← Eesti

3-20-1717/67

Obsah (5)§ 44§ 157§ 47§ 230§ 2

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 44 lg 4 alusel, kuna vaidlustatud otsus riivab riigi kui Ojaveere ja Anija metskond 11 kinnistute omaniku omandiõigust. Omandiõiguse teostamisega seondub ka kaevandamine. 7.

  1. Vald uuendas pärast Riigikohtu otsust nr 3-17-563/70 kaitseala moodustamise menetluse, mitte ei algatanud uut menetlust. Seega ei tulnud tal järgida LKS § 9 lg-st 101 tulenevat kooskõlastamiskohustust. Sellist kohustust ei tulene ka MaaPS-st (vt RKHKo 3-17-563/70, p 13). 7.
  2. Kõrvale tuleb jätta kaevandamisloa õiguspärasust puudutavad küsimused. 7.
  3. Kaitse alla võtmist saab põhjendada vaid Ruu küla lähiümbruse maastiku ja selle üksikelementide kaitsega. Puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine saab olla üksnes kaitseala 4

(13)3-20-1717 moodustamise positiivseks kõrvalmõjuks. Kaitsealasid ei moodustata puhkevõimaluste soodustamiseks. Nende eesmärk on pigem vastassuunaline: loodusväärtuste kaitse inimtegevuse eest. 7.
  1. A. Tõnisson ei toonud
  2. a eksperdiarvamuses luitestikku kaitsmisväärsena esile. Arvamuses on viidatud luitestikule kui huvitavale pinnamoele.
  3. a arvamuses soovitas A. Tõnisson Ruu lähiümbruse kaitse alla võtta, leides, et Ruu luitestik on omapärane ja ilmekas ning teistest valla luitestikest kõrgem ja kompaktsem.
  4. a arvamuses lisas A. Tõnisson, et tegu on ainsa kohaga Harjumaal, kus leidub Läänemere paleogeograafilise eelkäija Antsülusjärve luiteid.
  5. a-l selgitas A. Tõnisson, et luitestik on eriline eeskätt kohalikul tasandil. Kaitseala moodustamist toetab A. Kont, kelle hinnangul on tegu Jõelähtme valla kõige väärtuslikuma looduskompleksiga, mis ei ole riikliku kaitse alla võetud. Luitestik on eripalgeline ja vaheldusrikas. Teaduslikust vaatepunktist on ala tähelepanuväärne, kuna võimaldab uurida luiteliste maastike teket ja arengut. 7.
  6. Kaitseala loomist ei toeta Eesti Geoloogia Seltsi esindaja A. Raukas, kelle hinnangul on tegu Eestis üsna tavalise loodusmaastikuga. Võrreldes Läti ja Leedu luitestikega on Eesti luited mannetud ja teaduslikult väheväärtuslikud. Eesti Geoloogiateenistuse arvamuse järgi jääb Ruu luitestiku teaduslik tähtsus, esteetiline väärtus ja puhkemajanduslik potentsiaal teiste lähikonna luitestikega umbes samale tasemele. Asjatundjad pole seega Ruu luitestiku kaitse vajaduse osas ühel meelel. 7.
  7. Metsastunud luiteid esineb nii Jõelähtme vallas kui ka mujal Eestis. Ei esine tungivat kohalikku huvi säilitada Ruu luiteid põhjusel, et tegu on Antsülusjärve ajastust pärit pinnavormiga. See pole tähtis ei ala puhkemajandusliku kasutuse ega kohaliku kogukonna vaatepunktist. Kaevandamisega häviks vaid 10% luitestikust. 7.
  8. KOV tahab luua kaitseala riigile kuuluvale maale, kuhu on väljastatud kaevandamisluba. Selles olukorras on KOV autonoomia piiratud. Riigi huvi kaevandada tekkis enne, kui päevakorrale kerkis kohaliku kaitseala moodustamine. Suure maa-ala kaitse alla võtmine ilma planeerimismenetlust läbi viimata on vastuolus LKS § 10 lg 7 mõttega. 7.
  9. Puhke- ja virgestusvõimaluste edendamine on iseenesest legitiimne eesmärk, kuid vastustajal pole kõnealuse alaga erilisi plaane. Ala hakataks kasutama tavapäraste igaüheõiguste raames. Lubatud oleks metsa majandamine, sh lageraietega. Seega on kaitseala moodustatud vaid selleks, et takistada kaevandamist. See ei kinnita kaalukat kohalikku huvi kaitseala moodustamise vastu. 7.
  10. KOV esitatud põhjendused ei kinnita riigi huvide väiksemat kaalu võrreldes piirkondlike huvidega. Kaevandamine pole perspektiivitu: vajaduse korral on võimalik valda kohustada planeeringuid ja maa sihtotstarvet muutma. Maavara varustuskindlust tuleb põhjalikumalt hinnata kaevandamisloa menetluses. Väide, et Jägala maardla on vaja avada varustuskindluse tagamiseks, ei ole ilmselgelt põhjendamatu. Usutav on, et kõrgekvaliteedilist lubjakivi on vaja ning arvestades kavandatud suurprojekte see vajadus tulevikus pigem kasvab. Maavara vajaduse prognoosid ei ole paratamatult väga täpsed. Maardlate ettevalmistamine nõuab samas aega. 7.
  11. Kaitseala piiride määramisel on vald teinud kaalutlusvigu. Kaitse alla võetud ala ümbritsevad igast küljest puhkamiseks sobivad alad. Mäeeraldis jääb kaitseala edelanurka. Reljeefset luitestikku esineb nii väljaspool mäeeraldist kui ka kaitse alla võetud alal. OÜ Alkranel
  12. a arvamuse järgi ei piiraks maardla kasutuselevõtt piirkonna metsade kasutamist puhkemajanduslikel eesmärkidel. Esile toodud huve arvestades ei pea Ojaveere kinnistu tingimata kaitseala koosseisu kuuluma. Seejuures on kaitsealasse hõlmatud ka 27 ha suurune kraavitatud ala Ojaveere kinnistul, kus luiteid ei ole. Vastustaja ei ole kaalunud, kas kaitseala võiks oma eesmärke täita ka vähendatud piirides. Vald ei ole proovinud leida kompromissi erinevate huvide vahel, vaid on kaitseala moodustamisega 5
(13)3-20-1717 kaevandamise välistanud. Asjaga seotud huve on seega valesti väärtustatud. Kaevandamisloa KMH käigus on analüüsitud kaevandamise mõju rekreatiivsetele tegevustele piirkonnas ning leitud, et mõju ei ole väga oluline. Maardla korrastatakse hiljem liivarannaga tehisjärveks. 7.
  1. Kohus mõistis vallalt Keskkonnaministeeriumi kasuks välja menetluskulud 10 388 eurot ning OÜ Väo Paas kasuks 15 340 eurot ja 80 senti.
  2. Jõelähtme vald esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada, v.a selle põhjenduste p 38 (mille järgi vald uuendas kaitseala moodustamise menetluse ega pidanud seetõttu vaidlustatud otsust Keskkonnaministeeriumiga kooskõlastama) ja osa, millega kohus jättis OÜ Väo Paas menetluskulud 6568 euro ja 20 sendi ulatuses tema enda kanda. 8.
  3. Kohus ei arvestanud loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise iseärasusi. Eristada tuleb objekti kaitse alla võtmise eesmärke ja eeldusi. Arvestada võis ala ohustatust ja kaevandamisega kaasnevaid häiringuid. Puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine võib olla kaitseala moodustamise üheks eesmärgiks (vt RKHKo 3-17-563/70, p 12.3). 8.
  4. Kohus hindas vääralt erinevate asjatundjate arvamusi. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei pidanud usaldusväärseks A. Tõnissoni ja A. Kondi eksperdiarvamusi, mille järgi Ruu luitestik on piirkonnas unikaalne. A. Tõnissoni
  5. a arvamus ei ole oluline, kuna selles analüüsis ekspert ala riikliku kaitse alla võtmise vajadust (vrd RKHKo 3-17-563/70, p-d 9 ja 12.1). A. Raukas andis arvamuse kaevandamisloa KMH menetluse raames. KMH eesmärgiks ei olnud tuvastada kohaliku kaitseala moodustamise menetluses olulisi asjaolusid. A. Raukas pole analüüsinud luidete väärtust kohalikul tasandil, vaid on neid võrrelnud Lätis ja Leedus asuvate luidetega. Ka Eesti Geoloogiateenistuse arvamuses on luidete väärtuslikkust käsitletud üle-eestilises kontekstis. Kohus küll viitas A. Tõnissoni
  6. a selgitustele, kuid ei analüüsinud neid sisuliselt. Selgituste järgi jääks maardla alale luitestiku kõige väärtuslikum osa (Antsülusjärve perioodi vanemad luited). 8.
  7. Huvi kaevandada ei ole kaalukam huvist võtta ala kohaliku kaitse alla. Seda kinnitab Keskkonnaameti seisukoht, mille järgi juhul, kui maardla jääb kohaliku kaitseala koosseisu, seal kaevandada ei saa (vt kaevandamisloa p-d 2.1.6 ja 2.2.6). 8.
  8. Tõendid kinnitavad, et Ruu luited on vallas ainulaadsed: nende kõrgus 10–12 m on Eesti oludes küllalt esinduslik, neil on omapärane ringikujuline põhiplaan. Mujal Jõelähtme vallas ja põhjarannikul leiduvad luited on enamasti madalamad ja pärit hilisemast ajast. Vallal ja kohalikul kogukonnal on huvi, et kõige vanemad ja kõrgemad luited valla territooriumil säiliksid. Karjääri rajamisega häviv 10% suurune osa luidetest on kõige väärtuslikum. 8.
  9. Kohus on jätnud tähelepanuta MTÜ Ökokratt, MTÜ Jõelähtme matka- ja rattaklubi ning Eesti Orienteerumisliidu kirjad, mis kinnitavad luidete säilimise olulisust loodusmatkade ja orienteerumisürituste korraldamiseks. 8.
  10. Kohtu seisukoht, et valla autonoomia oli praegusel juhul piiratud, ei ole kooskõlas Riigikohtu seisukohaga (3-17-563/70, p-d 11.1, 11.2 ja 13) ega Keskkonnaameti selgitustega kaevandamisloa menetluses. Ei OÜ-l Väo Paas ega riigil pole tekkinud kaitstavat usaldust, et kaevandamisluba jääb kehtima. Riigikohtu otsusest nr 5-20-2/11 ei saa järeldada, et KOV kaalutlusõigus planeeringute kehtestamisel ja maa sihtotstarbe muutmisel on redutseerunud nullini juhul, kui KOV on kaevandamisele järjepidevalt vastu olnud. 6
(13)3-20-1717 8.
  1. LKS § 10 lg 7 näeb ette kaks alternatiivi, mille vahel valiku tegemine on KOV otsustada. LKS § 10 lg 8 järgi saab planeeringut koostamata võtta kaitse alla ka maa-ala, mitte üksnes üksikobjekti. 8.
  2. Pärast algse kaevandamisloa tühistamist tuli loamenetlust jätkata sellest etapist, kus tehti viga, s.o KMH-st. Keskkonnaloa andmise saab otsustada alles pärast KMH tulemuste selgumist. Nii KOV kui ka Vabariigi Valitsus saavad seega oma seisukoha kujundada alles pärast KMH tegemist. Vald väljendas oma seisukohta
  3. novembri
  4. a kirjas. Keskkonnaamet ei ole pärast seda nõusoleku küsimiseks Vabariigi Valitsuse poole pöördunud. Vabariigi Valitsuse
  5. juuli
  6. a korralduse kaalutlused on väärad, vastuolulised ja vananenud. 8.
  7. On küsitav, kas kohus tohtis piirduda varustuskindluse küsimuses hinnangu andmisega ilmselguse tasandil. Arusaadav pole, miks peab kaevandama just suure loodusliku väärtusega Ojaveere kinnistul, kui Jägala lubjakivimaardlaga seoses on esitatud arvukalt uuringuruumi taotlusi ka mujale. 8.
  8. See, kui suures ulatuses hõlmab kaitseala Ojaveere kinnistut, on kaalutlusotsuse otstarbekuse küsimus, mida kohus ei või hinnata. Vald arvas kaitsealasse kogu Ojaveere kinnistu, et tagada kaitseala kompaktsus ja terviklikkus. Ojaveere kinnistule jääb luitestiku kõige väärtuslikum osa. 8.
  9. Maa kaevandamiseks rendile andmine pole kuigi tulus (MaaPS § 90 lg 7 järgi oleks Ojaveere kinnistu kasutamise aastamäär 813 eurot ja 50 senti). 8.
  10. Riigi kaebeõigus on piiratud Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) §-st 753 ja

§-dest 255-259 tulenevalt: kui vaidlustatud otsus on riigi meelest õigusvastane või rikub avalikku huvi, oleks ta pidanud algatama haldusjärelevalve ja pöörduma kohtusse protestiga.

§ 44

lg-st 4 tuleneb riigi kaebeõigus üksnes juhul, kui tal protesti esitamiseks õigust pole. Isegi kui möönda riigi kaebeõigust, oleks see piiratud üksnes tema kui maaomaniku huvide kaitsega. Sel juhul pidanuks riik pöörduma kohtusse Rahandusministeeriumi, mitte Keskkonnaministeeriumi kaudu (VVS § 65 lg 1). Riik ei või

§ 44

lg 4 alusel esitatud kaebuses tugineda varustuskindluse probleemile või maksu saamise huvile. Kuna Keskkonnaministeerium esitas enne kohtusse pöördumist vaide, peavad tema väited kohtus piirduma üksnes nendega, mis olid esitatud ka vaidemenetluses. Ministeeriumi kaebus sisaldab aga mitmeid uusi väiteid. 8.

  1. Kohtuasi on seotud Keskkonnaministeeriumi igapäevase tegevusega. Ministeeriumi õigusabikulusid pole seetõttu põhjust vallalt välja mõista.
  2. Ringkonnakohus jättis
  3. veebruari
  4. a otsusega valla apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis halduskohtu põhjendusi. 9.
  5. Kuna välja on antud kaevandamisluba, tuli vastustajal ära näidata, miks kaevandamine põhjustaks kohaliku kogukonna heaolule väga raskeid tagajärgi (vrd RKHKo 3-3-1-31-16, p 27). 9.
  6. Riigikohus pidas otsuses nr 3-17-563/70 kohaliku kaitseala moodustamisel asjakohasteks eesmärkideks Ruu luitestiku kui kohalikul tasandil väärtusliku maastiku kaitset koosmõjus puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamisega. Puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ei või olla eraldiseisev loodusobjekti kaitse alla võtmise eesmärk. Ka LKS § 7 lg-s 1 pole seda kaitse alla võtmise eeldusena sätestatud. Seetõttu pole asjas tähtsust MTÜ Ökokratt, MTÜ Jõelähtme matka- ja rattaklubi ning Eesti Orienteerumisliidu kirjadel. 7

(13)3-20-1717 9.
  1. Ekspertide hinnangud luitestiku kaitse vajaduse kohta lahknevad. Halduskohus leidis ekspertide seisukohti hinnates põhjendatult, et piirkondlik huvi säilitada just Antsülusjärve ajastust pärinevaid luiteid ei ole piisavalt kaalukas, et kaaluda üles riigi ja OÜ Väo Paas huvi kaevandada. Ainuüksi see, et eksperdid pole ühel meelel, näitab, et kaitsevajadus pole ilmselge ega ülekaalukas ning kaitse alla võtmise eelduste esinemine ei ole veenvalt tõendatud.
  2. a hinnangus on A. Tõnisson maininud Ruu luiteid huvitava pinnamoena. Hinnangus sisalduv märkus, et vald saaks piirkonda väärtustada kohaliku kaitseala moodustamisega, seostub pigem loopealsetega, mida ekspert on pidanud luidetest olulisemaks loodusväärtuseks. Kahtlust, et kaitse alla võtmise eeldused polnud praegusel juhul täidetud, süvendab A. Tõnissoni
  3. detsembri
  4. a otsekohene e-kiri ja Eesti Geoloogiateenistuse arvamus. OÜ Alkranel arvamus näitab, et maardla kasutuselevõtt ei piira luitestiku kasutamist puhkemajanduslikel eesmärkidel. Olulist teaduslikku väärtust Ruu luidetel ei ole. 9.
  5. Vald on lähtunud järgmistest asjakohatutest kaalutlustest: planeeringud ei näe Ojaveere kinnistul kaevandamist ette; tegemist ei ole mäetööstusmaaga; puudub Vabariigi Valitsuse nõusolek; ehituslubjakivi varustuskindlus. Need kaalutlused on olulised kaevandamisloa menetluses. Kuna kaevandamisluba on antud, ei takista valla esile toodud argumendid kaevandamist. Vaidlustatud otsuse tegemisel tuli vallal arvestada sellega, et kaevandamisluba on antud, seda hoolimata asjaolust, et ta oli loa kohtus vaidlustanud. Keskkonnaameti seisukohta tuleb mõista nii, et kaevandamine on Ojaveere maaüksusel välistatud üksnes juhul, kui kaitse alla võtmine on õiguspärane. 9.
  6. Olukorras kus kaitse alla võetakse suur maa-ala, tuleks eelistada planeerimismenetluse korraldamist. Selle tegemata jätmine ei tooks aga eraldivõetuna kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. 9.
  7. Riigi kaebeõigust omandiõiguse kaitseks (

§ 44lg 4) ei välista võimalus teha järelevalvet ja esitada protest.

Riik pole esitanud kaebust avalikes huvides. Kohtule esitatud kaebus võib sisaldada laiemat õiguslikku käsitlust kui samas asjas esitatud vaie. 9.

  1. Ringkonnakohus mõistis Jõelähtme vallalt OÜ Väo Paas kasuks välja apellatsiooniastme kulud 3400 eurot ja Keskkonnaministeeriumi kasuks 3000 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Jõelähtme vald esitas kassatsioonkaebuse, milles leidis lisaks varem väljendatud seisukohtadele järgmist. 10.
  3. Vallal oli õigus kaaluda, kas võimaldada Ojaveere kinnistul lubjakivi kaevandada või võtta see kohaliku kaitse alla. Ringkonnakohus ei võinud seda valla asemel teha. Vald lähtus asjakohastest kaalutlustest. Riigikohtu praktika järgi on võimalik, et väljastatud kaevandamisluba ei õnnestu realiseerida. Kaevandamisluba ja vaidlustatud otsus on võrdse õigusjõuga. Keskkonnaamet on selgitanud, et prioriteet on kaitsealal. 10.
  4. Erinevalt teistest asjatundjatest selgitas A. Tõnisson oma 2016.,
  5. ja
  6. a arvamustes ala väärtuslikkust kohalikul tasandil. A. Kondi järgi hävitaks kaevandamine kõige väärtuslikuma osa luidetest. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks need põhjused koos asjaoluga, et luited sobivad suurepäraselt puhkamiseks ja looduses viibimiseks, ei ole piisavad, et võtta ala kohaliku kaitse alla. Ringkonnakohus ei arvestanud Riigikohtu suuniseid (3-17-563/70, p 12.1) ega A. Tõnissoni selgitusi oma
  7. detsembri
  8. a kirja kohta. Ala kohaliku tasandi kaitse alla võtmise eesmärgiks võib olla puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ja parandamine (samas, p 12.3). Ringkonnakohus eksis, jättes MTÜ Ökokratt, MTÜ Jõelähtme matka- ja rattaklubi ning Eesti Orienteerumisliidu kirjad käsitlemata. 8

(13)3-20-1717 10.
  1. Riigikohtu selgitustest asjas nr 3-3-1-31-16 ei tulene, et valla kaalutlusõigus ala kaitse alla võtmisel oli praegusel juhul oluliselt piiratud. Tolles asjas ei esitanud vald kaevandamisloa menetluses vastuväiteid. Otsuses nr 5-20-2/11 käsitles Riigikohus küll olukorda, kus KOV on kaevandamisele vastu vaielnud, kuid tegu oli abstraktse normikontrolli menetlusega. Riigikohus ei andnud selles asjas suuniseid, kuidas toimida praegusel juhul MaaPS ja LKS kollisiooni olukorras.
  2. Keskkonnaministeerium esitas vastuse, milles palus kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. 11.
  3. Vald jättis kaebajate huvidega arvestamata. Kaebajate huve tuli vallal kaaluda kaevandamisloa olemasolu arvestades. Küsimus, kas kaevandamisluba on realiseeritav või mitte, ei puutu asjasse. Vald pole põhjendanud, miks ta ei arvesta riigi huviga teenida oma kinnistult tulu. Metsa majandamisest saadav tulu on võrreldes kaevandamisest laekuvaga marginaalne. Vald ei arvestanud riigi kui maksude saaja huviga, samuti huviga tagada varustuskindlus. Selle asemel asus vald oma pädevust ületades ise varustuskindlust hindama. Kui Keskkonnaamet oleks leidnud, et Ojaveere kinnistul on looduskaitsel prioriteet kaevandamise ees, poleks ta kaevandamisluba andnud. 11.
  4. Ringkonnakohus leidis, et pole veenvaid tõendeid, mis kinnitaks Ruu luidete kaitse alla võtmise vajadust. Tõenditele antud hinnangut ei või kassatsiooni korras vaidlustada, kui kohus pole rikkunud menetlusnorme. Vald viitab küll

§ 157lg 1 rikkumisele, kuid etteheide jääb üldsõnaliseks.

11.

  1. LKS ei võimalda moodustada kaitsealasid puhke- ja virgestusvõimaluste soodustamiseks. See saab olla üksnes kaitseala moodustamise positiivne kõrvalmõju. Kaitsealade eesmärk on pigem vastassuunaline: looduse kaitse inimtegevuse eest. 11.
  2. VVS § 753 alusel tehtava järelevalve eesmärk on tagada KOV haldusaktide õiguspärasus. Selle eesmärgiks ei ole riigi õiguste ja huvide kaitse. Oma huve saab riik kaitsta

§ 44lg 4 alusel.

Justiitsministril on järelevalvemenetluse algatamise osas kaalutlusõigus. Riigi õiguste kaitset ei või seada sõltuvusse sellest, kas minister peab vajalikuks järelevalvet teha või mitte. Vastasel juhul oleks riik pandud halvemasse olukorda kui eraõiguslikud isikud, kelle puhul ei saa kaebeõigust VVS § le 753 viidates eitada. Keskkonnaministeerium on Ojaveere maaüksuse kui riigivara valitseja, seega võis riik esitada kaebuse selle ministeeriumi kaudu (riigivaraseaduse § 1 lg 2 ning § 4 lg-d 1 ja 4). 11.5. Oluline on see, et vaides ja kohtule esitatud kaebuses sisalduv nõue oleks sama (

§ 47lg 2).

Üheski normis pole seatud piiranguid pärast vaidemenetlust esitatud kaebuse põhjendustele. 11.

  1. Vaidlus ei ole seotud Keskkonnaministeeriumi ülesannetega looduskaitse korraldamisel ning väljub ministeeriumi igapäevase tegevuse raamidest. Seetõttu on ministeeriumi õigusabikulude väljamõistmine vallalt põhjendatud.
  2. OÜ Väo Paas esitas vastuse, milles palus kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. 12.
  3. Vald ei arvestanud kaevandamisloaga ja kaevandamise kasuks rääkivate huvidega. Keskkonnaamet selgitas kaevandamisloa menetluses, et luba ei saa realiseerida, kui kaevandamine läheb vastuollu teiste õigusaktidega. See ei tähenda, et amet oleks andnud hinnangu kaitseala moodustamise põhjendatusele ja pidanud looduskaitset kaevandamisega võrreldes prioriteetseks. 9

(13)3-20-1717 12.
  1. Ala kaitse alla võtmise vastu räägivad kaalukad argumendid: kaevandamine teenib ülekaalukat riigi huvi ning välja on antud kaevandamisluba. Oluline pole see, et kaevandamisluba on valla meelest õigusvastane. Vald peaks selles olukorras näitama, et kaevandamine põhjustaks kohalikule kogukonnale väga raskeid tagajärgi (RKHKo 3-3-1-31-16, p 27). Vald on selle asemel otsinud argumente kaevandamise takistamiseks ning esitlenud neid kaitseala moodustamise kasuks rääkivate põhjendustena. Planeeringuid on võimalik muuta. Vabariigi Valitsuse nõusolek on olemas ja kehtib (
  2. juuli
  3. a korraldus nr 302). Vald ei võinud hakata kaitseala moodustamise menetluses teiste haldusorganite antud haldusakte revideerima. Vald pidi lähtuma Vabariigi Valitsuse seisukohast, et kaevandamine on varustuskindluse tagamiseks vajalik. 12.
  4. Vallal tuli LKS § 7 lg-s 1 nimetatud eesmärke sisustada kohaliku tasandi looduskaitse eesmärke silmas pidades. Ringkonnakohus leidis õigesti, et puhke- ja virgestusvõimaluste tagamine saab olla ala kaitse alla võtmise eesmärgiks vaid koosmõjus Ruu luitestiku kaitse vajadusega. Kaevandamine ei too kaasa raskeid tagajärgi puhke- ja virgestusvõimalustele. Luitestiku kaitseväärtus ei ole veenvalt tõendatud. Ekspertide seisukohad selle kohta lahknevad. Vald on ekspertide seisukohtadest valinud endale sobivad. Vald pole arvestanud ka kaevandamisloa KMH aruandega, milles on analüüsitud kaevandamise mõju keskkonnale. 12.
  5. Kohaliku kaitseala ei või moodustada kaevandamise takistamiseks. Vald püüab minna mööda normidest, mille järgi on kaevandamise osas lõpliku sõna õigus riigil. LKS ja MaaPS norme tuleks seetõttu tõlgendada nii, et kui kaevandamisluba on antud, siis enam kohalikku kaitseala moodustada ei või. Kui vald siiski soovib teha pärast kaevandamisloa andmist otsust, mis läheb Vabariigi Valitsuse ja Keskkonnaameti otsusega vastuollu, saavad seda õigustada üksnes erakordsed asjaolud ja väga kaalukad põhjendused. Vald ei kaalunud võimalust moodustada kaitseala sellistes piirides, et kaevandamine võimalik oleks. Luited asuvad vaid väikesel osal mäeeraldisest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (

§ 230lg 5 p 6).

Kolleegium käsitleb esmalt riigi kaebeõigust

§ 44lg 4 alusel (I osa).

Seejärel selgitab kolleegium, miks ta nõustub kohtutega selles, et kaitseala loomise otsus on õigusvastane (II osa). Otsuse III osas selgitab kolleegium, mida tuleb silmas pidada edasiste haldusmenetluste läbiviimisel. Viimaks lahendab kolleegium menetluskuludega seotud taotlused (IV osa). I Riigi kaebeõigus 14. Riik on praegusel juhul kohtusse pöördunud

§ 44

lg 4 alusel, mis annab talle võimaluse esitada kaebus teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, sh omandiõiguse kaitseks. Jõelähtme vald osutab õigesti sellele, et avalike huvide kaitseks on riigile antud võimalus teha omavalitsusüksuste tegevuse üle järelevalvet VVS §-s 753 sätestatud korras. Järelevalvemenetlus ja sellele vajaduse korral järgnev protestimenetlus võimaldab avalike huvide laiapõhjalist kaitset. Kuna riik pöördus kohtusse

§ 44

lg 4 alusel, on tema võimalus tugineda avalikele huvidele praegusel juhul piiratud üksnes nende huvidega, mis on seotud tema positsiooniga omanikuna. Seejuures pole riik põhiõiguste kandja ning tema omandiõigus piirdub õigustega, mis tulenevad talle lihtseadustest (vrd RKHKm 3-19-509/34, p 14). 15. Riigi kui maaomaniku õigused ei ulatu maavaradele (asjaõigusseaduse § 130 lg 1), kuid aluspõhja maavara kuulub riigile MaaPS § 11 lg 1 p 1 alusel. Väited, millele riik kaitseala 10

(13)3-20-1717 moodustamise otsust vaidlustades tugineb, on seotud tema kui maavara omaniku õigustega. Maavara kui rahvusliku rikkuse kasutamist tuleb riigil korraldada säästlikult, tagades majanduse arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades (põhiseaduse § 5, säästva arengu seaduse § 2, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 13). Kuna varustuskindluse tagamine on seotud riigi huvidega maavara omanikuna, saab riik praegusel juhul sellele

§ 44lg 4 alusel esitatud kaebuses tugineda.

II Kaitseala loomise otsuse õiguspärasus

  1. Vald tegi olulise kaalutlusvea, tuginedes kaitseala loomise otsuses sellele, et kaevandamisloa andmine ei olnud põhjendatud. Kaevandamisluba oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtiv haldusakt, mille resolutsiooniga oli otsustatud avada riigi ülekaalukates huvides Ojaveere maaüksusel kaevandus. Otsus selle üle, kas varustuskindlus on piirkonnas tagatud või mitte, tuleb langetada riigil (vrd 3-20-1247/27, p 31). Vald võis riigi seisukohale vastu vaielda kaevandamisluba kohtus vaidlustades, kuid mitte kohaliku kaitseala moodustamise menetluses, kus tuli lähtuda sellest, et esineb ülekaalukas riigi huvi kaevandada.
  2. Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmisel on asjakohasteks kaalutlusteks selle olulisus kogukonnale ja puhkemajanduslik potentsiaal (RKHKo 3-17-563/70, p 9). Praegusel juhul tugines vald asjakohaselt esmalt sellele, et luitestik on tema hinnangul kohalikul tasandil omapärane ja väärtuslik maastik, ning teisalt sellele, et luitestiku kaitse aitab säilitada puhke- ja virgestusvõimalusi vallas (3-17-563/70, p 12.3). Tõsi on see, et kohaliku kaitseala moodustamine poleks põhjendatud juhul, kui tegu oleks üksnes puhkamiseks või sportimiseks sobiliku, kuid mitte mingisugust LKS § 7 lg-s 1 või §-s 43 kirjeldatud keskkonnakaitselist väärtust omava alaga. Sellise juhtumiga praegu aga tegu pole. Kogukonna jaoks oluliste puhkealade säilitamise vajadus on kohaliku tasandi looduskaitse kontekstis oluline ning väärib muude kaalutluste kõrval hindamist ja kaalumist. Seejuures looduskaitse ja rekreatsioonivõimaluste tagamise eesmärgid ei pruugi sugugi olla vastassuunalised, nagu kohtuasjas on väidetud. Inimeste tervise- ja heaoluvajadused langevad sageli kokku ülejäänud eluslooduse vajadustega ning huviga looduskeskkonna kaitseks. Looduse kaitse aitab kaasa inimeste vaimse ja füüsilise heaolu tagamisele ning suurendab ühiskonna suutlikkust tulla toime üleilmsete muutuste, terviseohtude ja katastroofidega (vrd Euroopa Komisjoni
  3. mai
  4. a teatis „ELi elurikkuse strateegia aastani
  5. Toome looduse oma ellu tagasi“1).
  6. Kuna luitestiku puhkemajanduslik potentsiaal oli kaitseala moodustamisel asjakohaseks kaalutluseks, tuli vallal kaitseala piiride üle otsustades arvestada ka sellega, mil määral Ojaveere kinnistu kaitsealast väljajätmine seda kahjustaks olukorras, kus kinnistule oli antud kaevandamisluba. Seetõttu esitas vald põhjendatult oma seisukohtade kinnituseks looduses viibijaid ja sportijaid koondavate MTÜ-de koostatud kirjad. Ringkonnakohus jättis need kohase tähelepanuta, pidades samas oluliseks OÜ Alkranel arvamust, mille järgi lubjakivimaardla kasutuselevõtt ei piira Ruu luitestiku kasutamist puhkemajanduslikel eesmärkidel. Kuigi ringkonnakohus eksis nõnda toimides menetlusnormide vastu (

§ 2

lg 6 ja § 61 lg-d 1 ja 2), pole põhjust asja MTÜ-de kirjade uurimiseks ringkonnakohtule tagasi saata, kuna vald on igal juhul teinud olulise kaalumisvea.

  1. Kuna riikliku ja kohaliku tasandi looduskaitse eesmärgid ei ole ühesugused, võib hinnang sama ala kaitse alla võtmise põhjendustele erineda (RKHKo 3-17-563/70, p 12.1). Eksperdid on seadnud kahtluse alla luitestiku teadusliku väärtuse ja erilisuse kohalikust tasandist laiemas plaanis, kuid seda ei olegi ala kohalikul tasandil kaitse alla võtmiseks tingimata tarvis ära näidata. Olukorras, kus Ojaveere kinnistu kaitseala koosseisu arvamise vastu ei räägiks ülekaalukas üleriigiline huvi, oleks 1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX:52020DC0380&qid=
  2. 11

(13)3-20-1717 kohaliku kaitseala loomine valla esile toodud kaalutluste alusel põhjendatud. Praegusel juhul oli aga vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud haldusaktiga antud prioriteet ülekaalukale riigi huvile. Kuna vald pole riigi ülekaaluka huvi esinemist arvestanud, on vaidlustatud otsus õigusvastane.
  1. Olukorras, kus OÜ Väo Paas taotluse alusel oli talle väljastatud kaevandamisluba, tuli vallal arvestada ka kaitseala moodustamisega kaasneva riivega ühingu ettevõtlusvabadusele. Osaühingul ei ole küll õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides, kuid kaevandamisloa omaja ettevõtlusvabadust riivab olukord, kus ta ei saa kohaliku kaitseala loomise tõttu kaevandamisloa alusel kaevandama asuda (vrd RKPKo 5-20-2/11, p 29). Kuna vald vaidlustas kaevandamisloa tähtaegselt kohtus, ei olnud kaitseala moodustamise ajaks siiski tekkinud õiguskindlust selles, et luba on antud õiguspäraselt ning et selle alusel saab asuda kaevandama. Praeguses asjas esitatud kaebuses võis OÜ Väo Paas tugineda sellele, et vald polnud kohaselt arvestanud talle subjektiivseid õigusi loovat kaevandamisluba. Osaühingul on õigus nõuda, et valla otsus oleks põhjendatud ega sisaldaks eksimusi kaalutlusõiguse teostamisel (vrd RKHKo 3-20-1247/27, p 33). Seetõttu on kohtud õigesti rahuldanud nii riigi kui ka OÜ Väo Paas esitatud kaebuse. III Edasised haldusmenetlused
  2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  3. oktoobri
  4. a otsusega haldusasjas nr 3-19-2448 kaevandamisloa. Praeguse otsuse jõustumine tähendab seda, et ka kohaliku kaitseala moodustamise otsus on taas kohtus tühistatud. Eeldada võib, et menetlusosalised on jätkuvalt huvitatud nii kaevandamisloa menetluse kui ka kohaliku kaitseala loomise menetluse jätkamisest. Sellega seoses selgitab kolleegium järgmist.
  5. Vallal on kohaliku kaitseala moodustamise menetlust läbi viies kaalutlusõigus haldusmenetluse üksikasjade kindlaks määramisel (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 1). Seejuures tuleb menetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Menetluse kujundamisel tuleb vallal arvestada õiguskorra süstemaatikat: kaevandamise kasuks rääkiva riigi huvi ning kohalike huvide vahelise konflikti lahendamine on antud Vabariigi Valitsuse pädevusse (MaaPS § 55 lg 4). Praeguses olukorras peab vald enne kaitseala menetlusega seotud edasiste sammude kavandamist jätma riigile mõistliku aja otsustada kaevandamisloa andmise üle. Vastasel juhul riskib vald õigusvastase otsusega, mis taas kohtus tühistada võidakse. Kui riik mõistliku aja jooksul kaevandamisloa andmise üle ei otsusta, on KOV-l võimalik kaaluda, kas jätkata kaitseala moodustamise menetlust.
  6. Riigil tuleb omakorda arvestada KOV huviga luua kõnealusele alale kohalik kaitseala, säilitada võimalikult suurel määral kohalikul tasandil väärtuslik luitestik ning tagada kohalikele elanikele puhke- ja virgestusvõimalused. Isegi kui riik leiab, et varustuskindluse või muu ülekaaluka riigi huvi tagamiseks tuleb kaevandus Ojaveere kinnistul avada, tuleb riigil leida kõiki asjassepuutuvaid huve võimalikult suurel määral arvestav lahendus. Selleks on võimalik seada kaevandamisloale kohalikke huve teenivaid tingimusi. Näiteks võib olla asjakohane anda kaevandajale maardla ammendamiseks võimalikult lühike aeg ning seada ala korrastamiseks selged tähtajad ja kokkulepped. Kaaluda saab võimalust kohustada kaevandajat karjääri korrastama etapiviisiliselt, alustades korrastamist juba ajal, mil karjäär on veel kasutuses. Loa omajat saab seejuures kohustada korrastama karjääriala viisil, mis kompenseerib kohalike jaoks vähemalt mingil määral loodusliku maastiku kaotust: näiteks olemasolevat maastikku ja puhkeala mitmekesistava tehisjärvega. Välistada ei saa, et võimalik on leida lahendus, mille puhul ei oleks ka kaevanduse rajamine ja puhkeala loomine lõpuni vastassuunalised plaanid. 12
(13)3-20-1717 IV Menetluskulud 24. Ringkonnakohus mõistis vallalt põhjendatult välja Keskkonnaministeeriumi menetluskulud. Kolleegiumi praktika, mille järgi pole üldjuhul põhjendatud mõista vastaspoolelt välja oma põhiülesannete raames tehtud otsuseid kohtus kaitsvate haldusorganite õigusabikulud, lähtub üksikisikute kaebeõiguse kaitsest (vt

§ 2lg 1).

Samadel põhjustel pole alust jätta menetluskulusid välja mõistmata teiselt haldusorganilt.

  1. Kassatsiooniastmes palub Keskkonnaministeerium mõista vallalt välja õigusabikulud 2450 eurot (koos käibemaksuga). See taotlus on põhjendatud. Keskkonnaministeerium ei saa riigiasutusena käibemaksu tagasi, mistõttu tuleb ministeeriumi õigusabikulud vallalt välja mõista koos käibemaksuga.
  2. OÜ Väo Paas palub vallalt välja mõista õigusabikulud 3667 eurot ja 20 senti (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus pidas OÜ Väo Paas õigusabikuludest põhjendatuks 3400 euro suurust osa (koos käibemaksuga), seejuures toimus apellatsioonimenetluses suuline istung. Kassatsiooniastme menetluskulud on eeltoodut arvesse võttes ülepaisutatud ning põhjendatud õigusabi kulude suuruseks on 2700 eurot (käibemaksuga). OÜ Väo Paas pole kassatsiooniastme menetluskulude taotluses (esitatud
  3. detsembril 2022) kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (vt RKHKo 3-20-663/23, p 23). Seetõttu tuleb taotletud õigusabikulude summat vähendada käibemaksu osa, s.o 20% võrra. Jõelähtme vallalt tuleb seega OÜ Väo Paas kasuks välja mõista 2160 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.