RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 37 lg 3 sõnastus ning asjaolu, et kinnipeetava tervislikus seisundis võivad toimuda kooskõlastuse andmise järel muutused, viitavad sellele, et arst peab kinnipeetava töövõimelisuse tuvastama vahetult enne tema tööle määramist, et arvestada kõigi isiku tervislikku seisundit mõjutada võivate asjaoludega. 4.

1. Antud juhul seda nõuetekohaselt tehtud ei ole, sest vangla tugineb oluliselt varasemale arsti kooskõlastusele. Kaebaja määrati arsti kooskõlastusele tuginedes vaidlusaluse käskkirjaga tööle ligikaudu seitse kuud pärast kooskõlastuse andmist. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et vangla arst oleks üldse vahetult enne
2. oktoobri
3. a käskkirja andmist kaebaja terviseseisundiga töövõime tuvastamise eesmärgil tutvunud. Kaebaja on välja toonud – ning seda kinnitab ka kohtule esitatud kaebaja tervisekaart –, et kaebaja tervislikus seisundis toimusid vahepeal muutused, mida ei saanud arst kuidagi
4. märtsi
5. a kooskõlastuses arvestada. Kaebaja on pärast
6. märtsi 2020 mitmel korral erinevate terviseprobleemide tõttu arsti vastuvõtul käinud ning ta on
7. aasta suvel oma tervisemurede tõttu ka ajutiselt töö tegemisest vabastatud olnud. Sellises olukorras ei ole võimalik kaebaja töövõimelisuse hindamisel tugineda arsti varasemale seisukohale, kuna on ilmne, et isiku tervislik seisund on aja jooksul muutunud. Kuna vangla arst ei kontrollinud enne vaidlustatud käskkirja andmist kaebaja töövõimet ning vangla on tuginenud seitsme kuu tagusele arsti kooskõlastusele, on vangla oluliselt rikkunud tööle määramise korda. Kuna erialaspetsialist ei ole 2

§ 37lg-s 3 sätestatud kohustus paljuski sisutühjaks.

Sellisel juhul piisaks kinnipeetava tööle määramiseks üksnes ühest varasemast kooskõlastusest (olenemata selle andmise ajast). Selline menetlus ei ühtiks

§ 37lg 3 eesmärgiga.

Samuti on sellisel juhul raskesti mõistetav, kas ja mis ulatuses on enne isiku tööle määramist üldse spetsiifiliselt kinnipeetava töövõimelisust hinnatud.

1. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis
2. mai
3. a otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata ja põhjendas oma otsust järgmiselt. 5.
4. Vaidluse lahendamisel on oluline eristada töövõimelisuse hindamist ning selle viisi või meetodit. 5.
5. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja töövõimelisuse hindamine pole tõendatud. Käskkirjas ei selgitata, millal või mis viisil töövõimelisus kindlaks tehti. Selles on vaid märgitud, et „enne majandustööle määramist tuvastas arst, et eelnimetatud kinnipeetavate tervislik seisund võimaldab osaleda osakoormusega kergel majandustööl“. Vangla on vastuseks kohtunõudele selgitanud, et „töövõimelisust on perearst hinnanud
6. märtsil 2020, tehes ka vastava märke infosüsteemi kinnipeetavate /…/ andmekogusse. Antud märge on üksusel aluseks kinnipeetavate tööle rakendamise planeerimisel“. Täiendavalt selgitas vangla, et kaebaja määrati
7. oktoobri
8. a käskkirjaga tööle arsti
9. märtsi
10. a otsusele tuginedes ning et vahetult enne eelnimetatud käskkirja andmist arst uuesti kaebaja töövõimelisust ei hinnanud. Vangla selgitas, et kui kinnipeetav on varem hinnatud töövõimeliseks, siis vanglas kehtestatud töökorralduse järgi puudub reaalne vajadus uueks hindamiseks. Erandi võib teha, kui kinnipeetav on haigestunud või kui kinnipeetaval on silmaga nähtavaid vigastusi. Veel on vangla meditsiiniosakonna juhataja selgesõnaliselt kohtumenetluses kinnitanud, et Tartu Vangla meditsiiniosakond ei ole pärast
11. märtsi 2020 hinnanud kaebaja võimelisust tööd teha. Need selgitused viitavad üheselt sellele, et kaebaja tööle määramisel
12. oktoobril 2020 ei kontrollitud täiendavalt kaebaja töövõimelisust. Tugineti üksnes
13. märtsil 2020 antud varasemale kooskõlastusele. Selline käitumine ei ole õiguspärane, sest kaebaja määrati uuesti tööle ligi seitse kuud hiljem. Selle aja sees võib kinnipeetava tervislik seisund muutuda. 5.
14. Tegemist ei ole ka olukorraga, kus enne tööle määramist jäi küll ära kinnipeetava terviseseisundi vahetu kontrollimine (st kinnipeetava ja meditsiinitöötaja kokkusaamine), kuid isiku terviseseisundit hinnati jooksvalt kogutud andmete põhjal enne tööle määramist. 5.
15. Õige on halduskohtu seisukoht, et isiku töövõimelisus tuleb kindlaks teha enne tööle määramist. Vastasel juhul muutuks

§ 37lg-s 3 sätestatud töövõimelisuse kindlakstegemise kohustus sisutuks.

5.

1. Kaebaja lühiajaline tööst vabastus
2. a juunis ei tähenda, et tema töövõime oleks püsivalt langenud. Tema tervisekaardi andmetest ei nähtu asjaolusid, mis vältimatult välistaksid tema töövõimelisuse
3. a oktoobris. Siiski puudub selles küsimuses erialateadmistega isiku otsustus. Sellises olukorras ei ole tegemist üksnes haldusakti menetlusliku puudusega, vaid kaebaja tööle 3

§ 37lg-s 3 sätestatud arsti kontrollita.

Sellisel juhul on isiku tööle määramine tervikuna õigusvastane ning võimalus iga kord tööle asumisest keelduda ei muuda seda olematuks. 5.

1. Kuna kaebaja määrati tööle ajavahemikuks
2. oktoobrist 2020 kuni
3. detsembrini 2020, ei ole välistatud, et halduskohtu otsuse tegemise ajaks oli vaidlusaluse käskkirja igasugune mõju kaebaja jaoks lõppenud ning selle tühistamine polnud tema õiguste kaitseks vajalik. Halduskohus on asja juba sisuliselt lahendanud ning asja materjalide põhjal oli võimalik halduskohtu põhjendusi kontrollida. Neid asjaolusid arvestades poleks menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas see, kui ringkonnakohus hakkaks asjas välja selgitama menetlusosaliste seisukohti selle kohta, kas haldusakti mõju on lõppenud ja kas kaebajal on põhjendatud huvi tuvastamiskaebusele üleminekuks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Tartu Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles palub Riigikohtul ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 6.
5. Kohtute seisukoht, et kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemine on haldusesisene menetlustoiming ning et töövõimelisust tuleb hinnata vahetult enne kinnipeetava tööle määramist, ei ole õige. Vangistusseadus ega ka muu õigusakt ei määratle, kuidas ja millal täpselt enne kinnipeetava tööle määramist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Oluline on see, et kinnipeetava võime tööd teha oleks kindlaks tehtud enne tema tööle määramist. 6.
6. Kinnipeetavate tervis on pideva arstliku järelevalve all (

§ 52lg 2).

Kinnipeetava tervises toimuvad muutused, mis vähendavad kinnipeetava võimet tööd teha, kajastatakse operatiivselt vangiregistris (Vabariigi Valitsuse

1. märtsi
2. a määruse nr 19 „Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“ § 16 lg 1, määruse lisa nr 1 p-d 2.4, 6.2 ja 7.2). Seega ei ole vajalik, et enne tööle määramise käskkirja andmist hinnataks kinnipeetava töövõimelisust formaalselt uuesti. Kui kinnipeetava tervises ei ole toimunud muutusi, mis vähendaksid tema võimet töötada, ei ole vajalik ka muuta või üle vaadata tema töövõimelisusele antud varasemat hinnangut. 6.
3. Kui arst on varem hinnanud kinnipeetava töövõimeliseks, kuid aja möödudes on toimunud kinnipeetava tervislikus seisundis sellised muutused, mis muudavad isiku kas ajutiselt või püsivalt töövõimetuks, ja arst annab isikule tööst vabastuse, siis tehakse vangiregistrisse kanne arsti sellise otsuse ja välja antud tõendi kohta. Tegemist on üksnes andmete kandmisega vangiregistrisse. See tähendab seda, et ajutise töövabastuse korral (nt haigestumine, trauma või muu ajutine terviserike, mis ei võimalda töötada) tehakse vangiregistrisse kanne ajutise töövabastuse kohta, märkides ära, mis ajavahemikul selline vabastus kehtib. Kui isik ei ole oma tervisest tulenevatel asjaoludel üldse võimeline töötama, tehakse samuti kanne kinnipeetava töökohustusest vabastamise kohta. Lisaks vangiregistrisse tehtavale kandele edastatakse selline teave e-kirja teel peavalvekeskusele, üksusele, kus kinnipeetav paikneb, ja tööhõivega tegelevale spetsialistile. 4

§ 16lg 1 p 3).

ITK-s peab olema märgitud ja kajastatud kinnipeetava vanglas töötamise kohustus tulenevalt vangistusseadusest, võimelisus teha tööd, kutseoskused, kinnipeetava terviseseisundist tulenevad piirangud, mida peab arvestama kinnipeetava tööle rakendamisel, ning väljaspool vanglat töötamise võimalikkus (määruse nr 21 § 1 lg 21 p 4). ITK täitmisperiood on üks aasta, mida arvestatakse täitmiskava kinnitamisest (määruse nr 21 § 4 lg 3). Täitmisperioodi möödumisel vaadatakse üle täitmisperioodiks planeeritud sekkumiste rakendamine ja tehakse täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel korduv riskihindamine määruse §-s 3 sätestatud korras (määruse nr 21 § 8 lg 2). 6.

1. Kaebaja tervist ei olnud põhjendatud ega vajalik enne käskkirja andmist täiendavalt kontrollida. Praegusel juhul ei ole arst tuvastanud kaebajal üldist töövõimetust. Pärast
2. märtsil 2020 antud hinnangut on kaebaja viibinud tervishoiutöötajate vastuvõtul (sh kaebustega seoses valuga kätes). Tervishoiutöötajad on pidanud põhjendatuks vaid kinnipeetava ajutist töökohustusest vabastamist. Seega ei ole arstil põhjust muuta
3. märtsil 2020 antud hinnangut. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on vahepealsel perioodil käinud arsti juures ja saanud ka töölt lühiajalisi vabastusi (
4. juunist kuni
5. juunini 2020 ja
6. oktoobrist kuni
7. oktoobrini 2020), ei tähenda veel, et isiku töövõime oleks püsivalt langenud. Ka vabaduses viibivad isikud haigestuvad lühiajaliselt, kuid haiguse möödudes on nad taas võimelised oma tööd tegema. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et ta on olnud pideva arstliku järelevalve all ning arstid on olnud teadlikud tema tervises toimunud muutustest. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu selliseid tervisliku seisundi muutusi, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et kaebajat ei oleks tohtinud vaidlusaluse käskkirja alusel vangla majandusabitööle määrata. Sellist tervislikku seisundit ei ole tuvastanud ka arst, kes on pidanud vajalikuks anda üksnes lühiajaline töölt vabastus. 6.
8. Arstlik hinnang enne tööle määramise käskkirja andmist ei määra siduvalt ära kinnipeetava kohustust iga kord töötamise korraldust saades sellest käskkirjast lähtudes ka tööle asuda. Kaebaja määrati majandustööle osalise koormusega ning vastavalt vanglateenistuse äranägemisele ja vajadusele käskkirjas märgitud ajavahemikul. Käskkirjast nähtub, et kinnipeetav rakendatakse võimaluse korral osalise töökoormusega kerge iseloomuga majandustööle vangla eluosakonnas ühiskasutuses olevates ruumides või jalutusruumides. Kaebajat planeeriti kasutada kõige kergema iseloomuga majandustöödel, mis on suunatud olmevajaduste rahuldamisele. Töö olemus oli teada ka tervishoiutöötajatele. 6.
9. Vangla praktika kohaselt antakse töötamiseks ühekordsed korraldused ja kinnipeetaval on võimalus terviseseisundile tuginedes korralduse täitmisest keelduda. Seda, kas kinnipeetaval on õigus tervisliku seisundi tõttu tööülesande täitmisest konkreetsel juhul keelduda, kontrollib vangla tervishoiutöötaja vajaduse korral täiendavalt samal päeval (vt kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16). Tervisekaardist nähtuvalt on nii toimunud ka kaebaja puhul.
10. Kaebaja palub jätta vastuses kassatsioonkaebusele see rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu
12. mai
13. a ja Tartu Halduskohtu
14. märtsi
15. a otsused materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja saadab asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 3). 5

§ 37

lg-t 3.

§ 37lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst.

Halduskohus leidis, et arst peab kinnipeetava töövõimelisuse tuvastama vahetult enne tema tööle määramist. Ringkonnakohus ei ole halduskohtu tõlgendust kahtluse alla seadnud (vt eelkõige käesoleva otsuse p-d 5.2–5.4). Kolleegium sellise tõlgendusega ei nõustu ja seda alljärgnevatel põhjendustel. 10. Vangistusseaduses ega muudes õigusaktides ei ole määratletud seda, millal enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Ajalist määratlust ei ole võimalik tuletada ka

§ 37lg 3 sõnastusest.

Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et

§ 37

lg-s 3 sätestatud kohustus muutuks sisutühjaks, kui tõlgendada sätet nii, et arst ei ole kohustatud kinnipeetava töövõimet hindama vahetult enne tööle määramist. Seadusandja eesmärgiks õigusnormi kehtestamisel võib pidada eelkõige seda, et enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuvastaks tema põhimõttelise töövõimelisuse meditsiiniteadmistega isik. Töötamine ei ole üldjuhul ohtlik tegevus, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist (vrd nt kolleegiumi otsus nr 3-19-2164/40, p 18.1). Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on võimalik kinnipeetavat määrata (vt ka justiitsministri

1. novembri
2. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 p 1, justiitsministri
3. veebruari
4. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 2). Küll on kolleegium leidnud, et kinnipeetava tööle määramisel võib tema töövõimelisuse kindlaks teha ainult arst, mitte näiteks vastava erialase kvalifikatsiooniga õde (vt otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Tervishoiuteenust osutav õde saab anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramise käskkirja andmisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest (viidatud otsuse p 16).
5. Kolleegium leiab, et kinnipeetava tööle määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kui pikk ajavahemik jääb

§ 37lg 3 alusel antava arsti hinnangu ja tööle määramise käskkirja vahele.

Tegemist on käskkirja aluseks oleva tõendiga, mis on teiste tõenditega ümber lükatav (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). Ka vahetult enne tööle määramise käskkirja andmist antud arsti hinnangut, et kinnipeetav on töövõimeline, on võimalik teiste tõenditega ümber lükata (vrd viidatud otsuse p-d 20–21).

1. Praegusel juhul tulnuks kohtumenetluses kontrollida, kas kaebaja väide, et tema tervislik seisund
2. oktoobri
3. a käskkirja andmise ajal ei võimaldanud tal osaleda osakoormusega kergel majandustööl, vastab tõele. Kohtud seda

§ 37lg 3 ebaõige kohaldamise tõttu ei teinud.

Kolleegium selgitab sellega seoses järgmist.

1. Vastustaja tugines kaebaja tööle määramisel arsti
2. märtsi
3. a hinnangule tema töövõimelisuse kohta. Seega jäi tööle määramise käskkirja ja töövõime hindamise vahele ligikaudu seitse kuud. Ka seitsme kuu tagune arsti hinnang võib tõendada kinnipeetava töövõimelisust, kui enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kinnipeetav välja toonud ja vanglale ei ole muul viisil teada saanud asjaolusid, mis viitaksid, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (

§ 37lg 2 p 3).

Selliste asjaolude väljaselgitamiseks tuleb muu hulgas kinnipeetav enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulata (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1, vt ka otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 17). See, et kinnipeetavate tervis on pideva arstliku järelevalve all (

§ 52

lg 2) ja kinnipeetava tervises toimuvad muutused kajastatakse operatiivselt vangiregistris, ei taga täielikult seda, et vanglal oleks tööle määramise käskkirja andmise hetkel kõik kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud teada. Seda aitab tagada kinnipeetava ärakuulamine enne tööle määramise käskkirja andmist, mille tulemusena võib muu hulgas selguda, et arst peab kinnipeetava 6