Obsah (14)

§ 651§ 654§ 652§ 232§ 436§ 329§ 237§ 4§ 442§ 5§ 173§ 171§ 174§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-2

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 20. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus otsustas kostjalt hageja kasuks omandi kaotuse eest tasumisele kuuluva hüvitise suuruseks 69 300 eurot, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid eeltoodud ulatuses (

§ 651lg 1).

21. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

22. Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid

§ 232lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud.

Maakohus on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 23. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus poleks saanud arvestada kinnistu väärtuse kindlakstegemisel hageja esitatud hindamisakti ainuüksi sel põhjusel, et poolte esitatud kahes hindamisaktis on kinnistu väärtus kahekordse hinnaerinevusega, kus hindamisaktid on esitatud vaid kuue ja poole kuuse vahega. Asjaolu, et kostja peale tõendite esitamiseks antud tähtaega oleks soovinud kinnistu väärtuse kindlaks tegemisel tugineda asjas määratavale kohtulikule ekspertiisile, ei anna alust heita maakohtule ette asjaolude välja selgitamata ja tõendite kogumata jätmist. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad

§ 329

lg 1 esimese lause järgi esitama kohtumenetluses oma tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Selleks annab ka kohus

§ 237

lg 1 järgi menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks või nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes juhul, kui tõendi 5 2-21-10238 vastuvõtmine ei põhjusta kohtu arvates asja lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seejuures võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi tõendeid

§ 329

lg 1 teise lause järgi üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Menetlusosalistele oli teada, et hageja ja kostja hinnangud kinnistu väärtuse kohta erinevad rohkem kui kaks korda, hetkest, mil kostja esitas oma väidete kinnitamiseks kinnistu hindamisakti, et ümber lükata hageja väiteid kinnistu väärtuse kohta. Kuna kostja on seisukohal, et kinnistu väärtus tuleb määrata vaid kostja esitatud hinnast lähtudes (teistsugust kinnistu väärtust kostja nimetanud ei ole), siis ei ole põhjust arvata, et kostja pole saanud oma väidete kinnituseks esitada tõendeid, sest kostja esitatud hinnang kajastab kostja väidetud kinnistu väärtust. Seega ei ole kohane kostja etteheide, et maakohus oleks pidanud juhtima poolte tähelepanu esitatud hinnaerinevustele kinnistu väärtuse kohta ja tegema täiendava ettepaneku tõendite esitamiseks. Vaidlust ei ole, et pooltele on käesolevas menetluses olnud selge tõendamiskoormise jaotus. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal poleks olnud selge, et tema peab tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. 24. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 4lg 2, § 5 lg-d 1-2, § 230 lg 1).

25.

§ 442

lg 8 näeb ette, et kohus võtab seisukohad menetlusosaliste väidete ja tõendite osas lõpplahendis. Maakohus võttiski otsuses seisukoha poolte esitatud hindamisaktide kohta. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja esitatud hinnangu alusel kinnistu väärtuse määramine tagab omandi kaotanud abikaasale võimalikult õiglase hüvitise. Kohtupraktika kohaselt tuleb ühisomandi osast ilma jäävale ühisomanikule tagada täielik ja õiglane rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest ühisomandi lõpetamisel ning õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt Riigikohtu

1. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10 p 13 ja seal viidatud lahendid). Kuigi maakohus on otsuses märkinud, et kinnistu väärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda hageja esitatud hinnangust, kus kinnistu väärtust on kajastatud ühisomandi lõpetamise ajahetkele rohkem lähemal, on maakohus kinnistu väärtuse määramisel võrrelnud lisaks mõlemat hindamisakti. Seega ei saa nõustuda kostjaga, et maakohus oleks kinnistu väärtuse määranud hageja esitatud hinnangule tuginedes üksnes seetõttu, et see on ajaliselt hilisem. Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et maakohus oleks justkui põhjendanud, et kahe hindamisakti erinevus tuleneb vaid kinnisvara hinna üldisest tõusust. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitatud hindamisaktis kinnistu turuväärtuse kõrgem hind seotud kinnisvara üldise hinnatõusuga ja võrreldavate tehingute kõrgemate hindadega. Maakohus hindas mõlema poole esitatud hindamisakte ja tuvastas hilisemate võrreldavate kinnisasja müügitehingute võrdluses, kus hageja hindamisaktis oli arvestatud konkreetse kinnisvarabüroo andmebaasis olevaid tehinguid, kuid kostja hindamisaktis oli arvestatud kostja hindajale teadaolevaid tehinguid, et hageja hindamisaktis märgitud kinnistu kõrgem hind on põhjendatud. Maakohus on põhjendanud, miks ta peab õigeks lähtuda kinnistu väärtuse hindamisel hageja esitatud hindamisaktist ja kolleegiumi hinnangul ei eksinud maakohus sellise järelduse tegemisega. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et poolte esitatud kinnistu väärtuse hinnangute keskmisest maksumusest lähtumine vara väärtuse kindlakstegemisel on kohane tõendite hindamine, et kindlaks teha kinnistu õige harilik väärtus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi on asja väärtus selle harilik turuväärtus, mitte poolte esitatud tõenditest nähtuv keskmine turuväärtus. Kui poolte esitatud dokumentaalsetel tõenditel 6 2-21-10238 on märgitud kinnistu erinevad turuhinnad, siis ei saa kohus määrata kinnistu väärtust kindlaks poolte esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvate turuhindade ligikaudse keskmisena (vt Riigikohtu
2. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, p 14).
3. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus pole taganud kostjale tema õiguste kaitset, kui on jätnud kostja eelmise esindaja menetlusest kõrvaldamata. Asja materjalidest nähtub, et maakohus on selgitanud kostjale
4. oktoobri 2021 kirjas,
5. novembri 2021 määruses ja
6. veebruari 2022 kirjas, et kui kostja soovib tugineda sellele, et ta tegi XXX kinnistule kulutusi oma lahusvara arvelt, tuleb kostjal need asjaolud välja tuua ja esitada vastavad tõendid. Kolleegium leiab, et sellega oli maakohus oma selgitamiskohustust piisavalt täitnud ning kostjale pidi selge olema, et tal tuleb esitada väited lahusvarast kulutuste kandmise kohta ja väiteid kinnitavad tõendid. Kostja tõi alles
7. aprillil 2022 (peale eelmenetluse lõppu) esile, et kui kohus lubab kostjal veel täiendavaid tõendeid esitada, siis soovib ta esitada kohtule ka tõendeid hooldus- ja remonditööde jms kulutuste kohta, mida kinnisasjale on tehtud tema rahaliste vahendite arvelt. Seega kostja ei täpsustanud maakohtu menetluses ka peale esindaja vahetumist, milliseid kulutusi ja millises summas kostja kinnistule tegi lisaks CCC korteri müügist saadud rahaga kinnistu sissemaksu tasumisele. Olukorras, kus pool ei too esile asjaolusid, ei ole kohtul võimalik poolele selgitada ka kohustust neid asjaolusid tõendada. Seejuures ei olnud maakohtul endal kohustust asjaolusid välja selgitada, kuna hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1; Riigikohtu 20.

juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kostja etteheidetega, et maakohus oleks pidanud kostja eelmise lepingulise esindaja menetlusest kõrvaldama, kuna viimane ei esitanud kostja väidete kinnitamiseks tõendeid ning seda ka peale korduvalt kohtu poolt tõendamisvajaduse selgitamist. Maakohus on

1. aprilli 2022 määruses põhjalikult ja ammendavalt põhjendanud, miks kohtul ei olnud alust kostja eelmist lepingulist esindajat menetlusest kõrvaldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Eelnevast tulenevalt ei ole praegusel juhul alust väita, et kostja õigused menetluses võiksid olla jäänud tagamata kohtu selgituskohustuse täitmata tõttu.
2. Maakohus ei pidanud hindama kostja väiteid kinnisasjale tehtud kulutuste 17 511,80 euro suuruses tuvastamiseks, sest maakohus ei tuvastanud, et kostjale oleks kuulunud lahusvarana korter, mille müügist sai kostja 17 511,80 eurot, et selle summa arvelt teha ühisvaraks olevale kinnisasjale sama summa ulatuses kulutusi. Seega ei olnud asja lahendamisel tähtsust ka kostja väidetel selle kohta, et hageja kinnipidamisasutuses viibimisel tegi vaidlusalusest lahusvarast ühisvarale kulutusi kostja. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 28.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. 29.

§ 171

lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda. 30. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. 7 2-21-10238 31. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 8