsetoetus täidab perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimese lause alusel makstava lapsetoetusega võrreldes muid eesmärke. Seega on

§ 101alusel arvestatav hageja miinimumelatis perioodil 1.

jaanuar

1. märts 2022 196 eurot. Alates
2. aprillist 2022 on

§ 101

lg 3 järgne elatise arvutamise aluseks olev baassumma 209, 20 eurot ja hageja miinimumelatis 205,20 eurot. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud

§ 101

lg-s 6 sätestatud asjaolu, et hageja viibib tema juures aastas keskmiselt vähemalt 7 ööpäeva kuus (84 ööpäeva aastas). Kuigi pooled ei vaidle, et hageja viibib kostja juures Eestis koolivaheaegadel, on pooltel vaidlus viibimisaja pikkuse osas. Puudub kohtulahend või muud dokument, millest nähtuks kindlaksmääratud või kokkulepitud kostja suhtluskord hagejaga. Riigikohus on leidnud, et

§ 101

lg-t 6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt

§ 101

alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures 7 viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära

§ 102lg 2 mõttes (Riigikohtu 22.

juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2- 19-19160 p 14.7). Seetõttu ei saa ringkonnakohus miinimumelatise arvestamisel hageja viibimisega kostja juures arvestada (miinimumelatise vähendamise osas vt otsuse p-i 14.3).

1. Kostja taotleb elatise vähendamist alla miinimummäära 100 euroni kuus. Hageja tugineb enda suurematele vajadustele, mida miinimumelatis ei kata ja palub elatisena välja mõista 292 eurot kuus. Ringkonnakohus jätab need poolte taotlused rahuldamata.
2. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja nõudeks on miinimumelatis (otsuse p 24), ei pea ta oma vajadusi ja kulutusi tõendama ja kohus ei pea hageja kulutuste suurust (hageja väitel 694,75 eurot kuus) detailselt analüüsima. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. Kuivõrd alates
3. jaanuarist 2022 nõudis hageja elatist miinimummäärast suuremas summas, pidi maakohus hindama ka hageja kulutuste põhjendatust. Asjas ei ole vaidlust, et hageja elab ja käib koolis Soomes. Hageja selgituste kohaselt (tl 58) moodustab ca poole hageja igakuisest kulust eluruumi üür (1/4 üürist 1295 eurot, st 323,75 eurot). Üüri suurust ja üüritud eset iseloomustavaid asjaolusid ei ole hageja tõendanud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hageja elab koos emaga välisriigis, mõjutab hageja kulusid sealne elukallidus, millist riski peab kandma vanem, kellel on otsustusõigus hageja elukoha osas. Muid asjaolusid, miks ei peaks hageja kulutused saama kaetud kahekordse miinimumelatise ja hagejale makstava lastetoetuse arvel, ei ole hageja esile toonud. Seetõttu ei ole hageja suuremad vajadused aluseks kostjalt välja mõistetava elatise suurendamiseks üle

§ 101alusel arvutatava elatise miinimummäära.

14. Ka kehtiva õiguse kohaselt peab mõjuvale põhjusele elatise vähendamiseks alla

§-s 101 sätestatud määra

§ 102

lg 2 alusel tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Mõjuvad põhjused on

§ 102lg 2 neljandas lauses toodud näidisloeteluna.

Ka alates 1. jaanuarist 2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetava elatise puhul võib mõjuv põhjus endiselt olla muu hulgas asjaolu, millele on viidatud

§ 101lg-tes 5-7.

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160 p-d 15.2 ja 15.3). Elatise alla miinimummäära vähendamise ja mõjuva põhjuse esinemise üle otsustamine on kohtu kaalutlusehk diskretsiooniotsustus (Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14). Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole käesolevas asjas tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse hageja kasuks väljamõistetava elatise vähendamiseks

§ 102lg 2 alusel.

Ringkonnakohus esitab selles osas järgnevad põhjendused. 14.

1. Kostja väitis maakohtus, et tema keskmine sissetulek juhutöödest on ca 800 eurot kuus. Apellatsioonkaebuses märkis kostja, et ta teeb juhutöid, mistõttu tema sissetulek on ebaregulaarne. Täpsemaid andmeid oma sissetuleku kohta ei ole kostja avaldanud. Kostja ei ole vastu vaielnud, et ta on kasutanud oma isa pangakontot tulu teenimiseks ja kolmandad isikud on teinud sinna ettemakseid kostja poolt hangitud ehitusmaterjali eest. Samas ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja sissetuleku suurust ei saa välja arvutada üksnes kostja isa pangakontole tehtud kolmandate isikute maksete alusel nagu leiab hageja. Arvestades pangaülekannete selgitusi, ei ole seega välistatud, et kostja on võimeline teenima sissetulekut vähemalt Eesti keskmise kuupalga suuruses summas, nagu leidis ka maakohus (otsuse p 31). Kostja väited apellatsioonkaebuses ei anna alust asuda tema sissetulekute osas teistsugusele seisukohale. Kostja on ise avaldanud, et ta saab sissetulekut juhutöödest ja kasutab arveldustes eelkõige sularaha. Kuivõrd kostja ei ole oma sissetuleku kohta asjakohaseid tõendeid esitanud, on kohtul õigus lähtuda kostja võimest teenida vähemalt riigi keskmist palka, mis oli
2. 8 aasta III kvartalis 1679 eurot (bruto) (https://www.stat.ee/et/avastastatistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk). Seega on kostja oma majanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline tasuma hagejale miinimummääras elatist. 14.
3. Kostja tugineb makstava elatise vähendamist taotledes ka asjaolule, et ta kasvatab veel kahte last, kellest B.B. on sündinud XXXXXX ja C.C. XXXXXX. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et elatise vähendamise aluseks ei saa olla üksnes kostja väited laste olemasolu osas, vaid kostja peab tõendama, et lapsed satuksid hagejale elatise tasumisel majanduslikult halvemasse seisu, samuti esitama andmed, kui suures osas ta teiste laste ülalpidamises osaleb. Kohtuinfosüsteemi andmetel on Tartu Maakohtu
4. augusti 2019 määrusega kinnitatud kompromiss (tsiviilasi nr 2-19-5929), mille kohaselt kohustus hageja tasuma B.B. ülalpidamiseks elatist alates
5. aprillist 2019 200 eurot kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni, mis on samas suurusjärgus alates
6. jaanuarist 2022

§ 101alusel arvutatava miinimumelatisega.

Kuigi kostja väitis, et kokkuleppel lapse emaga ei pea ta praegusel ajal kohtumäärusega kokkulepitud elatist tasuma, on kostjal siiski oma kõigi laste ülalpidamiseks seadusest tulenev kohustus, millega tuleb üldjuhul ühe lapse hagi menetledes arvestada. Praegusel juhul leiab ringkonnakohus, et kostja majanduslik olukord võimaldab tal tasuda kõigile lastele elatist

§ 101alusel arvutatud määras, ilma enda igapäevast toimetulekut kahjustamata.

Seega ei jää hagejale miinimumelatise maksmisel kostja teised lapsed halvemasse olukorda ning kostjal teiste ülalpeetavate olemasolu ei anna kohtule alust vähendada hageja kasuks välja mõistetavat elatist alla

§ 101järgi välja arvestatud miinimummäära.

14.

1. Kostja tugineb oma vastuväidetes elatise suurusele ka asjaolule, et hageja viibib alates
2. aastast kõigil koolivaheaegadel kostja ja tema vanemate juures Eestis. Samuti rõhutab kostja asjaolu, et laps elas enne
3. aastal Soome kolimist Eestis tema juures ja kostja kattis kõik lapsega seotud kulud. Tõendamiskoormise jaotamisel tuleb ka kehtiva õiguse alusel väljamõistetava elatise puhul arvestada, et saab eeldada, et kohustatud vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures (Riigikohtu
4. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p-d 23.3 ja 28.3). See tähendab, et kui kohustatud vanem on tõendanud, et laps viibib osa aega tema juures, on teisel vanemal (last esindades) võimalik kulude vahetu kandmise eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib kohustatud vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt Riigikohtu
5. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3). Ringkonnakohus märgib, et pooled ei ole hageja viibimise täpset pikkust koolivaheaegadel kostja ja tema vanemate juures Eestis tõendanud, mistõttu ei saa kohus viibimise pikkust päevades tuvastada. Samas pooled selle asjaolu üle, et hageja viibib koolivaheaegadel kostja juures, ei vaidle. Hageja ei ole tõendanud, et kostja juures Eestis viibimise ajal kandis hageja ülalpidamisega seotud kulutused mitte kostja, vaid teine vanem. Seega tuleb eeldada, et hageja kulud kostja juures viibimise ajal kandis ja kannab kostja, kuid käesoleval juhul ei ole see aluseks vähendada kostjalt välja mõistetavat elatist.
6. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostja on võimeline teenima riigi keskmist sissetulekut, ei ole ka arvestades tema teisi ülalpeetavaid ning hageja viibimist koolivaheaegadel kostja juures, põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõistetava elatise vähendamine alla miinimummäära. Elatise suuruse saab kindlaks määrata siiski iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt hagejale elatise maksmine

§ 101

alusel arvutatavas määras on kõiki kohtu ette toodud asjaolusid arvesse võttes õiglane. Ringkonnakohus arvestab seejuures asjaoluga, et kuigi hageja kulud on seoses välisriigis elamisega Eesti keskmisest suuremad, katab kostja hageja kulusid perioodil, kui 9 hageja viibib koolivaheaegadel kostja juures Eestis. Alates

1. jaanuarist 2022 tasumisele kuuluva elatise suuruse määramisel ei saa kohus arvestada hagejale kostja poolt varasemalt antud ülalpidamisega.
2. Maakohus jättis hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda, kostja menetluskulud tema enda kanda ning mõistis kostjalt menetluskuluna hageja kasuks välja 873 eurot ja viivise tasumata menetluskulult. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ning temalt väljamõistmise osas. TMS § 164 lg 1 järgi alaealise lapse ülalpidamisasjas kannab reeglina kumbki pool oma menetluskulud ise. Hageja leidis, et tema menetluskulude täielikult hageja kanda jätmine oleks hageja suhtes ebaõiglane, kuivõrd kostja ei ole hagejale elatist tasunud ka pärast hagi esitamist ning ei ole andnud õiget ja täielikku teavet oma sissetulekutest, millega on muutnud menetluse mahukamaks ja kulukamaks. Maakohus nõustus hageja seisukohaga ning kohaldas menetluskulude jaotamisel TsMS § 164 lg-s 2 sätestatut. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei esine asjaolusid, mis tingiksid menetluskulude jaotamisel TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist kõrvalekaldumise. Hagi rahuldatakse üksnes osaliselt, millisel juhul on menetluskulude poolte endi kanda jätmine kooskõlas ka menetluskulude jaotamise üldpõhimõtetega hagimenetluses hagi osalise rahuldamise korral (TsMS § 163 lg 1). Kostja ei ole menetluses käitunud viisil, mis peaks mõjutama menetluskulude jaotust. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada nii menetluskulude jaotuse kui ka kostjalt hageja kasuks väljamõistmise osas. Menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega seoses jätta samuti TsMS § 164 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 10 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks