← Eesti

2-16-257/70

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Maimu Laumets Määruse tegemise aeg ja koht 03. veebruar 2023, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-257 Tsiviilasi Lxxxxxx

§ 175

lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on möödunud veidi üle viie aasta. Seega saab kohus otsustada võlgniku kohustustest vabastamise ja menetluse lõpetamise. 3.

§ 175

lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 4. Kohus on Lxxxxxx Kxxxxx taotluse üle otsustamisel esmalt kontrollinud, kas võlgnik on täitnud

§ 173

sätestatud kohutusi ning, kas ei esine kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (

§ 175lg 2 ja lg 4).

5.

§ 175

lg 2 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. Lxxxxxx Kxxxxxx ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. 6. Järgmiselt kontrollib kohus teist keeldumise alust ehk kas võlgnik on täitnud

§ 173nimetatud kohustusi või neid rikkunud.

Viimase puhul peab ka tuvastama, kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 6.1.

§ 173

lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on menetluse kestel olnud püsivalt hõivatud tööga (Vxxxxxx OÜ) ning võlgnikule on määratud osaline töövõime. Võlgnik on menetluse kestel üritanud leida ka tulutoovamat töökohta, kui tulenevalt tema tervislikust seisundist on see olnud raskendatud. Kohus märgib, et kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö ja et see, kui ta jätkab endise, vähetasustatud töö tegemist, kujutab endast kohustuste süülist rikkumist, mis annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696). Arvestades asjaoluga, et võlgnikule on määratud osaline töövõime ning juba enne kohustustest vabastamise menetluse algust oli võlgnikul püsiv töökoht antud ettevõttes, leiab kohus, et võlgnik ei ole rikkunud kohust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. 6.2.

§ 173

lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on kohtule esitanud aruandeid. Aruandele on lisatud kõik konto väljavõtted. Kohtu päringutele ning küsimustele on võlgnik vastanud. Puuduvad andmed, et võlgnik oleks varjanud vara. Kohtule ei ole teada, et võlgnik oleks saanud menetluse kestel vara, pärandit või sissetulekuid, millest ei ole kohust teavitanud Kohtu hinnangul ei ole võlgnik rikkunud

§ 173lg 2 sätestatud kohustust.

3 6.3.

§ 173lg 3–5 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse.

Võlgniku sissetulekuks on olnud töötasu, töövõimetushüvitis, puhkusetasu ja töövõimetoetus. Võlgnikul vara puudub. Võlgnik on suuremas osas kohustustest vabastamise menetluse kestel saanud sissetulekut ulatuses, millele ei ole täitemenetluse seadustiku järgi saanud pöörata sissenõuet ega pankrotiseaduse järgi üle anda usaldusisikule väljamaksete tegemiseks võlausaldajatele. Võlgniku sissetulekud on ületanud mittearestitava sissetuleku määra vaid viiel kuul. Võlgnik on lisaks teinud vabatahtlikke eraldisi ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid 415,72 euro ulatuses (kohustus 323,36 eurot). Kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud

§173lõikes 35 sätestatud raha eraldamise kohustust.

Riigikohus on rõhutanud, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud eriti raskes majanduslikus olukorras võlgnikele, kes annavad menetluse kestel endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning lõpptulemusena peaks kohustustest vabastamine võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse (Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 p 11). 6.4. Kohtule teadaolevalt ei ole võlgnik menetluse kestel pärinud, mistõttu ei ole võlgnik rikkunud

§ 173lg 6 sätestatud kohustust.

6.5.

§ 175

lg 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Kohtu hinnangul on võlgnik avaldanud kohtule vajalikku teavet. Kohtul puudub teadmine, et võlgnik kohtu eest mingit konkreetset infot varjanud oleks. 7. Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Pankrotiseadus näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Kohtu hinnangul ei ole võlgnik rikkunud oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluses. Võlgnik on täitnud temale

§-st 173 tulenevad kohustused. 8.

§ 175

lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Võlgnik on oma kohustusi viie aasta jooksul täitnud nõuetekohaselt. Kohus ei pea põhjendatuks menetluse pikendamist. 9. Kuivõrd võlgnik on kohtu hinnangul kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi ning puuduvad

§ 175lg 2 või lg 4 sätestatud alused, mil kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, leiab kohus, et Lxxxxxxx

Kxxxxx tuleb

§ 175lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.

Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine 10.

§ 175

lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuna kohus on otsustanud Lxxxxxx Kxxxxx pankrotimenetluses täitmata 4 jäänud kohustustest vabastada, lõpetab kohus ka Lxxxxxx Kxxxxx pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. 11.

§ 172

lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. Kuna kohus lõpetab LxxxxxxxKxxxxx kohustustest vabastamise menetluse, tuleb Lxxxxxx Kxxxxx vabastada usaldusisiku kohustustest LxxxxxxxKxxxxx kohustustest vabastamise menetluses. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Maimu Laumets 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.