Obsah (18)

§ 231§ 367§ 173§ 162§ 174§ 656§ 657§ 654§ 651§ 163§ 262§ 229§ 272§ 5§ 230§ 653§ 175§ 445

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Maris Kuurberg Otsuse tegemise aeg ja koht 31.10.2022, Tallinn Kohtua

§ 231lõigetega 2 ja 4 tuvastatuks.

1. Pooled vaidlevad töötasu suuruse üle. Töötaja lähtus algselt nõude esitamisel töötasust 1350 eurot kuus, tööandja peab kokkulepitud tasuks 800 eurot kuus. Kohtuistungil väitis töötaja, et kokku lepiti 900 eurot kuus, millele pidi lisanduma lisatasu. 1350 euro suuruse kuutasu märkimisel on hageja lähtunud Eesti Statistikaameti poolt avaldatud keskmisest töötasust. 4 2-20-9179
2. Kuigi tööandja on seisukohal, et erineva suurusega töötasunõuete esitamise tõttu tuleks hageja väidetesse suhtuda kriitiliselt, kohus sellega ei nõustu. Õige on, et kui töötasu kokkulepet ei suudeta tõendada, kohaldub TLS § 29 lõige 2, mille kohaselt on töötasu suuruseks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Ainuüksi asjaolu, et töötaja oleks saanud tasunõude esitada varasemalt, ei võta õigust nõudele, küll aga saab seda arvestada hüvitise suuruse määramisel. Kuivõrd töötaja on kinnitanud poolte kokkulepet netotasus 900 eurot, mis vastab enam Eesti Statistikaameti
3. a III ja IV kvartali andmete kohaselt keskmisele brutopalgale, tuleb kohtu arvates nimetatud töötasust lähtuda, jättes arvestamata lisatasu. Töötaja ei ole tõendanud lisatasu saamise eeldusi. Ka maakohtu istungil piirdus töötaja 900 euro suuruse töötasu nõudega kuus.
4. Töötaja nõuab töötasu perioodi 01.07.2020 kuni 13.03.2020 eest TVK-s nõutud 10 800 euro asemel vastavalt TVK otsusega väljamõistetud netosummas 6309 eurot. TLS § 1 lõike 1 teise lause ja § 5 lõike 1 punkti 5 kohaselt maksab tööandja töötajale töö eest tasu vastavalt töölepingule. TLS § 28 lõike 2 punkti 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal ning tööandja peab TLS § 35 alusel töövõimelise ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei andnud tööd, ei teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Kuigi tööandja on väitnud, et töötaja on kogu töötasu kätte saanud, võttes vastava summa tööandja arvelduskontolt tööandja poolt temale väljastatud pangakaarti kasutades, on töötaja väitnud, et kasutas tööandjalt saadud raha talle antud tööülesannete täitmiseks. Kohus leiab, et olukorras, kus tööandja väidab töötajale töötasu maksmist, tuleb seda ka tõendada ning kui tööandja soovib töötasu maksmiseks kasutada ebatavalisi viise, on tööandjal kohustus ikkagi töötasu väljamakseid dokumenteerida, mida tööandja ei ole teinud. Tööandja ei ole tõendanud, et töötaja oleks taotlenud oma töötasu maksed sularahas välja võtta.
5. Töötaja on palunud tuvastada, et poolte vahel oli töölepinguline suhe alates 17.04.2019 kuni 13.03.2020, mil see lõppes tema esitatud erakorralise ülesütlemise avalduse alusel. Tööandja ei eita, et sai töötaja erakorralise ülesütlemise avalduse kätte, kuid sellega ei nõustu ning leiab, et tööleping oli lõppenud juba 31.01.2020 poolte kokkuleppel. TLS § 79 kohaselt võivad pooled nii tähtajalise kui ka tähtajatu töölepingu igal ajal lõpetada. TLS § 91 lõike 1 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. TLS § 91 lõike 2 punkti 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. TLS § 95 lõike 2 kohaselt peab töötaja põhjendama töölepingu erakorralist ülesütlemist.
6. Käesoleval juhul on töötaja töölepingu erakorralist ülesütlemist põhjendanud sellega, et tööandja viivitas töötasu maksmisega juulist 2019 kuni veebruarini
7. Arvestades, et tööandja on jätnud töötajale töötasu järjepidevalt nõuetekohaselt välja maksmata, on töötasu maksmise kohustust oluliselt rikutud, mistõttu esines õiguslik alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.
8. Nii nagu töölepingu sõlmimisele ei ole ka töölepingu lõpetamisele poolte kokkuleppel sätestatud vorminõuet. Seega võivad pooled TLS § 79 alusel kokku leppida töölepingu lõpetamises suuliselt. Töötaja kokkulepet töölepingu lõpetamises
9. a jaanuaris ei kinnita ning ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja Z ütluste kohaselt kuulis ta
10. a talvel X ja Q vahelist juttu töösuhte lõpetamise üle, kuid kas X nõustus töölepingu lõpetamisega, tunnistaja ei kinnita. Töötaja eitab, et ta oleks varem väitnud, et jaanuaris lõppes töö. Töötaja kinnitas, et 5 2-20-9179 sai küll objekti valmis, samas aga on kirjeldanud oma tööülesandeid märtsini
11. Tööandja andmed on vastuolulised. Nimelt on töötaja tõendanud, et tööandja on korduvalt muutnud töölepingu lõpetamise alust ja aega töötamise registris: 29.02.2020 tööandja kande kohaselt lõppes tööleping 06.01.2020 poolte kokkuleppel, 19.03.2020 kande kohaselt aga TLS § 88 lõike 1 kohaselt (TVK toimik; hageja 04.05.2020 vastuse lisa).
12. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et puuduvad tõendid poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamise kohta 31.01.2020 TLS § 79 alusel, küll oli õiguspärane töötaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lõike 2 punkti 2 alusel.
13. Eeltoodust lähtudes nõustub kohus TVK otsuses (punktis 30) esitatud töötasu arvestusega, mille järgi on töötajal õigus töötasule 7609 eurot. TLS § 78 lõike 1 kohaselt võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasuga tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna töötaja on ise tasaarvestanud tööandja poolt tema võlausaldajale makstud 1300 eurot töötasuga, on töötajal õigus töötasule 6309 eurot.
14. TLS § 100 lõikes 4 on sätestatud, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Samas võib kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hagiavalduse ja kohtuistungil antud selgituse kohaselt on töötaja olnud nõus pikka aega töötama töötasuta lootuses, et tööandja täidab lubadused töötasu väljamaksmiseks, kuid puuduvad tõendid, et ta oleks tööandjat töölepingu ülesütlemisest hoiatanud, viivitades sellega kuude viisi, samas väidetavalt töötasu tööandjalt pidevalt nõudes. Nimetatut arvestades on põhjendatud hüvitis 1 kuu töötasu ulatuses 900 eurot.
15. Töötaja on esitanud nõude puhkusehüvitise saamiseks. TLS § 84 lõige 1 sätestab üldpõhimõttena töösuhtes tulenevate kõikide nõuete sissenõutavaks muutumise aja, milleks on töölepingu lõpetamise kuupäev. TLS §-st 71 tuleneb tööandja kohustus hüvitada töölepingu lõppemisel töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkus rahas lähtudes TLS §-s 55 sätestatust, st eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva, kui töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Puhkusetasu arvestamisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 4 lõikest
16. Hageja nõuab puhkusehüvitist TVK otsuses kajastuva arvestuse alusel ning sellele arvestusele ei ole vastuväiteid esitanud ka kostja. Seega leiab kohus, et töötajale on hüvitamata 25,47 päeva puhkuse eest 777.09 eurot. Kuivõrd tööandja ei ole tõendanud töötajale puhkusehüvitise maksmist, kuulub nõue rahuldamisele.
17. Tööandja on esitanud vastunõude 13 150 euro hüvitamiseks vastavalt Swedbank AS konto väljavõtetele (TVK toimik, tööandja 17.04.2020 vastuse lisa 1), viidates TLS §-le
18. Maakohus lähtus asjas lahendamisel VÕS § 115 lõikes 1 ning TLS §-des 72 ja 16 sätestatust, samuti viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-5-12 (punktile 27)). Hinnates tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vajalikke eeldusi, jõudis maakohus seisukohale, et ükski seaduses ettenähtud eeldustest ei ole täidetud. Töötaja oli objektil töödejuhataja, kes pidi vastutama tööde õigeaegse valmimise eest. Temale usaldatud pangakaarti kasutas ta väidetavalt eelkõige objektil töötavatele inimestele palga maksmiseks ja enda tööst tulenevate kütusekulude kompenseerimiseks, mida tegi tööandja korraldusel ja nõusolekul. Tööandja poolt on kohtu arvates jäänud ebaselgeks, milliseid juhiseid või reegleid tööandja töötajale andis seoses pangakaardi kasutamise võimaldamisega ning missuguseid töökohustusi töötaja eiras 6 2-20-9179 ning ei nähtu, et tööandja oleks etteheidetava kohustuse täitmist töötajalt nõudnud. Tähelepanuta ei saa jätta, et pangakaardi kasutamine toimus pikema perioodi jooksul ning tööandja aktsepteeris töötaja esitatud kuludokumente (t II kd lk 156-201; III kd lk 1-27). Lisaks on töötaja kohtuvaidluses esitanud täiendavalt omapoolsed pangakaardi kasutamise aruanded Isegi kui töötaja on rikkunud aruannete esitamise kohustust, ei saa sellest tööandjale tekkida iseenesest kahju, kui töötaja on kuludokumendid esitanud. Töötaja ei eita, et tööandja tasus tema võlausaldajale 1300 eurot, kuid selle summaga on töötaja oma nõude esitamisel arvestanud. Ka ei eita töötaja, et sai tööandjalt vastavalt sularaha kokku 1565 eurot, kuid see oli kompensatsioon kütusekulu eest ega ole midagi õigusvastast. Töötaja on väitnud, et tegi väljamakseid töölistele, kuid see toimus Q korraldusel ja nõusolekul, viidates vastavale kirjavahetusele (t II kd lk 80-81) ning ülekuulatud tunnistaja C ei eita, et X töötasu väljamakseid tegi, kuigi tema mäletamist mööda väikestes summades.
19. Kuivõrd vastuhagis on tuginetud töölepingu rikkumisest tuleneva kahju nõudele ning alternatiivsel alusel kahju hüvitamise nõuet ei ole esitatud, lähtub kohus üksnes lepingurikkumisest tuleneva kahju nõudest ning arvestades eeltoodut ei ole kohtu arvates täidetud töötajalt kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused TLS § 74 lõike 1 alusel.
20. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. Kostja ei täitnud omapoolset raha maksmise kohustust tähtaegselt, viivitades kostja kohustuse täitmisega. Kostja ei ole viivisenõudele vastuväiteid esitanud. Hageja viivise nõue on seega põhjendatud seadusjärgses määras. Alates 15.03.2020 kuni 21.03.2022 (incl) moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 1292.12 eurot. Hageja nõue viivise saamiseks on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada. 27.

§ 367

kohaselt võib viivist nõuda hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 28.

§ 173

lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt

§ 162lõikele 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi kuulub rahuldamisele ja vastuhagi jääb rahuldamata, kannab menetluskulud kostja. 29.

§ 174

lõige 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

1. Hagejale on määratud riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud igakuiselt pärast nende kindlaksmääramist. 13.05.2021, 20.10.2021 ja 21.03.2021 on määratud põhjendatud ja vajaliku õigusabi suuruseks kokku 1520.40 eurot (lisandub käibemaks 271.20 eurot). Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda ning kohus neid kindlaks ei määra. Apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta töötaja hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud töötaja kanda. 7 2-20-9179
3. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme (

§ 656

lõike 1 punkt 1, § 438 lõige 1, § 436 lõige 1, § 442 lõige 8) ja ning tegi ebaõige otsuse.

1. Kohtuotsuse põhjendus vastuhagi rahuldamata jätmisel ei ole kontrollitav, sest kohus ei viita tõenditele. Töötaja ametikohaks ei olnud „töödejuhataja“, vaid „konsultant“. Tööandja on seisukohal, et pangakaardilt välja võetud summad olid töötaja poolt kulutatud enda tarbeks, kuna tõendatud on, et töötaja pangakonto oli arestitud kohtutäituri poolt. Vastavalt kokkuleppele pidi töötaja esitama tööandjale kulutusi tõendavaid dokumente ja aruandeid igakuiselt. Töötaja rikkus kohustust tahtlikult. Sularaha väljavõtmised põhjustasid tööandjale kahju. Maakohtu otsusest ei selgu, milliste tõendite alusel jõudis kohus järeldusele, et töötaja ei pea kulutatud raha tagastama. Töötaja ei ole tõendanud, et kasutas tööandjalt saadud raha talle antud tööülesannete täitmiseks. Otsusest ei selgu, mis tõenditest lähtuvalt asus kohus seisukohale, et summa 1565 eurot oli kompensatsioon kütusekulu eest. Kui töötaja kinnitas sularaha kättesaamist, pidi ta tõendama, et tegemist oli kompensatsiooniga kütuse eest.
2. Kohus pidi kontrollima, kas vastuhagi võib kuuluda rahuldamisele muu kui pooltevahelise lepingulise suhte alusel.
3. Soov kasutada töötasu maksmiseks ebatavalisi viise lähtus mitte tööandjast, vaid töötajast. Töötaja pahatahtlikkust ilmestab asjaolu, et kui tal oleks tõepoolest olnud õigus saada töötasu avalduses mainitud perioodil, oleks ta esitanud vastava nõude juba varasemalt. Kohus sellele tööandja väitele hinnangut ei andnud. Töötaja on kogu töötasu kätte saanud, võttes selle tööandja arvelduskontolt tööandja poolt töötajale väljastatud pangakaarti kasutades.
4. Asjaolu, et töösuhe lõppes poolte kokkuleppel, on tõendatud tunnistaja Z TVK istungil antud ütlustega. Kohus seda tõendit ei hinnanud. Vastustaja seisukoht
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus, kuulanud pooled ära kohtuistungil ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades osaliselt menetlusõiguse norme, mille tulemusena tuvastas ebaõigesti, et töötaja hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses ning jaotas selle alusel ebaõigesti maakohtumenetlusega seotud menetluskulud. Samuti eksis maakohus ühe tõendi hindamisel, mille tõttu tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsustuse hagi osalise rahuldamise kohta ja jaotada uuesti menetluskulud (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Muus osas apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ning ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud. Juhindudes

§ 654

lõikest 22 esitatakse praeguse lahendi resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus.

1. Maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsiooni punktis 1 märkinud, et rahuldab töötaja hagi. Resolutsiooni punktides 2-4 mõistis maakohus töötaja kasuks välja saamata töötasu 6309 eurot, hüvitise kasutamata puhkuse eest 777.09 eurot, hüvitise TLS § 100 lõike 4 alusel 900 eurot ja väljamõistetud summalt viivise, lisaks tuvastas pooltevahelise töösuhte lõppemise aja ja aluse. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et hageja vähendas 01.03.2022 istungil kõiki rahalisi 8 2-20-9179 nõudeid võrreldes 10.09.2020 hagiavalduses esitatuga (t III kd lk 71). Hagiavalduses nõudis ta saamata töötasuna 10 800 eurot, puhkusehüvitisena 1165.51 eurot ja TLS § 100 lõike 4 alusel 4050 eurot, lisaks töösuhte lõppemise tuvastamist ja viivist. Seega ei rahuldanud maakohus töötaja hagi täies ulatuses, vaid osaliselt. Lähtudes rahalistest nõuetest, saab asuda seisukohale, et töötaja hagi on rahuldatud 50% ulatuses (16 015.51-st 7986.09 eurot). Seega tuleb muuta maakohtu otsuse resolutsiooni punkti
2. 40.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Tööandja on vaidlustanud mh maakohtu poolt menetluskulude jaotamist. Kuna eelnevalt tuvastas kolleegium, et maakohus rahuldas hagi vaid osaliselt, kuulub apellatsioonkaebus kulude jaotamise osas osaliselt rahuldamisele. Maakohus jaotas töötaja hagi menetlemisega seotud kulud ekslikult

§ 162lõike 1 alusel.

Hagi osalise rahuldamise korral kuulub kohaldamisele

§ 163

lõige 1 ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, on mõistlik ja põhjendatud jätta kummagi poole menetluskulud, mis tekkisid selle hagi menetlemisega, vastava poole enda kanda. Allpool nõustub kolleegium maakohtuga, et vastuhagi rahuldamisele ei kuulu. Seega vastuhagi menetlemisega seotud kulud jättis maakohus õigesti

§ 162lõike 1 alusel tööandja kanda.

Kuna jaotuse muutumisel muutub (väheneb) ka kostja poolt hagejale tasumisele kuuluva menetluskulude hüvitise suurus, teeb kolleegium vastavad otsustused praeguses lahendis allpool. 41. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta osas, milles kohus hindas C telefoni teel kohtule teada antut kui tunnistaja ütlusi

-i 27. peatüki mõttes (otsuse põhjenduste punkt 10). Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei vaielnud küll pooled isiku ärakuulamisele telefoni teel vastu ja kohus selgitas isikule kohustust rääkida tõtt ning hoiatas ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest, kuid täitmata on

§ 262

lõike 2 nõue tunnistajalt kohtu protokolli või hoiatuse tekstile allkirja võtmise kohta. Seega tegemist ei saa olla tunnistaja ütlusega (

§ 229

lõige 2) ja viide sellele tõendi liigile tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta. Küll aga on kolleegium seisukohal, et kirjeldatud rikkumine ei toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist, kuna samasisuline teave samalt isikult oli esitatud töötaja poolt juba töövaidluskomisjoni menetluses ja korduvalt ka maakohtus (t II kd lk 76, tõlge 77). Tegemist on omakäeliselt allkirjastatud seletusega töövaidluskomisjonile, st dokumentaalse tõendiga

§ 272mõttes ja sellega on tõendatud samad elulised asjaolud – et isik sai 2019.

a suvel mõnel korral töötasu sularahas ehitusobjektidel Tallinnas hageja käest. Sama on kinnitanud kirjalikus seletuses teinegi isik Y (t II kd lk 78, tõlge 79). 42. Eelpool käsitlemata osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. 43.

§ 5

lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

1. Maakohus lähtus tööandja vastuhagi lahendades õigesti asjaolust, et sellise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema samaaegselt täidetud järgmised eeldused (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-56-17): töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust; tööandjale on tekkinud või tekib kahju; töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus 9 2-20-9179 töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut; kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena töötajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. TLS § 74 lõike 1 kohaselt vastutab töötaja töölepingu tahtliku rikkumise korral rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest.
2. Kuna maakohus tuvastas, et tõendamist ei leidnud töötaja poolt töölepingu rikkumine tööandja poolt väidetud viisil (tema kasutusse antud pangakaardiga tehtud kulude kohta kuludokumentide esitamata jätmine tööandjale) ega väidetud kahju tekkimine aruandluse esitamata jätmise tõttu, siis muude kahju hüvitamise eelduste olemasolu või puudumist ei pidanud maakohus tuvastama, kuna vastuhagi ei oleks niikuinii saanud rahuldamisele kuuluda.

§ 230

lõikest 1 tulenevalt lasus vastunõude rahuldamise eelduste tõendamiskoormus vastuhagejal. Tööandja vastuhagejana ei suutnud tõendada oma väidet, et suulises töölepingus oli lepitud kokku, et töötaja esitab igakuiselt tööandjale kulutusi tõendavad dokumendid ja aruanded, kuid ei teinud seda. Samuti, et aruandluse mitteesitamisega tekkis tööandjale pangakaardiga väljavõetud / kasutatud summade ulatuses kahju. Maakohus tõi asjakohaselt esile, et tööandja väidetest ei nähtu, milliseid juhiseid andis tööandja töötajale seoses pangakaardi kasutamisega ja milliseid nendest ta väidetavalt eiras. Töötaja on esile toonud ja põhjendanud, et tema taotlusel tööandjalt kogutud kuludokumentides sisalduvad mh tema kütusetšekid ja tšekid ehitustarvete ostmise kohta (t III kd lk 30 pöördel- 31). Et tööandjal siiski olid töötaja kütusetšekid, nähtub ka tööandja esindaja 17.03.2020 e-kirjast töövaidluskomisjoni toimiku materjalides (e-kiri kell 7:07; t III kd lk 174 pöördel, tõlge lk 177). Töötaja esitas tõendid (kirjalikud seletused) tema poolt vähemalt 2 töölisele sularahas töötasude väljamaksmise kohta, samuti sõnumivahetuse, mille kohaselt teatas 12.07.2019 tööandjale, et annab meestele 305 (t I kd lk 80, tõlge 81). Tööandja töötaja väiteid ümber ei lükanud. Tõendamata on tööandja väited aruannete ja kuludokumentide korduvast nõudmisest töötajalt. Vastuhagi kohaselt heidetakse ette pangakaardi kasutamist alates selle saamisest juulist 2019, kuid tõendid (poolte e-kirjavahetus) kinnitavad vastavasisulise diskussiooni tekkimist alles 17.03.2020, s.o peale töötaja poolt avalduse esitamist töövaidluskomisjonile (t III kd lk 174, tõlge 176-177). Tööandja ei ole ka väitnud, et töötaja väited selle kohta, kes ja kuidas pangakontole raha pani (tööandja esindaja vastavalt vajadusele, millest teatas talle eelnevalt töötaja), ei vastaks tegelikkusele ega toonud kohtu ette omapoolset versiooni arvele raha kandmise kohta. Arveldusarve väljavõttest (t III kd lk 162-163) nähtuvalt kandis tööandja perioodil 01.07.2019 kuni 20.01.2020 arvele ebaregulaarselt erinevaid summasid igakordselt sama selgitusega „Perevod na vtoroi stset“. Maakohus tõi asjakohaselt välja ka tööandja väidete vastuolulisuse. Tööandja on kohtumenetluses väitnud, et töötaja sai tegelikult kogu töötasu kätte, võttes selle tööandja kontolt talle antud pangakaardiga (sama väide ka apellatsioonkaebuse punktis 3.7), kuid samas väidab tööandja, et töötaja on pangakaardilt võetud / kasutatud summad kulutanud lisaks saadud töötasule (nt t I kd lk 64) ja nõuab neid tagasi.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka sellest, et kahju hüvitamise eeldused ei leidnud tõendamist ka seonduvalt töötajale tööandja poolt sularahas antud 1565 euroga, mida tööandja tagasi tahab (kolleegium märgib, et kuni maakohtu otsuseni oli hagetavaks summaks 1685 eurot, kuid apellant ei ole kaebuses heitnud maakohtule ette ebaõige rahasumma kohta seisukoha võtmist). Puudub vaidlus, et tööandja andis selle raha töötajale, kuid tööandja ei suutnud tõendanud, kuidas töötaja rikkus seda raha vastu võttes / kulutades töölepingut ja tekitas tööandjale kahju (sarnaselt pangakaardi kaudu liikunud summadega). Tööandja ei ole kohtumenetluses selgitanud, mis eesmärgil ta üldse selle raha andis, kuid vaidleb vastu 10 2-20-9179 töötajale, et tegemist oleks olnud kompensatsiooniga kütusekulu eest. Kui töötajal on tekkinud kohustus see raha tagastada, tuleb tööandjal enda nõudeõigust tõendada. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole poolte vahel vaidlust töötaja tööülesannetes, mille hulka kuulus erinevatel ehitusobjektidel liikumine oma isikliku sõidukiga ja mille tõttu oli kokkulepe kütuse kompenseerimiseks (töötaja väited töövaidluskomisjoni istungil (t III kd lk 180), millele tööandja ei ole vastu vaielnud). Seega on ka eluliselt usutavad töötaja väited nimelt kompensatsioonist kütuse kasutamiseks. Praeguse asja lahendamisel ei oma olulist tähtsust, kuidas tööandja töötaja ametikohta tol ajal nimetas (kas konsultant või töödejuhataja või abi või objektijuht). Tähtsust omab, et töötaja tööülesannetes olulist vaidlust ei ole.
2. Tsiviilasja materjalidega ei ole kooskõlas kaebaja etteheide, et maakohus ei andnud hinnangut tööandja tunnistaja Z ütlustele töösuhte lõppemise kohta kokkuleppega jaanuaris
3. Maakohus hindas seda tõendit vaidlustatud otsuse põhjenduste punkti 6 teises lõigus ja leidis, et tunnistaja ütlused tööandja väidet ei tõenda. Ringkonnakohtul puudub alus tõendi ümberhindamiseks (

§ 653

). Tunnistaja selgitas kohtuistungil vande all, et nägi, kuidas töötaja ja tööandja esindaja Q Tabasalu objektil seoses tööga vaidlesid, kuid ei mäleta, mida töötaja ütles selle peale, kui tööandja esindaja pakkus lepingu lõpetamist (t III kd lk 76-77).

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus oleks pidanud vastuhagi rahuldamist kaaluma mistahes muul õiguslikul alusel, kui lepingurikkumine tõendamist ei leidnud. See, kas poolte vahel oli vaidlusaluste rahasummade osas lepinguline või lepinguväline õigussuhe, pidi esile tooma tööandja. St tööandja pidi tooma esile faktilised asjaolud miks, mis tingimustel jne tööandja töötajale pangakontol olnud rahalistele vahenditele juurdepääsu võimaldas ja talle sularaha andis. Praeguses asjas tugines tööandja faktilisi asjaolusid esile tuues vaid sellele, poolte vahel oli töölepinguline suhe ja et töötaja kasutas pangakaarti ning sai raha kui töölepingu alusel tegutsev töötaja. Tööandja ei toonud välja mistahes elulisi asjaolusid, mille alusel oleks maakohtul tekkinud alus kontrollida, kas poolte vahel võis olla muu lepinguline või lepinguväline suhe (vt ka Riigikohtu seisukoht asjas nr 2-19-121704, punkt 11). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Eelnevalt muutis kolleegium maakohtumenetlusega seotud kulude jaotust selliselt, et tööandjal tuleb maakohtumenetlusega seotud kuludest hüvitada töötajale vaid see osa, mille tekkimine on põhjuslikus seoses vastuhagi menetlemisega. Maakohus määras, et töötaja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on tasu riigi õigusabi korras teenust osutanud vandeadvokaadi töö eest, mille töötaja peab Harju Maakohtu 24.08.2020 määruse alusel riigile tasuma igakuiselt osamaksetena pärast tasu ja kulude kindlaksmääramist (t II kd lk 43). Maakohtus on riigi õigusabi tasu ja kulude suurus määratud kindlaks 13.05.2021, 20.10.2021 ja 21.03.2022 määrustega kokku 1791.60 eurot.
3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt olid töötaja esindaja toimingud alates 30.10.2020 (vastus vastuhagile t II kd lk 67-69) suuremas osas seotud vastuhagile vastu vaidlemisega (vt menetlusdokumendid 30.10.2020, 21.01.2021, 29.03.2021, 10.05.2021 ja 04.10.2021; kohtuistung 01.03.2022). Kohtuistungi (koos esindaja kuluga sinna sõiduks ja istungiks ettevalmistamisega) loeb kohus võrdses osas hagi ja vastuhagiga seotud olevaks, kuid menetlusdokumentidest ja muudest esindaja toimingutest, millised nähtuvad 10.05.2021 ja 03.03.2022 tasu taotlustest (t II kd lk 140-141; III kd lk 85-86), on nende sisust tulenevalt 11 2-20-9179 hinnanguliselt 1/3 seotud hagiga ja 2/3 vastuhagiga. Seega tuleb tööandjal hüvitada töötajale esindaja tasust maakohtus 69.33 + 12 + 117.33 + 21.33 + 63.33 + 99.33 + 33.33 + 21.33 + 69.33 + 34 + 72 + 20.50 + 11.50 + 15 = 659.64 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, seega kokku 791.57 eurot.
4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata hinnanguliselt 95% ulatuses, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 163lõike 1 alusel 5% ulatuses töötaja ja 95% ulatuses tööandja kanda.

Kolleegium arvestab seejuures apellatsioonkaebuse sisu, millest enamuse moodustasid väited vastuhagi sisulise rahuldamata jätmise ebaõigsuse kohta. 52.

§ 174

lõike 3 alusel määrab kolleegium kindlaks hüvitamisele kuuluvate apellatsioonimenetluse kulude hüvitise rahalise suuruse.

1. Apellandi 06.10.2022 menetluskulude nimekirja kohaselt tegi vandeadvokaadist lepinguline esindaja tunnitasuga 130 eurot apellatsiooniastmes järgmisi toiminguid: tutvus kohtuotsusega ja arutas kliendiga 1 h, valmistas ette kaebust ja arutas kliendiga 2 h 30 min, tutvus vastusega kaebusele ja arutas kliendiga 1 h ning valmistas ette kohtuistungiks ja osales istungil 1 h 30 min. Taotluse kohaselt on apellant käibemaksukohuslane.
2. Kolleegium on seisukohal, et nimekirjast nähtuv apellandi esindaja ajakulu ei olnud osaliselt põhjendatud ega vajalik (

§ 175lõige 1).

Arvestades kaebuse sisu ja mahtu ning pooltevaheliste vaidlusküsimuste, mille kohta maakohus otsuses seisukohad võttis, pigem kitsast ulatust, samuti asjaolu, et sisuliselt samasuguste põhjendustega oli töövaidluskomisjon 25.05.2020 jõudnud samadele järeldustele ja sama lepinguline esindaja osales ka töövaidluskomisjonimenetluses, ei olnud esindajal mõistlik ega vajalik kulutada otsusega tutvumisele ja kaebuse koostamisele ning töötaja vastusega tutvumisele (koos kliendiga nõupidamisega) kokku enam kui 3 h. Kohtuistungiks ettevalmistamise ja istungist osavõtu kulu on vajalik ja põhjendatud. Ka vastab tunnitasu kohtupraktikas heakskiidetud vandeadvokaadist lepingulise esindaja tasu turuhinnale sarnastes kohtuvaidlustes. Lisaks esindaja tasule nähtub tsiviilasja materjalidest riigilõivu 770 eurot tasumine. Seega on apellandi põhjendatud ja vajalik kulu apellatsiooniastmes kokku 4 h 30 min toimingute eest 585 eurot ja riigilõiv, kokku 1355 eurot, millest töötajal tuleb hüvitada 5%, s.o 67.75 eurot.

1. Töötaja kuluks apellatsiooniastmes on sarnaselt maakohtumenetlusega riigi poolt määratud esindaja tasu ja kulu, mille töötaja peab vastavalt Harju Maakohtu 24.08.2020 määrusele riigile osade kaupa hüvitama. 16.05.2022 ja 06.10.2022 taotluste kohaselt tegi riigi poolt määratud esindaja järgmisi toiminguid: tutvus maakohtu otsusega ja kaebusega 40 min, kujundas õigusliku positsiooni, pidas kliendiga nõu ja koostas vastuse kaebusele 2 h 45 min, konsulteeris klienti ja valmistas ette istungiks 1 h 10 min ning osales istungil 60 min. Toimingud on olnud kohtu hinnangul täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud riigi õigusabi saajale teenuse osutamiseks. Tasu suuruseks on vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lõike 6 ja § 21 lõike 3 järgi justiitsministri 26.
2. 2016 määrusega nr 16 kinnitatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrale 222 + 141.60 = 363.60 eurot (sh käibemaks). Sellest tuleb vastavalt jaotusele tööandjal hüvitada töötajale 95%, s.o 345.42 eurot. 56.

§ 445

lõike 1 teise lause alusel tasaarvestab kohus poolte vastastikused hüvitise nõuded, mille tulemusena tuleb tööandjal tasuda töötajale mõlema kohtuastme kulude hüvitamiseks 1069.24 eurot. 12 2-20-9179 (allkirjastatud digitaalselt) 13