Obsah (9)

§ 162§ 449§ 657§ 654§ 652§ 232§ 238§ 442§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-20-

§ 162lg 4).

Maakohus tunnustas nõude põhjendamatust

§ 449lg 1 alusel ning tegi asjas lõppotsuse.

Hageja esitatud asjaolude kohaselt nõuab ta kostjalt kahjuhüvitist seoses sellega, et kostja toodetud õlle pudelilt lendas kork pudeli avamisel suure survega hagejale silma ja põhjustas hagejale tervisekahjustuse. Sellise nõude aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1061 lg

1. Lisaks tuleb kindlaks teha, ega ei esine tootja vastutust välistavaid asjaolusid VÕS § 1064 järgi. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja toodetud õlu „Vana kalur“ oli puudusega ehk kas see ei olnud ohutu määral, mida hageja võis toote olemust arvestades mõistlikult eeldada. Maakohtu arvates võib keskmine mõistlik isik pudelisse villitud käsitööõlle puhul eeldada, et selle tavapärasel avamisel ei lenda pudelilt kork suure survega pealt. Seega ei ole õlu, millega nii juhtub, ohutu VÕS § 1063 lg 2 mõttes. Maakohus leidis, et praegusel juhul on hageja vande all antud seletuse ja tunnistaja ütlustega tõendatud, et hageja hakkas pudelit avama ettevaatlikult, st ei jõudnud seda õigupoolest veel 3 avadagi, et ta kavatses avada selle tavalise pudeliavajaga ja et enne pudeli avamist ei teinud ta muud, kui võttis pudeli seina äärest põrandalt ja asetas selle lauale. Kuna tõendatud on, et kostja toodetud õlle pudelilt lendas kork pudeli avamisel hagejale silma, siis saab lugeda tõendatuks ka selle, et vaidlusalune toode oli puudusega VÕS § 1063 lg 2 mõttes. SA TÜ Kliinikumi ambulatoorsest epikriisidega ja tunnistaja I.F. ütluste ja hageja vande all antud seletustega on tuvastatud, et hagejale on tekkinud pöördumatu tervisekahjustus. Hageja on tõendanud, et ta on prillide eest tasunud 158,10 eurot, ostnud silmaklapid 8,80 euro eest ning meditsiinitarvikutele on kulunud 10,29 eurot ja visiiditasule 5 eurot. Maakohus leidis, et tegemist on tervisekahjustusega seotud mõistlike kuludega. Seega on esitatud dokumentidest nähtuvalt hagejale tekkinud otsene varaline kahju. Maakohtu arvates võib hagejale tulevikus tekkida kahju ka seetõttu, et tema sissetulekud ei ole silmatrauma tõttu nii suured, nagu need võinuks olla siis, kui tema silm ei oleks viga saanud. Hageja nõuab ka mittevaralise kahju hüvitist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduse (hagejal on tekkinud tervisekahjustus) on maakohus eelnevalt juba tuvastatud. Mittevaralise kahju hüvitise suurus sõltub muude asjaolude kõrval ka sellest, milline on kahju ulatus ja mil määral see hagejale kannatusi põhjustab ning tema üldist elumugavust häirib. Eeltoodust tulenevalt on täidetud ka hageja nõude teine eeldus – talle on tervisekahjustuse tõttu tekkinud kahju. Maakohtu hinnangul on praegusel juhul selge, et kui kostja toodetud õllepudeli kork ei oleks hagejale silma lennanud, ei oleks hageja oma silma vigastanud ja kahju oleks olemata. Maakohus märkis, et järgmisena tuleb kindlaks teha, kas vaatamata sellele, et õlu oli puudusega ja põhjustas hagejale tervisekahjustuse, on kostja kui tootja vastutus välistatud. Arvestades kostja väiteid, võib praegusel juhul tootja vastutust välistavana kõne alla tulla eelkõige VÕS § 1064 lg 1 p
2. See tähendab eelkõige seda, et tootja vastutab vaid siis, kui puudus tekib tema mõjusfääris. Keskne küsimus on selles, kuidas sisustada seadusesätet, mille kohaselt on tootja vastutus välistatud, kui esinevad asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et tootja poolt toote turule laskmise ajal ei olnud tootel kahju põhjustanud puudust. Kahju tekitanud puuduse tekkimine väljaspool kostja kui tootja mõjusfääri võib mh tähendada seda, et toode kahjustus edasimüüja, jaemüüja või ostja mõjusfääris. Maakohtu arvates ei ole praegu esitatud asjaolusid, millest oleks võimalik üheselt järeldada, kelle mõjusfääris puudus tekkis. Tootja vastutust reguleerivate võlaõigusseaduse sätete eeskujuks on olnud Saksa Produkthaftungsgesetz’i (tootja vastutuse seaduse) sätted. Produkthaftungsgesetz § 1 lg 2 p 2 näeb ette, et tootja vastutus on välistatud, kui asjaolude kohaselt võib eeldada, et tootel ei olnud puudust ajal, mil tootja selle turule laskis. See säte on sama sisuga nagu VÕS § 1064 lg 1 p
3. Saksa õiguskirjanduses (Münchener Kommentar zum BGB
4. Auflage 2020/Wagner Produkthaftungsgesetz § 1, äärenr 38) on nn „plahvatavate joogipudelite“ kohtupraktikat analüüsides märgitud, et üldiselt ei saa küsimuses, kas toode oli selle turule laskmise ajal vaidlusaluse puudusega või mitte, täit tõendamiskoormust panna ei tootjale ega ka kannatanule. Vastutusest vabanemine on võimalik ka siis, kui kahjujuhtumi asjaoludest nähtuvalt on äärmiselt tõenäoline, et puudus on tekkinud pärast toote turule laskmist. See ei tähenda küll seda, et puuduse hilisemat tekkimist saaks eeldada, kuid tähendab seda, et vastutuse kindlakstegemisel tuleb arvestada asjaoludega kogumis. Kostja on menetluses väitnud, et praegusel juhul on tõenäoline, et siis, kui ta kõnealuse õllepartii turule tõi, oli õlu kvaliteetne. Kostja on selgitanud, et ta järgib õlle valmistamisel kindlaid kontrollprotseduure ja see võimaldab vead enne õlle turule laskmist tuvastada ja selliseid kahjujuhtumeid vältida. Samuti on kostja väitnud, et ta on vaidlusalust õlut tootnud suure partii ja keegi ei ole pöördunud pretensiooniga ei tema ega edasimüüja poole. Oma väidete põhistamiseks ja tõendamiseks on kostja esitanud kauba liikumise aruande, klientide maksekorraldused ja arve, õlle kestvuskatse aruande, õlletootmise protsessi kirjelduse, peamise 4 edasimüüjaga (Aktsiaselts Mobec (Mobec)) peetud kirjavahetuse ja Eesti Pandipakendi esitatud andmed kostja toodetud õlle pudelite tagastamise kohta. Samuti on maakohus võtnud kostja seaduslikult esindajalt A.A.lt vande all seletuse. Maakohtu hinnangul ei tõenda kostja esitatud õlle kestvuse hindamise protokoll seda, et hageja ostetud õlu oli kvaliteetne, sest tegemist ei ole sama partii õllega. Siiski nähtub kostja esitatud protokollist koostoimes A.A. vande alla antud seletusega, et kostjal on iseenesest olemas kontrolliprotseduurid, mida perioodiliselt järgides on võimalik tootmisvead avastada. Maakohus nõustus kostjaga, et tal on praeguses vaidluses hageja viivituse tõttu ka keeruline konkreetse õlle nõuetele vastavust tõendada, kuna hagi on esitatud sedavõrd hilja, et kostjal ei olnud vaidlusaluse partii õlut hagi esitamise ajal enam alles. Maakohus oli seisukohal, et puuduste olemasolu tootja mõjusfääris pidanuks tooma kaasa selle, et niisuguseid juhtumeid ei ole üks, vaid et neid tuleb ette mitu. Maakohus leidis, et kuigi edasimüüja Mobeci kirjavahetusega ja kostja vande all antud seletused ei välista hageja kirjeldatuga sarnaste juhtumite olemasolu 100%, teeb see siiski eluliselt usutavaks ja väga tõenäoliseks kostja väite, et õllel ei saanud selle turule laskmisel (edasimüüjale üleandmisel) vaidlusalust puudust olla. A.A. vande alla antud seletust saab pidada samamoodi usaldusväärseteks nagu ka hageja samasugust seletust ja tema tunnistaja ütlusi. Oma tegevuse kohta käivaid dokumente saabki koostada üksnes kostja ise ja kuna kostja on väike äriühing, milles tegutsevad vaid kostja seaduslik esindaja ja kostja osanik U. V., siis saavadki vaid nemad olla isikuteks, kes kostja tegevuse kohta käivaid dokumente koostavad. Hinnatud tõenditest nende kogumis nähtub, et kostjal olid olemas asjakohased kontrolliprotseduurid ja neid järgiti. Kvaliteedikontrolli süsteemi olemasolu, selle järgimist ja teiste pretensioonide puudumist saab praegu koostoimes pidada asjaoludeks, millest tulenevalt on äärmiselt tõenäoline, et hagejale kahju põhjustanud puudus tekkis pärast toote turule laskmist. Hageja väited tootmisvea olemasolust on kostja tõenditega ümber lükatud. Seda, et puudus oli tootel olemas juba õlle turule laskmisel, võiks tõendatuks lugeda siis, kui puudus olekski tüüpiliselt selline, mille puhul on selle hilisem tekkimine ebatõenäoline. Praegu see nii ei ole ja tõenäoline on, et puudus tekkis pärast õlle turule laskmist. Liigse rõhu teke õllepudelis ei ole maakohtu arvates selline puudus, mille puhul saaks üheselt järeldada, et selle on põhjustanud just tootmisviga. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kuigi kostja toodetud õlu oli kahjujuhtumi toimumise ajal puudusega ja hagejale tekkis sellest tulenevalt tervisekahju, ei vastuta kostja hagejale tekkinud kahju eest. Seetõttu tegi maakohus vaheotsuse lõppotsusena ja jättis hagi rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Ingmar Ivar Feldmann esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
6. veebruari 2022 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnustada hageja nõude põhjendatust ja tuvastada, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest. Hageja taotleb tsiviilasja saatmist tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et kuigi kostja toode oli puudusega ning tekitas hagejale terviserikke, ei pea kostja oma puudustega tootest hagejale põhjustatud kahju eest vastutama. Kostja vastutusest vabastamine rajaneb pigem vande all esitatud hinnangutel kui seletatud faktilistel asjaoludel; 2) on maakohus VÕS § 1064 lg 1 p 2 kohaldamisel eksinud. Tootja vastutuse regulatsiooni tõlgendamise mõttes ei peaks esimeses järjekorras lähtuma Saksa õiguse analüüsist vaid 5 otsesest õigusallikast. Euroopa Kohus on rõhutanud, et riigisisest õigust tuleb tõlgendada ja rakendada direktiivi sõnastusest ja eesmärgist lähtuvalt (EK
7. juuli 1994, Faccini Dori v Revreb). Euroopa Liidu Nõukogu direktiivist ̃ 85/374/EMÜ direktiivi preambuli järgi on muuhulgas selle direktiivi eesmärk tulemusliku tarbijakaitse saavutamine; 3) tekib küsimus, kuidas saab kohus vabastada tootja vastutusest juhatuse liikme selgituste põhjal. Loogika reeglite kohaselt on võimatu isikul veenduda tootmisprotsessi veatuses, seda tundmata; 4) ei ole toimikus ei ole ühtegi tõendit selle kohta, kes on kostja tootele puuduse tekitanud. Samas pidi aga kostja kohtule tõendama, et ei otsest ega varjatud puudust ei olnud tootel siis, kui see turule lasti ning selle on tootele tekitanud keegi teine; 5) kui Eestis tootjavastutuse osas laiem praktika puudub, on võimalik kohtul teiste Euroopa Liidu kohtute praktikat uurida. Näiteks viidatakse Eestis kirjutatud magistritöös (Kadri Alekõrs, magistritöö "Tootja vastutus puudustega toote põhjustatud kahju eest", lk 47), et Hispaania kohtud on rangelt seisukohal, et tootja peab vastutusest vabanemiseks tõendama seda, et puuduse tema tootele on põhjustanud keegi teine; 6) on asjaga seotud tõendid õllepartii, millest on hagejal üks pudel säilinud, müümise kohta. Ebaloogiline on järeldada, et hagejat kahjustanud pudel pärineb samast partiist; 7) ei ole loogiline järeldus, et kui üks pudel õlut konkreetsest partiist oli riknenud, oleks kõik pidanud olema riknenud.
8. VELDI ja TÜTRED OÜ palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) kui hageja leiab, et vande all antud ütlused ei ole menetluses usaldusväärsed tõendid, siis ei ole usaldusväärsed ka hageja enda ja tema tunnistaja ütlused. Kostja on oma väiteid tõendanud lisaks vande all antud seletustele ka esitatud dokumentidega; 2) on eluliselt usutav ja äärmiselt tõenäoline, et hageja kirjeldatud puudus oleks pidanud esinema ka teistel sama partii õlledel; 3) jääb kostjale arusaamatuks, milliseid tõendeid hageja õllepartii kvaliteedi tõendamiseks veel soovib. Toote kvaliteeti ei määra mitte tootmisliini tüüp, vaid konkreetsele tootmisprotsessile kehtestatud kontrollinõuete täitmine; 4) jääb selgusetuks, miks ei nõustu hageja maakohtu tõlgendusega VÕS § 1064 lg 1 p 2 osas. Õigusaktide tõlgendamisel tuleb muuhulgas arvesse võtta ajaloolist tõlgendamisviisi. Kuivõrd direktiiv 85/374/EMÜ, mis reguleerib tootjavastutust, on siseriiklikkusse õiguskorda üle võetud võttes eeskujuks Saksa tootjavastutuse sätted, siis tuleb Eesti tootjavastutusega seotud küsimuste lahendamiseks tuleb vaadata eelkõige eeskujuriigi, käesoleval juhul Saksamaa, kohtupraktikat ja õiguskirjandust; 5) on ka direktiivi 85/374/EMÜ preambulis rõhutatud, et tootjavastutuse puhul on üheks oluliseks eesmärgiks riski õiglane jaotamine kahjukannataja ja tootja vahel, mis tähendab, et tootjal peaks olema võimalik end vastutusest vabastada, kui ta tõestab teatavate süüd välistavate asjaolude olemasolu. Lisaks on direktiivi 85/374/EMÜ preambulis kirjas, et tootja vastutuse vähendamiseks või välistamiseks võib arvesse võtta kahjukannataja enda hooletust; 6) ei saa tootja vastutada olukorra eest, kus kahjukannataja on ise avamisel hooletu ning ei kasuta selleks ettenähtud vahendeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
9. Ringkonnakohus leiab, et vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning järgides maakohtu otsuse põhjendusi, ei pea ringkonnakohus neid kõiki

§ 654lg 6 alusel oma otsuses kordama.

7. Maakohtu otsuse kohaselt nõudis hageja kostjalt kahjuhüvitist seoses sellega, et kostja toodetud õlle pudelilt lendas kork pudeli avamisel suure survega hagejale silma ja põhjustas hagejale tervisekahjustuse. Selline kahju hüvitamise nõue on kvalifitseeritav VÕS § 1061 lg 1 järgi ning kostja vastutuse eelduseks peab hageja tõendama, et kostja poolt turule lastud toode on puudustega, mis põhjustas hagejale tervisekahjustuse. Nimetatud vastutuse eeldused on maakohus tuvastanud kohtuotsuse põhjenduste p-des 12-34 ning neid tuvastatud asjaolusid ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud.

§ 652

lg 1 p 1 ja lg 5 alusel eelnimetatud tuvastatud asjaolude seaduslikkust ja põhjendatust ringkonnakohus ei kontrolli.

1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja kui tootja vastutus on välistatud VÕS § 1064 lg 1 p 2 järgi ehk kas esinevad asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et tootja poolt toote turule laskmise ajal ei olnud tootel kahju põhjustanud puudust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on VÕS § 1064 lg 1 p-i 2 õigesti kohaldanud. Muu hulgas on maakohus õigesti viidanud võlaõigusseaduse kommentaaridele (P. Varul jt, Võlaõigusseadus. IV osa, § 1064 kommentaarid), mille kohaselt on tootja vastutust reguleerivate võlaõigusseaduse sätete eeskujuks Saksa tootja vastutuse seaduse sätted. Samas on märgitud, et Saksa tootja vastutuse seadus põhineb direktiivil nr 85/374/EMÜ. Seetõttu on põhjendamatu hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus ei ole riigisisest õigust tõlgendanud eelnimetatud direktiivi sõnastusest ja eesmärgist lähtudes. Lisaks on maakohus viidanud asjakohasele Riigikohtu praktikale (vt RK lahendid nr 3-2-1-145-04 ja nr 3-2-1-89-14), milles on antud juhised, millal võib teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat vähemalt eraõigusnormide puhul võrdlusmaterjalina eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel kasutada. Eelneva alusel on maakohus õigesti tuvastanud, et tootja vabanemine vastutusest VÕS § 1064 lg 1 p 2 järgi on võimalik ka siis, kui kahjujuhtumi asjaoludest nähtuvalt on äärmiselt tõenäoline, et puudus on tekkinud pärast toote turule laskmist.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja on esitanud maakohtu menetluses tõendite kogumi, mille põhjal oli maakohtul alus eeldada, et kostja poolt toote turule laskmise ajal ei olnud tootel kahju põhjustanud puudust. Seejuures on maakohus põhjendatult tuginenud asjakohasele Saksa kohtupraktikale. Hageja väide, et maakohtu järeldus põhineb pigem kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustel, kui faktilistel asjaoludel, on ekslik. Esmalt märgib ringkonnakohus, et sarnaselt maakohtuga puudub ringkonnakohtul alus kahelda kostja seadusliku esindaja vande all antud seletuse usaldusväärsuses.

§ 232

lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Vastavalt

§ 238

lg 5 teises lauses märgitule võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne.

§ 442

lg 8 sätestab muu hulgas, et kohus peab kõiki tõendeid analüüsima ning kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus on kõiki tõendeid hinnanud eelnimetatud sätetes märgitud põhimõtteid järgides (maakohtu otsuse p-d 41-48) ning asunud põhjendatud seisukohale, et kvaliteedikontrolli süsteemi olemasolu, selle järgimine ja teiste pretensioonide puudumine moodustavad 7 koostoimes selliste asjaolude kogumi, millest tulenevalt on äärmiselt tõenäoline, et hagejale kahju põhjustanud puudus tekkis pärast toote turule laskmist. Seega hageja väide, et maakohtu järeldus põhineb üksnes kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustel, ei vasta tegelikkusele. Hageja vande all antud seletus ning tunnistaja I. F. (hageja isa) ütlused maakohtu eelmärgitud järeldust ei kummuta. VÕS § 1064 lg 1 p 2 kohaldamiseks peab kostja tõendama asjaolude esinemist, mis annavad aluse eeldada, et toote turule laskmise ajal ei olnud tootel kahju põhjustanud puudust. Sellest tulenevalt on põhjendamatu ka see hageja väide, et VÕS § 1064 lg 1 p 2 kohaldamiseks peab olema kindlaks tehtud, kes on kostja tootele puuduse tekitanud. Hageja viidatud Eestis kirjutatud magistritöö (Kadri Alekõrs „Tootja vastutus puudustega toote põhjustatud kahju eest“), kus on käsitletud Hispaania kohtute praktikat, ei anna alust kohaldada VÕS § 1064 lg 1 p-s 2 sätestatut maakohtust erinevalt. 10. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja