1-18-10434/10

1-18-10434 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-10434 Kohtukoosseis Andres Parmas, Ivi Kesküla ja Julia Katškovskaja Kriminaalasi U.O süüdistus KarS § 424 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus, lühimenetlus (kiirmenetluse korras) Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Süüdistatav U.O (ik: XXX); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata; üks kehtiv väärteokaristus; kahtlustatavana kinni peetud
4. detsembril 2018 Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri Randma Kaitsja Süüdistatav on kaitsjast loobunud ning kaitsja osavõtt ei ole KrMS § 45 lg 4 p-st 2 johtuvalt kohustuslik abiprokurör Heleri RESOLUTSIOON Jätta U.O apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. U.O-le esitati süüdistus KarS § 424 lg 1 järgi selles, et
6. detsembri 2018 varahommikul juhtis ta Tallinnas marsruudil Pärnu mnt-Vabaduse väljak-ToompuiesteeWismari tänav mootorsõidukit, olles joobeseisundis (alkoholi 0,78 mg/l väljahingatavas õhus). Sellega rikkus ta LS § 69 lg 1 ja lg 2 p 1 ning KorS § 36 lg 1 nõudeid. 1-18-10434 2.
7. Maakohus tunnistas U.O KarS § 424 lg 1 järgi süüdi ja karistas teda 90 päevamäära suuruse rahalise karistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra 60 päevamäärani. Mõistetud karistusest loeti KarS § 68 lg 1 alusel kantuks 2 eelvangistuspäeva (27.–
8. detsember 2018) ehk rahalise karistuse 6 päevamäära ning kanda jääb rahaline karistus 54 päevamäära, mida kohus võimaldas tasuda ositi kaheteist kuu jooksul. Lisakaristusena võttis maakohus U.O-lt kolmeks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Maakohus mõistis U.O-lt menetluskuludena ositi viie kuu jooksul välja sundraha 375 eurot. 2.
9. U.O-le karistust mõistes märkis maakohus, et tema süü on keskmine, sest kuigi tal tuvastatud joove oli vaid veidi üle kriminaalse joobe alammäära, juhtis ta mootorsõidukit hommikusel halva nähtavusega ajal Tallinna kesklinnas, kus liiklustihedus on tavapärasest suurem ning seega oht kaasliiklejate kahjustamiseks on alati võimalik. Tema alkoholijoobest tingitud ebakindel olek ei jäänud märkamatuks isegi kõrvalistele isikutele. Kohus luges karistust kergendavaks asjaoluks süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus ei pidanud põhjendatuks karistada U.O vangistusega, leides, et varem kriminaalkorras karistamata, kindla töökoha ja regulaarse sissetulekuga isiku mõjutamiseks ei ole selline karistusliik praegusel juhul põhjendatud. 2.
10. Kohus pidas vajalikuks võtta U.O-lt lisakaristusena kolmeks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Niisugust otsustust põhistas maakohus sellega, et kuigi liiklusalase kuriteo on U.O toime pannud esmakordselt, on tal kehtiv väärteokaristus
11. a aset leidnud liiklusalase rikkumise tõttu. Kohtu hinnangul näitavad liiklusalased süüteod isiku järjest enam välja kujunevat harjumust eirata liiklusreegleid ning täita kehtivaid norme valikuliselt. Just mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ning seda veel kesklinnas, kus potentsiaalne oht kõrvaliste isikute kahjustamiseks on suur, kinnitab kohtule, et U.O üldised hoiakud ühiskonnareeglitesse on üleolevad ning tema suhtumine liikluskorda ükskõikne. Seda enam, et halba enesetunnet ja vajadust seetõttu arstiabi saada kinnitas ka U.O ise, kuid sellele vaatamata asus ta mootorsõidukit juhtima, mõtlemata oma teoga kaasnevatele riskidele, sealhulgas kaaskodanike turvalisusele. Lisakaristuse kohaldamine on vajalik, et viia edasiste võimalike rikkumiste toimepanemine miinimumini ning mõjutada isikut uutest süütegudest hoiduma. Üksnes rahaline karistus ei ole piisav, et panna U.O järele mõtlema ning edaspidiselt liikluses õiguskuulekamalt käituma. Juhtimisõiguse äravõtmine on kooskõlas nii isiku süü suurusega kui ka rikkumise raskusega ning lisakaristuse kohaldamisega saab anda ühiskonnale ka selge signaali, et õigusvastane käitumine ei ole lubatav ning igale rikkumisele reageeritakse piisava rangusega. Maakohus märkis veel, et U.O on küll väitnud, et tal on juhtimisõigus vajalik seoses tööga, kuid kohtul puuduvad andmed, et lisakaristuse kohaldamine välistaks täielikult U.O poolt töökohustuse täitmise ning tooks kaasa ebamõistlikud või põhjendamatud tagajärjed. Süüdistatav, pannes toime kuriteo, peab oskama ette näha ka sellega kaasnevaid võimalikke tagajärgi, sealhulgas elukorralduslikke muudatusi või süüdistatava jaoks negatiivsete kohustuste täitmist. Süüdistataval on võimalus kasutada taksoteenust või Tallinna piires hästi toimivat ja tasuta ühistransporti. Juhilubade olemasolu ei ole isiku põhiõigus ning mootorsõidukit kui suurema ohu allikat on õigus juhtida vaid isikutel, kes liiklusreeglitest kinni peavad. 1-18-10434
12. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud lisakaristuse osas. Ta leiab, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine seab ohtu nii tema enda töö kui ka tema juhitud väikeettevõttes töötava kahe teise inimese töökohad. Mootorsõiduki juhtimise õigus on süüdistatavale hädavajalik, et hoida enda juhitud ettevõtet töös. Selleks peab ta olema üle Eesti pidevalt liikvel, et kohtuda klientidega. Klientide paiknemine üle Eesti ja kohtumiste sagedus ei võimalda seda teha ka ühistransporti kasutades. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
13. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
14. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
15. Kriminaalkolleegium leiab, et U.O apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus, sest taotlus lisakaristuse kohaldamata jätmiseks on perspektiivitu. Maakohus on lisakaristuse mõistmise vajadust veenvalt põhjendanud. Lisakaristus on mõistetud minimaalses võimalikus määras, see vastab seadusele ja väljakujunenud kohtupraktikale, mille muutmiseks või millest konkreetsel juhul irdumiseks ei näe ringkonnakohus põhjust.
16. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.