Obsah (6)

§ 657§ 651§ 654§ 174§ 150§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Margit Vutt, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-20

) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas
2. detsembril 2021 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Maakohtu
3. novembri
4. a otsus osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 3099,15 eurot ja viivise 6477,09 eurot ning edasiulatuva viivise 0,15% päevas tasumata põhivõlalt alates
5. novembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni. Kostja palus teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 1386,79 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt hindas maakohus õigesti kostja esitatud tõendeid ja hageja tegevust tervikuna ning jõudis järeldusele, et poolte vahel
6. veebruaril
7. a sõlmitud töövõtulepingu (I kd, tl 9-57) p.7.1.4 järgse leppetrahvi nõudmise eeldused on täidetud. Kostja hinnangul tegi maakohus aga asja tehiolude ja tõenditega vastuolus oleva järelduse, mille kohaselt ei esitanud kostja leppetrahvi nõuet mõistliku aja jooksul ning seega ei ole kostjal leppetrahvi nõuet, mida saaks hageja nõudega tasaarvestada. Õiguskirjanduses ja Riigikohtu praktikas on välja kujunenud seisukoht, et VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel ei ole oluline üksnes ajaline distants rikkumise ja leppetrahvi nõude esitamise vahel, vaid arvestada tuleb ka muid asjaolusid. Maakohus mingeid muid asjaolusid kohtuotsuse tegemisel arvesse võtnud ei ole. Tegemist oli pikaajalise tööga, mis algas lepingu sõlmimisega
8. veebruaril 2019 ja lõppes hageja lepingust taganemise avaldusega
9. juulil 2020, kokku seega 17 kuud. Poolte vahel ei ole vaidlust ja on tuvastatud ka kohtuotsusega, et lepingu lõplik täitmisaeg oli
10. aprill 2020 ja selle möödumisega tekkis apellandil leppetrahvi nõudeõigus. Maakohus luges ebaõigeks hageja väite, et lepingu tähtaega pikendati veelkord kuni
11. juunini 2020 (kohtuotsus, punkt 8.1., kolmas lõige). Kostja nõustub maakohtu seisukohaga, kuna selle väite aluseks olnud ehitustööde tellija Real Estate Builders OÜ
12. mai
13. a kiri (dtl 377) ei ole kostjale siduv. Samas olnuks kostja poolt ebamõistlik ja heade kommetega vastuolus olev nõuda hagejalt leppetrahvi, kui ehitustööde tellija on andnud omapoolse 5 nõusoleku tööde tähtaega veelkord pikendada ja selle aja eest ilmselt ka kostjale sanktsioone ei esita. Seega, kui lähtuda ainult leppetrahvi nõude esitamise ajalistest piiridest, siis peaks selleks olema periood alates
14. juunist 2020 kuni nõude faktilise esitamiseni
15. augustil 2020 ehk kaks kuud. Kostja hinnangul on see ajaperiood mõistlik leppetrahvi nõude esitamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et ei ole kaotanud leppetrahvi nõudeõigust ning palub ringkonnakohtul tunnustada kostja leppetrahvi nõuet summas 8189,45 eurot ning tasaarvestada see hageja nõudega järgmiselt: esmalt teha tasaarvestus maakohtu poolt välja mõistetud põhivõla 3099,15 eurot osas täies ulatuses ja seejärel tasaarvestada jääksumma 5090,30 eurot (8189,45-3099,15=5090,30) maakohtu poolt välja mõistetud viivistega. Peale tasaarvestust jääb kostjal tasuda hagejale viivised 1386,79 eurot. Tulenevalt põhivõla täielikust tasaarvestamisest palub kostja kohtuotsuse resolutsioonist välja jätta punkt
17. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja ei ole küll nõus maakohtu kõikide põhjendustega, kuid õigusrahu huvides ei pidanud vajalikuks esitada apellatsioonkaebust, sest maakohtu otsust tehes on põhimõtteliselt arvestatud mõlema poole huvidega. Leppetrahvi nõue tekkis alles siis, kui hageja esitas kohtule hagi; kostja sellist käitumist ei saa lugeda mõistlikkuse printsiibiga kooskõlas olevaks. Esimene ja ainus leppetrahvi nõue esitati alles
18. oktoobril 2020, s t enam kui viis kuud peale lepingu tähtaja möödumist ja peaaegu kolm kuud peale lepingu ülesütlemist hageja poolt.
19. augustil 2020 saadetud kirjas ei ole leppetrahvi nõuet, seda ei saa lugeda dokumendiks, mille alusel kostja esitas leppetrahvi tasumise ja selle tasaarvestuse nõude. Hageja hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja õige, selle tegemisel ei ole rikutud menetlusõiguse norme ning tõendeid on hinnatud õigesti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus ei tasaarvestanud hageja nõuet kostja leppetrahvinõudega 8183,45 euro ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tasaarvestab hageja nõude täiendavalt kostja leppetrahvinõudega, rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1392,79 eurot viiviste katteks ning jätab ülejäänud osas hagi rahuldamata. Maakohtus kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda ja ringkonnakohtus hageja kanda. 8.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegu on kostja esitanud apellatsioonkaebuse maakohtu otsusele osas, milles kohus ei tasaarvestanud hageja nõuet kostja leppetrahvinõudega 8183,45 eurot (kohtuotsuses ja kostja menetlusdokumentides on mõnel korral ekslikult märgitud 8189,45 eurot). Ülejäänud osas maakohtu otsuse peale kaevatud ei ole, mistõttu ringkonnakohus ei kontrolli hageja nõude rahuldamise ulatuse põhjendatust ega kostja tasaarvestuseks kasutatud nõude põhjendatust osas, milles maakohus sellega arvestas. 9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel õigesti, et lepingu p. 7.1.4 järgse leppetrahvi nõudmise eeldused olid täidetud. Hageja ei esitanud maakohtule tõendeid oma väidete kohta, et ta hilines lepingujärgsete töödega kostjast tulenevatel põhjustel. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid (

§ 654lg 6).

1. Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et kostjal on õigus nõuda leppetrahvi, sest ta on leppetrahvi nõudmisest hagejat VÕS § 159 lg 2 kohaselt mõistliku aja jooksul teavitanud. 6 Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus kohaldas kostja tasaarvestusliku leppetrahvinõude osas VÕS § 159 lg-t 2 ebaõigesti. Maakohus leidis ekslikult, et kostja ei esitanud leppetrahvinõuet mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele, et ta nõuab leppetrahvi. Riigikohus on märkinud, et leppetrahvinõue on VÕS § 159 lg 2 kohaselt esitatud ka siis, kui võlausaldaja, kes võib kasutada tasaarvestuse tegemiseks leppetrahvinõuet, teatab võlgnikule, et ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvi nõudeõiguse eelduseks ei ole tasaarvestuse tegemine (Riigikohtu
2. mai 2018 otsus tsiviilasjas, nr 2-16-18005 p 12). Seega võis kostja esitada leppetrahvinõude teate enne hageja nõuete tasaarvestamist ja maakohus tuvastas õigesti, et kostja teatas
3. augusti 2020 e-kirjas hagejale, et nõuab leppetrahvi.
4. Lepingu p 7.1.4 kohaselt on kostjal õigus nõuda tähtaegade (k.a. vahetähtaegade) ületamise korral alltöövõtjalt (hagejalt) leppetrahvi 0,15% lepingulisest maksumusest iga lepingu tähtaega ületanud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 5% lepingu maksumusest. Leppetrahv arvestatakse maha viimasest arvest või nõutakse sisse eraldi. Kostja märkis, et kuna võimalik leppetrahv ületab lepingu punktis 7.1.
5. sätestatud piirmäära 5% lepingu maksumusest, kuulub leppetrahvina sissenõudmisele 163 669 x 0,05 = 8183,45 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohus võttis ekslikult leppetrahvinõude tekkimise aja määramisel aluseks
6. novembri
7. Asjas ei ole vaidlust, et hageja tegi tööd ja esitas arveid ka pärast nimetatud tähtaega ning viimase arve tasumise tähtaeg oli akti nr 10 alusel tehtud tööde eest
8. august
9. Samal päeval esitas kostja hagejale leppetrahvinõude teate. Lepingu p 7.1.4 järgi oli kostjal õigus leppetrahv maha arvestada viimasest arvest või esitada eraldi nõude. Ringkonnakohus leiab, et kostja esitas leppetrahvinõude teate mõistliku aja jooksul pärast viimase arve esitamist ja ei olnud seega leppetrahvinõude kasutamist tasaarvestamiseks VÕS § 159 lg 2 alusel kaotanud.
10. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Hageja esitas erinevaid nõudeid, märkides hagis, et lepingu ülesütlemise ajal
11. juulil 2020 oli tal kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue 13 116,75 eurot, kuid pärast seda esitas hageja uue arve ja kreeditarve. Viimase arve tasumise tähtaeg oli
12. august
13. Hageja esitas hagi
14. augustil 2020, nõudes 9756,75 euro ja viiviste väljamõistmist. Asja materjalide kohaselt teatas
15. augustil 2020 tasaarvestav pool (kostja) hagejale leppetrahvi nõude 8183,45 euro esitamisest hageja lepingu rikkumise tõttu perioodil 16.04.-14.07.
16. Seega oli kostja nõue täidetav küll alates
17. juulist 2020, kuid arvestades vahepeal esitatud kreeditarvet, loeb ringkonnakohus tasaarvestusolukorra tekkimise ajaks VÕS § 197 lg 1 mõttes
18. augusti
19. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus tuvastas kostja nõude 6 657,60 eurot ning tasaarvestas selle hageja nõudega. Tasaarvestuse tulemusena lõppevad VÕS § 197 lg 2 järgi tagasiulatuvalt poolte nõuded kattuvas ulatuses. Kuna ringkonnakohus leiab, et kostjal oli õigus tasaarvestuseks kasutada ka leppetrahvinõuet 8183,45 eurot, siis ületaks kostja vastunõue (kokku 14 847,05 eurot) nii hageja põhinõude kui viivised (kokku 10 449,88 eurot) ning hagi tuleks jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on

§ 651

lg 1 alusel seotud apellandi nõudega ja kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, seega ei saa ringkonnakohus ületada apellatsioonkaebuse nõuet. Apellant palus maakohtu poolt rahuldatud hageja viivise nõude 6477,09 eurot tasaarvestada 7 täies ulatuses ja ülejäänud osas (1 706,36 eurot) põhinõude (3099,15 eurot). Apellandi taotlust arvestades tuleb tasaarvestuse tulemusena kostjalt välja mõista hageja viivise nõude hüvitamiseks 1392,79 (3099,15-1 706,36) eurot. VÕS § 201 lg 1 kui tasaarvestuse pooltel on mitu tasaarvestuseks sobivat nõuet, võib tasaarvestav pool määrata nõuded, mis tasaarvestatakse. Kostja määras tasaarvestuse avalduses, et esmalt tuleb tasaarvestada põhinõue ja seejärel viivised. Kostja taotlust arvestades kuulub rahuldamisele osaliselt üksnes hageja viivise nõue, siis tuleb rahuldamata jätta hageja nõue mõista välja viivis kuni lahendi täitmiseni, kuna VÕS § 113 lg 6 järgi ei saa viiviselt viivist arvestada. 13. Maakohtu otsust ei vaidlustatud menetluskulude jaotuse osas ja maakohtus kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse, arvestades apellandi täpsustatud nõuet ja jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Pooled ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramiseks kulude nimekirju ega taotlusi ei esitanud.

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 600 eurot, s.o 100 eurot enam (vt 2. veebruari 2022. a menetlusse võtmise määruse põhjendusi). Seega on põhjendatud ja vajalik menetluskulu 500 euro ulatuses, mis kuulub apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu hagejalt väljamõistmisele (

§ 174lg 1).

Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus menetlusosalise avalduse alusel (

§ 150lg-d 1 ja 4).

Viivist kindlaksmääratud menetluskuludelt

§ 177lg 4 alusel ei taotletud.

/allkirjastatud digitaalselt/ 8