detsembri
1.1 Samuti süüdistatakse Sten Kukke selles, et tema 21.08.2020 ajavahemikus kell 17:3517:40 Pärnu linnas Haapsalu mnt 43 asuva kaupluse Maksimarket juures, s.o avalikus kohas pärast Sten Kukk poolt juhitud sõiduauto Seat Altea XL ja Q poolt juhitud sõiduauto Mitsubishi Outlander vahel liiklemisel toimunud arusaamatust, Sten Kukk tõmbas lahti sõiduauto Mitsubishi Outlander juhiukse ning lõi autot juhtinud Q rusikaga vasaku oimu piirkonda ning seejärel lõi sõidukist väljunud Q käega kokku viiel korral pea, näo ja lõua piirkonda. Sten Kukk tekitas Q-le tahtlikult füüsilist valu ja tervisekahjustusi – pindmise peavigastuse ja silmalau ning silmaümbruse kontusiooni. Toimunud intsidenti nägi pealt juhuslikult mööda sõitnud isik C, kes löömist nähes sekkus ning üritas Sten Kukke suunata Q juurest eemale. Sten Kukk rikkus oma tahtliku teoga KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, lüües teist isikut ning häirides sellega kõrvalise, asjasse mittepuutuva isiku – C – rahu ja ohustades tema turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat suhtumist avalikku korda. Seega Sten Kukk, rikkudes vägivalda kasutades avalikus kohas käitumise üldnõudeid, pani tahtlikult toime
MAAKOHTU OTSUS:
Altair Ibin Lahad Koor tunnistati süüdi
lg 1 p 1 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta.
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti Altair Ibin Lahad Koorile karistuseks 10 kuud vangistust. Kohaldati
lg 1, 3 sätteid katseajaga 1 aasta 6 kuud.
lg 2 p 8 alusel kohustati Altair Ibin Lahad Koori katsejal osalema sotsiaalprogrammis (võimalusel vihajuhtimine, vägivallast hoidumine). 2 2.1 Rahuldati Q poolt esitatud tsiviilhagi ning mõisteti Altair Ibin Lahad Koorilt välja Q kasuks mittevaraline kahju 3000 eurot ning lahendati viivisega seonduv. 2.2 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOON: 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Altair Ibin Lahad Koori kaitsja vandeadvokaat Maano Saarevläli. 3.1 Süüdistatava Altair Ibin Lahad Koori kaitsja Maano Saarevläli palub tühistada Pärnu Maakohtu 12.12.2022.a otsus täies ulatuses ja teha kriminaalasjas uus otsus, millega mõista Altair Ibin Lahad Koor’i
lg 1 kohases süüdistuses õigeks; karistada Altair Ibin Lahad Koori
Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et alused Altair Ibin Lahad Koori
lg 1 järgi õigeksmõistmiseks ja kuritegude kogumi eest rahalise karistuse mõistmiseks puuduvad, mõista Altair Ibin Lahad Koorile karistuseks vangistus, mis jätta (süüdistatava olukorda raskendamata)
lg 1 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Rahuldada kannatanu Q tsiviilhagi osaliselt, mõistes Altair Ibin Lahad Koorilt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja rahasumma, mis vastab hagejale põhjustatud tervisekahjustuse raskusele, kohtupraktikale ja kohtu õiglasele äranägemisele, kuid mitte suuremas summas, kui 500 kuni 700 eurot. 4.
lg 1 järgi on maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, kui tuvastas, et 20.07.2020.a Pärnu Kesklinna sillal kannatanu X osalusel toimunud sündmused vastavad
Maakohus on ebaõigelt asunud seisukohale, et süüdistatava poolt sõnaliselt väljendatud ähvardused lükata kannatanu X sillalt alla jõkke või sillal sõitvate autode ette, olid sedavõrd reaalsed, et kannatanu pidi objektiivselt kartma ähvarduste täideviimist. Maakohus on ebaõigelt tuvastanud, et süüdistatava ähvardused võiksid reaalsed tunduda ka keskmiselt mõistlikule inimesele e. n-ö. ex ante vaatlejale. 4.1 Maakohtu järeldus selles osas, et kannatanul oli reaalne alus karta ähvarduste täideviimist, tugineb kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele ja kuriteoteatele, sealjuures peamiselt kannatanu väitele, et ähvardaja oli võõras ja tema hääl oli ähvardav, samuti kannatanu ütlustele selle kohta et, koju jõudes oli ta šokis ja tema käed ning jalad värisesid. Apellant ei sea iseenesest kahtluse alla, et sillal tekkinud konflikt oli ebameeldiv ning võiski sellisena kaasa tuua kannatanu närvipinge suurenemise ja negatiivsed emotsioonid. Siiski ei saa närvipinge suurenemisest ja kaasnevatest negatiivsetest emotsioonidest (sealhulgas käte värisemisest) tuletada järeldust, et kannatanul oli ka tegelikult alust karta ähvarduste täideviimist või, et süüdistatav ise mõtles lendu lastud ähvardusi tõsiselt. Käed ja jalad võivad väriseda ka sellise närvierutuse korral, mis võib tekkida lihtsalt seonduvalt sündmuste ebameeldivusega. Seetõttu ei peegelda käte või jalgade värin veel iseenesest seda, et see oli vältimatult tingitud kartusest ähvarduse täideviimise ees. 4.2 Apellant jääb apellatsioonkaebuses kohtuvaidluse kirjaliku teksti punkt 1.4 seisukohtade ja väidete juurde, rõhutades üle üksnes selle, et ka süüdistatava faktilisest tegevusest ei tulenenud midagi, mis oleks lisaks ähvarduste verbaalsele vormile andnud objektiivselt alust karta ähvarduse täideviimise – nimelt sõitis süüdistatav püsivalt rulaga, ta ei tulnud sellelt maha ega teinud midagi muud sellist, mis oleks andnud põhjuse pidada ähvarduste täideviimist reaalselt võimalikuks. 3 4.3 Maakohus on süüdistatava oskust sõita rulaga ja samaaegselt telefoniga filmida pidanud põhjendamatult asjaoluks, mis pidi suurendama kannatanu X hirmu ähvarduste teoks tegemise ees. Maakohtu sellekohane arutluskäik ei tugine tõenditel. Kannatanu X ei ole süüdistatava „osavust“ toonud esile, kui ähvarduse tõsiseltvõetavust suurendavat asjaolu. Sekundeerides maakohtu põhjendustele võiks rulaga sõitmine ja samaaegne telefoniga filmimine tähendada hoopis vastupidist e. ähvarduse esitaja veelgi väiksemat võimalust ja tahet ähvardust ka tegelikkuses realiseerida. Seda põhjusel, et nii ähvardaja käed kui ka jalad, samuti tähelepanu, on koondunud tõenäoliselt nii rulasõidule kui ka filmimisele, mistõttu muude lisategevuste (jalgratturi kuhugi lükkamine või tõukamine) ette võtmine ei oleks olnud objektiivselt teostatav. Seega saaks ähvarduse tõsiseltvõetavusest rääkida eelkõige näiteks juhul, kui süüdistatav oleks telefoni käest ära pannud ja asunud kannatanu liikumist füüsiliselt ja tema peatamise eesmärgil selgelt mõjutama, kuid sellised selged tegevused ei ole kriminaalasjas leidnud tõendamist. 4.4 Et kannatanu X ei pidanud reaalseks ähvarduse täideviimist, ilmestab lisaks eelöeldule seegi asjaolu, et kannatanu ei pidanud vajalikuks vahetult sündmuse järgselt ei telefoni teel ega kirjalikult politseisse pöördumist. Kannatanu esitatud kuriteoteade (tl 37) on esitatud 23.07.2020.a e. 2 päeva peale sündmuste tegelikku toimumisaega ning kuriteoteate sisust nähtub, et teate esitajat ei häirinud mitte niivõrd sillal toimunu, vaid süüdistatava poolt sillal toimunud hilisem sotsiaalmeediasse postitamine. Kui jaatada võimalust, et ka keskmiselt mõistlik isik pidi süüdistatava poolt esitatud ähvardusi mõistma sedavõrd reaalsetena, et tal oleks olnud põhjust karta nende täideviimist, siis võiks oodata, et ennast reaalses ohus tundev isik annab ähvardajast koheselt teada ka politseile, et tagada enda edasine julgeolek. Kuigi kannatanu X ütlustest tuleneb, et tema ja süüdistatava vahel oli ärplemisi jutuks ka politseile helistamine, ei pidanud kannatanu politsei teavitamist ei sündmuse ajal ega ka selle järgselt vajalikuks. Apellandi arvates võib kannatanu sellisest käitumisest samuti järeldada, et kannatanu jaoks ei olnud sillal tekkinud situatsioon siiski reaalselt ohtlik, vaid eelkõige lihtsalt ebameeldiv konfliktolukord. Kuigi kannatanu poolt 3.08.2020.a antud ütlused sisaldavad juba ka kannatanu selgitusi, et ta tundis hirmu, et süüdistatav viibki oma ähvardused täide, tuleb ähvarduste täideviimise tõsiseltvõetavust hinnata läbi nn keskmiselt mõistliku isiku vaatepunkti ning teiseks tuleks mõistlikult arvestada ka võimalusega, et kannatanul oli ütluste andmise ajaks võimalik juba kujundada „menetlusele sobiv“ retoorika või võivad kannatanu vastused olla kujundatud ülekuulamist läbi viinud menetleja esitatud küsimuste poolt. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et süüdistatava teos puudub
Pigem oli tegemist n-ö praaliva ähvardusega, mille puhul ei ole tõendatud ähvarduse täideviimise võimalikkus, vajadus ega ka tõsiseltvõetav ajend ähvarduse reaalseks täideviimiseks. Apellant on seisukohal, et süüdistatav tuleb
4.5 Alternatiivselt, kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et süüdistatava tegu täidab siiski ka
lg 1 kohase kuriteokoosseisu, asub apellant seisukohale, et maakohus kohaldas põhjendamatult karistusena vangistust.
lg 1 kohase kuriteo eest mõistatava karistuse osas jagab apellant samu seisukohti, kui
lg 1 p 1 kohase kuriteo eest mõistetava karistuse osas (vt apellatsioonkaebuse p 5). 5. Apellatsioonis ei vaidlusta süüdistatav enese süüditunnistamist
Apellant ei vaidlusta ka maakohtu järeldust, 4 et süüdistatava süüd tuleb hinnata mõnevõrra alla keskmise nii
lg 1 kui ka
Apellant vaidlustab karistusena vangistuse mõistmise. 5.1 Süüdistatava süüdimõistmisel tuleks karistusena eelistada rahalist karistust vangistuslikule karistusele, kuivõrd süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning kuriteole järgneval ajal ei ole süüdistatav uusi õigusrikkumisi toime pannud, näidates selliselt üles võimekust ühiskonnaelus osalemiseks ilma õigusrikkumiste toime panemiseta. Apellant märgib, et juhul, kui apellatsioonikohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega
lg 1 kohase kuriteokoosseisu puudumise osas süüdistatava teos, on
lg 1 p 1 puhul tegemist ühe ja esmakordse kuriteoga ning sellisel juhul aktualiseerub igal juhul uuesti vajadus kaaluda karistusliigina rahalist karistust, kui leebemat karistusliiki. Samas ka juhul, kui apellatsioonikohus peaks leidma, et süüdistatava teos esinevad nii
lg 1 kui ka
lg 1 p 1 kohased kuriteokoosseisud, on apellandi hinnangul ka sellisel juhul põhjust kaaluda vangistuse mittekohaldamist. 5.2
lg 2 kohaselt võib vangistuse mõista üksnes juhul, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Tegemist on ultima ratio põhimõtte rakendamisega. Erialakirjanduses on märgitud, et kui süü suurust määravad asjaolud annavad eelkõige karistuse piirid, siis preventiivsed kaalutlused mõjutavad enim karistuse liiki. Käesoleval juhul hindas maakohus süüdistatava süü mõlemas kuriteoepisoodis keskmisest väiksemaks. Seega ei peaks karistuse piiridest tulenevalt olema rahalise karistuse kohaldamine iseenesest välistatud, kuivõrd nii
lg 1 kui ka § 263 lg 1 p 1 näeb ette ka rahalise karistuse kohaldamise võimaluse. Apellant nõustub põhimõtteliselt kohtuga selles, et reeglina on rahalise karistuse kohaldamine võimalik ühe ja esmakordse kuriteo korral, kuid iseenesest ei ole välistatud rahalise karistuse kohaldamine ka juhtudel, kui arutluse all on kaks kuriteoepisoodi korraga e. süüdistatavat ei ole varem „proovitud“ karistusõiguslikult mõjutada. Karistusõigusliku mõjutamise kategooria seondubki peamiselt preventsioonidega. Apellandi arvates puudub süüdistatava puhul alus väiteks, et kuriteo toimepanemises süüdi tunnistamise fakt iseenesest ning sinna juurde mõistetav rahaline karistus, millega kaasneb ka süüdimõistetu staatus karistuse karistusregistrist kustutamise tähtaja jooksul (stigmatsiooniteooria), ei suudaks süüdistatavat mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Maakohtu arusaam, et uute kuritegude toimepanemisest hoidumise võimet näitab üksnes toimepandud kuriteo suhtes oma süü tunnistamine ja kahetsuse väljendamine, ei ole apellandi hinnangul korrektne, kuna kohtu seisukohast tulenevalt poleks isikutel, kes on valinud kaitsetaktika, mis ei ole süü täielik tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus, lootustki muule karistusliigile, kui vangistus. Selline karistuse determineeritus ei oleks aga kooskõlas karistuse individualiseerituse põhimõttega, samuti piiraks selline lähenemine isiku kaitseõiguse teostamise võimalusi. 5.3 Käesoleval juhul on süüdistatav nii
lg 1 puhul kui ka
lg 1 p 1 puhul realiseerinud leebeima teoalternatiivi, mistõttu kummagi kuriteokoosseisu puhul eraldivõetuna pole apellandi hinnangul põhjust rääkida ülekaalukalt suurest süüst.. Käesoleval juhul realiseeris süüdistatav punktis 1 sätestatud alternatiivi, mis oma põhiolemuselt ei erine märkimisväärselt
Kui aga
lg 1 kohase avalikus kohas toime pandud kuriteo puhul on põhjust rääkida vähesest süüst ja avaliku menetlushuvi puudumisest (nagu kriminaalasjas nr 1-21-8332 on kohus leidnud), siis ei saa apellandi hinnangul asjaolu, et kehalist vägivalda nägi pealt kõrvalseisja, muuta süüd sedavõrd suureks, et jätta karistushierarhias üks karistusliik sootuks vahele. Apellant ei soovi eelmärgituga öelda seda, et süüdistatava tegu ei peaks pälvima üldse hukkamõistu ja karistust, 5 vaid soovib viidata vajadusele sarnaste tegude osas rakendada proportsionaalselt sarnaseid üldpõhimõtteid. 5.4 Apellant leiab, et maakohus on apelleeritaval juhul teinud karistusliiki valides kaalutlusvea. Maakohtu otsuses on rahalise karistuse valimata jätmise põhjendusena esile toodud üksnes see, et kui on toime pandud korduvad kuriteod ja kui puuduvad kergendavad asjaolud, on süü iseloom selline, et selliste tegude eest rahalise karistuse mõistmine oleks põhjendamatu. Eelmärgitud tõdemus on käsitletav siiski üksnes üldistava seisukohana. Apellandi arvates ei saa välistada, et sõltuvalt kuriteoepisoodide arvust, samuti asjaolust, et isikut ei ole varem ühegi kuriteoepisoodi eest karistatud, on lubatav ka mitme kuriteoepisoodi üheaegsel arutamisel otsustada leebeima karistusliigi kasuks. Hinnates süüdistatava süü keskmisest väiksemaks, võib vangistusliku karistusliigi valik olla ebaproportsionaalne. Kuna süüdistatav on varasemalt karistamata isikuks, samuti ei ole ta 2020.a suvesündmustele järgnenult toime pannud ei väär- ega kuritegusid, siis on põhjust uskuda, et need kaks kuriteoepisoodi, olles sellistena küll hukkamõistetavad ja mitte ilusad, on süüdistatava elus olnud siiski üksnes episoodilised sündmused. 5.5 Kaalutlusveana on apellandi hinnangul käsitletav ka see, et maakohus ei ole arvestanud karistusliigi valikul kannatanu Q-le põhjustatud tervisekahjustuse küllalt leebe iseloomuga. Kohtutoimikus asuva patsiendikaardi (tl 19-20) kohaselt tuvastati Q-l pindmine peavigastus, silmalau ja silmaümbruse kontusioon e. põrutus. Ka toimikusse kannatanu poolt esitatud fotolt ei paista, et tegemist oleks märkimisväärsete vigastustega. Näiteks peapiirkonda tabanud löögi tõttu tekkinud punetust (samuti kontusiooni e. põrutuse tundemärk) ei ole kriminaalasjas 1-21-5287 peetud suurt süüd kaasa toovaks (p 5.2.). Tõsi, viidatud kohtuasjas tuvastati vaid üks löök, kuid lõppkokkuvõttes kvalifitseeruvad vägivallateona üksnes need löögid, mis tekitavad tervisekahjustuse või valuaistingu. Apelleeritavas kriminaalasjas puuduvad andmed ja tõendid, et Q-l oleksid vigastused esinenud mujal, kui silmaümbruses (pea piirkond). Maakohus on esile toonud süüdistatava poolt tehtud löökide arvu, kuid
lg 1 p 1 tähenduses omavad apellandi hinnangul tähtsust mitte kannatanu suunas tehtud löökide arv, vaid löögid, mis põhjustavad kannatanule valu või tervisekahjustuse
Kuigi apellant mõistab, et avalikus kohas kõvahäälne ja ebatsensuurne väljendusviis koos füüsiliste kontaktidega ei ole ilus vaatepilt ning kujundab sellisena kindlasti ka süüdistatava suhtes negatiivse tausta, ei moodusta ebatsensuurne väljendusviis ega ka füüsiline kontakt iseenesest veel
lg 1 p 1 kohast kuriteokoosseisu, mistõttu ei saa nimetatud tegurid märkimisväärselt mõjutada süüdistatava süü suurust
6. Maakohus on kohaldades
Kui pidada tinglikult õigeks maakohtu poolt vangistuse mõistmist, nõustub apellant maakohtuga küll selles, et põhjendatud on vangistuse kohaldamine tingimisi, kuid apellant ei nõustu kohtuga selles, et esineb vältimatu vajadus panna süüdistatav kriminaalhooldaja järelevalve alla ning lisaks panna süüdistatavale täiendav sotsiaalprogrammi läbimises seisnev kohustus. Maakohtu otsusest tuleneb, et maakohus pidas süüdistatava allutamist kriminaalhooldaja järelevalve alla vältimatult vajalikuks. Samas ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, miks tuleb antud juhul pidada kriminaalhooldust vältimatult vajalikuks. Apellant on seisukohal, et kriminaalhooldusele allutamise vajadus võiks esineda eelkõige juhul, kui vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine ilma kontrollnõueteta võib karistuse eesmärke saavutamise küsitavaks muuta. Apellandi hinnangul selliseid asjaolusid käesoleval juhul siiski ei esine. Kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused toimusid enam, kui 2 aastat tagasi lühikese 6 ajaperioodi jooksul. Ei enne nimetatud sündmusi ega ka peale kõnealuseid sündmusi ei ole süüdistatav muid süütegusid toime pannud. Uute süütegude puudumise fakt kõneleb ilmselgelt selle kasuks, et süüdistatav on võimeline ühiskonnelus reegleid järgiva liikmena osalema ka ilma kriminaalhooldaja järelevalveta. Maakohtu kasutatud sõnastus „vältimatult vajalik“ peegeldab arusaama, et ilma kriminaalhoolduseta ei ole süüdistatava õiguskuulekat käitumist tõenäoliselt võimalik saavutada. Samas on käesolevaks ajaks süüdistatavale ette heidetud tegudest möödunud ca 2,5 aastat ilma, et süüdistatav oleks midagi sarnast, aga ka muid süütegusid toime pannud. Arvestades asjaoluga, et kohtu mõistetud katseaeg - 1 aasta ja 6 kuud – on oluliselt lühem, kui süüdistatava poolt alates kriminaalasja esemeks olevate teoepisoodide toimepanemisest kuni tänaseni elatud süütegudevaba elu, puudub mõistlik põhjus arvata, et edaspidi võiks süüdistatavast lähtuv käitumisrisk märkimisväärselt suureneda. Apellandi arvates puuduvad asjas ka mistahes tõendid, mis lubaksid arvata, et kriminaalhooldaja järelevalvele allutamine ja kohtu poolt määratud kontrollnõuete järgimine omaksid preventiivses mõttes süüdistatava suhtes efektiivsemat mõju, kui kontrollnõueteta katseaeg. Süüdistatav ei viljele klassikalist kuritegelikku eluviisi, mis tingiks vajaduse kontrollida tema elamist kindlas elukohas või töötamist kindlas töökohas. Samuti ei aita apellandi arvates uute samalaadiliste süütegude vältimisele oluliselt rohkem kaasa tingimus saada kriminaalhooldaja luba väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Ainsa asjakohase kohustusena võiks vaadelda kohustust läbida asjakohane sotsiaalprogramm, kuid nagu varasemalt märgitud, on teo toimepanemisele järgnenud süüdistatava rikkumistevaba elu näidanud, et süüdistatav on iseenesest võimeline ühiskonnaelus osalema ka ilma uute rikkumisteta. Seega ei saa käesoleval ajal ka sotsiaalprogrammi läbimise kohustuse panemist pidada hädavajalikuks.
alusel, kuid saab kohaldada karistusest tingimisi vabastamisel isiku allutamisega käitumiskontrollile
8.3 Lisaks leiab prokurör, et Q tsiviilhagi on seaduslik ja põhjendatud ning õigustatud on kannatanu hagiavalduse rahuldamine. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 9. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 9.1 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja Altair Ibin Lahad Koori õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos
9.2 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks ja Altair Ibin Lahad Koori õigeksmõistmiseks temale inkrimineeritud kuriteos
Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu 9 ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele. 9.3
järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et
§-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette
Ka kohtupraktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt RKKKo nr 3-11-7-07 p 13, 3-1-1-57-11, p 9.1). 9.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdlane täidab
objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. 9.5 Maakohus võttis õigustatult Altair Ibin Lahad Koori teo kvalifitseerimisel aluseks ähvarduse, mida kannatanu ise tajus kui hirmu tekitavat ja mis maakohtu analüüsi alusel oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvaltvaatajas (lk 160-162). Kolleegium nõustub maakohtuga, et Altair Ibin Lahad Koori olek, mis oli äärmiselt ärritunud ja ähvardavalt lausutud sõnade sisu, on koostoimes sellised, mis tunduvad reaalsed ka keskmisele isikule. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanule alust ähvarduse täideviimiseks andis see, et Altair Ibin Lahad Koor sõitis rulaga kannatanule järgi, möödus temast ja ähvardas kannatanut kogu tee, mil ületati silda, mitte ei jäänud peale ähvardamist kannatanust maha. 9.6 Kaitsja viidatud asjaolu, et süüdistatav ei jäänud seisma, vaid sõitis rulal edasi ja filmis, annab alust asuda seisukohale, et süüdistataval puudus tahe ähvardusi ka tegelikkuses realiseerida, tuleb märkida järgmist. Kaitsja jätab tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt ei ole tähtis, kas süüdistataval oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus või mitte. Arvestades, et
on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites nr 3-1-1-707, 3-1-1-11-00, 1-19-1849 tooduga. Ka ei eelda ähvardamine seda, et see halvaks kannatanu igapäevategemised, oluline on see, et ähvardusega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Selline arusaam kannatanul ka antud juhul tekkis. Karistatavast teost
mõttes on seega võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev (vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p 9.1.). 10 9.7 Altair Ibin Lahad Koori ähvardust kannatanu auto ette lükkamist ja jõkke viskamist on võimalik ühemõtteliselt käsitleda kui võimaliku tervisekahjustuse tekitamist, kuna eluliselt võib sarnase ähvarduse täideviimise tagajärjeks olla tervisekahjustus. Kuna
objektiivsete tunnuste täitmine eeldab just tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, siis on objektiivsed tunnused täidetud. Seejuures viibisid süüdistatav ja kannatanu kuriteosündmuse ajal sillal kitsal kergeliiklusteel, mille ühele poole jäi sõidutee ning teisele poole Pärnu jõgi. On üheselt selge, et süüdistatav oleks saanud öeldud ähvardust ka sellisel moel täide viia, nagu ta lubas. Seda seisukohta ei väära ka kaitsja poolt toodu, et mõlemad isikud liikusid oma sõiduvahenditega ega katkestanud sellekohast tegevust. Teist inimest on võimalik lükata ka sõiduvahendiga liikumise pealt. Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et seda seisukohta ei väära kaitsja poolt viidatud piirde olemasolu, kuna sõiduteepiire ei ole sein. Sellises olustikus ja sel moel öeldud ähvardus on selline, mis saaks ja peaks tekitama keskmises inimeses tõsiselt võetavat kartust tervisekahjustuse saabumise ees. Seega ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et süüdistuses kirjeldatud tegevus ja süüdistatava poolt toimepandu ongi hinnatav üksnes praaliva ähvardusega või ebameeldiva konfliktolukorraga konkreetsel ajahetkel. Ka kannatanu poolne ebatsensuurne sõnakasutus süüdistatava aadressil ei välista hirmu tundmist. Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukoahle, et süüdistatava äärmiselt ärritunud oleks ja konkreetne sõnakasutus andis kannatanule X-le objektiivse aluse oma tervise pärast kartma hakata, mistõttu kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust Altair Ibin Lahad Koori süüditunnistamisel
9.8 Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kannatanu X ei helistanud koheselt politseisse ehk häirekeskusesse ning ei teavitanud samal päeval kirjalikult tema suhtes toimepandud teost ehk ähvardustest. Samas asjaolu, et kannatanu seda ei teinud, ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ning ei lükka ümber kannatanu ütlust, et süüdistatava käitumine ja lausutud sõnad tekitasid temas hirmutunnet. Asjaolu, et kannatanu ei pöördunud koheselt häirekeskuse poole või avaldusega politseisse ei ole kannatanule etteheidetav. Siinkohal tuleb arvestada, et inimesed reageerivadki sündmustele erinevalt ning ka probleemilahendusoskused on inimestel erinevad. Kannatanu soov kõigepealt maha rahuneda ja paar päeva hiljem mingi otsus vastu võtta, ei ole taunitav ning ei näita seda, et ta ei pidanud ähvardust reaalseks. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Altair Ibin Lahad Koori käitumine on õigesti kvalifitseeritud
10. Apellant on taotlenud mõista Altair Ibin Lahad Koorile
Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt Altair Ibin Lahad Koorile mõistetud karistusliigi muutmiseks ei ole alust ning kolleegium ei nõustu apellandiga, et Altair Ibin Lahad Koori karistamine raskemaliigilise karistusega– nagu seda on teinud maakohus – ei vasta toimepandule ja Altair Ibin Lahad Koori isikule. 10.1
Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise 11 motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt
lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-5213, p 19). Maakohus on kõiki neid põhimõtteid järginud. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate asjaolude puudumist, karistust raskendavat asjaolu
lg 1 osas, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud
loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. 10.2
lg 2 kehtestab põhimõtte, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistamata. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.
lg 1, § 263 lg 1 p 1 sanktsioonid näevad ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on põhistanud, miks Altair Ibin Lahad Koori pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega (lk 168). Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 10.3 Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas
sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad ning tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud Altair Ibin Lahad Koorile karistuse, mis vastab täielikult tema süüle. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Seega Altair Ibin Lahad Koorile karistuseks vangistuse mõistmine vaatamata sissetuleku olemasolule ja varasema karistatuse puudumisele on põhjendatud. 10.4 Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu otsuste põhistusi silmas pidades mõjutasidki karistuse raskust eeskätt vanemaealiste kannatanute suhtes toimepandud tegu iseloomustavad asjaolud, sh kannatanu Q suhtes rakendatud vägivald oli suhtelistelt intensiivne. Asjaolu, et kellelegi mõisteti karistuseks oluliselt väiksem karistus või lõpetati menetlus KrMS § 202 alusel, ei võimalda järeldada, nagu oleks maakohtu poolt süüdistatava Altair Ibin Lahad Koori karistamisel irdutud
Kolleegium märgib, et ei ole olemas samalaadsete kuritegude korral niinimetatud „keskmist süüd ja keskmist karistust“, millest kohus peaks juhinduma. Iga kuritegu on individuaalsete tehioludega ning igal üksikul juhul tuleb tuvastada individuaalne süü suurus, mistõttu on asjakohatu otsida käesoleval juhul võrdlust süü suuruse tuvastamisel või karistusliigi- või määra mõistmisel teiste isikutega. 10.5 Kuigi apellant ei vaidlusta karistusmäära, leiab kolleegium, et maakohus on jälgitavalt põhjendatud ka karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kolleegium leiab, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest 12 karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. 11. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et maakohus on rikkunud
sätte kohaldamisel materiaalõigust ning maakohtu otsusest ei tulene, miks süüdistatava suhtes tuleb kohaldada just
, § 75, mitte aga
Kolleegium leiab, et maakohus ei ole
sätte valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud
Apellatsioonis ei ole toodud ära asjaolusid, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks
sätte kohaldamise osas ja süüdlase suhtes
11.1 Kaitsja arusaam, et kui tegude toimepanemisest on möödunud kaks aastat ning mingeid uusi süütegusid ei ole süüdistatav toime pannud, siis tuleks kohaldada
Seadusest tulenevalt ei ole karistuse mõistmisel ajaline faktor, s.o ajavahemik, mis jääb kuriteo toimepanemise ja karistuse mõistmise ja selle individualiseerimise vahele, arvestatav. Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et
sätte kohaldamist süüdistatava suhtes on peetud vajalikus eripreventiivseid kaalutlusi silmas pidades ja mõjusamaks tema allutamisega käitumiskontrollile. Samuti on maakohus arvestanud süüdistatava isikut ning on leidnud, et Altair Ibin Lahad Koori väljakujunenud käitumise ja hoiakute muutmiseks vajab ta kriminaalhooldaja abi, kontrolli ja järelevalvet ning sotsiaalprogrammi läbimist. Maakohtu sellekohaste motiividega nõustub ka kolleegium. Arvestades süüdistatava Altair Ibin Lahad Koori isikuomadusi ja nende avaldumist kuriteo toimepanemise ajal ja tema suhtumist teosse pärast kuriteo toimepanemist oli maakohtu poolt süüdistatavale uue võimaluse andmine õiguskuulekas käitumiseks koos kriminaalhooldusametniku poolt osutava sotsiaalse abiga ja käitumise kontrollimisega põhjendatud ja õige. 11.2 Apellatsioonis toodud asjaolu, et kuna süüdistatav on varasemalt käitunud õiguskuulekalt, siis tuleb kohaldada automaatselt
Kui võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest on kõrvaldatavad tõhusalt ja ainult sotsiaaltööga, siis tuleb süüdlase suhtes kohaldada kriminaalhooldust koos käitumiskontrolliga, olenemata sellest, kas süüdistatav on varem või peale süüdistuse märgitud tegude toimepanemist käitunud õiguskuulekalt.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.