← Eesti

2-21-109903/39

Obsah (8)§ 115§ 14§ 222§ 217§ 221§ 218§ 127§ 225

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-109903 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2022, Tartu Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, I

) § 222 lg 2 alusel ning alternatiivselt

§ 115lg 1 alusel.

Lisaks on mootorrattal endiselt üks oluline puudus, mis tuvastati

  1. mail 2021 Inchcape Motorsis – purunenud raam, mille vahetus maksaks 3644 eurot 79 senti. Purunenud raam mõjutab oluliselt mootorratta väärtust. Pooled leppisid oksjonikeskkonnas
  2. juunil 2021 kokku, et mootorratta omaniku ümberregistreerimise tasu 48 eurot kannavad pooled võrdsetes osades. Kostja ei ole oma osa registreerimistasust, s.o 24 eurot, tasunud. Hageja nõude osaks on ka kostja poolt tasumata osa registreerimistasust.
  3. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole kinnitanud hagejale, et mootorrattas oli suurepärases seisukorras. Vastupidi, kostja nimetas olemasolevad mootorratta nõrgad kohad. Selle tõttu sõlmiti mootorratta müügileping keskmisest turuhinnast väiksema hinnaga. Hageja ostis kasutatud asja. Müügilepingu sõlmimisel kontrollis hageja mootorratta seisundit ja korrasolekut. Hageja ise kinnitab, et on teostas üleandmisel mootorratta ülevaatuse ning asja seisund teda rahuldas. Hageja on lasknud teha mootorrattale tehnilise ülevaatuse ning kostjale teadaolevalt kasutab hageja mootorratast sihtotstarbeliselt. Hageja väited lepingust taganemisest
  4. aprillil 2021 ning mootorratta remondi eeldatavate kulude kohta on tõendamata. Taganemist ei toimunud, õigust lepingu taganemiseks ka ei ole. Eeldatavate remonttööde maksumus jääb arusaamatuks. Hageja peab eelkõige tõendama, et ta on nimetatud kulud tegelikult kandnud ning et need kulud on mõistlikud. Hageja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendid selle kohta, et ta on tegelikult kandnud kulusid seoses mootorratta remontimisega. MAAKOHTU LAHEND
  5. Maakohus rahuldas
  6. novembri
  7. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1448 eurot 66 senti ja 172 eurot 67 senti tasutud riigilõivu hüvitamiseks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda proportsionaalselt rahuldatud haginõude osaga. Otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostja avaldas internetikeskkonnas osta.ee kuulutuse ideaalkorras olevast mootorrattast. Kostja näitas ratta läbisõiduks 45 000 km. Seega pakkus kostja müügiks kaupa, arvestades sellele läbisõidule vastavat normaalset kulumist. Tegelikult avastas aga hageja rattal olulisi vigu, sealhulgas liiklus- ja eluohtlikke (ABS ei olnud töökorras). ABS-i vigastusi tunnistas ka kostja, kuid väitis 4

(11)hagejale, et ABS-i parandamine ei maksa midagi. Kui valmistajatehas on paigaldanud sõidukile ABS-i, peab see olema töökorras. ABS-i tööd kontrollitakse tehnoülevaatustel. Töötava ABS-ta sõidukid ei ole avalikku teeliiklusesse lubatud. Maakohus leidis, et hüvitamisele kuuluvad defektse ABS-mooduli, defektse kütusenäidiku ja defektse tagatule parandamisega seotud kulud kokku 1448 eurot 66 senti (sh ABSmooduli parandamine koos postikuluga Saksamaalt Eestisse 1028 eurot 16 senti, mooduli postikulu Eestist Saksamaale 23 eurot 40 senti, parandatud mooduli montaaž Eestis 23 eurot 40 senti, kütuseandur 238 eurot 50 senti ja tagatuli 105 eurot 60 senti). Nende töödega seotud kuludokumendid on hageja saatnud kostjale ja esitanud ka tsiviilasja toimikusse. Teisi hagis märgitud kulusid – kulusid mootori ketipinguti remondile, esimeste šarniiride vahetusele, kardaanitunneli muhvi paigaldusele ja tagumise reduktori rõngastihendi vahetusele – kohus põhjendatuks ei pidanud. Need vead ja puudused on tekkinud mootorratta mõistliku kulumise tagajärjel. Nimetatud osade puhul ei näe ka valmistajatehas ette ülevaatus- või vahetamisvälpa, vaid need osad vahetatakse vastavalt kulumisele. Kostja poolt välja toodud asjaolu, et hageja on mootorratta remontinud ja seda kasutab, ei tähenda, et tal poleks õigust nõuda kostjalt kahju. Kohus märkis, et teeb otsuse

§ 14

lg-te 1 ja 2, § 115 lg-te 1 ja 3, § 116 lg 2; § 217 lg 2 p-de 1 ja 3 ja § 218 alusel. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda proportsionaalselt rahuldatud haginõude osale. Hageja on kohtukuluks on tasutud riigilõiv 275 eurot, mis tuleb kostjal hüvitada 172 euro 67 sendi (1448,66 × 275 ÷ 2307,13) ulatuses. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Kostja palub
  2. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas, ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Otsusest ei nähtu, millist menetlusõiguse normi kohaldas maakohus menetluskulude jaotamisel. Arvestades hagi osalist rahuldamist, kohaldas kohus eelduslikult TsMS § 163 lg-t
  3. Otsuse põhjendustes on märgitud, et kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Saamas ei tulene kohtulahendi resolutsioonist, et kohus jätab menetluskulud kostja kanda. Kostjat on kohtumenetlus esindanud lepinguline esindaja ning kostja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Seega pidi kohus kostja kulusid menetluskulude jaotamisel arvestama. Kohus, otsustades jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning mõistes kostjalt hageja kasuks välja 172 eurot 67 senti, jättis TsMS § 173 lg-tes 1, 2 ja 4 ning § 174 lg-tes 1 ja 2 sätestatut rikkudes kindlaks määramata kostja poolt kantud menetluskulud, vaatamata sellele, et menetluskulude nimekirjad olid kohtule esitatud. Kohus rahuldas hagi 62,77% ulatuses. Seega peab kostja kandma 62,77% hageja menetluskuludest ja hageja peab kandma 37,23 % kostja menetluskuludest. Kostja menetluskulud kokku olid 450 eurot, millest hagejalt tuleks mõista välja 167 eurot 53 senti. Kostjalt tuleks hageja kasuks välja mõista 172 eurot 61 senti. Kohtul olnuks võimalik nimetatud summad omavahel tasaarvestada või, võttes arvesse, et pooled on kandnud menetluskulusid sarnases suuruses, jätta kulud poolte endi kanda. Kostja väitis kogu menetluse kestel, et hageja ei ole oma nõuded tõendanud. Hageja poolt esitatud tõenditest ei tulene, et tegemist on just kostja poolt võõrandatud mootorrattaga (märgitud ei ole VIN-koodi ega registreerimisnumbrit). Kohus on TsMS § 436 lg-tes 1, 2 5

(11)ja 3 sätestatut rikkudes jätnud põhjendamata, miks kohus peab hageja väiteid kostja vastuväidetele vaatamata tõendatuks. Maakohtu kohaldatud

14 lg-te 1 ja 2 tähendus praeguses vaidluses jääb arusaamatuks ning nende kohaldamist ei ole otsuses ka põhjendatud. Kohaldades

115 lg-d 1 ja 2, ei põhjendanud kohus, mis seaduses või lepingust tulenevat kohustust on kostja rikkunud.

116 seondub lepingust taganemisega, kuid hagimaterjalide kohaselt hageja seda ei nõudnud Samuti on ebapiisavalt põhjendatud

217 lg-te 1 ja 3 kohaldamine.

  1. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning sai menetluskulude jaotamisel lähtuda TsMS § 163 lg-test 1 ja 2, ükski teine poolte vahelist menetluskulu jaotust reguleeriv norm ei saa olla asjakohane. Maakohus kasutas TsMS § 163 lg-st 1 tulenevat ulatuslikku diskretsiooniõigust, jättes kostja kanda tema enda menetluskulud ning samuti hageja menetluskulud proportsionaalselt rahuldatud nõude osaga. Arvestada tuleb ka seda, et kostja ei soovinud maakohtu menetluses enda menetluskulude hüvitamist (kostja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda), mistõttu kohus ei saanudki neid (ka osaliselt) hagejalt välja mõista. Seega ei saanud kohtuotsus olla menetluskulude jaotuse osas ka kostjale üllatuslik. Samuti pakkus hageja maakohtu menetluses asja lõpetamist kompromissiga ja hagi rahuldati osaliselt. Seega on võimalik, et maakohus lähtus menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-st
  2. Kostja menetluskulude jätmine proportsionaalselt hageja kanda ning kulude tasaarvestamine tema menetluskuludega oleks olnud ebaõiglane, arvestades hagi rahuldamise ulatust ning asjaolu, et hageja menetluskulud olid kostja omadest oluliselt väiksemad. Hageja on oma nõudeid menetluses TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud. Kostja ei väitnud maakohtu menetluses kordagi, et mootorratta puudused on tõendamata. Kostja väitis üksnes, et kulude kandmine on tõendamata, kuna

§ 222lg 5 alusel saab nõuda juba kantud kulusid.

Hageja esitas maakohtu menetluses kõik tõendid, millest nähtub vaidlusaluste kulude kandmine. Puudub loogiline selgitus sellele, miks hageja oleks pidanud remontima mootorrattast, mis oli töökorras, eriti arvestades remondi hinda ja mootorratta maksumust (3700 eurot). Hageja tegi kulutused selleks, et saaks mootorratast sõiduvahendina kasutada ning kõrvaldada need puudused, mida mootorrattal müügilepingu kohaselt ei oleks pidanud olema. Kõik hageja poolt maakohtu menetluses esitatud tõendite ümberlükkamise kohustus oli kostjal.

  1. Hageja esitas
  2. veebruaril 2022 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 2307 eurot 13 senti, hagi esitamise ajaks (
  3. juuni 2021) sissenõutavaks muutunud viivise 121 eurot 36 senti ja viivise alates
  4. veebruarist 2022 kuni nõude rahuldamiseni võlaõigusseaduse (

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohus keeldus

  1. märtsi
  2. a määrusega vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista viivise, sh edasiulatuva viivise. Viidatud kohtumäärus on jõustunud. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei vastanud mootorratas kokku lepitud lepingutingimustele (

§ 217lg 2 p 1).

Kostja poolt müügikuulutuses avaldatud info mootorratta ideaalse seisukorra kohta muutus müügilepingu osaks. Kuna müügikuulutuses on sõnaselgelt märgitud, et mootorratas on ideaalses seisukorras (sh et mootor ja käigukast töötavad ilusti), siis mootorratta lepingutingimustele vastavuse hindamise juures tulebki aluseks võtta just see seisukorra kirjeldus (kvaliteet). Arvestades mootorrattal tuvastatud puudusi ning nende likvideerimiseks tehtud kulutusi, ei olnud kindlasti tegemist ideaalses 6

(11)seisukorras mootorrattaga. Ideaalses seisukorras mootorratas tähendab hageja hinnangul seda, et see ei vaja viivitamatult ja suures ulatuses remonti, seda saab takistusteta koheselt kasutama hakata ning selle sõiduki nn jääkressurss on keskmiselt sama vanast ja sama läbisõiduga sõidukitest oluliselt suurem. Müügikuulutuses sisalduv lause "Kasutatud esemetel võib esineda puuduseid, defekte millest müüja pole teadlik ja garantiid ei anna." ei muutunud müügilepingu osaks. See lause on sedavõrd üldine, et ei ütle konkreetse mootorratta seisukorra või võimalike puuduste kohta midagi. Samuti on see vastuolus kuulutuse alguses avaldatud väitega mootorratta "ideaalse" seisukorra kohta. Isegi kui see müüja vastutust piirav tingimus muutus müügilepingu osaks, ei välistaks see

§ 221

lg-st 2 tulenevalt kostja vastutust varjatud puuduste eest, sest kostja teadis või pidi neist teadlik olema, kuivõrd ta oli mootorratta omanik vähemalt alates

  1. aprillist
  2. Ka muud asjaolud, eeskätt kostja käitumine, viitavad sellele, et ta oli kõikidest nõude aluseks olevatest puudustest teadlik. Seetõttu tuleb lugeda mootorratta varjatud puudusteks, mille eest kostja

§ 218

lg 1 järgi vastutab, ka mootori ketipinguti, šarniiride, kardaanitunneli muhvi ja taga reduktori tihendi defekte ning rikkeid. Samamoodi tuleb varjatud puuduseks lugeda purunenud mootorratta raami.

  1. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada menetluskulude jaotuse kindlaksmääramise osas ning sellest lähtuvalt ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotuse osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, jättes menetluskulud maakohtus 37% ulatuses hageja kanda ning 63% ulatuses kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab uuesti kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 1 p-s 2 sätestatud korras. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
  3. TsMS § 173 lg-test 1 ja 4 tulenevalt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse, nähes ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle (TsMS § 173 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 2 märkinud: "Jätta menetluskulud kostja kanda proportsionaalselt rahuldatud haginõude osale." Sellisena ei vasta maakohtu otsuse resolutsioon ringkonnakohtu arvates TsMS § 442 lg 5 teises lauses sätestatule, mille järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Resolutsiooni p-st 2 ega ka resolutsiooni teistest punktidest ei nähtu, millises proportsioonis (protsendina) on maakohus hagi rahuldanud ning kumma poole kanda jäävad menetluskulud osas, milles kohus hagi ei rahuldanud. Samuti ei vasta menetluskulude jaotust puudutav otsuse põhjendav osa TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatule, mh ei ole maakohus märkinud õigusnormi, millest lähtudes kohus menetluskulud jaotab. Kohus on üksnes korranud resolutsioonis märgitut, et jätab menetluskulud kostja kanda proportsionaalselt rahuldatud haginõude osale. 7

(11)
  1. Ringkonnakohtul on võimalik apellatsioonkaebuse lahendamisel kõrvaldada. kõnealused maakohtu minetused 11.
  2. Menetluskulude jaotust hagi osalisel rahuldamisel reguleerivad eelkõige TsMS § 163 lg-d 1 ja
  3. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi üldjuhul võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kulude jaotamine ühel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus (vt nt Riigikohtu
  4. septembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751/184, p 31). Sellist kaalutlusotsust tuleb kohtul aga nõuetekohaselt põhjendada. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus erinevalt eelmärgitust jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 järgi tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. TsMS § 163 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane (vt nt Riigikohtu
  6. märtsi
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p-d 16 ja 17 koos nendes viidatud kohtupraktikaga). Kohus võib hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (vt nt Riigikohtu
  8. septembri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751/184, p 31). 11.
  10. Maakohus on hageja 2307 euro 13 sendi suuruse nõude rahuldanud 1448 euro 66 sendi ulatuses, seega ligikaudu 63% ulatuses. Arvestades nõude rahuldamise ulatust ning asjaolu, et hageja ei ole tema menetluskulude osalist kostja kanda jätmist vastuapellatsioonkaebuse põhjendustes vaidlustanud, peab ringkonnakohus põhjendatuks jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o jätta kostja kanda 63% menetluskuludest ja hageja kanda 37% menetluskuludest.
  11. Seonduvalt hageja väidetega märgib ringkonnakohus, et TsMS § 163 lg 1 võimaldaks põhimõtteliselt ka sellist kulude jaotust, kus kostja enda menetluskulud jääavad tema enda kanda täielikult ning hageja menetluskulud proportsionaalselt rahuldatud nõude osaga. Käesolevas asjas ei nähtu siiski maakohtu otsusest, et kohus oleks soovinud kulusid sellisel viisil jaotada. Vaidlustatud otsuses ei ole märgitud, millised menetluskulud ja millises ulatuses peaksid jääma hageja kanda. Kulude kõnealusel viisil jaotamine ei ole nõude rahuldamise ulatust arvestades ringkonnakohtu hinnangul ka põhjendatud. Hageja poolt viidatud TsMS § 163 lg 2 kohaldamise eeldusi ringkonnakohtu hinnangul asjas ei esine. Hageja on teinud menetluses küll kompromissettepanekuid (sh vastuapellatsioonkaebuses), kuid maakohus on rahuldanud hagi siiski kompromissina pakutust oluliselt väiksemas ulatuses. Samuti on iseenesest õige hageja poolt märgitu, et kostja on teinud menetluses ettepaneku jätta menetluskulud poolte endi kanda (dtl 87). Samas ei ole maakohus kulusid sellisel viisil jaotanud. Kostja oli asja materjalidest nähtuvalt esitanud kohtule menetluskulude nimekirja (dtl-d 90–91). Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja menetluskulude 37% ulatuses hageja kanda jätmine oleks praegusel juhul ebaõiglane. Vastaspoole menetluskulude hävitamise kohustus on risk, millega poolel tuleb menetluses üldjuhul alati arvestada. Lisaks selgub hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus, eelkõige esindajakulude põhjendatud suurus, alles menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel. Sellest sõltub, kas üldse ja millises ulatuses kuuluvad poolte vastastikused menetluskulude hüvitamise nõuded tasaarvestamisele (TsMS § 445 lg 1).
  12. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt ei ole maakohus otsuses kohtu poolt loetletud õigusnormide kohaldamist sisuliselt 8
(11)põhjendanud. Maakohus ei ole otsuses viidatud õigusnorme seostanud enda poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega. Otsus ei vasta selles osas TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lgs 8 sätestatule. See minetus ei ole praegusel juhul siiski aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu vead apellatsioonkaebuse lahendamisel kõrvaldada. 13.1. Maakohtu poolt tuvastatud mootorratta puuduste osas (ABS-mooduli, kütusenäidiku ja tagatule vead) saab hagi ringkonnakohtu hinnangul rahuldada

§ 222

lg 5 alusel, millele ka hageja ise on primaarse nõudealusena tuginenud.

§ 218

lg 1 järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem.

§ 222

lg-st 5 tuleneb, et kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Nõude eeldustena peab ostja (hageja) olema teinud müüjale (kostjale) esmalt ettepaneku kõrvaldada puudused ja kui müüja seda mõistliku tähtaja jooksul ei ole teinud, siis kõrvaldama puudused ise või laskma seda teha, st ostjal on võimalik nõuda üksnes tegelikult kantud kulutuste hüvitamist (vt nt Riigikohtu

  1. septembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 11). 13.
  3. Maakohus on tuvastanud, et hageja teavitas kostjat pärast ratta ülevaatamist ilmnenud varjatud puudustest, tehes ettepaneku ratas tagasi võtta ja tehing tagasi pöörata. Samuti saatis hageja kostjale ratta vigade avastamisega seotud dokumendid (dtl-d 55–56). Mootorrattal ilmnenud vigadest teavitamise osas ei ole pooltel asja materjalidest nähtuvalt ka vaidlust. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks ise puudused kõrvaldanud või oleks soovinud seda teha. Kõnealuste puuduste (ABS-mooduli, kütusenäidiku ja tagatule vead) kõrvaldamiseks tehtud kulutused on mootorratta vanust, eeldatavat väärtust jm asjaolusid arvestades mõistlikud ning hageja on kulude kandmist ka tõendanud (dtl-d 53, 54, 61, 62, 63, 101, 102, 103; tõlked dtl-d 113–114 ja 115). Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et puudusi oleks saanud kõrvaldada väiksemate kuludega. 13.
  4. Maakohtu tuvastatud asjaoludel saaks hageja samade kulude hüvitamist põhimõtteliselt nõuda ka

§ 115

lg-s 1 nimetatud teise alternatiivi (s.o kahju hüvitamine kohustuse täitmise asemel) alusel, millele hageja on samuti alternatiivselt tuginenud. Selle nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: ostja on lepingut rikkunud (

§ 115

lg 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1); hagejale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (

§ 127

lg 3) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Ka

§ 115

lg 1 alusel nõude esitamiseks on üldjuhul vajalik müüjale täiendava tähtaja andmine (

§ 115

lg 2), v.a

§ 115lg-st 3 tulenevad erandid.

Erinevalt

§ 225

lg-st 5 võimaldab

§ 115lg 1 nõuda ka hüpoteetiliste parandamiskulude (st kandmata kulude) hüvitamist.

Maakohtu otsuses viidatud

§ 14

lg-d 1 ja 2 ei ole maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades asjakohased ning tuleb otsuse põhjendustest välja jätta.

  1. Hageja poolt esitatud 2307 euro 13 sendi suurune nõue põhineb mh sellel, et hageja on tasunud kostja eest mootorratta omaniku ümberregistreerimise tasu 24 eurot. Poolte oksjonikeskkonnas
  2. juunil 2021 sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidid pooled mootorratta omaniku ümberregistreerimise tasu (kokku 48 eurot) kandma võrdsetes osades (dtl 51). Maakohus on jätnud selles osas hagi rahuldamata, kuid pole vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1 ja § 442 lg-ga 8 ka selles osas otsust põhjendanud. 9

(11)Ilmselt on pooled silmas pidanud liiklusregistris omanikuvahetuse registreerimise eest tasutavat riigilõivu. Hageja nõue võiks olla eelkõige käsitletav kostja poolt kokkuleppe rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena (

§ 115

lg 1), kokkuleppe puudumisel ei oleks iseenesest välistatud alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest tulenev nõue. Hageja ei ole siiski tõendanud vastava kulu kandmist kostja eest ega seda, et hagejal seonduvalt kostja poolt omanikuvahetuse tasu tasumata jätmisega kahju tulevikus tekiks. Seega ei saa hageja nõuet ringkonnakohtu hinnangul selles osas rahuldada.

  1. Vastusena apellatsioonkaebuste ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 15.
  2. Põhjendamatu on kostja etteheide, nagu oleks maakohus hageja nõuete tõendatuse ebaõigesti tuvastanud. Hageja esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole mõistlikku kahtlust, et need käivad kostja poolt hagejale võõrandatud mootorratta kohta. Enamikel tõenditel on märgitud nii mootorratta VIN-kood kui ka registreerimismärk. Need kattuvad müügilepingu esemeks olnud mootorratta omadega. Samuti nõustub ringkonnakohus hagejaga, et ABS-mooduli remondi arvel (dtl 61, tõlge dtl-d 113–114) ei saagi neid andmeid olla, sest Saksamaale saadeti remonti ainult moodul, mitte mootorratas ise. Arvel on samas kajastatud mootorratta mudel ja läbisõit, samuti ABS-mooduli tüüp. Muid konkreetseid etteheited hageja nõude aluseks olevate asjaolude tuvastamise osas kostja apellatsioonkaebuses esitanud ei ole. 15.
  3. Hageja leiab vastuapellatsioonkaebuses, et maakohus tegi kostja avaldatud müügikuulutusest (dtl-d 48–49) ebaõiged järeldused ning määratlas seetõttu ebaõigesti mootorratta omadused (kvaliteedi), millele see pidi vastama. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et kostja pakkus müügiks mootorratast, arvestades sellele läbisõidule vastavat normaalset kulumist. Ringkonnakohtu arvates maakohus selles osas tõendite hindamisel ei eksinud. Ringkonnakohus nõustub, et müügikuulutuses märgitu, mille kohaselt võib kasutatud esemetel esineda puudusi-defekte, millest müüja pole teadlik (ja garantiid ei anna), on väga üldine ning ütleb konkreetse mootorratta seisukorra ja võimalike puuduste kohta vähe. Samas on väga üldine ka müüja müügikuulutuses sisalduv kinnitus mootorratta ideaalse seisukorra kohta. Müügikuulutuse sisalduvaid müüja avaldusi tuleb hinnata nende koosmõjus ja vastastikuses seoses. Mootori ketipinguti remondi ning esimeste šarniiride, kardaanitunneli kummi muhvi ja tagumise reduktori rõngastihendi vahetuse vajadus ei takista otseselt mootorratta kasutamist. Hageja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud. Kuna mootori ketipinguti remondi ning esimeste šarniiride, kardaanitunneli kummi muhvi ja tagumise reduktori rõngastihendi vahetuse vajadus ei ole ringkonnakohtu hinnangul puudused

§ 217

lg-te 1 ja 2 mõttes, siis tõusetu asja lahendamisel küsimust, kas kostja nendest väidetavatest vigadest teadis või pidi teadma (

§ 221lg 2).

15.3. Hageja on vastuapellatsioonkaebuses märkinud, et kui kohus peaks leidma, et

§ 222

lg 5 kohase lepingu täitmise nõude eeldused ei ole mingil põhjusel kas osaliselt või täielikult täidetud, soovib hageja purunenud mootorratta raami tõttu alternatiivselt kahju hüvitamist

§ 115lg 1 alusel ulatuses, mis ei kata tema 2307 eurot 13 sendi suurust nõuet.

Ringkonnakohus märgib, et uute asjaolude esitamine apellatsioonimenetluses on piiratud (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-13, p 14;
  3. novembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 71). Esimese astme kohtus esitamata faktilisi asjaolusid saab ringkonnakohus võtta aluseks üksnes niivõrd, kui see on menetlusseadustikust tulenevalt lubatud (TsMS § 652 lg 1 p 2). Uue asjaolu esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (TsMS § 652 lg 4). 10

(11)Maakohtu menetluses ei ole hageja oma nõudeid seostanud väidetavalt purunenud mootorratta raamiga. Vastupidi, nii hagiavaldusest kui ka
  1. oktoobri
  2. a istungil avaldatust järeldub, et raami vahetusega seonduvad kulud hageja nõude aluseks ei ole (seda kulu pidas ka hageja ise istungil ebamõistlikuks). Seega ei saa ringkonnakohus kõnealuste raami purunemist puudutavate väidetega vastuapellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada.
  3. Kostja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist arvestades jätab ringkonnakohus selle menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel tervikuna hageja kanda.
  4. Kuna ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust menetlusosaliste vahel ning maakohus määras vaidlust lahendades kindlaks ainult hageja, mitte kostja menetluskulude rahalise suuruse, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.