Obsah (7)

§ 137§ 116§ 118§ 119§ 123§ 23§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 15.2.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-14100 Kohtuasi X avaldus

) § 137 lg 1 alusel on vanemate vahelised erimeelsused ja/või koostöö puudumine ning sellest tulenev ühiste otsuste tegemise ja ühise hooldusõiguse teostamise suutmatus. 9.

1. Siinses asjas vaidlevad vanemad mh selle üle, kellel peaks olema õigus otsustada, kus on laste elukoht. Nende suhted on pingestatud ja perelepitus ei olnud tulemuslik. Kohtul ei ole ka veendumust, et vanemate suhted lähiajal paraneksid. Laste arengu huvides on see, et lastel oleks üks koht, mida nad võivad pidada oma koduks. See tagab lastele stabiilsuse ning ka selle, et vähemalt ühel vanemal on hea ülevaade laste elus toimuvast. Samuti on laste huvides kindla, laste jaoks arusaadava ja ettenähtava elukorralduse säilitamine ning koos kasvamine. Ema otsustas lastega Tallinnasse kolimise vastuolus ühise hooldusõiguse teostamise põhimõtetega üksi, kuid ainuüksi see ei anna alust endise olukorra taastamiseks ja isa avalduse rahuldamiseks. Laste igapäevase hooldamisega on valdavalt tegelenud ema ning sellest saab järeldada ka tema tugevamat vaimset valmisolekut lapsi kasvatada ja tugevamat hingelist seotust lastega. Seejuures oli isa kolm aastat, s.o ajavahemiku 2017–2019, perest eemal, ning käis kodus üksnes nädalavahetustel iga kahe nädala tagant. Selle aja vältel kasvatas lapsi ema. Pärast vanemate lahkuminekut
2. a novembris elasid lapsed emaga Narvas, mitte Narva-Jõesuus. Lapsed on seega Narva-Jõesuust eemal olnud pea aasta ja on sellega harjunud. Vanemad proovisid ka laste vahelduvat elukohta, kuid see ei sobinud lastele. Lastel on ema juures head elamistingimused ning nad on kohanenud ja harjunud uue elukorraldusega, sh uue kooli, lasteaia, trenni ja 5 2-21-14100 huviringidega. Eelnevat arvestades on põhjendatud laste viibimiskoha (elukoha) määramise küsimuses ainuhooldusõiguse andmine emale. 9.
3. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks viibimiskoha küsimuses reisimist puudutavas osas ei ole alust, sest vanemate vahel ei ole selles osas erimeelsusi. Ema ei ole esile toonud ega tõendanud, et isa vastuseisu tõttu oleks mõni reis lastega ära jäänud. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks reisimist puudutavas osas ei anna alust ainuüksi see, et isa ei anna emale tähtajatut nõusolekut lastega riigist lahkumiseks. 9.
4. Samuti ei ole alust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks hariduse küsimuses. Hetkel ei ole vanemate vahel selles küsimuses erimeelsusi. Noorem laps käib XXX lasteaias ja on registreeritud Tallinna XXX eelkooli ning vanem laps õpib Tallinna XXX. 9.
5. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda, v.a laste esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Isa määruskaebus
6. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega maakohus rahuldas osaliselt ema avalduse ja jättis isa avalduse rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue määruse, millega rahuldada isa avaldus. 10.
7. Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole maakohus määruse tegemisel lähtunud laste huvidest. Maakohus ei ole piisavalt arvestanud sellega, et ema otsustas lastega Tallinnasse kolimise üksi ja kuritarvitas sellega vanemate ühist hooldusõigust. Sellises olukorras emale laste viibimiskoha küsimuses ainuhooldusõiguse andmine on vale. Samuti on vale jätta endine olukord taastamata ainuüksi seetõttu, et ema korraldas laste elu uues kohas. See rikub isa õigusi ega arvesta laste huve ja soove. Kui ema ei oleks lastega Tallinnasse kolimist üksi otsustanud, oleks laste elu võinud olla korraldatud teisiti. 10.
8. Perekond on kogu aeg Narva-Jõesuus elanud. Lapsed räägivad isale, et nad tahavad elada oma kodus Narva-Jõesuus, mitte Tallinnas. Lapsed on harjunud seal elama ning neil on seal palju paremad tingimused, sh kõik vajalikud elamistingimused. Lapsed vajavad värsket õhku ja aktiivseid tegevusi, mida isa saab tagada. Vanem laps igatseb oma kooli ja sõpru. Lapsed on isasse kiindunud ja neile meeldib koos aega veeta. 10.
9. Isa töötas Leedus vähem kui kaks aastat. Selle aja jooksul kasutas ta kõiki võimalusi perega aja veetmiseks. Sellest, et isa töötas, ei saa teha järeldust, et ta ei hooldanud lapsi. Isa oli ja on hooliv vanem, kes armastab oma lapsi ja tegeleb nendega.
10. a oktoobrist kuni
11. a suveni isa ei töötanud ja tegeles lastega. Ema määruskaebus
12. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega maakohus jättis lõpetamata vanemate ühise hooldusõiguse lastega reisimise küsimuses, ning teha selles osas uue määruse, millega lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lastega reisimise küsimuses ning anda selles osas ainuhooldusõigus emale. Määruskaebuse väidete kohaselt on vanematel pidevalt erimeelsused lastega reisimise küsimuses. Kui ema küsib isalt lastega reisimiseks nõusolekut, mõtleb isa selle andmise üle väga kaua. Kuigi isa väitis ärakuulamisel, et ta ei takista lastega reisimist, ei andnud ta emale pärast vaidlustatud määruse tegemist nõusolekut lastega Türki reisimiseks, väites, et seal on ohtlik. Isa võttis selles osas ühendust ka lastekaitsega, kes ei näinud lastega Türki minemises ohtu. Isa šantažeeris ema sellega, et lubas reisimiseks loa anda, kui ema annab lapsed suveks talle. 6 2-21-14100 Menetlusosaliste seisukohad
13. Isa vaidleb ema määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Isa ei ole kunagi takistanud emal lastega reisimist ning ükski reis ei ole isa vastuseisu tõttu ära jäänud. Reis Türki toimus, mis näitab, et isa nõusolek ei olnud vajalik. Isa ei olnud Türgi reisile vastu, vaid oli laste pärast mures, sest Ukrainas toimuva sõja tõttu ei ole praegu rahulik. Isa muretseb laste heaolu pärast ja lihtsalt arutas seda küsimust emaga. Isa soovib, et vanematel säiliks reisimise küsimuses ühine hooldusõigus, et vanemad saaksid reisimisega seonduvat omavahel arutada.
14. Ema vaidleb isa määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Ema jääb maakohtus avaldatud seisukohtade juurde. Maakohus on teinud kõiki asjaolusid arvesse võtva ja põhjendatud määruse ning isa määruskaebuse väited ei anna selle tühistamiseks alust. Isa ei esitanud ärakuulamisel argumente ega tõendeid, mis näitaksid, et laste huvides ei ole elada emaga Tallinnas. Samuti ei suutnud isa kohtule selgitada, miks on lastel parem elada temaga. Isa lähtub ainult enda huvidest.
15. Narva-Jõesuu linn vaidleb isa määruskaebusele vastu ja toetab ema määruskaebust. 14.
16. Isa määruskaebuse väited ei ole piisavalt põhjendatud. 14.
17. Ema määruskaebuse rahuldamine on laste huvides. Kuigi isa väitis ärakuulamisel, et ta ei takista emal lastega reisimist, takistas ta seda esimesel juhul, kui ema palus temalt lastega reisimiseks nõusolekut. Pärast isa juures viibimist hakkasid lapsed reisi pärast muret avaldama ning isa keelas emal lastega viimase hetkeni reisile minna. See tekitas pingelise olukorra nii emale kui ka lastele.
18. Haabersti LOV vaidleb isa määruskaebusele vastu ja toetab ema määruskaebust. 15.
19. Lapsed on kogu aeg elanud emaga ning on temaga hingeliselt rohkem seotud. Laste elu on korraldatud ema juures Tallinnas ja lapsed on uute tingimustega kohanenud. Lapsed peavad koduks ema elukohta ja tunnevad end seal hästi. Lapsed on ema ülalpidamisel ja isa neid ei toeta. Ema on hooliv ja vastutustundlik lapsevanem, kes teeb last puudutavates küsimustes teadlikke valikuid ja lähtub laste huvidest. 15.
20. Ema ei saanud isalt lastega Türki reisimiseks nõusolekut, kuigi reis oli planeeritud ja isaga oli sellest räägitud. Isa selline käitumine ei ole laste huvides. Isa ei toeta laste reisimist emaga ja vanemad ei suuda lastega reisimises isa takistava tegevuse tõttu kokku leppida. Laste huvides on, et neid puudutavad küsimused otsustatakse õigel ajal ja sobivaimal viisil. Reisimine on laste huvides ja toetab nende arengut. Ema suudab laste huvide eest seista parimal viisil.
21. Laste esindaja vaidleb isa määruskaebusele vastu ja toetab ema määruskaebust. 16.
22. Maakohus on põhjalikult kaalunud, kummale vanemale anda laste viibimiskoha küsimuses ainuhooldusõigus, ning on teinud laste huvidele vastava otsuse. Isa on jätnud teadlikult mainimata, et lapsed elasid enne Tallinnasse kolimist emaga Narvas ning kohtusid isaga üle nädala nädalavahetustel. Lapsi hooldas seega viimastel aastatel ema. Kuna lapsed jäävad emaga ja suhtlevad isaga, siis laste elus palju ei muutu. 16.
23. Maakohtu määrus on ema avalduse rahuldamise osas vastuoluline. Ema taotles avalduses ainuhooldusõigust laste viibimiskoha küsimuses, kuid maakohus jättis lahendamata selle alla kuuluvad muud kui laste elukoha määramist puudutavad küsimused ning võrdsustas viibimiskoha küsimuse elukoha määramisega. Viibimiskoht hõlmab aga lisaks lapse elukoha määramisele ka seda, kellega, kus ja millal laps viibib, lühemaajalist puhkusreisil või lastelaagris viibimist ning lapse tulevast elukohta. Emal peaks olema ainuhooldusõigus laste viibimiskoha küsimuses tervikuna. 7 2-21-14100 Menetluse edasine käik
24. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ning edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
25. Ringkonnakohus leiab, et isa määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja vaidlustatud määrus tühistada osas, milles maakohus jättis laste viibimiskoha määramise õiguse territoriaalselt piiritlemata (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega lõpetab ühise hooldusõiguse osaliselt ning annab emale ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha määramise küsimuses Eesti Vabariigi piires. Sellest tulenevalt muudab ringkonnakohus ka maakohtu määruse resolutsiooni p 3 ja sõnastab selle ümber, jättes muus osas, st laste viibimiskoha määramise küsimuses väljaspool Eesti Vabariiki reisimisel, kehtima ühise hooldusõiguse. Samuti täiendab ringkonnakohus selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Ema määruskaebus jääb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-iga 659 rahuldamata.
26. Ema on koos 20.4.2022 määruskaebusega esitanud uued tõendid (kirjavahetus isaga, reisiteenuse arve (I kd, tl 181–185)). Samuti on isa esitanud 6.5.2022 seisukoha juurde uue tõendi (SMS-ide väljavõte koos tõlkega (II kd, tl 6–7)). Uued tõendid puudutavad laste ema reisi Türki ja selleks isa nõusoleku saamise küsimust. Ringkonnakohus leiab, et tõendid on asjakohased ning võtab need TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 I lause alusel vastu.
27. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ema vaidlustab maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis rahuldamata tema avalduse hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks laste viibimiskohta (reisimist) puudutavas osas ning selles küsimuses hooldusõiguse andmiseks emale (määruse resolutsiooni p 3). Isa vaidlustab maakohtu määrust osas, milles maakohus lõpetas ühise hooldusõiguse laste viibimiskoha (elukoha) määramise osas ja andis selles küsimuses otsustusõiguse emale (määruse resolutsiooni p 2) ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata isa avalduse ainuhooldusõiguse andmiseks isale (määruse resolutsiooni p 5). Seega on vaidluse all ka maakohtu määruse resolutsiooni p 1, millega ema avaldus osaliselt rahuldati. Maakohtu määrus on jõustunud osas, milles jäeti rahuldamata ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste haridust puudutavates küsimustes (määruse resolutsiooni p 4), ning menetluskulude jaotust puudutavas osas (määruse resolutsiooni p 7). Järelikult on määruskaebemenetluses vaidluse all hooldusõiguse kuuluvus laste viibimiskoha määramise küsimuses.
28. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud eeldused, mis annavad alust vanemate ühise hooldusõiguse

§ 137

lg 1 alusel osaliselt lõpetada, ning leidnud põhjendatult, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb viibimiskoha määramise osas osaliselt lõpetada. Samuti andis maakohus selles küsimuses ainuhooldusõiguse põhjendatult emale. Seejuures ei ole maakohus ema ega isa ühise hooldusõiguse lõpetamist puudutava avalduse lahendamisel rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest. 22. Vanematel on

§ 116lg 1 kohaselt laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad

§ 118

lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolsuskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või 8 2-21-14100 osalise lõpetamise (

§ 137

) kaudu (vt ka Riigikohtu 12.2.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 24; 5.1.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p-d 13 ja 14). 22.1. Kui kohtule esitatakse

§-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (

§ 123, Ts

MS § 477 lg 5).

§ 119

kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine

§ 137

alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu 19.2.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-15686, p 18; 19.5.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19; 5.1.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 15). 23. Vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus

§ 23

ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 24. Mõlemad vanemad on esitanud kohtule avalduse

§ 137

alusel ning taotlenud ühise hooldusõiguse lõpetamist viibimiskoha määramise küsimuses. Vanemate vahelised erimeelsused lapse viibimiskoha määramise küsimuses on tekkinud sellest, et ema kolis isa nõusolekuta lastega Narvast Tallinnasse. Isa arvates on lastel parem elada tema juures Narva-Jõesuus pere varasemas ühises elukohas. Ema leiab, et lapsed peaksid jääma tema juurde, arvestades, et elukorralduse muudatused vastasid laste huvidele (Tallinnas on ema arvates lastel paremad võimalused arenemiseks) ning ka enne vanemate lahku kolimist elasid lapsed Narvas ema juures.

1. Maakohus on õigesti selgitanud, et viibimiskoht on laiem mõiste kui elukoht. Maakohus on lõpetanud vanemate ühise hooldusõiguse vaid laste elukoha määramise osas ning jätnud lõpetamata reisimise küsimuses. Maakohus on sisuliselt jaganud viibimiskoha määramise küsimuse kaheks, s.o elukoht ja reisimine. Samas hõlmab viibimiskoha määramine ka otsustamist selle üle, kus, kellega ja millal lapsed viibivad. Laste ema ei ole taotlenud ainuhooldusõigust üksnes laste elukoha määramise osas, vaid viibimiskoha määramise osas tervikuna, nagu ka laste esindaja on 9.5.2022 seisukohas määruskaebustele tähelepanu juhtinud. Laste esindaja arvates tuleks ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise küsimuses anda emale. 9 2-21-14100 25.
2. Ringkonnakohus märgib, et kui vanemate vahel on vaidlus üksnes ühekordselt elukoha määramise küsimuses, siis on kohtul võimalik

§ 119

alusel anda (ühekordselt või igakordselt) otsustusõigus elukoha määramise küsimuses ühele vanemale, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse. Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle). Vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes võivad siiski viidata sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides (vt Riigikohtu 7.6.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19–20). 25.

1. Lapse viibimiskoha määramise õigust saab territoriaalselt piirata, sh anda vanemale õiguse määrata lapse viibimiskohta üksnes ühe riigi piires. Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. Sellisel juhul reisib laps vanemate kokkuleppel, nagu ka siis, kui vanematel on ühine hooldusõigus. Kui vanematel on erimeelsused lapse lühiajaliste välisriigis viibimiste (reiside) küsimuses, saab vanem taotleda kohtult vajadusel ka selles küsimuses otsustusõigust (Riigikohtu 12.2.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30). 25.
2. Seega saab ka praeguses asjas anda ühele vanemale viibimiskoha määramise õiguse territoriaalselt piiritlemata ulatuses (sh õigus välisriigis reisida) või näiteks ainult Eesti Vabariigi piires. Viimasel juhul ei saaks üks vanem ilma teise nõusolekuta määrata laste elukohaks mõnda välisriiki. 25.
3. Praegusel juhul puudutavad vanemate peamised erimeelsused laste elukohta, kuid erimeelsusi on ka selles, kus, kellega ja millal lapsed viibima peaks, s.o laste igakordses viibimiskohas (nt ema 8.9.2021 avaldus (I kd, tl 2–4 pöördel); laste esindaja 7.10.2021 seisukoht (I kd, tl 39–40 pöördel); ema 29.10.2021 seisukoht ja selle lisa 1 (I kd, tl 55–57 pöördel); maakohtu 18.3.2022 ärakuulamise protokoll (I kd, tl 135 pöördel), ajamärk 00:39:14– 00:40:10; ema määruskaebus ja selle lisad 1–3 (I kd, tl 178–185)). Ema ja isa on oma avaldustes taotlenud laste viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist, millest samuti järeldub, et selles küsimuses puudub vanematel üksmeel ning kumbki tahab saada õigust otsustada ka tulevikus igakordselt üksi lapse viibimiskoha üle. Vanemate elukohtade vahelist kaugust (ca 200 km) arvestades ei ole lastel võimalik elada vaheldumisi mõlema vanema juures ja jätkata samas õppeasutuses käimist. Mõistlik ja lapse huvidega on kooskõlas see, et lapse igakordse viibimiskoha määramise küsimuses on ainuhooldusõigus vanemal, kellega laps peamiselt elab. See aitab vältida vanemate lahkhelisid lapse igapäevaelu korraldamisel ning tagab eelduslikult paremini lapse elukorralduse stabiilsuse. Seega oli põhjendatud erimeelsuste lahendamine

§ 137alusel vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise teel.

1. Asjaolu, et ema kolis lastega ilma isa nõusolekuta teise linna, ei ole praegusel juhul hooldusõiguse küsimuse otsustamisel määrav. Maakohus on õigesti leidnud, et see ei anna alust jätta ema avaldus rahuldamata ning anda hooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas isale. Maakohus arvestas, et lastega on põhiliselt tegelenud ema, samas kui isa töötas aastatel 2017– 2019 välismaal. Samuti elasid lapsed vanemate kooselu lõppemise järel alates novembrist 2020 emaga Narvas, v.a
2. a veebruar, mil lapsed olid poole ajast nädala kaupa Narva-Jõesuus. 26.
3. Laste elamistingimused oleksid nii isa kui ka ema juures väga head. Ema juures elavad lapsed korteris; Tallinnas on lastel ema väitel paremad võimalused arenemiseks (eestikeelne keskkond, trennid, muusikakool jne). Isa juures elaksid lapsed eramus ning sealt kooli jõudmiseks kulub isa väitel 15 minutit ilma ummikuteta. Laste esindaja on välja toonud, et kui 10 2-21-14100 lapsed elasid
4. a veebruaris nädala kaupa osa ajast isa juures, tekkisid vanemal lapsel probleemid koduste ülesannete tegemise ning kooli õigeks ajaks jõudmisega (isa viis lapse hilja kooli, korra laps ka hilines tundi), noorem laps aga ei tahtnud isa juures nädal aega järjest olla.
5. a märtsis ja suvel oli isal palju tööd ning ta sai lapsi enda juurde võtta vaid nädalavahetuseti, kui tal oma vanemaid abiks ei olnud. Isa tööaeg on muutuv ning sõltub muuhulgas aastaajast (ärakuulamise protokoll (I kd, tl 136), ajamärk 00:40:25). Ema seevastu on tööl kindlatel päevadel ja kellaaegadel (ärakuulamise protokoll (I kd, tl 135 pöördel), ajamärk 00:36:29). 26.
6. Asjas on oluline arvestada sellega, et lapsed on pärast vanemate kooselu lõppemist elanud emaga ning on kohanenud oma elukorraldusega Tallinnas, kus nad elavad alates
7. a augustist. See nähtub muuhulgas ka 18.3.2022 laste ärakuulamise protokollist (I kd, tl 131). Laste elukorralduse muutmine ei oleks laste huvides. Laste igapäevase kasvatamisega on tegelenud peamiselt ema juba enne vanemate lahku kolimist, mistõttu võib tema puhul eeldada paremat vaimset valmisolekut laste eest hoolitseda. Ema on ka majanduslikult võimeline tagama laste vajaduste rahuldamise, olles seda seni teinud ilma isa rahalise toetuseta. Lapsed on mõlema vanemaga lähedased, kuid laste emotsionaalset sidet emaga saab pidada tugevamaks. Lapsed ei ole harjunud emast pikema eemal viibimisega. Ema juures elades on lastele tagatud stabiilsus.
8. Kuna maakohus ei ole laste viibimiskoha määramise õigust territoriaalselt piiritlenud, tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus määrus, millega piiritleda viibimiskoha määramise õigus Eesti Vabariigiga. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses asjas põhjendatud anda hooldusõigus Eesti Vabariigi piires laste viibimiskoha määramisel emale.
9. Muus osas laste viibimiskoha määramise küsimuses, s.o väljapoole Eesti Vabariiki reisimise osas säilib vanematel ühine hooldusõigus. Ringkonnakohus ei pea välisriiki reisimise küsimuses ette tulnud erimeelsusi piisavalt kaalukaks asjaoluks, et lõpetada selles osas ühine hooldusõigus. Laste huvides on kõige parem, kui vanemad kooskõlastavad omavahel reiside ajad ja sihtkohad. Kui selles osas anda laste viibimiskoha määramise õigus piiramatult emale, ei peaks tema küsima isa nõusolekut, samas kui isa peaks lastega reisimiseks saama ema nõusoleku. Isa on vastuses ema määruskaebusele kinnitanud, et ei ole vastu laste reisimisele emaga ning ta soovib reisimise küsimusi emaga arutada; reisile Türki oli isa vastu turvalisuse kaalutlustel läheduses (Ukrainas) toimuva sõjategevuse tõttu. Vanemate võrdsuse põhimõttest (

§ 116

lg 1) selles osas kõrvale kaldumine ei oleks praeguses vaidluses esile toodud asjaoludel põhjendatud, arvestades, et lastega välisriiki reisimine ei ole igapäevane sündmus ning teise vanema nõusoleku saamist ei saa pidada ülemääraselt koormavaks. Kui vanemad siiski ei suuda ka edaspidi erimeelsusi välisreiside küsimuses ületada, on vanemal võimalik taotleda kohtult selles küsimuses otsustusõigust. Reisimise ajal viibimiskoha määramise küsimust on võimalik lahendada näiteks selliselt, et vanemal, kelle juures lapsed suhtluskorra järgi viibivad, on laste viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus osas, mis puudutab laste viibimiskohta reisimise ajal. Lapsega suhtlemise korra raames saab kehtestada ka reisimist puudutavaid tingimusi, nagu teise vanema teavitamine enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile minemise ja sealt saabumise kuupäevast (vt Riigikohtu 19.2.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-1815686, p 19). Praeguses asjas ei ole taotletud suhtluskorra kindlaksmääramist ning kohtule pole teada ka lahuselava vanema lastega suhtlemise korra määramisest teises kohtuasjas või vanemate vahelisel kokkuleppel (

§ 143lg 21).

Menetluskulud

1. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Samal viisil tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Vanemad ja eestkosteasutused kannavad 11 2-21-14100 oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotluse lahendas Tallinna Ringkonnakohus 13.12.2022 määrusega.
2. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse praeguse määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 12