KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 29. november 2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-19

§ 155lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

3-21-1950 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) andis 22.06.2021 ehitusloa nr 2112271/21290 Ädala tn 1 asuva hoone lammutamiseks. Ehitusloas nähti mh ette järgmised lisatingimused: „
2. Ehitustöödega saab alustada pärast uue hoone püstitamiseks ehitusloa väljastamist ja pinnase toestamiseks ehitussüvendi projekti koostamist.
3. Kui lammutamise järel ei jätkata ehitusloa alusel hoone püstitamisega tuleb taastada katendid ja haljastus.“
4. OÜ Feenoks (Ädala tn 1a kinnistu omanik) esitas Tallinna Halduskohtule 25.08.2021 kaebuse TLPA 22.06.2021 ehitusloa nr 2112271/21290 tühistamiseks. Ädala tn 1 hoone lammutamine kavandatud viisil ohustab Ädala tn 1a kinnistul oleva ehitise püsivust ja ohutut kasutamist. Enne lammutusloa andmist tulnuks teha ehitusgeoloogiline uuring ja lammutusluba on antud nõuetele mittevastava eelprojekti alusel.
5. Tallinna Halduskohus jättis 08.09.2021 määrusega rahuldamata OÜ Feenoks 03.09.2021 esialgse õiguskaitse taotluse, sest vaidlusalune ehitusluba ei anna kolmandale isikule õigust, mille realiseerimine saaks vahetult tuua kaasa kaebaja väidetud pöördumatu tagajärje (st Ädala tn 1a hoone konstruktsioonide kahjustumine ja püsivuse kadumine). Lammutusloa aluseks olev lammutusprojekt ei hõlma tervet olemasoleva hoone lammutamisega seotud ehitustegevust, vaid osa tööde (Ädala tn 1a hoone poolsete keldriseinte ja vundamendi lammutamine) tegemise eeldusena on viidatud eraldi ehitussüvendi projekti koostamisele ja ehitusloa saamisele.
6. Tallinna Halduskohus jättis 21.12.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole, et Ädala tn 1 ja 1a kinnistute pinnase koostise eripäradest ning Ädala tn 1a hoone vundamendi tüübist tingituna võib Ädala tn 1 kinnistul ehitamine ohustada Ädala tn 1a kinnistul paikneva hoone püsivust ning Ädala tn 1 kinnistule ehitamisel tuleb võtta kohaseid meetmeid selle ohu maandamiseks. Lammutusluba ei anna õigust püstitada Ädala tn 1 kinnistule uus hoone või teha kaebaja hoonet ohustada võivaid ehitustöid, sest lammutusloa esemeks olevate ehitustöödega alustamise eelduseks on uue hoone püstitamist võimaldava ehitusloa andmine. Ädala tn 1a kinnistu piiri äärde jääva pinnase toestamise lahendus antakse eraldi ehitussüvendi projektiga koos uue hoone ehitusprojektiga. Seega on vaidlustatud lammutusluba tingimuslik ja isegi kui selle otstarbekus on küsitav, ei anna luba kellelgi õigusi, mille teostamine saaks kaebaja hoonet kahjustada ja seeläbi kaebaja õigusi rikkuda. Kui kolmas isik ei taotle (või ei saa) ehitusluba uue hoone püstitamiseks, ei saa ta lammutusloa lisatingimuse tõttu lammutada ka olemasolevat hoonet. Kui uue hoone püstitamiseks koostatav ehitusprojekt ei näe ehitussüvendi jaoks ette ehitustehnilist lahendust, mis võimaldaks senise hoone keldri seinad ja vundamendi lammutada viisil, et kaebaja hoone püsivus on tagatud, peab vastustaja ehitusloa andmisest keelduma. Kuna kaebaja kinnistul oleva hoone püsivuse tagamine on koostatava ehitussüvendi projekti ja uue hoone püstitamiseks antava ehitusloa esemeks, siis on kaebaja pöördunud kohtusse ennatlikult. Praeguses asjas ei ole vajad hinnata, kas
7. a ehitusgeoloogiline uuring on piisav või mitte. Kaebaja poolt menetluse käigus esitatud vastuväiteid tuleb vastustajal võtta arvesse Ädala tn 1 uue hoone püstitamiseks esitatud ehitusloa taotluse lahendamisel.
8. OÜ Feenoks esitas 20.01.2022 apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Halduskohus leidis õigesti, et Ädala tn 1 hoone lammutamine on Ädala tn 1a hoonele ohtlik, kuid hindas põhjendamatult kaebuse ennatlikuks. Kui lammutusluba jääb kehtima, siis ei saa hoone püstitamiseks antava ehitusloa menetluses kolmandalt isikult nõuda lammutamist puudutavate dokumentide esitamist ja lammutamise küsimust ümber otsustada (s.o ilma menetluse uuendamise ja vaidlustatud loa muutmiseta). Halduskohus on asunud vaidlustatud luba ise sisustama. Kaebaja palus

§ 95lg 1 alusel peatada haldusasja menetlus kuni Ädala tn 1 uue hoone püstitamiseks ehitusloa väljastamiseni. 2

§ 252

lg 4 alusel ajutist õiguskaitset ja keelas Tallinnas Ädala tn 1 kinnistul paikneva hoone lammutustööde jätkamise kuni 30.09.

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.09.2022 määrusega varem kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu ja jättis OÜ Feenoks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kuivõrd kolmas isik on loobunud maa-aluse korruse rajamisest ning olemasoleva hoone keldrikorrust ja vundamenti Ädala tn 1a hoone lähistel ei lammutata ning vaiatöid tehakse kaebaja hoonest kaugemal, ei saa eeldada, et kavandatavas mahus ettenähtud lammutus- ja ehitustööd võiksid ohustada Ädala tn 1a hoone püsimist. Ehitustegevusega võib kaebajale kaasneda mõningaid ebamugavusi, kuid need ei kaalu üles avalikku huvi linnaruumi korrastamiseks ja kolmanda isiku majanduslikku huvi arendusprojekti elluviimise jätkamiseks.
2. Pelgulinna Tervisemaja OÜ esitas Tallinna Ringkonnakohtule 01.11.2022 taotluse lõpetada haldusasja nr 3-21-1950 menetlus

§ 152

lg 1 p 4 alusel, sest vaidlustatud TLPA 22.06.2021 ehitusluba nr 2112271/21290 on Ädala tn 1 kinnistul asunud hoone lammutamisega lõplikult realiseeritud ning lammutusloa mõju ja praktiline tähendus seetõttu ammendunud (vt ka Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421, p 21; 30.11.2010 otsus nr 3-3-1-63-10, p 18). Kolmas isik on loobunud maa-aluse korruse ehitusest ja hoone on lammutatud, mistõttu ei saa ehitusluba rikkuda kaebaja õigusi ja asja menetluse jätkamine ei ole vajalik ega põhjendatud. Vaiatöödega seonduv puudutab üksnes haldusasja nr 3-22-1874. Kuna menetluse lõpetamist ei tinginud vastustaja tegevus, siis ei kuulu kohaldamisele

§ 108

lg 6, vaid menetluskulud tuleb

§ 108lg 4 alusel jätta kaebaja kanda.

10. OÜ Feenoks märgib 09.11.2022 seisukohas, et jätab haldusasja menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetamise kohtu otsustada, kuid palub jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kolmas isik on praeguseks tõepoolest lõpetanud Ädala tn 1 hoone lammutamise ja on alustanud uue hoone püstitamisega, mistõttu on lammutamiseks väljastatud ehitusloa praktiline tähendus ära langenud. Samas ei peaks menetluskulusid kandma kaebaja, vaid menetlusosaliste menetluskulud tuleks

§ 108lg 11 alusel jätta nende endi kanda.

Kaebaja esitas kaebuse tähtaegselt ja ta ei saanud kohtusse pöördumisel eeldada, et temast sõltumata asjaoludel ei jõua kohtud teha sisulist jõustunud kohtuotsust. Kaebajal oli õigus eeldada, et kohtud lahendavad asja mõistliku aja jooksul. Pole teada, kas ehitusloa praktilise tähenduse säilimise korral oleks kohtuasi lahendatud kaebaja kasuks või kahjuks. Sellises olukorras oleks äärmiselt ebaõiglane, kui kaebaja peaks kandma nii enda kui ka kolmanda isiku menetluskulud. Kaebajalt ei saa ka nõuda asja menetluse jätkamist üksnes menetluskulude jaotuse otsustamiseks. 11. Tallinna Ringkonnakohus andis 10.11.2022 määrusega menetlusosalistele õiguse esitada menetluse lõpetamise kohta hiljemalt 18.11.2022 täiendav seisukoht ning menetluskulude taotlus ja kuludokumendid, samuti võimaluse vastata teiste menetlusosaliste seisukohtadele ja taotlustele kuni 25.11.2022. Ringkonnakohus märkis määruse p-s 16, et tõlgendab OÜ Feenoks 3

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetamisega ja ei taotle

§ 152

lg 2 alusel menetluse jätkamist TLPA 22.06.2021 ehitusloa nr 2112271/21290 õigusvastasuse tuvastamiseks. 12. OÜ Feenoks nõustub 18.11.2022 seisukohas menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetamisega, kuid palub tema menetluskulud mõista

§ 108

lg 6 alusel välja vastustajalt ja teiste menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda, või alternatiivselt jätta kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (sh kolmanda isiku menetluskulud

§ 108lg 11 alusel).

Kaebaja rõhutab, et kolmas isik loobus maa-aluse korruse ja keldrikorruse rajamisest alles TLPA 31.08.2022 ehitusloa nr 2212271/19613 menetluses (pärast OÜ Feenoks 20.01.2022 apellatsioonkaebuse esitamist). Seetõttu esineb

§ 152

lg 1 p-s 4 märgitud olukord, kus kaebuses nõutav haldusakt on antud ehk kaebaja õigusi enim riivanud haldusakti osa (sügava ehitussüvendi rajamine) on tunnistatud kehtetuks. Kuna lammutusluba ei ole enam võimalik tagasi täita, siis ei saaks õigusvastasuse tuvastamise kaebusele üleminek aidata kaitsta kaebaja huve. Nn jätkutuvastuskaebuse rahuldamise korral ei pruugiks kohus samuti mõista välja kõiki menetluskulusid (Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2022 määrus nr 3-21-1066, p 17). Menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetamisel ei saa kaebajalt mõista välja kolmanda isiku menetluskulusid, sest

§ 108

lg 4 aluseid ei esine, vaid menetluskulud tuleb jaotada vastavalt

§ 108lg-le 6.

Kuna kaebaja saavutas aktiivse osavõtuga ehitusloa menetluses osaliselt oma kaebuse eesmärgi, siis tuleb jaatada

§ 108lg 6 olukorda (vt ka Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12).

Isegi kui selle tõlgendusega mitte nõustuda, tuleks arvestada, et tühistamiskaebus kaotas oma asjakohasuse vastustaja ja kolmanda isiku tegevuse tõttu (st ehitusloa väljastamine enne kohtuvaidluse lõppu ja selle kiirkorras realiseerimine) ning seega tuleks kohaldada

§ 108lg-t 11.

13. Pelgulinna Tervisemaja OÜ leiab 25.11.2022 seisukohas, et praegusel juhul ei kuulu menetluskulude jaotamisel kohaldamisele mitte

§ 108

lg 6, vaid

§ 108

lg 4, sest menetluse lõpetamise tingib asjaolu, et Ädala tn 1 kinnistul olnud hoone on lammutatud, mitte asjaolu, et kolmas isik on loobunud maa-aluse korruse ehitamisest. Vastasel korral pidanuks menetluse lõpetamise alus tekkima juba 31.08.2022 ehitusloa väljastamisega, kuid kaebaja on pärast seda taotlenud veel esialgset õiguskaitset ja vaidlustanud esialgse õiguskaitse tühistamist. Seejuures teadis kaebaja juba 2022. a aprillis, et maa-alust korrust ei ehitata. Isegi kui

§ 108

lg 6 oleks kohaldatav, ei oleks menetluskulude vastustajalt väljamõistmine

§ 108

lg-te 9 ja 11 järgi õiglane, sest kolmanda isiku esindajakulude tekkimise on põhjustanud kaebaja poolt oma menetlusõiguste kuritarvitamine (teadvalt põhjendamatu EÕK taotluse esitamine). Samuti on kaebus olnud tervikuna põhjendamatu ja ennatlik. Kolmanda isiku menetluskulusid on suurendanud asjaolu, et esindajatel tuli tutvuda varasema menetlusega kahes kohtuastmes. 14. Tallinna linn leiab 25.11.2022 seisukohas, et ehitusloaga nr 2212271/19613 ei ole vastustaja ehitusluba nr 2112271/21290 muutnud ega kehtetuks tunnistanud. Ehitusloa omaja ei ole kohustatud ehitusluba täies mahus realiseerima. Püstitatava hoone maa-alusest korrusest ja selleks vajalike lammutustööde tegemisest loobus kolmas isik, mitte vastustaja. Haldusasja menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetamise korral ei saa menetluskulusid mõista

§ 108

lg 6 alusel välja vastustajalt, vaid kaebaja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 15.

§ 152

lg 1 p 4 järgi lõpetab kohus määrusega menetluse juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Praegusel juhul on OÜ Feenoks kaebuses taotlenud TLPA 22.06.2021 ehitusloa nr 2112271/21290 tühistamist ning vaidlustatud ehitusluba ei ole kehtetuks tunnistatud. Seega 4

§ 152lg 1 p-s 4 kirjeldatud olukorda.

Vaatamata sellele, et kaebaja võib olla saavutanud oma n-ö kaugema eesmärgi seeläbi, et kolmas isik on TLPA 31.08.2022 ehitusloa nr 2212271/19613 menetluses loobunud püstitatava uue hoone maa-aluse korruse rajamisest ning seetõttu senise hoone keldrikorrust ja vundamenti Ädala tn 1a hoone lähistel ei lammutata, ei annaks see alust menetlust lõpetada, sest praeguses asjas vaidlustatud TLPA 22.06.2021 ehitusluba nr 2112271/21290 (lammutusluba) ei ole kehtetuks tunnistatud ega muudetud. 16.

§ 152

lg 1 p-s 4 toodud menetluse lõpetamise alust on kohtupraktikas tõlgendatud viisil, et see võimaldab menetluse lõpetada ka siis, kui vaidlustatud haldusakt on ammendunud ning ühes sellega on ära langenud õiguskaitsevajadus. Menetluse saab

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetada mh juhul, kui kehtivusaja möödumise tõttu on haldusaktil kadunud igasugune mõju ja praktiline tähendus (nt Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421, p-d 21–22). Kuna Ädala tn 1 kinnistul varasemalt asunud hoone lammutamisega on vaidlustatud lammutusloa kehtivus haldusmenetluse seaduse § 61 lg-st 2 tulenevalt lõppenud (st haldusaktiga antud õigus on lõplikult realiseeritud) ja kuna lammutatud hoone asemele püstitatakse TLPA 31.08.2022 ehitusloa nr 2212271/19613 alusel juba uut hoonet, siis ei ole lammutusluba enam objektiivselt võimalik tagasi täita. Seetõttu on TLPA 22.06.2021 ehitusloa nr 2112271/21290 õigussuhteid kujundav mõju lõppenud ja haldusasja menetluse saab

§ 152lg 1 p 4 alusel lõpetada.

17.

§ 152

lg 2 näeb ette, et kohus ei lõpeta menetlust

§ 152

lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb (vt nt Riigikohtu 28.12.2021 otsus nr 3-19-1735, p 18; 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p-d 12–13; Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2022 otsus nr 3-22-619, p 14). Tuvastamisnõudele üleminekut on kohtupraktikas lubatud nt juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõuet või kui tuvastamisnõue aitab tal muul moel tulevikus oma õigusi kaitsta. Muu hulgas on peetud nn jätkutuvastuskaebusele ülemineku aktsepteeritavaks põhjuseks taotleda menetletavas asjas kantud menetluskulude hüvitamist (nt Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2022 määrus nr 3-19-2392, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2022 määrus nr 3-21-1639, p 15; 06.07.2022 määrus nr 3-21-1066, p 17; 08.07.2022 otsus nr 3-22-619, p 15). Praeguse juhul on OÜ Feenoks 18.11.2022 seisukohas märkinud, et nõustub asja menetluse lõpetamisega

§ 152

lg 1 p 4 alusel ja ei taotle

§ 152

lg 2 alusel menetluse jätkamist TLPA 22.06.2021 ehitusloa nr 2112271/21290 õigusvastasuse tuvastamiseks. Seega tuleb haldusasja menetlus

§ 152lg 1 p 4 alusel lõpetada.

18.

§ 155

lg 3 sätestab, et kui menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu lahendi. Järelikult tuleb Tallinna Halduskohtu 21.12.2021 otsus tühistada.

§ 43

lg 1 p 2 ja § 155 lg 6 kohaselt ei ole pärast menetluse lõpetamist samas asjas kaebusega halduskohtusse pöördumine enam lubatud. Seega ei saa OÜ Feenoks pärast menetluse lõpetamise määruse jõustumist pöörduda uuesti halduskohtusse kaebusega TLPA 22.06.2021 ehitusloa nr 2112271/21290 tühistamiseks. 19.

§ 104

lg 5 p 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv muu hulgas juhul, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 p 4 alusel.

OÜ Feenoks on tasunud praeguses asjas kokku riigilõivu 70 eurot (26.08.2021 kaebuselt 15 eurot; 02.09.2021 esialgse õiguskaitse taotluselt 15 eurot; 04.02.2022 apellatsioonkaebuselt 20 eurot; 06.09.2022 esialgse õiguskaitse taotluselt 20 eurot), mis tuleb

§ 104lg 5 p 4 järgi maksjale tagastada.

20. Kui haldusasja menetlus lõpetatakse

§ 152

lg 1 p 4 alusel kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise tõttu, peab menetluskulud

§ 108lg-s 6 sätestatud üldreegli järgi kandma vastustaja. Erandiks on olukord, kus vaidlustatud haldusakti kehtetuks 5

§ 108

lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (nt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Vastustaja ei peaks

§ 108

lg 6 alusel kandma menetluskulusid, kui kaebuse eesmärgi kohtumenetluse ajal saavutamise tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist (sh vaidlustatud haldusakti mõju lõppemine kas selle lõpliku täitmise või kehtivusaja möödumise tõttu), millest ei saa teha mingeid järeldusi kaebuse põhjendatuse kohta (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2021 määrus nr 3-21-755, p-d 13–14). Kui menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetamise korral ei ole

§ 108

lg 6 kohaldatav, tuleb menetluskulud jagada vastavalt

§ 108

lg-le 4, mille kohaselt kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud kaebaja (nt Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10). 21. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et praeguses asjas peaks menetluskulud

§ 108

lg 6 järgi kandma vastustaja, vaid menetluskulud tuleb

§ 108lg 4 alusel jätta kaebaja kanda.

Nagu juba märgitud, ei ole TLPA 31.08.2022 ehitusloa nr 2212271/19613 andmisega muudetud ega kehtetuks tunnistatud vaidlusalust TLPA 22.06.2021 ehitusluba nr 2112271/21290 Ädala tn 1 hoone lammutamiseks ning menetluse lõpetamist ei tingi ehitusloa andmine, vaid hoone lammutamine. Ehkki kolmanda isiku n-ö meelemuutus maa-aluse korruse rajamata jätmisel võis olla tingitud mh käesolevast kohtuvaidlusest, ei saa sellest teha järeldust, et vastustaja oleks oma tegevusega kaebuse sisuliselt õigeks võtnud. Vastustaja sai 31.08.2022 ehitusloa anda üksnes sellisele ehitusprojektile, mille kolmas isik vastustajale esitas. Ehitusloa andmine enne kohtuvaidluse lõppu ei olnud iseenesest keelatud (mh jättis Tallinna Halduskohus 08.09.2021 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata). 22. Alternatiivselt palub kaebaja jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, sh kolmanda isiku menetluskulud

§ 108lg 11 alusel tema enda kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kolmanda isiku esindajakulu tervikuna tema enda kanda jätmine põhjendatud.

§ 108

lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks lahend tehakse, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Seda sätet on rakendatud näiteks siis, kui kaebaja ei saanud kohtusse pöördudes ette näha teatud kulude kandmise kohustuse tekkimise võimalust või kaebus jääb rahuldamata vastustaja täiendavate põhjenduste tõttu, mis ei saanud kaebajale olla kohtusse pöördudes teada (viimati märgitud osas on

§ 108

lg 11 kohaldamisala kitsendatud 01.01.2018 jõustunud

§ 108lg-ga 61).

Praeguses vaidluses pidi kaebaja ilmselgelt arvestama kolmanda isiku kaasamise kohustuslikkusega (

§ 20

lg 1) ja tema menetluskulude kandmise võimalusega, kui kaebus jäetakse rahuldamata.

§ 108

lg 11 kohaldamist ei tingi seegi, et kaebaja hinnangul ei oleks ka menetluskulude väljamõistmise eesmärgil mõistlik jätkata menetlust vaidlustatud lammutusloa õigusvastasuse tuvastamise nõudes, sest seeläbi suureneksid menetluskulud veelgi ning kohus ei pruugiks kaebaja kõiki menetluskulusid välja mõista isegi kaebuse rahuldamise korral. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja suhtes ei saa põhimõtteliselt pidada ebaõiglaseks, et

§ 109

lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, sest kaebajal ei saa olla õigustatud ootust, et vastaspoolelt mõistetakse välja kõik menetluskulud, sõltumata nende suurusest ning kandmise vajalikkusest. 23.

§ 109

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Esindajakulu (

§ 103

lg 1 p 1) väljamõistmiseks piisab tõendamisest, et menetlusosalisel on tekkinud asjaomase kulu kandmise kohustus (

§ 109lg 11).

Lisaks riigilõivule on OÜ Feenoks kandnud esimese astme kohtus esindajakulu 2286,96 eurot (vastab esindaja 14,66 töötunnile hinnaga 130 eurot/tund + käibemaks) ja asjatundja arvamuse saamise 6

§ 109lg 11 nõuete kohaselt tõendatud ning kulude suurus ei ole ülemäärane.

Arvesse ei saa siiski võtta asjatundja arvamuse saamise kulu, mille väljamõistmine eeldab, et selle tegelik kandmine on tõendatud vastavalt

§ 109lg-le 1 (nt maksekorralduse või pangakonto väljavõttega).

Seega jäävad kaebaja menetluskulud

§ 108lg 4 ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

24. Tallinna linn ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema ende kanda.

25. Pelgulinna Tervisemaja OÜ palub 11.11.2022 taotluses mõista tema kasuks kaebajalt välja esindajakulu 6876 eurot (ilma käibemaksuta summa, vastab esindajate 38,2 töötunnile hinnaga 180 eurot/tund + käibemaks). Taotletud suurusega esindajakulu kandmise kohustus ja seos praeguse haldusasjaga on advokaadibüroo arvetega

§ 109lg 11 nõuetele vastavalt tõendatud.

Ringkonnakohus leiab, et taotletud esindajakulu suurus on osaliselt ülepaisutatud, sest advokaadid on kolmandat isikut praeguses haldusasjas esindanud üksnes alates Tallinna Ringkonnakohtu 08.09.2022 määrusega Ädala tn 1 hoone lammutustööde ajutisest peatamisest. Kuigi võib nõustuda, et esindajatel on tulnud muu hulgas läbi töötada varasemat menetluskäiku puudutavad materjalid, ei nähtu arvete spetsifikatsioonidest, et selleks oleks kulunud rohkem kui ca 5 töötundi. Kolmas isik on esitanud advokaatide vahendusel 15.09.2022 vastuväited trahvi määramise taotlusele (4 lk + 1 lk), 16.09.2022 ja 20.09.2022 vastuväited esialgse õiguskaitse taotlusele (8 lk + 2 lk), 01.11.2022 menetluse lõpetamise taotluse (2 lk), 11.11.2022 menetluskulude nimekirja (1 lk) ja 25.11.2022 vastuväited kaebaja seisukohale (2 lk). Põhiosas ei ole olnud tegemist mahukate menetlusdokumentidega ega õiguslikult keerukate küsimustega. Ülemääraste menetluskulude kaebajalt väljamõistmist ei saaks õigustada ka väited, et kaebaja on oma menetlusõigusi kuritarvitanud või esitanud kaebuse ennatlikult. 26. OÜ Feenoks on 25.11.2022 seisukohas hinnanud, et

§ 109

lg 6 tähenduses põhjendatuks ja vajalikeks võiks pidada kolmanda isiku kulu esindajate 10,6 töötunni ulatuses ning seejuures tuleks hüvitamata jätta kõik trahvimisega seonduvad kulud (7,3 töötunni eest). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud vähendada väljamõistetavat esindajakulu nii suures ulatuses. Asjaolu, et kohtud ei ole mõne menetlusdokumendi suhtes kolmandalt isikult seisukohta küsinud, ei tähenda, et sellise dokumendiga ei oleks tal üldse tarvis tutvuda ja selleks aega kulutada. Menetlusosalisel on õigus ja kohustus olla kursis menetluses toimuvaga. Küll tuleb nõustuda, et kuivõrd Tallinna Halduskohtu 15.09.2022 määrusega (jõustus 01.10.2022) on kolmandale isikule määratud rahatrahv (1600 eurot) Tallinna Ringkonnakohtu 08.09.2022 esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmise eest, ei oleks trahvitaotlusele vastamiseks tehtud kulude kaebajalt väljamõistmine

§ 108lg 11 tähenduses õiglane, mistõttu jäävad need kulud kolmanda isiku enda kanda.

Kokkuvõtlikult tuleb ringkonnakohtu hinnangul kolmanda isiku esindajakulu hüvitamiseks kaebajalt välja mõista 3600 eurot (ei sisalda käibemaksu – vt Riigikohtu 11.05.2022 otsus nr 3-20-663, p 23), mis vastab esindajate 20 töötunnile. Ülejäänud osas jäävad kolmanda isiku menetluskulud

§ 108lg 11 ja § 109 lg 6 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7