Obsah (11)

§ 140§ 135§ 116§ 120§ 134§ 123§ 171§ 176§ 172§ 193§ 194

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Määruse tegemise aeg ja koht 09. september 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-17-18659 Kohtuas

§ 140lg 2 alusel vanema hooldusõiguse ennistada.

Sättes kasutatud väljend- „kui kohus on tuvastanud hooldusõiguse peatamise tinginud asjaolu äralangemise“ – viitab üheselt sellele, et hooldusõiguse ennistamise peab kohus eraldi otsustama. Seega ei saa hooldusõigus peatamise tähtaja möödudes iseenesest ennistuda. Vanemad on vastava avalduse esitanud. 13. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid.

§ 135

lg 2 järgi võib kohus isikuhooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Harju Maakohus peatas 04.05.2018 määrusega vanemate hooldusõiguse kuni 04.05.2021 ja tegi neile ettekirjutused, et nad peavad tegema koostööd Loksa linnaga leidmaks sobivaima koolituse.

1. Maakohus leidis, et avalduse rahuldamine vanemate suhtes nendelt laste isiku- ja varahooldusõiguse äravõtmiseks ei ole põhjendatud, avalduse rahuldamine hooldusõiguse ennistamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus tuvastas, et vanematel on kehtiv korteri üürileping. Puudutatud isik IV töötab. Laste emal on võimalus tööle asuda. Samuti on võimalik puudutatud isikul II käia lasteaias ja puudutatud isikul I koolis kodu lähedal. Kohus veendus, et vanemad räägivad ka eesti keelt. Kuigi vanemad ei läbinud programmi „Imelised aastad“ täielikult, on vanemad siiski õigustatud oma lapsi isiklikult kasvatama. Laste ema kinnitas, et lastele on võimalik tagada eraldi magamisase.
2. Kohus pani vanematele südamele, et vanem, olles õigustatud isiklikult kasvatama oma last, on samaaegselt kohustatud teostama seda õigust lapse huvides. Pereautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last kasvatada, kuid seda eelkõige juhul, kui vanem täidab oma kohustusi lapse suhtes, hoolitsedes tema eest ning tagades tema turvalisuse. Maakohus usub, et vanemad on teinud järeldused ajast, kui lapsed neist eraldati ja lapsed on pidanud kasvama lastekodus. Samuti tuleb vanematel tasuda kohtuotsusega väljamõistetud elatis. 5 Kui vanemad ei peaks tulevikus oma vanemakohustusi täitma, on kohalikul omavalitsusel õigus laste huvides pöörduda uuesti kohtusse vanemaõiguste piiramiseks. Määruskaebus
3. Avaldaja esitas määruskaebuse maakohtu määrusele, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus lahend, jättes rahuldamata vanemate avalduse laste suhtes hooldusõiguse ennistamiseks.
4. Määruskaebuse kohaselt on kohus pidanud laste hooldusõiguse ennistamisel piisavaks vaid laste ema suulisi kinnitusi. Maakohus pole piisavalt kaalunud laste huve. Kohus on refereerinud vaid perekonnaseadust ja tuginenud vanemate poolt kohtuistungil suuliselt väljendatud võimalustele, mitte kehtivale olukorrale. Kogu menetluse vältel kogutud info põhjal on leidnud kinnitust, et vanemate rändav (kohati põgenev) eluviis ei ole tingitud objektiivsetest asjaoludest (nt tööga seotud väliskomandeeringud jne), vaid vanemate psühhosotsiaalsest ja majanduslikust suutmatusest. Maakohus ei ole sisuliselt analüüsinud, kas ja kuidas vanemad on omandanud teadmiseid laste vajadustest. Samuti on analüüsimata asjaolu, et üks lastest on erivajadusega ja vajab sellega seoses järjepidevat tegelemist. Kohus ei ole seejuures analüüsinud isegi enda käsutuses olevaid materjale.
5. Avaldaja tegi 17.09.2021 kodukülastuse. Argipäevasel ajal, kus vanem oleks pidanud tööl olema, viibis kodus laste ema. Laste ema kinnitas, et üüritava elupinna leping on ajutine, mida pikendatakse poole aasta võrra. Korteris on elatud 6 kuud ning eelmistest elukohtadest on kolitud võlgnevuste tõttu. Lastel puuduvad korteris magamisasemed. Laste ema oli kodukülastuse ajal seisukohal, et lapsed võiksid hakata magama elutoas lahtikäival diivanil. Kõikide kodukülastuste ajal on kodus lärmanud televiisor, mida lastekaitse on palunud vaigistada, et vanemaga vestlemisel oleks võimalik üksteist kuulda. Seega puudub vanematel endiselt arusaam normaalsest kodusest keskkonnast (keskkond, kus saab teineteisega suhelda, mängida, puhata, lihtsalt niisama olla ilma mürata). Vanematel puudub endiselt sissekirjutus ja laste ema sõnul ei kavatsegi nad end sisse kirjutada. Kui lastekaitse spetsialist selgitas emale, et lasteaia kohta pole võimalik saada, kui sissekirjutust ei ole, vastas ema, et ta ei kavatsegi nooremat last lasteaeda panna. Seega ei ole vanem mõistnud, et lapse arengu toetamiseks vajab ta abi ja tuge, sest ta ise ei ole selleks täielikult võimeline. Lasteaed aga toetab vanemat lapse arendamisel.
6. Kodukülastusel kinnitas laste ema, et puudutatud isikul I ei ole tegelikult mingit puuet ja tegemist on täiesti tavalise lapsega. Ema kinnitas ka, et nende perearst asub Kehras, aga ta ei kavatsegi seda laste tervise ja heaolu nimel muuta. Lapse ema et tea jätkuvalt nimetada kooli, kuhu tema laps läheb. Ta pole koolis ise kohal käinud, tal puudub teadmine, kas mõnes lähedalasuvas koolis üldse lapsele kohti on, missuguseid tugiteenuseid kool pakub või kuidas õppetöö korraldatud on. Emal ei ole mitte mingit ülevaadet, et puudutatud isik I, kes on raske vaimupuudega, üldse tavakoolis käia saaks. Lapsevanemal puudub igasugune arusaamine ja huvi oma lapse vajadustest, muu hulgas erivajadustest, ega enda kohustustest last toetada ja aidata. Lapsevanem ei ole oma vanemlikke oskusi kohtu poolt määratud aja jooksul parandanud. Lastekaitse spetsialistid on hindamise tulemusena veendunud, et sellise tegevusetusega seab vanem otsesesse ohtu oma lapse elu, tervise ja arengu.
7. Laste ema kinnitas kodukülastusel, et tal ei ole kavatsust tööle asuda. Ta küll teab, et temalt seda oodatakse, aga avaldas, et ükski seadus teda tööle minema ei kohusta ning tal on kindel plaan noorem laps täielikult lasteaia teenustest kõrvale jätta ja olla kodus. 6 Vastused määruskaebustele
8. Lastele määratud esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Esindaja oli seisukohal, et avaldaja ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles avaldaja avaldus jäeti rahuldamata. Avaldaja on vaidlustanud määruskaebuse üksnes osas, milles puudutatud isikute III ja IV avaldus rahuldati.
9. Vanemad määruskaebusele seisukohta ei esitanud. Menetluse edasine käik
10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
11. Avaldaja täpsustas 21.07.2022 määruskaebust, paludes lisaks puudutatud isikute III ja IV avalduse rahuldamata jätmisele ka avaldaja enda avalduse rahuldamist, s.o vanemate hooldusõiguse peatamist või selle äravõtmist ning avaldaja määramist laste eestkostjaks.
12. Laste esindaja ja puudutatud isik III esitasid vastused määruskaebuse täpsustusele, milles vaidlesid määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu põhjendused
13. Ringkonnakohas leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse (TsMS § 667 lg 2). Avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada.
14. Avaldaja lisas määruskaebusele täiendavad tõendid. Avaldaja esitatud tõendid tuleb TsMS § 662 lg 3 alusel võtta asja materjalide juurde.
15. Ringkonnakohus ei nõustu laste esindaja seisukohaga, et avaldaja on maakohtu määruse vaidlustanud üksnes osaliselt. Määruskaebuse punktis 1 on avaldaja palunud maakohtu määruse tühistada. Seega on maakohtu määrus vaidlustatud kogu ulatuses. 21.07.2022 täpsustas avaldaja, et taotleb ka enda avalduse rahuldamist. Ka määruskaebuse sisust ja mõttest nähtub, et avaldaja soovib, et lapsed oleksid tema eestkoste all.
16. Harju Maakohtu 04.05.2018 määrusega võeti Z-lt ära isiku- ja varahooldusõigus puudutatud isiku I suhtes. Sama määrusega peatati puudutatud isiku III isiku- ja varahooldusõigus puudutatud isiku I suhtes kuni 04.05.2021 ja puudutatud isikute III ja IV isiku- ja varahooldusõigus puudutatud isiku II suhtes kuni 04.05.
17. Lisaks määrati puudutatud isikute I ja II eestkostjaks avaldaja. Maakohtu määruse kohaselt ei saa vanemad hetkel majanduslikult hakkama, neil pole elulisi võimalusi oma lapsi kasvatada ning puuduvad vanemlikud oskused, mistõttu on põhjendatud vanemaõiguste peatamine.
18. Avaldaja esitas 28.04.2021 maakohtule avalduse, milles palus peatada, alternatiivselt ära võtta, puudutatud isiku III hooldusõiguse puudutatud isikute I ja II suhtes ning puudutatud isiku IV hooldusõiguse puudutatud isiku II suhtes. Avaldaja palus ennast määrata laste eestkostjaks. Puudutatud isikud III ja IV esitasid avalduse hooldusõiguse taastamiseks laste suhtes. Maakohus kohaldas 30.04.2021 määrusega esialgset õiguskaitset ning peatas puudutatud isiku III hooldusõiguse puudutatud isikute I ja II suhtes ning puudutatud isiku IV hooldusõiguse puudutatud isiku II suhtes alates 05.05.2021 kuni käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumiseni, ühtlasi määras kohus avaldaja laste ajutiseks eestkostjaks kuni kuueks kuuks. 7
19. Maakohus rahuldas 07.09.2021 määrusega puudutatud isikute III ja IV avalduse ning jättis avaldaja avalduse rahuldamata. Maakohtu määruse vaidlustas avaldaja.
20. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eksinud perekonnaseaduse kohaldamisel.

§ 116

lg 2 sätestab, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (edaspidi vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (edaspidi isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (edaspidi varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.

§ 120

lg 1 järgi on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja.

§ 134

lg 1 sätestab, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 ning käesoleva seaduse §-des 135 ja 136 loetletuid. Vastavalt

§ 135

lg-le 2, hooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.

§ 140

alusel peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama.

§ 123

lg 1 järgi lähtub kohus vanema hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud analüüsimata puudutatud isikute III ja IV tegeliku suutlikkuse täita oma kohustusi laste suhtes. Toimiku materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikutele III ja IV pakutud mitme aasta jooksul abi ja toetust, et nad saaksid oma vanemlike oskusi parandada, kuid vanemlikud oskused ei ole oluliselt paranenud. Tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole puudutatud isikud III ja IV võimelised nõuetekohaselt vanema hooldusõigust teostama.
2. Avaldusele lisatud 01.10.2018 IT e-kirjast nähtub, et vanemad käisid psühholoogilisel nõustamisel vaid ühe korra 07.08.2018 ning lapse ema väljendas seal, et ei näe vajadust nõustamise järele, kuid nõustub käima, kuna kohus suunas. Sellegipoolest jäid kõik järgmised kohtumised ära (I kd tl 183). Koolitajate tõendist nähtub, et puudutatud isikud III ja IV osalesid 2019.a sügisel lastevanemate koolitusprogrammis „Imelised aastad“ ca 2/3 ulatuses. Puudutatud isikud III ja IV omandasid programmi baasprintsiibid, kuid koolitajatel on raske hinnata, kui palju nad on valmis praktiliselt kasutama saadud teadmisi (I kd tl 185). Kolleegiumi hinnangul nähtub eeltoodust, et vanemad ei pidanud psühholoogilist nõustamist oluliseks. Samuti ei läbinud nad lastevanemate koolitusprogrammi kogu ulatuses.
3. XXX Lastekodu töötaja SJ 10.01.2020 e-kirja kohaselt on puudutatud isikul III tugevam side puudutatud isikuga I, puudutatud isiku II vastu on huvi vähene. Puudutatud isiku I eest hoolitseb mitte eakohaselt, võttes teda kui beebit, mis ajab lapse segadusse. Puudutatud isiku II eest eakohaselt ei hoolitse, ei puhasta, ei tegele. Kui puudutatud isik I on lastekodust eemal, siis ema vaid puudutatud isiku II pärast ei tule. Külastusajal on põhitegevuseks telefonist multikate vaatamine. Puudutatud isik IV tegeles lastega rohkem, kuid praeguseks on koosolemine taandunud telefonis olemiseks (I kd tl 192). UUU Põhikooli 22.12.2020 iseloomustuse kohaselt on puudutatud isiku I teadmised võrreldes klassikaaslastega madalamad, sõnavara on vähene. Tugiteenusena on puudutatud isikul I logopeed, sotsiaalpedagoog ja psühholoog (I kd tl 199). 8 XXX Lastekodu töötaja AJ on 28.04.2021 olukorra kirjelduses selgitanud, et asenduskodusse elama asudes kandis puudutatud isik I mähkmeid, ei osanud ise süüa ja riietuda, kuigi oli juba 5-aastane. Need oskused omandas laps alles asenduskodus. Puudutatud isikule I on tehtud kognitiivse funktsiooni uuring, mille kohaselt on tema tulemused igakülgselt väga madalad ja jäävad alla eakohase normi. Kuna UUU kool on väga väike kool, siis hetkel õpib puudutatud isik I riikliku õppekava alusel ja saab hakkama. Laps vajab igapäeva elus väga palju suunamist. Kui puudutatud isik I läks kooli, siis tegid kasvatajad emale ettepaneku, et nad võiksid koos mõnda koolitööd lahendada, aga ema keeldus sellest põhjendusega, et see on tema aeg lastega ja ta ei soovi seda õppimisele kulutada. Ema käitumisest nähtub, et ta eelistab puudutatud isikut I puudutatud isikule II. Ette on tulnud olukordi, kus puudutatud isik II ei soovi vanemate külastusaja lõpuni emaga aega veeta (I kd tl 188). 24.03.2021 võrgustiku kohtumise kokkuvõtte kohaselt külastavad vanemad küll asenduskodus viibivaid lapsi, kuid asenduskodust saadud informatsiooni kohaselt rikuvad ka reegleid, toovad ebasobivaid asju (puudutatud isikul I on eridieet ja osa toiduaineid on ebasoovitavad), lastega sisuliselt tegeleda ei oska, vaid vaatavad koos telefonist multifilme. Asenduskodu töötajate sõnul ei ole nad märganud, et vanemad oleksid vanemahariduse koolitusel uusi oskusi saanud ja neid kasutaksid. Vanemad soovivad küll asuda lapsi kasvatama, kuid laste tervise ja arenguvajaduste vastu nad sisuliselt huvi ei tunne. Eriti vähe arutleb pere võimalustest ja laste koju saamisest puudutatud isik IV. Puudutatud isikule III pakuti võimalust minna koos puudutatud isikuga I eriarstile, et saada aru tema terviseprobleemidest ja osata hiljem last abistada, kuid puudutatud isik III ei leidnud selleks aega. Kolme aasta jooksul ei ole olukord paranenud (I kd tl 212). Sotsiaalkindlustusameti 11.06.2020 otsuse kohaselt on puudutatud isikul I tuvastatud raske puue (II kd tl 88). Maakohtus 11.08.2021 ärakuulamisel eitas aga puudutatud isik III puudutatud isikul I vaimse puude olemasolu. 17.09.2021 kodukülastusakti kohaselt ei tunnista puudutatud isik III puudutatud isiku I erivajaduse olemasolu. Eeltoodust järeldub, et puudutatud isikute III ja IV vanemlikud oskused on puudulikud. Puudutatud isik III ei oska laste eest eakohaselt hoolitseda ning huvi puudutatud isiku II vastu on vähene. Puudutatud isikud III ja IV ei saa aru laste vajadustest ega oska lapsi arendada. Sealhulgas ei tunnista puudutatud isik III puudutatud isikul I puude olemasolu.
4. Harju Maakohtu 19.02.2020 tagaseljaotsusega mõisteti puudutatud isikutelt III ja IV välja elatis puudutatud isiku II ülalpidamiseks (I kd tl 204). Harju Maakohtu 28.04.2020 tagaseljaotsusega mõisteti puudutatud isikult III välja elatis puudutatud isiku I ülalpidamiseks (I kd tl 208). Vaidlus puudub, et puudutatud isikud III ja IV ei ole elatist tasunud. See näitab, et puudutatud isikud III ja IV ei mõista oma laste ülalpidamiskohustust.
5. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu ja/või vara on ohustatud vanema suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole õige vanema hooldusõigust peatada. Selliste asjaolude ilmnemisel peab kohus kohaldama ohu ärahoidmiseks

§ 134

lg 1 järgi vajalikke abinõusid vastavalt sellele, milline oht last ähvardab (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.11.2012 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1121-12, p 15). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on täidetud

§ 135

lg 2 sätestatud tingimused puudutatud isikutelt III ja IV hooldusõiguse äravõtmiseks. Vanematele on pakutud abi, kuid 9 nende vanemlikud oskused ja arusaam laste vajadustest ei ole oluliselt paranenud. Sealhulgas ei pidanud vanemad psühholoogilist nõustamist oluliseks ning ei läbinud lastevanemate koolitusprogrammi kogu ulatuses. Tõendatud on, et vanematel puudub võimekus täita laste suhtes perekonnaseadusest tulenevaid kohustusi, sealhulgas saada aru laste vajadustest, nende eest eakohaselt hoolitseda ja lapsi arendada. Kuna puudutatud isik III eitab puudutatud isiku I puuet, siis ei ole ta võimeline tagama ka puudutatud isiku I erivajaduste rahuldamist. Vanemad ei ole tasunud ka kohtuotsusega väljamõistetud elatisi, mis kinnitab nende puudulikku arusaama laste ülalpidamiskohustuse täitmisest. Eeltoodust tulenevalt tuleb puudutatud isikult III võtta ära hooldusõigus puudutatud isikute I ja II suhtes ning puudutatud isikult IV hooldusõigus puudutatud isiku II suhtes. Avaldaja alternatiivne avaldus hooldusõiguse peatamiseks jääb rahuldamata. Kuna kohus võtab puudutatud isikutelt III ja IV hooldusõiguse ära, siis juba ainuüksi seetõttu ei kerki küsimust puudutatud isikute III ja IV avalduse rahuldamisest. 38.

§ 171

lg 1 kohaselt tuleb juhul, kui esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal, lapsele määrata eestkostja. 04.05.2018 määrusega määrati laste eestkostjaks avaldaja. Avaldaja on ka praegusel juhul palunud ennast laste eestkostjaks määrata. Kuna kohtul ei ole andmeid sobiva füüsilise või juriidilise isiku kohta, kes võiks täita eestkostja ülesandeid, siis tuleb eestkostjaks määrata Loksa Linnavalitsus (

§ 176lg 2). Eestkoste tuleb seada laste täisealiseks saamiseni (Ts

MS § 557 lg 21). 39. Kooskõlas

§ 172

ja § 179 lg-le 1 kuulub eestkostjale nii lapse isikuhooldus- kui ka varahooldusõigus, ta on lapse seaduslik esindaja ja tal on õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava isiku ja vara eest. 40.

§ 193

lg 1 järgi teostab kohus järelevalvet eestkostja tegevuse üle.

§ 194

lg 2 sätestab, et eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta esitab eestkostja kohtule iga-aastase kirjaliku aruande. Kuna Harju Maakohtu 04.05.2018 määruses sätestas kohus eestkostjale kohustuse iga aasta

1. novembriks esitada eestkostetava vara valitsemise ja muude ülesannete täitmise kohta kirjaliku aruande, siis sätestab kolleegium käesoleva määrusega nimetatud kohustuse samuti iga aasta
2. novembriks.
3. TsMS § 557 lg 2 p 4 sätestab, et määruses märgitakse, kas ja milliseid tehinguid võib alaealine teha eestkostja nõusolekuta. Avaldaja märkis, et lapsed võiksid teha tehinguid neile eestkosteasutuse poolt võimaldatava taskuraha piires maksimaalselt 15 euro ulatuses kuus. Laste esindaja leidis, et arvestades inflatsiooni, ei ole see piisav, kuid ei märkinud ise, millise summa ulatuses võiksid lapsed tehinguid eestkostja nõusolekuta teha. Ringkonnakohus peab põhjendatuks määrata, et puudutatud isik I võib teha eestkostja nõusolekuta TsÜS § 11 lg 3 nimetatud mitmepoolseid tehinguid, mille koguväärtus ei ületa 20 eurot kuus. Sama õigus on puudutatud isikul II alates 7-aastaseks saamisest.
4. TsMS § 172 lg 1 ja lg 3 järgi tuleb jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis tuleb jätta riigi kanda.
5. Vastavalt TsMS § 554 ja § 531 lg 1, eestkostja määramise osas kohtumäärus kehtib ja kuulub täitmisele alates määruse teatavakstegemisest eestkostjale. 10
6. TsMS § 5631 kohaselt on vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus isiku perekonnaseisuandmetes muudatuste tegemise alus. Kohus saadab määruse jõustumisest arvates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 11