KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-18-15977 Kohtuasi X

§ 171lg 2 p 1alusel. Kohtul on Pankr

S § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus otsustamaks, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja mis lõpptulemusena peaks andma võlgnikule uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Lõpparuandest nähtuvalt on võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks võlgniku ebaseaduslik tegevus, mille tulemusena on ta toime pannud kuriteo. Võlgnikult on solidaarselt välja mõistetud maksukahju. Kuna võlgnik on süüdi mõistetud maksualase kuriteo toimepanemises, esineb PankrS § 171 lg 2 p‑s 1 sätestatud alus menetluse algatamata jätmiseks. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud määruse resolutsiooni p 7, millega maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, ja algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud kaalutlusõiguse teostamata ja toimepandud kuriteo asjaolud hindamata. Võlgnikku süüdistati kriminaalasjas nr X-XX-XXXX karistusseadustiku (KarS) § 22 lg 3 – § 3891 lg 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et võlgnik osutas ainelist ja füüsilist kaasabi OÜ-le Y. Kogu kuriteo toimepanemist juhendas O.B. ning võlgniku panus ja osavõtt kuriteos oli suhteliselt väheoluline. Kohtuotsusest kriminaalasjas nr X-XX-XXXX nähtub, et võlgnik ei saanud maksukuriteo toimepanemise käigus kasu. Võlgnik tegutses teiste isikute juhendamisel. Võlgniku käitumises ei olnud raskelt süülise käitumise tunnuseid. Lisaks leiab võlgnik, et maakohus ei ole arvestanud proportsionaalsuse põhimõttega. Võlgnikul on ainult kaks võlausaldajat ja võlg summas 16 475 839,26 on solidaarvõlg, mida kannavad kõik kriminaalasjas nr X-XX-XXXX süüdistatud isikud. Maakohus ei arvestanud sellega, et pankrotimenetluses oli müüdud ½ suurune mõtteline osa kinnistust (registriosa nr XXXXXXX) asukohaga XXX, Tallinn, mille müügist laekus pankrotivarasse 40 000 eurot, C OÜ osaluse müügist laekus pankrotivarasse 25 eurot, võlgniku sissetulekust laekus pankrotivarasse 3080,69 eurot ehk pankrotivara suurus oli kokku 43 716,10 eurot. See näitab, et võlgnik on püüdnud 2 2-18-15977 võlgasid võimalikult suurel määral tasuda. Võlgnikul on püsiv maksejõuetus ning kui kohustustest vabastamise menetlus jääb algatamata, muutub tema majanduslik olukord eriti raskeks. PankrS §-st 2 tuleneb, et igal füüsilisel isikul on õigus alustada oma elu „puhtalt lehelt“. Maakohus ei arvestanud võlgniku maksejõuetuse põhjused ning tema majanduslikku olukorda. Maakohus rikkus ka selgitamiskohustust ja kohtumääruse põhjendamise kohustust, kuna ei ole andnud võlgnikule võimalust anda selgitusi maksukuriteo asjaolude kohta, vaid on vaidlustatud määruses tuginenud üksnes maksukuriteo toimepanemisele.
2. Pankrotihaldur vaidles määruskaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Menetluse edasine käik
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise osas TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Määruskaebuses on maakohtu määrust vaidlustatud üksnes osas, milles maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata (määruse resolutsiooni p 7). Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes selles osas. Ülejäänud osas on maakohtu määrus edasi kaebamata jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause koosmõjus § 463 lg-ga 2).
6. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohtul oli õigus jätta kuni 30.

§ 171lg 2 p 1 alusel võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata.

Kuni 30.

§ 171

lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo või KarS §-des 380–3811 nimetatud kuriteo toimepanemises.

1. Riigikohus on mitmetes lahendites sedastanud, et kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Kui esineb mõni PankrS § 171 lg 2 p‑des 1-5 sätestatud menetluse algatamata jätmise alus, võib kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keelduda (vt nt Riigikohtu
2. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-16, p 16 ja seal viidatud kohtulahendid). Maakohus tuvastas, et võlgnik on süüdi mõistetud maksualase kuriteo toimepanemises, mistõttu on täidetud kuni 30.

§ 171lg 2 p 1 eeldus kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks.

Kolleegiumi hinnangul põhjendas maakohus oma otsustust piisavalt ega ole rikkunud muul viisil menetlus- või materiaalõigust. Vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ja § 659 koosmõjust neid kõiki ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Võlgnik leiab määruskaebuses, et tema kohustustest vabastamise menetlust oleks tulnud algatada, arvestades kuriteo asjaolusid, samuti asjaolu, et võlg summas 16 475 839,26 eurot on 3 2-18-15977 solidaarvõlg, et võlgnik on võlgasid pankrotimenetluse ajal tasunud ning võlgnik on teinud kõik endast oleneva, et võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses rahuldada. Kolleegiumi arvates ei anna eeltoodud võlgniku põhjendused alust maakohtu määruse tühistamiseks. 12.
2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuni 30.

§ 2

ei sätestanud füüsilisele isikule absoluutset õigust pankrotimenetluse kaudu oma kohustustest vabaneda. Kuni 30.

§ 2

sätestas, et füüsilisest isikust võlgnikule antakse pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras. Seega selleks, et füüsilisest isikust võlgnikul oleks võimalik kohustustest vabaneda, peavad olem täidetud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise ja vabastamise eeldused (vt PankrS

1. ptk). Riigikohus on võtnud seisukoha, et võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus (vt nt Riigikohtu
2. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-16, p 13). 12.
3. Võlgnik toob määruskaebuses välja, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX süüdistati teda KarS § 22 lg 3 – § 3891 lg 2 ja 3 alusel ainelise ja füüsilise kaasabi osutamise eest alusetu sisendkäibemaksu tekitamisel teiste isikute poolt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ega pea pankrotiasja menetlev maakohus tuvastama ega hindama kriminaalasja asjaolusid. Lisaks asjaolu, et võlgnik oli kuriteost osavõtja (KarS § 22 lg 1 ja 3), mitte täideviija ning kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses, ei anna ka võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks alust ega vähenda isiku süüd kuriteo toimepanemises. Süüteole saab kaasa aidata üksnes tahtlikult (KarS § 22 lg 3) ning osavõtja vastutab samal alusel, mille järgi vastutab täideviija (KarS § 22 lg 4). Võlgniku rolli sai kriminaalasja menetlev maakohus arvestada kriminaalasja lahendamisel ja võlgniku karistust vastavate asjaolude esinemisel kergendada (KarS § 22 lg 5). Praeguses menetluses ei ole põhjendatud kohustustest vabastamise menetlust algatada tulenevalt asjaolust, et võlgnik oli kaasaaitaja ega saanud kuriteo toimepanemisest kasu. 12.
4. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et võlg summas 16 475 839,26 eurot on solidaarvõlg. Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (võlaõigusseaduse § 65 lg 1). Võlgniku solidaarvastutus ei anna alust jätta kuni 30.

§ 171lg 2 p 1 kohaldamata.

12.

1. Ringkonnakohus ei nõustu ka võlgniku väitega, et tema kohustustest vabastamise menetlust tuleks algatada, kuna ta on võlga pankrotimenetluse jooksul tasunud ja teinud endast kõik võlgade võimalikult suures ulatuses tasumiseks. Pankrotihalduri lõpparuandest nähtuvalt on pankrotimenetluses müüdud ½ suurune mõtteline osa kinnistust (registriosa nr XXXXXXX), mille müügist laekus pankrotivarasse 40 000 eurot ja C OÜ 100% osalus, mille müügist laekus pankrotivarasse 25 eurot (tl 155 pöördel). Võlgniku sissetulekust on tehtud kinnipidamisi kokku summas 3080,57 eurot (tl 155 pöördel). Võlausaldajate nõuded tunnustati kokku summas 16 515 231,14 eurot (tl 156), võlausaldajatel jäi tunnustatud nõuete eest saamata kokku 16 478 753,79 eurot (tl 160). Seega on pankrotimenetluses rahuldatud võlausaldajate nõudeid üksnes 0,22% ulatuses ning seda peamiselt võlausaldajate nõudeid tagava pandieseme (kinnisasja mõtteline osa) müügist. Eeltoodust tulenevalt ei ole võlgnik ringkonnakohtu hinnangul võlausaldajate nõudeid olulises osas pankrotimenetluse vältel rahuldanud, mistõttu ei saa ka sellel võlgniku argumendil kohustustest vabastamise menetlust algatada.
2. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jäävad määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. 4 2-18-15977
3. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse kuni 30.

§ 171lg 5 alusel.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 5