KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 15.09.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-751 Hal

) alusel. Keskkonnaamet vastas 25.06.2019 kirjas nr 7-13/19/7213-3, et ei anna lähtudes

§ 40lg-test 1 ja 3 nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks.

Uushoonestuse rajamine ei mõjuta negatiivselt planeeringualaga piirneva Väinamere hoiuala kaitse-eesmärkide saavutamist, kuid see kahjustaks ranna ehituskeeluvööndis olevaid looduskooslusi, seda peamiselt läbi kuivendamise ning hoonestusalal ja ehitusalal pinnase täitmise. Ehitusalal looduskooslused hävivad ning kuivendamise tulemusel muutuvad alale omased kooslused ka ehitusalast laiemal alal ning see on vastuolus ranna kaitse eesmärkidega. Lisaks on planeeringulahendus vastuolus Saare maakonnaplaneeringu „Saare maakonnaplaneering 2030+“ lisas 12 oleva teemaplaneeringus „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ sätestatud rohevõrgustiku kaitse põhimõtetega. Inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju piirkonnas eelduslikult mõnevõrra suureneb, mistõttu tuleb seda lõppotsuses arvestada pigem negatiivse aspektina. Samas ei ole inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju suurenemine ranna kaitse eesmärkide seisukohast määrava tähendusega.

§ 40

lg 1 kohaselt tuleb ehituskeeluvööndi vähendamisel lähtuda reljeefist ja väljakujunenud asustusest. Kavandatav hoonestusala sobitub üldjoontes piirkonna asustusstruktuuri, kuid ajalooliselt ei ole konkreetsel alal hoonestust asunud ning piirkonnas ei ole varasemalt rannajoonele nii lähedale ehitatud (v.a kinnistud, mis jäävad teest maismaa poole). Lisaks ei arvesta planeeringulahendus olemasoleva reljeefiga, sest vajalik on kuivendamine ja pinnase täitmine. Detailplaneeringuga ei halvendata juurdepääsu rannaalale. Arvestades eelnevat ning lähtudes

§-s 34 sätestatud ranna kaitse eesmärkidest, eelkõige asjaolust, et hoonestusala ja juurdepääsu rajamiseks on vajalik pinnase täitmine ning ala kuivendamine, ei ole Paraniidu kinnistul ehituskeeluvööndi vähendamine vastavuses ranna ja 2

§ 40

lg 4 alusel saab Keskkonnaamet ranna ehituskeeluvööndi vähendamist kaaluda vastuvõetud detailplaneeringu alusel. Kohalik omavalitsus saab detailplaneeringu vastu võtta vaid siis, kui asjakohased asutused, sh Keskkonnaamet on selle varasemalt kooskõlastanud. Ehitamine eeldab ala pinnasega täitmist ja kuivendamist, hoolimata sellest, mis on detailplaneeringus märgitud. Keskkonnaamet lähtus kohapeal fikseeritud asjaoludest. Juurdepääsutee on valmis ehitatud (ebaseaduslik ehitis ranna ehituskeeluvööndis) ja selle rajamiseks on maapinda täidetud. Kohati on teetammi kõrgus looduslikust pinnasest üle 20 cm, tee alla on rajatud truubid. Hoonestusala on looduslikult liigniiske niidulaik (mätastunud), kuhu on rajatud kuivendavad kraavid ja drenaažitorud (ebaseaduslik ehitis). Seega on kuivendav tegevus maaomaniku poolt juba teostatud. Ehituskeeluvööndi vähendamisel lähtus Keskkonnaamet olukorrast, mis oli alal enne ebaseaduslike ehitiste rajamist. Õige pole väide, et maaomanik on puhastanud olemasolevaid kraave ja uusi ei ole rajatud või et ala ei ole liigniiske. Asjaolu, et alale on rajatud uusi kraave, on tuvastatud paikvaatlusel ning seda on mainitud detailplaneeringu seletuskirjas. Samuti on detailplaneeringu seletuskirjas viidatud hoonestusala liigniiskusele. Paikvaatlustel (20.03.2018, 21.08.2018 ja 10.05.2019) ilmnes, et lisaks katastriüksusel olemasolevale kraavile (ojale) ja kaevikutele on sinna kaevatud uusi kraave, sh juurdepääsutee äärde. Ehituskeeluvööndi vähendamisel tuleb lähtuda

§-s 34 ja § 40 lg-s 1 toodud eesmärkidest. Valla sotsiaalse olukorra parandamine nimetatud eesmärkide hulka ei kuulu. Püsielanike lisandumine on võimalik ka väljaspool loodustundlikke alasid. Määrav on, et detailplaneeringu lahenduse elluviimine ranna ehituskeeluvööndis ei ole võimalik looduskoosluseid kahjustamata. Ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine ei ole vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-17740. Ranna kaitse-eesmärkidele ei ole määratud selgeid pindalalisi eesmärke.

-i kohaselt 3

-st. Vallavalitsusele detailplaneeringu osas 24 sisulise märkuse tegemine oli tugev signaal, et puuduvad objektiivsed põhjused ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumiseks. Kaebaja ei ole eitanud, et puhastas

1. a-l olemasolevaid kraave, küsides selleks vastustajalt luba. Uus kraav, millele viitab vastustaja, oli olemasoleva pinnastee kõrval olnud vana kraavisüvend, mille kaebaja ära puhastas. Vee liikumise võimaldamiseks paigaldas kaebaja pinnasetee alla truubitoru. Hoonestuseks planeeritud ala kuivendas kaebaja ära
2. a-l toimunud maaparanduslike tööde tagajärjel. Vastustaja järeldas alusetult, et planeeringu elluviimiseks on vaja pinnast tõsta ja ala kuivendada. Detailplaneeringu seletuskirja p 3.1 ei osunda pinnase tõstmisele, vaid sellele, et hoonealune ning jalgteealune pinnas on kavandatud ära vedada, mitte laiali hajutada. Hoone alla jäävat maapinda tuleb ehituslikult täita, sest hoonetele ei planeerita keldrikorruseid. Samas ei jää hoonealune täide kuidagi väljastpoolt näha ega tähenda pinnase tõstmist. Ka tee osas ei ole tõstetud mitte pinnast, vaid teepinda. Vastustaja omistab Paraniidu detailplaneeringus kavandatud tegevusele liiga olulist mõju. Detailplaneeringuga ei kavandata tegevusi, mis hõlmaksid kogu kinnistu ehituskeeluvööndisse jäävat ala, vaid üksnes hoonestusala. Ehituskeeluvöönd kehtib kogu Saaremaa ranniku ulatuses, mistõttu tulnuks vastustajal hinnata, milliste looduskoosluste kaitseks on ehituskeeluvööndisse jääv ala määratud. Ranna ehituskeeluvöönd on kehtestatud eesmärgiga kaitsta rannale ja kaldale omaseid looduskooslusi. Taotletud hoonestusala ulatuses ei ole vaid rannale omaseid looduskooslusi. Männimetsa ei saa pidada rannale omaseks looduskoosluseks, sest see kasvab ka sisemaal ning tegelikkuses planeeritud tegevused rannaga seotud männimetsa ei mõjuta. Ajalooliselt on kinnistul asunud kaitseotstarbelised rajatised. Kuskil ei ole sätestatud, et kinnistu ehituskeeluvööndisse saab rajada vaid neid ehitisi, mis on sellel kinnistul ajalooliselt olnud. Küsimus peaks taanduma sellele, kas kinnistul on üldse asunud ehitisi. Vastustaja ei tee vahet olulisel ja ebaolulisel looduskoosluste kahjustamisel. Kui konkreetsel kinnistul ei ole rannale omaseid kaitstavaid looduskooslusi, üksikobjekte või elupaigatüüpe ning maapinna kõrgus merepinnast on piisav võimaldamaks ehitustegevust, kavandatava ehitustegevusega ei piirata ega rikuta üldisi ühiskondlikke huvisid ning säilib rannale omane miljööväärtuslik väljanägemine, ei ole konkreetsel kinnistul kitsendus põhjendatud ja ehituskeeluvööndit saab vähendada. Vastustaja tõlgendab

§ 35lg-t 4 valesti.

Kui seadusandja tahtnuks sätestada, et piiranguja kaitsevööndid liidetakse, siis oleks see sedasi ühemõtteliselt kirja pandud. Vastustaja tõlgendus muudab ranna ehituskeeluvööndi laiemaks, kui seda näeb ette

§ 35

lg 2.

§ 35lg 31 reguleerib vaid korduva üleujutusega ala piiri määramist.

Kaebaja tegevused seoses puidust varjualuse taastamisega, kahe punkriaugu rekonstrueerimisega, lõkkeaseme kohale suitsuahju rajamisega, ajutise püstkojakujulise telgi 4

§ 38

lg 3 kohaselt on ranna ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.

§ 40

lg 1 sätestab, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikutest ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Ranna või kalda kaitse eesmärk on vastavalt

§-le 34 rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Keskkonnaamet võib

§ 40lg 3 kohaselt anda nõusoleku ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks.

Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda ehituskeeluvööndi vähendamist, tal on õigus õiguspärasele menetlusele. Kaebajal ei tekkinud Keskkonnaameti tegevusest detailplaneeringu kooskõlastamise menetluses õiguspärast ootust ehituskeeluvööndi vähendamiseks planeeritava hoonestusala ja juurdepääsutee ulatuses. Ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmine on

§ 40

lg 4 kohaselt iseseisev menetlus, mis algab kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud detailplaneeringu ja taotluse esitamisest Keskkonnaametile. Niisiis tuli Keskkonnaametil esmalt otsustada detailplaneeringu kooskõlastamine ning alles hiljem lahendada ehituskeeluvööndi vähendamise küsimus. Ehituskeeluvööndi vähendamise ebatõenäolisus ei ole asjaolu, mille tõttu saaks jätta detailplaneeringu kooskõlastamata, mistõttu olid Keskkonnaameti sisulised parandusettepanekud põhjendatud. Keskkonnaametilt ei saa nõuda, et ta juba ettenähtust varasemas menetlusetapis oleks teinud lõpliku otsuse ehituskeeluvööndi vähendamise osas. Detailplaneering ei olnud veel vastu võetud, selle lõplikus sisus ei saanud olla kindel. Samas on vastustaja aga korduvalt juba detailplaneeringu kooskõlastamisel väljendanud seisukohta, et ehituskeeluvööndi vähendamine detailplaneeringu alusel ei ole tõenäoline. Nimelt on Keskkonnaamet 28.03.2018 vastuses nr 6-2/18/2851-2 märkinud, et ranna ehituskeeluvööndi vähendamine on erandlik ning võimalik vaid juhul, kui tegevus ei ole vastuolus ranna kaitse-eesmärkidega. Ühtlasi tõi vastustaja esile, et detailplaneeringuga on kavandatud mitmeid tegevusi, mis ei ole ranna kaitse-eesmärkidega kooskõlas. Oma 31.08.2018 vastuses nr 6-2/18/2851-4 juhtis Keskkonnaamet tähelepanu, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmise menetlus on detailplaneeringu kooskõlastamisest omaette protsess, ning selgitas, et ehituskeeluvööndi vähendamisest võib keelduda vaatamata sellele, et detailplaneering on varasemalt kooskõlastatud. Sama seisukohta on korratud 13.03.2019 vastuses nr 6-2/19/2267-2. Seega ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et Keskkonnaamet ikkagi vähendab ehituskeeluvööndit. Ehituskeeluvööndi vähendamine on vastustaja kaalutlusotsus, mille tegemisel on Keskkonnaametil lai kaalutlusruum. Sellise otsustuse kohtulik kontroll on piiratud (HKMS § 158 lg 3). Ehkki Keskkonnaamet oleks võinud jõuda ka otsuseni ehituskeeluvööndit vähendada, ei tähenda see, et keeldumine oleks ilmtingimata õigusvastane. Vastustaja lähtus asjaolust, et Paraniidu kinnistul asuv killustikkattega juurdepääsutee on ebaseaduslik ehitis, kuna ehitati 2017. a-l ehituskeeluvööndisse. Vastustaja möönab seejuures, et riigimaanteelt mahasõidust mere poole on elektriliinide all liinihooldustehnikaga sõidetud. Seega võib lugeda tõendatuks, et mingisugune pinnastee on seal olnud, kuid tee seisukord ei olnud hea. Fotodelt on näha, et hetkel on seal hästi läbitav pinnastee. Samaväärset teed ei olnud kinnistul enne kaebaja poolt seal tegutsema hakkamist. Seega on kaebaja teed oluliselt 5

-i alusel. Õiguspärane ootus tekkis kaebajal protsessi käigust kogumis. Halduskohus oleks pidanud kaaluma õiguspärase ootuse tekkimist õiges kontekstis ning arvestama, et vastustaja tegi detailplaneeringule sisulisi märkusi. Detailplaneeringule kooskõlastuse andmine ei saanud olla vaid abstraktne vormikohane kooskõlastus. Halduskohus pisendas tunnistaja ütlustega tõendatud fakti, et ajalooline pinnastee oli kinnistul eelnevalt olemas. Olemasoleva tee parandamine ei ole uue tee ehitamine ning seega ei saa rääkida pinnase tõstmisest. Olukorras, kus vastustaja tugines otsuses teadmisele, et teed ei olnud, pidanuks vastustaja tee olemasolu fakti selgumisel oma varasemat otsust muutma, sest üks kahest peamisest takistusest ehituskeeluvööndit vähendada langes ära. Vaidlust pole selles, et vastustaja andis

1. a-l kaebajale e-kirja teel loa kraave puhastada. Vastustajale oli teada, et kraavide puhastamise tagajärjel hakkavad pinnaveed kinnistul voolama ja alad kuivenevad. On fakt, et Paraniidu kinnistu hoonestusala kuivenes ära
2. a suvega. Seega oli ära langenud ka teine keeldumise põhjus. Halduskohus leidis põhjendamatult, et kaebaja on ehituskeeluvööndisse kaevanud uue kraavi. Koht, kus kaebaja avas ummistunud kraavi otsa vee pääsuks merre ja paigaldas looduslikku miljööd silmas pidades veevooluks maa sisse toru, asub hoonestusalast 2,5–3,5 m allpool. Kui kaebaja oleks jätnud merepoolse kraaviotsa selliseks, nagu see oli, ei oleks see kuidagi mõjutanud hoonestusala kuivendamist. Hoonestusala kuivenes ära juba
3. a suvel, kui kaebaja puhastas ära kinnistusisesed kraavid. 1 m kõrgune veetase mereäärses kraavis ei saa kuidagi põhjustada üleujutust või liigniiskust 2,5–3,5 m kõrgusel hoonestusalal. Detailplaneeringus on selgelt väljendatud, et hoonestusalal ei planeeritud pinnase tõstmist täitmise teel, v.a vähesel määral hoonete lähiümbruses. Halduskohus eksis, kui omistas planeeringus viidatud välistusele pinnase tõstmise tähenduse. Detailplaneering ei näe ette maastikuarhitektuuri ega pinnase profileerimist. Detailplaneeringu teema ei ole, kas kaebaja soovib lahendada hoonevälised kalded pandustega või projekteeritakse maapind vahetult vastu soklit. Halduskohus leidis põhjendamatult, et vastustaja võttis kaalumisel õigesti arvesse piirkonna kujunenud asustusstruktuuri. Vastav kompetent on kohalikul omavalitsusel. Vastustaja saab hinnata üksnes seda, kas detailplaneeringu elluviimisega muutub asustusstruktuur looduskeskkonnale üleliia koormavaks. Paraniidu detailplaneeringu alusel ei kavatseta ehitada puutumatusse loodusesse või inimtühja piirkonda. Kohalik omavalitsus on hinnanud inimasustuse lisandumist positiivsena. Halduskohus on üldsõnaliselt väitnud, et kohtu hinnangul ei ole kinnistu olnud varasemalt piisavalt aktiivses kasutuses. Selline hinnang on subjektiivne ega haaku kontekstiga. Saaremaa oli suletud piirkond, kuhu saadi minna vaid erilubadega. Tunnistaja ütluste kohaselt kasutati kinnistut loomade karjatamiseks, adru kogumiseks, jahil ja kalal käimiseks ning puhkamiseks. Seega oleks pidanud kohus leidma, et kinnistu on varasemalt olnud aktiivses inimkasutuses. Kaebajat on ebavõrdselt koheldud. Ainsad looduskooslused, mida vastustaja Paraniidu kinnistul kaitseb, on rohttaimestik, mis jääks hoonete alla ja hävineks. Samas on vastustaja vähendanud ehituskeeluvööndit teistel kinnistutel ning pole oluline, mis kontekstis või asjaoludel on see toimunud. Teistel kinnistutel on samuti kasvanud rohttaimestik, mis hoonete 7

§ 38

lg 3 kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndisse uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Sellest üldkeelust erandi tegemisel peavad olema selged asjaolud, mis näitavad erandi tegemise põhjendatust. Keskkonnaamet arvestab pinnase püsivat või ajutist liigniiskust, seega ka perspektiivset kuivendamise või maapinna täitmise vajadust ehituskeeluvööndi vähendamist mitte toetava ajaoluna, kuna sellega enamjaolt kaasneb või jätkub ebasoodne mõju ranna looduskooslustele. Paraniidu kinnistul esinevad rannikule omased looduskooslused (männimets, liigniisked alad, rannaniit).

§ 40

lg 1 kohaselt on väljakujunenud asustus, laiemalt võttes asustusstruktuur, üks kriteeriumitest, mida Keskkonnaamet peab ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisel arvestama. Vastustaja arvestab seejuures, kuhu teatud rannalõigul on ehitatud, seda nii käesoleval ajal kui ka ajalooliselt. Seejuures ei ole oluline pelgalt mõõdetud kaugus veekogust, vaid ka hoonestatavate alade paiknemine kõlvikutel, reljeefil ja seotult teiste püsivate objektidega (nt maanteed). Paraniidu kinnistut kasutati eeldatavalt loomade karjatamiseks, adru kogumiseks, jahil ja kalal käimiseks ning puhkamiseks. Sarnase kasutusega on olnud väga paljud Saaremaal asuvad mereäärsed kinnistud ning selline tegevus ei ole ranna ehitus- ja piiranguvööndis keelatud. Kuid neil asjaoludel ei saa ranna ehituskeeluvööndit vähendada. Nimetatud tegevused on väheintensiivsed ega jäta loodusesse aastateks või aastakümneteks olulisi ja püsivaid jälgi. Saare maakonnaplaneeringu kohaselt on mereranna ehituskeeluvöönd osa maakonna rohelisest võrgustikust ning ehituskeeluvööndi vähendamine peaks eelistatult toimuma üldplaneeringu alusel ja olulisim argument vähendamisel on olemasolev või ajalooline asustus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740 ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Eelviidatud kohtuasi puudutas ehitamist hoiualale, mis kuulus Natura võrgustikku. Vaidluse esemeks ei olnud ehituskeeluvööndisse ehitamise võimalikkus (vt otsuse p 11). Riigikohus leidis, et hoiualale ehitamine võib olla lubatav, kui sellega ei kahjustata loodusala kaitse eesmärke. Hoiualal on keelatud selline tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate 8

§ 32lg 2).

Riigikohus asus seisukohale, et ehitusõiguse andmisest keeldumiseks tuleb välja selgitada, kas ehitamisel on taoline negatiivne mõju. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi (

§ 38

lg 1 p 1 järgi praegusel juhul 200 m) puhul sätestab

§ 38

lg 3 ühemõtteliselt, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamise keelatud. Ehituskeeluvööndi rakendamiseks ei pea seega mingit täiendavat hindamist või kaalumist enam läbi viima. Tegemist on reegliga, millest võib erandi teha üksnes Keskkonnaameti nõusolekul (

§ 40

lg 3), kes hindab ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile ning lähtub taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest (

§ 40lg-d 1 ja 5).

Eelnevast lähtub, et vastupidiselt hoiualale on ranna ja kalda puhul seadusandja juba sätestanud, et üldjuhul ranna ja kalda ehituskeeluvööndisse ei ehitata ning seda asjaolu ei pea hakkama haldusmenetluses uuesti hindama. Nagu halduskohus õigesti märkis, ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et ehituskeeluvööndit vähendatakse. Kohtulik kontroll keskendub eelkõige küsimusele, kas Keskkonnaamet on ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse menetluses kõiki asjaolusid õigesti arvesse võtnud ja kaalunud. 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et detailplaneeringu kooskõlastamine Keskkonnaameti poolt ei saanud kaebajal tekitada õiguspärast ootust, et

-i alusel toimuvas menetluses annab Keskkonnaamet nõusoleku ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Halduskohus on seda ammendavalt põhjendanud (HKMS § 201 lg 4). Isegi juhul, kui kaebajal tekkis Keskkonnaamet tegevuse tõttu õiguspärane ootus, ei saa see olla ehituskeeluvööndi vähendamise iseseisvaks aluseks. Kui kaebaja kandis vastutaja väidetava õigusvastase tegevuse tõttu mingeid kulusid, võib kaebaja vastavas ulatuses esitada kahju hüvitamise nõude. 10. Ranna ja kalda kaitse eesmärk on rannal ja kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine (

§ 34

). Asjaolu, et kaebaja soovib ehituskeeluvööndi piirist tunduvalt lähemale (70 m) ehitada uued hooned (elumaja ja abihoone) ning see toob kaasa vajaduse rannaala kuivendada ja maapinda osaliselt tõsta (uus juurdepääsutee), mõjutab ilmselgelt rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamist ning suurendab inimtegevuse kahjulikku mõju. Mõju looduskooslusele ei välista see, et rannal puuduvad konkreetsed kaitstavad loodusobjektid. Looduskooslus ongi ala erinevate looma- ja taimeliikide ja omaduste kogum, mille põhjal saab ala nimetada rannaks, rannametsaks, niiduks, metsaks, rabaks vms. Kaebaja poolt rajatavate ehitiste ja neid ümbritseva õueala ulatuses lakkab rand kui looduskooslus olemast. Asjakohane on Keskkonnaameti seisukoht, et sellise tegevuse mõju võib ulatuda veelgi kaugemale. 11. Asjas on esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et kaebaja on kinnistule rajanud kraave, mida seal ajalooliselt ei olnud ning mis on vähemalt osaliselt toonud kaasa ala kuivenemise. Näiteks on juurdepääsutee rajatud 20 cm üle loodusliku pinnase ning tee alla on rajatud truubid. See, et kinnistul oli ka varasemalt olemas mingi tee või rada, mida mööda sai teatud sõidukitega liikuda, ei muuda asjaolu, et kaebaja tegevuse tulemusena asub kinnistul uus tee ning teealune pind vajas kuivendamist ja tõstmist. Seega ei ole võimalik kinnistule ehitada ilma olemasolevat looduskooslust mõjutamata. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis õigustaksid antud juhul seadusega sätestatud ehituskeeluvööndi ulatusest loobumist. Kaebaja kinnistu ei ole varasemalt olnud hoonestatud, ka naaberkinnistutel ei asu merele nii lähedal hoonestust. Kaugemale jäävatest kinnistutest on hoonestatud mõned vanad talukohad ning kinnistud, mida eraldab mere mõjust riigimaantee teetamm. Seega ei ole kaebajat ebavõrdselt koheldud. 9

§ 40lg-test 1 ja 5.

Nii saab Keskkonnaamet nõusoleku andmisel hinnata, mil määral on rannaala looduskooslusena veel toimiv, arvestades juba olemasolevat hoonestust. Asjassepuutuv ei ole kaebaja väide, et rannaala on hoonestamata ajaloolistel põhjustel (Saaremaa oli suletud piirkond). Samuti ei õigusta ala hoonestamist asjaolu, et kinnistut on kasutatud loomade karjatamiseks, adru kogumiseks, jahil ja kalal käimiseks ja puhkamiseks. Kõik need tegevused on rannaalale omased ning nendest lähtuvat mõju ei saa võrrelda rannaale püsiva hoonestamisega. 13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 10