KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 21. oktoober 2022 Tsiviilasja number 2

) § 25 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg-d 1 ja 2). Vaidlust ei ole selle üle, et pooled on

1. juulil 2015 kantud kinnistusraamatusse X. kinnistu ühisomanikena, kinnistu omandati abielu ajal. Kostja väidete kohaselt omandasid pooled
2. juulil 2015 X. kinnistu ja XX. kinnistu. Kuigi lepingus märgitakse, et kinnistud omandatakse ühisvarana, finantseeriti mõlemat tehingut kostja lahusvara arvelt. Kostja isa pärandist laekus kostja arvele
3. aastal kokku 164 742 eurot 26 senti. Kostja ema H.O. on kandnud kostja arvele raha kokku 165 000 eurot. Kostja on kinnistule ehitanud alates kinnistu omandamisest lahuvara arvelt viis abihoonet. Hageja väidete kohaselt kuulub X. kinnistu ühisomandi hulka. Pooled kinnitasid
4. juulil 2 2015, et neil on ühine soov soetada X. kinnistu ühisvarasse. Abielu kestel müüdi ühisvara osaks olnud XX vallas XXXXXXXXX kinnistu (registriosa number XXXXXX), mille müümisest saadud raha investeeriti X. kinnistusse. Tunnistaja M.V. ütluste kohaselt laenas ta korduvalt hagejale raha, mis kulus X. kinnistu tarbeks. hageja panustas ka oma tööga X. kinnistu ehitiste renoveerimisse. Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Vaidlusalune X. kinnistu omandati
5. juulil 2015, siis kehtinud

§ 25

kohaselt lähevad varaühisuse puhul varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused abikaasade ühisomandisse.

§ 27

kohaselt ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara, mille moodustavad: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel. Lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega oli kostja tõendamiskoormis tõendada, et X. kinnistu kuulub tema lahusvara hulka. Kostja Swedbank AS-i konto väljavõttest nähtub, et Advokaadibüroo Triniti OÜ on kandnud kostja kontole

1. juunil 2015 96 875 eurot,
2. juunil 2015 53 066 eurot 78 senti ja H.O. on kandnud kostja kontole
3. juunil 2015 120 000 eurot. Advokaadibüroo Triniti OÜ on täiendavalt kandnud kostja kontole
4. oktoobril 2015 14 800 eurot 48 senti. H.O. on kandnud kostja kontole
5. veebruaril 2016 15 000 eurot,
6. aprillil 2016 20 000 eurot ja
7. augustil 2016 10 000 eurot. Kostja kontolt on
8. juulil 2015 tehtud makse 75 000 eurot selgitusega SVSV. Hageja konto väljavõttest nähtub, et X. kinnistu ostmisel hageja kontol kinnistu müügihinnana
9. juuli
10. a kinnistu müügilepingus näidatud ostuhinnale ega poolte ja tunnistajate poolt nimetatud ostuhinnale vastavat raha ei olnud. Müügilepingu p-s 7.1 kohaselt avaldavad ostjad soovi järgmiste sissekannete tegemiseks kinnistusraamatusse: Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr 2595031 jagamise tulemusel tekkinud uue kinnistu, katastritunnus XXXXXXXXXXXXXX, pindala 4,32 ha, aadress XX., XXXXXXX maakond, maa sihtotstarve maatulundusmaa (100%), teises jaos kustutada senine kanne müüja kohta ning ühisomanikena sisse kanda abikaasad R.O., isikukood XXXXXXXXXXXX ja S.O., isikukood XXXXXXXXXXXX. Maakohus leidis, tuginedes tunnistajate H.O., S.O., T.O., S.T. ja J.O. ütlustele ning poolte pangakontode väljavõttetele, et kinnistu omandati pärandina Advokaadibüroo Triniti OÜ ja H.O. poolt kostja kontole kantud raha eest. Samas poolte kooselu lõppes tsiviilasjas nr 2-212439 tehtud otsuse kohaselt
11. aasta oktoobris, s.o pooled elasid koos või kasutasid koos kinnistut enam kui viis aastat (alates
12. juulist 2015 kuni oktoobrini 2020, mil hageja lahkus poolte ühisest kodust). Vaatamata asjaolule, et kinnistu omandati esialgselt kostja lahusvara arvelt, oli pooltel soov omandada kinnistu ühisvaraks. Tunnistaja S.T. ütluste kohaselt pidi X. kinnistu saama poolte vanaduspõlve koduks. Kostja ei eita, et esialgselt elaski kinnistul alaliselt hageja, sest kostja sai seoses oma töökohustustega ja poeg J.O. õpingutega X. kinnistul käia peamiselt nädalavahetustel. Tunnistajad S.O., T.O., S.T., J.O., M.V. ja U.U. kinnitasid, et hageja panustas X. kinnistusse seal elatud aastatel (2015-2020) nii isikliku tööga, kui rahaliselt. Tunnistajate 3 S.O., T.O., S.T., J.O. ja U.U.i ütluste kohaselt renoveeriti või ehitati uusi hooneid X. kinnistul ka XXl asunud poolte ühisvaraks olnud kinnistu müügist saadud rahast. Tunnistaja M.V. ütluste kohaselt laenas hageja temalt raha kinnistu parendamiseks. Kuigi kinnistu omandati peamiselt kostja lahuvara arvelt, on oluline poolte tahe kinnistu omandamisel, s.o pooltel oli soov omandada kinnistu ühisvara hulka ja kooselu jooksul on kinnistut olulisel määral renoveeritud ühisvara arvelt, sh on hageja panustanud kinnistu parendamisse kinnistul elatud aastatega ka isikliku tööga. Kinnistut on parendanud ka poolte ühised lapsed S.O. ja J.O. oma isikliku tööga. Pooled leppisid kokku kummagi panuses ühisvara omandamiseks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13. Kostja esitas maakohtu osaotsuse peale apellatsioonkaebuse milles palub tühistada maakohtu osaotsuse ja teha asjas uus otsus, millega tuvastada, et X. kinnistu kuulub kostja lahusvara hulka. Apellatsioonkaebuse kohaselt on tuvastatud, et X. kinnistu omandati kostja lahusvara arvelt.

§ 27

lg 2 sätestab, et lahusvara hulka kuuluvad esemed ja asjad, mille abikaasa omandas oma lahusvaraga tehtud tehingu alusel. Seega abikaasa lahusvara arvelt omandatud vara ei ole abikaasade ühisvaraks, vaid kostja lahusvara. Pelgalt kinnistusraamatu kanne ei muuda vara ühisvara hulka kuuluvaks (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-14-18828). Arvestada tuleb ka vara soetamise asjaolusid. Notari juures sõlmitud lepingu lähteandmed edastas notarile hageja ning tehingu sõlmimise hetkel ei osanud kostja kahtlustada, et tema lahusvara arvelt omandatakse asi, mis ei kuulugi 100% talle. Pooltele oli teada, et see vara omandatakse kostja lahusvara vahenditega.

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Käesolevas vaidluses omab tähtsust asjaolu, et pooled on
2. juuli
3. a notariaalselt sõlmitud kahes lepingus selgelt väljendanud ühist tahet soetada mõlemad kinnistud ühisvara koosseisu. Lisaks notariaalselt kinnitatud poolte tahtele on maakohus tuvastanud, et pooled on abielu jooksul kinnistut olulisel määral renoveerinud ühisvara arvelt, sh hageja on panustatud kinnistu parendamisse kinnistul elatud aastatega ka isikliku tööga. Maakohus on võtnud arvesse vara soetamisega seotud asjaolusid ja on tuvastanud, et enne X. kinnistu ostmist leppisid pooled kokku kummagi abikaasa panuses ühisvara omandamiseks ja kokkulepe hõlmas ka XX kinnistut, mis oli soetatud hageja lahusvaraks olnud vahendite arvelt ja mille müügist saadu paigutati varaühisuse ajal ühisvara koosseisu soetatud X kinnistusse. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval juhul asjakohane ning kostja on viidatud Riigikohtu otsuse sisu vääralt mõistnud. Viidatud Riigikohtu otsuse aluseks olevad asjaolud erinevad oluliselt käesoleva tsiviilasja aluseks olevatest asjaoludest. Viidatud Riigikohtu lahendis ei vaielnud pooled korteri kuuluvuse üle ühisvarasse või lahusvarasse. Kostja väide, et hageja edastas notarile lepingu sõlmimiseks lähteandmed ning, et kostja ei osanud tehingu sõlmimise hetkeni kahtlustada, et tema lahusvara arvelt omandatakse asi, mis ei kuulugi 100% talle, on uus faktiväide, mida kostja maakohtu menetluses ei ole esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud osaotsusega seotud menetluskulud jäävad kostja kanda. 4
5. Hageja esitas maakohtule nõude ühisvara jagamiseks, kostja esitas vastuhagi. Kostja taotles
6. veebruari 2022 menetlusdokumendis osaotsuse tegemist, millega tuvastada, et X. kinnistu kuulub kostja lahusvara hulka, lisaks soovis kostja tuvastada hageja tahteavalduse omanikukande muutmiseks ja kustutada hageja kohta tehtud omanikukanne. Viru Maakohus tuvastas
7. juuni
8. a osaotsusega, et
9. juulil 2015 poolte poolt omandatud X. kinnistu (registriosa number XXXXXXX) on poolte ühisvara, s.o pooled on X. kinnistu ühisomanikud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaheotsus. TsMS § 449 lg 1 järgi võib kohus juhul, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Sellest, kas X. kinnistu kuulub poolte ühisvara hulka, sõltub ühisvara jagamise nõude ulatus ja ka põhjendatus. Kui vaheotsusega tuvastatakse kinnisasja varaõiguslik kuuluvus, võimaldab see oluliselt lihtsustada menetluse edasist kulgu, samuti poolte tõendamiskoormise jaotuse määramist ühisvara väärtuse kindlakstegemisel.
10. Vaidlust ei ole ringkonnakohtus selle üle, et hageja ja kostja on
11. juulil 2015 kantud kinnistusraamatusse X. kinnistu ühisomanikena ja kinnistu omandati abielu ajal. Pooled ei vaidle ringkonnakohtus maakohtu poolt tuvastatu üle, et vaidlusaluse kinnistu ostmisel ei olnud hageja kontol raha ning kinnistu omandati võõrandamislepingu sõlmimise hetkel raha eest, mida kostja sai pärandina.

§ 27

lg 2 p 3 järgi moodustavad kummagi abikaasa lahusvara esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel. Hageja ja kostja on ostjatena ühiselt

1. juulil 2015 sõlminud müüjaga X. kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu. Lepingut sõlmides on pooled kinnitanud, et nad on abielus, nad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, nende varasuhtele kehtib varaühisus ja nad omandavad lepingu eseme oma ühisvara hulka. Müügilepingu p-s 7.1 on hageja ja kostja avaldanud, et nad soovivad kinnistusraamatusse ühisomanikena sisse kanda abikaasad R.O. ja S.O..
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei saanud kostja teada, et tema lahusvara arvelt omandatud kinnisasi ei kuulugi 100% talle, ei ole põhjendatud. AÕS § 119 ja § 641 näevad ette kinnisomandi üleandmisega seotud tehingute vorminõuded. Nii tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja kui ka asjaõigusleping peavad olema notariaalselt tõestatud. Tehingu notariaalne tõestamine on TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse (TõS ) kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). Pooled on mõlemad osalenud tehingu tegemisel, nad on täisealised ja teovõimelised. Notar on praegusel juhul kajastanud osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt arusaadavalt. Nii lepingu sissejuhatavas osas kui ka kinnistamisavalduses (viimases rõhutatult esiletooduna) on nimetatud, et kinnisasi läheb abikaasade ühisomandisse. Seega ei saa praegusel juhul rääkida abielu kestel omandatud lahusvara automaatsest üleminekust ühisvarasse (apellatsioonkaebuse p 4). Kuna lepingupoolteks olid mõlemad abikaasad, ei ole tegu

§ 27

lg 2 p-s 3 nimetatud olukorraga, kus vara omandab ainult üks abikaasa.

§ 27

lg 2 p 3 kohalduks, kui lepingus oleks ostjana osalenud vaid kostja ja müüja oleks asjaõiguslepinguga andnud omandi üle vaid kostjale. 5 Ringkonnakohus leiab, et seisukoht, mille kohaselt ei oma notari poolt tõestatud tehingus kajastatu tähendust, kuna pooled oleksid pidanud pealkirjastama oma tahte abieluvaralepinguna, kui nad oleksid tõesti soovinud

§ 27

lg 2 p-st 3 erinevalt kokku leppida, on formaalne ning muudab sisutühjaks notaripoolsed seadusest tulenevad kohustused lepingupooli informeerida ning nende tahteavaldused välja selgitada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-03, p 36 ja
3. jaanuari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-4, p 32). Tehingu notariaalne tõestamine omab tsiviilkäibes äärmiselt olulist positsiooni õiguskindluse tagamisel ning praegusel juhul puudub igasugune alus asuda seisukohale, et notar ei ole oma seadusest tulenevaid kohustusi (mh selgituskohustust) täitnud või tegemist oleks üksnes lepingu trafaretse sõnastusega, mis jääb tehingut tehes tehingupooltele tähelepanuta. Kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi (TõS § 18 lg 2). Isegi kui notaril puudus tehingu tegemisel teadmine, et raha kinnisasja omandamiseks oli ühe poole lahusvara, on notariaalses lepingus selgelt kirjas poolte soov vaidlusaluse kinnisasja edasise varaõigusliku kuuluvuse kohta. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et pooled teadsid, et kinnisasi omandatakse kostja lahusvara eest, samas puudub igasugune mõistlik põhjendus sellele, miks kostja oma soovi kinnistu lahusvarasse kuulumiseks tehingut tehes ei väljendanud. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendatult poolte tahte väljaselgitamiseks kuulanud ära tunnistajad, tunnistaja S.T. ütluste kohaselt X. kinnistu pidi saama isa ja ema vanaduspõlve koduks.

§ 34reguleerib vara kasutamise hüvitamist. 15. Ts

MS § 173 lg 5 järgi ei märgi kohus menetluskulude jaotust, seda teeb maakohus lõpplahendis. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 6