sätete kohaselt.
lg 1 ja 3 järgi saab Riigiprokuratuurile esitada kaebusi kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse peale üksnes konkreetse kuriteosündmuse asjaolude kohaselt kannatanu staatuses olev isik. Kannatanu mõiste tuleneb
Selle kohaselt on seadusandja määratlenud kannatanuna kriminaalmenetluses füüsilise või juriidilise isiku, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kannatanu mõiste olemust ja sisu on selgitanud täpsemalt ka Riigikohus oma mitmetes lahendites (nt 3-1-1-97-10, 3- 2
lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga, tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Faktilise seotuse all peetakse silmas seda, et kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. Õigusliku seose all peetakse silmas
lg 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult "kuriteoga". Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Riigiprokurör selgitas, tuginedes eelnevalt sõnastatud põhimõtetele, ei ole Pärnu Linnavolikogu liikmed AL, RK, HK, SS, EP, PS, SL, AP, AK ja VV nende esindaja poolt vaidlustatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises nr 22750000061 kajastatud asjaoludel käsitletavad kannatanutena, mistõttu puudub neil ka õigus selles osas Riigiprokuratuurile kaebust esitada ja nende esindaja esitatud kaebus tuleb seetõttu jätta läbivaatamata. Riigiprokurör märkis, et KarS § 3001 lg 1 kirjeldatud suures ulatuses korruptsioonivastases seaduses kehtestatud teadva toimingupiirangu rikkumise kuriteokoosseisuga on mõelnud seadusandja kaitsta õigushüvesid, milliste eesmärgiks on korruptsiooni ennetamine ja vältimine. Tegemist on ametialase süüteoga, mida vaadeldakse ka laiemas tähenduses riigivastase süüteona, mille kriminaliseerimise kaudu kaitstakse avaliku võimu korrakohast toimumist, püütakse vältida riigivalitsemise kahjustamist. Seadusandja ei ole pidanud võimalikuks selle kuriteokoosseisu osas näha füüsilisest isikust kannatanut, sest sellise teoga ei ole võimalik riivata vahetult ühegi füüsilise isiku individuaalõigusi. Toimingupiirangu rikkumise kuriteokoosseisuga kaitseb riik kollektiivseid õigushüvesid, nagu märgitud avaliku võimu korrakohast toimumist. Riigiprokurör märkis, et täheldades hüpoteetiliselt Pärnu Linnavolikogu liikme X käitumises XX.XX.XXXX volikogu istungil KarS § 3001 lg 1 tunnused, ei oleks võimalik nende olemasolu korral nende alusel Pärnu Linnavolikogu liikmeid AL, RK, HK, SS, EP, PS, SL, AP, AK ja VV käsitleda kannatanutena
mõttes ja seda põhjusel, et kuriteo tehiolude kontekstis, kus ametiisikust linnavolikogu liige X osaledes linnavolikogu istungil teda isiklikult huvitatud küsimuse arutelul, otsuse vastuvõtmisel või seda protsessi mõjutades ning selliselt rikkudes avalikes huvides kehtestatud KVS reegleid, ei tekita oma tegevusega vahetult mistahes liigilist kahju teistele Pärnu Linnavolikogu liikmetele ehk sellise X tegevuse tulemusena ei toimu volikogu liikmete individuaalõiguste riivet. Sellise X hüpoteetilise tegevusega saaks kahjustatud avaliku võimu korrakohane toimimine ehk nagu mainitud kollektiivne õigushüve, mitte aga üksikute linnavolikogu liikmete individuaalsed õigused. Riigiprokurör ei nõustunud kaebajaga ka selles, et Riigikohtu praktika, antud juhul määrus nr 1-211591/11, oleks loonud süüdistuskohustusmenetluses (
) täiendava kaebeõiguse aluse isikutele, keda ei saa vaidlustatava menetlusotsuse asjaolude osas käsitleda kannatanutena ja, millest lähtuvalt peaksid kõrgemalseisvad prokurörid selliste isikute kaebused selles menetlusliigis põhjendatud menetlusotsusega läbi vaatama. Riigiprokurör selgitas, et seadusandja on
-is määratlenud isikute ringi, kel on õigus seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja lõpetamise otsuseid ning kelle tähtaegsed kaebused lahendatakse nende rahuldamata jätmisel põhistatud ja omakorda vaidlustatavate määrustega (
§-d 207-208). Eeltoodud seaduse sätet ei ole Riigikohus määruse nr 1-21-1591/11 p-s 19 öelduga muutnud või süüdistuskohustusmenetluse kaebeõiguse raame laiendanud, vaid on selgitanud
lg 6 märgitud prokuratuuri sisest korda, mille raames võib kõrgemalseisev prokurör asjakohase teabe omandamisel, mis võib pärineda ükskõik millisest allikast, sh isikult, kes ei saa kasutada
§-des 207-208 sätestatud kaebeteed, ex officio 3
§-st 213 tulenev prokuratuuri siseselt toimiv kontrollimehhanism ei kohusta prokuratuuri esitama põhjendusi, miks kõrgemalseisev prokurör ei tühista menetluse alustamata jätmise otsustust.
§-st 207 tulenevalt on õigus saada kaebetee kaudu kõrgemalseisva prokuröri seisukoht vaid kannatanul (vt TlnRngKm 1-22-2406/6, p 11). Sõltumata kaebeõiguse olemasolust tutvutakse prokuratuuri sisemise kontrollimehhanismi raames kõigi esitatud kaebustega. Kui esitatud kaebusest/pöördumisest peaks nähtuma alus mõne menetlusotsustuse tühistamiseks, siis seda
Kui aga vastavat alust ei ilmne, puudub kõrgemal seisval prokuröril
lg 5 mõttes kohustus koostada selle kohta asjaolude kohane sisuline menetlusotsustus (rahuldamata jätmine) ja anda kaebuse/pöördumise esitajale süüdistuskohustusmenetluses kaebeõigus. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
§-s 6. Legaliteedipõhimõtet ei ole järgitud, kui faktid, mis kätkevad endas kuriteo tunnuseid, jäetakse põhjendamatult kontrollimata ja neile karistusõiguslik hinnang andmata (RKKK 1-20-79, p-d 26-27). Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtlust kriminaalmenetluse alustamise kasuks (RKKK 3-1-1-60-10, p 9-12; RKKK 3-1-1-129-13, p 7; RKKK 3-1-1-34-16, p 8.7; RKKK 3-1-1-137-04, p 16). Tulenevalt
lg-st 1 alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust, kui selleks on ajend ja alus.
lg 1 sätestab, et kriminaalmenetluse ajend on kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. See on ükskõik milline informatsioon võimaliku kuriteo kohta, sõltumata selle lähteallikast (RKKK 3-1-1-19-10, p 9). Kriminaalmenetluse alus on aga
Riigiprokuratuuri 06.01.2023 määrus on vastuolus kõigi eelnevalt nimetatud sätete ja Riigikohtu lahenditega. Riigiprokurör on oma seisukoha määruses selgelt väljendanud - tema ei pea kontrollima kaebuse sisu juhul, kui selle pole esitanud kannatanu
§-st 208 anda hinnangu vaid Riigiprokuratuuri 06.01.
Ringkonnakohtu hinnangul jätab kaebuse esitaja aga tähelepanuta selle, et ka lahendis nr 1-21-1591 jättis ringkonnakohus esitatud kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata leides, et kaebaja ei ole kannatanuks. Riigikohus tuvastas selles osas, et ringkonnakohtu põhjendused kaebuse läbi vaatamata jätmise osas on õiguslikult laitmatud ning jättis ringkonnakohtu lahendi muutmata. Riigikohus selgitas viidatud lahendis obiter dictum korras seda, kuidas on võimalik kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte maksmapanek
§-des 207 ja 208 sätestatud kaebeteed kasutamata. Selles osas ongi Riigikohus viidanud
Võttes arvesse, et viidatud lahendis on Riigikohus kritiseerinud läbiviidud menetlust (lahendi nr 1-21-1591, p 18), oleks juhul, kui kohus pidanuks võimalikuks isikul, kes ei ole kriminaalasjas kannatanuks, vaidlustada menetlusotsustust siiski 5
§-de 207 ja 208 korras, vaidlustatud Tartu Ringkonnakohtu 05.03.2021. a lahendi tühistanud. Kuivõrd aga Riigikohus leidis, et ringkonnakohus on kaebuse läbivaatamata jättes tegutsenud õigesti, puudub alus ka kaebaja poolt viidatud lahendi ja kaebuses toodud väidete puhul praeguses asjas Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks. Käesoleval juhul on kriminaalmenetluse alustamata jätmine ja selle vaidlustamine toimunud justnimelt
§-des 207 ja 208 sätestatud korda järgides, mistõttu on Riigiprokuratuuri määrus seaduslik ja põhjendatud ning seda ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis avaldatu valguses. 9. Eeltoodu alusel ning juhindudes
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.