Obsah (6)

§ 226§ 162§ 174§ 657§ 217§ 232

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Iris KangurGontšarov ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 21.12.2022, Tallin

) sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 226

lõike 1 eelviimase ja viimase lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda teiste menetlusosaliste esindajate esindusõiguse kontrollimist igas menetlusstaadiumis igas kohtuastmes ning advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu. Järelikult sai pankrotihaldur ja saab ka kohus

§ 226lõike 1 järgi eeldada, et vandeadvokaat M.

Traadil oli nõuete kaitsmise koosolekul kostjate nimel vastuväite esitamisel esindusõigus olemas. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollist ei nähtu, et hageja või võlgnik oleksid taotlenud pankrotihaldurilt vandeadvokaadi esindusõiguse kontrollimist. Võttes arvesse, et kostjate vanematel oleks tulenevalt elatise võlgnevusest, mis on olnud aluseks kohtuvaidlustele ja oli aluseks pankrotimenetluse algatamisele, ühise tahteavalduse kujundamine ja tegemine suure tõenäosusega toonud kaasa viivituse, oli kostjate emal õigus alaealiste laste huvides teha vajalikke tehinguid ja toiminguid, sh volitada vandeadvokaati laste esindamiseks pankrotimenetluses, ka üksinda. Seega ei ole hagiavalduses esile toodu, et vastuväite esitamine oli vastavalt TsÜS § 129 lõikele 1 tühine, põhjendatud ega tõendatud.

1. Nõudeavalduses ja võlatunnistuses on esile toodud, et võlgnikul on täitmata rahalised kohustused hageja ees pankroti väljakuulutamise seisuga 14 804.40 eurot, mis tuleneb tsiviilasjas nr 2-16-12328 tulemustasu kokkuleppe alusel neljas kohtuastmes 94,9 tunni ulatuses osutatud õigusabiteenuse tasust ning et 05.12.2019 deklaratiivse võlatunnistuse vormis sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus võlgnik õigusabikulu 14 804.40 eurot täitma hiljemalt 30.11.2020, kuid seoses pankroti väljakuulutamisega muutus nõue sissenõutavaks 19.10.
3. Pooltel puudub vaidlus, et vandeadvokaat M. Kruus osutas õigusabiteenust ja esindas võlgnikku tsiviilasjas nr 2-16-12328 neljas kohtuastmes, kuid kostjate väitel on hageja nõude puhul tegemist näiliku, mitte reaalselt eksisteeriva nõudega, sest tõendamata on advokaadibüroo huvi menetluskulu nimekirjades näidatud töö eest tegelikult tasu kätte saada. 4 2-21-3177
4. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-124-14 selgitanud: “Küll juhib kolleegium tähelepanu, et kostja tõendamiskoormus ei ole piiramatu. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu
5. jaanuari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga.“.
7. Hageja kohtule esitatud menetluskulude nimekirjadest nähtub tööaja arvestus, maht ja hind neljas kohtuastmes, kuid hageja ei ole esitanud deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevaid lepinguid ega kuludokumente. Kuivõrd kostjad vaidlustasid deklaratiivse võlatunnistuse, siis selgitas ja põhjendas kohus 11.02.2022 määruses hagejale Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-124-14 alusel deklaratiivse võlatunnistuse aluseks oleva kausaalsuhte tõendamiskoormise panemist ning tegi ettepaneku esitada kohtule tõendeid vaidluse all oleva asjaolu - võlatunnistuse aluseks oleva nõude - kohta (nt võlgnikuga sõlmitud leping, võlgnikule esitatud arved ja / või muud hagejal võlatunnistuse aluseks olevad tõendid). Hageja kohtule kausaalsuhte aluseks olevaid tõendeid ei esitanud.
8. Pooltel ei ole vaidlust, et võlgniku pankrotimenetluses on ainus vara tsiviilasjas nr 2-20-17414 halduri poolt Z, keda esindab vandeadvokaat M. Kruus, vastu esitatud hagiga tagasivõidetav vara. Järelikult ei ole hagejal olukorras, kus halduri hagi jääb rahuldamata, mingeid võimalusi oma nõude rahuldamiseks. Võttes arvesse, et hageja ei ole kohtu selgitustest hoolimata tõendanud deklaratiivse võlatunnistuse alussuhet ning tegutseb tsiviilasjas nr 2-2017414 majandus- ja kutsetegevuses õigusabi osutades selgelt oma pankrotimenetluses olevate rahaliste huvidega vastuolus, mida ei saa VÕS §-st 7 tulenevalt pidada võlasuhtes mõistlikuks tegutsemiseks ega eluliselt usutavaks, järeldab kohus, et pankrotimenetluses esitatud nõude 14 804.40 euro puhul ei ole tegemist reaalselt eksisteeriva nõudega.
9. TsÜS § 89 lõige 1 näeb ette, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kohus asub tuginedes vaidluse asjaoludele ja asjas kogutud tõenditele kogumis seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel 05.12.2019 deklaratiivse võlatunnistuse vormis sõlmitud kokkulepe võlgniku kohustuse kohta tasuda hagejale hiljemalt 30.11.2020 õigusabikulu 14 804.40 eurot, on näilik. TsÜS § 89 lõike 2 kohaselt on näilik tehing tühine ja § 84 lõige 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega on hagiavalduses esiletoodu, et hageja omab pankrotimenetluses 14 804.40 euro suurust nõuet põhjendamata ja tõendamata. Eeltoodust lähtudes tuleb hagi nõude tunnustamiseks jätta rahuldamata. 21.

§ 162lõike 1 alusel jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

22.

§ 174

lõikest 4 tulenevalt määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus 5 2-21-3177

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse ja palub teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt kostjate kanda.
2. Maakohus ei tuvastanud, et pankrotivõlgnik oleks temale tsiviilasja nr 2-16-12328 menetluses osutatud õigusabi eest tasunud või et hageja oleks loobunud tasu saamisest või et tegemist oli kokkuleppega osutada õigusabi tasuta. Hageja menetluskulude nimekirjade ehtsust ei ole kahtluse alla seatud ja need on kontrollitavad vastava tsiviilasja toimiku põhjal. Hagejal puudus soov ja huvi osutada õigusabiteenust tasuta.
3. Näiliku tehingu võimalikke motiive ega tegelikku eesmärki maakohus ei analüüsinud. Maakohtu otsus on põhjendamata. Hageja tõendas deklaratiivse võlatunnistuse alussuhet tsiviilasjas nr 2-16-12328 esitatud menetlusdokumentidega. Ka maakohus deklareeris, et vastavate alusasjaolude esinemise suhtes ei ole poolte vahel vaidlust.
4. Hageja ei ole nõus, et pankrotihaldur sai nõuete kaitsmise koosolekul

§ 226

lõike 1 põhjal eeldada, et kostjaid koosolekul esindaval vandeadvokaadil on esindamiseks kehtiv volitus. Koosolekul viibinud kostjate isa väitis selgelt, et sellist volitust vandeadvokaadil ei ole. Vastustajate seisukoht

1. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui leidis, et hageja ei täitnud temal lasuvat tõendamiskoormust ega tõendanud võlatunnistuse alussuhet ja et võlatunnistus on tühine. Rikkumised tõid kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus saab ise rikkumised kõrvaldada ja teha uue otsuse, millega rahuldab hagi ja jaotab menetluskulud (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustusega selle kohta, et alaealiste võlausaldajate lepingulisel esindajal oli kehtiv volitus nende nimel vastuväite esitamiseks hageja nõudeavaldusele laste isa pankrotimenetluses. Samas peab kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendust selles osas täpsustada. Puudub vaidlus, et volituse vastuväite esitamiseks oli vandeadvokaat saanud laste emalt ja et vanematel kehtib laste suhtes ühine hooldusõigus. Seega on vanematel ka ühine laste esindusõigus (PKS § 120 lõike 1 teine lause), millest erandid sätestavad sama sätte lõiked 2-
2. PKS § 120 lõike 6 kohaselt ei või vanemad last esindada juhtudel, kui see on keelatud eestkostjal PKS § 180 kohaselt. Viidatud sätte lõike 1 punktidest 3 ja 1 tulenevalt ei saa eestkostja eestkostetavat esindada mh õiguslikus vaidluses eestkostetava ja eestkostja vahel. Seega ei saa ka hooldusõigust omav isa esindada oma alaealist last õigusvaidluses, mille üheks pooleks ta ise on. Praeguses asjas esitasid alaealised lapsed võlausaldajatena vastuväite isa pankrotimenetluses võlausaldajale, kelle nõue tuleneb (väidetavast) lepingulisest suhtest isaga ja kelle nõudele isa vastu ei vaielnud. Lisaks on isa pankrotimenetlus alustatud laste avalduse alusel, kusjuures isa võlgnevuseks on elatisevõlgnevus. Sellises õiguslikus olukorras ei saa isa seadusest tulenevalt oma 6 2-21-3177 pankrotimenetluses võlausaldajatest alaealisi lapsi esindada, mistõttu oli emal õigus teha üksinda kliendileping advokaadibürooga.
3. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et praeguses asjas kogutud tõendite alusel on alust tuvastada 05.12.2019 deklaratiivse võlatunnistuse tühisus TsÜS § 89 alusel nagu leidis maakohus vaidlustatud otsuse punktides 19-
4. TsÜS § 89 lõike 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-95-11, punkti 12 teine lõik ja seal viidatud kohtupraktika). Tuvastada tuleb mõlema poole tahe õigusnäivuse tekitamiseks. Kuigi kokkulepe tehingu näilikkuse kohta on üldjuhul varjatud ning seda saab tuvastada sellele kaudselt viitavate asjaolude kaudu, ei saa TsÜS § 89 lõiget 1 sisustada selliselt, et tehingu näilikkus tuletatakse läbi selle, et puuduvad tõendid, mis tehingu olemasolu ja selle sisu kinnitavad, või kas tehingu sõlmimine on mingite asjaolude (praeguses asjas tehingu ühe poole käitumine hilisemas pankrotivara tagasivõitmise kohtumenetluses) pinnalt eluliselt usutav või mitte. Vastasel korral eeldataks tehingu näilikkust, milleks viidatud säte alust ei anna – tehing saab olla näilik ainult siis, kui isikud sõlmivad ühisel tahtel teadlikult lepingu, soovimata, et sellega kaasnevad õiguslikud tagajärjed (või sooviga varjata tegelikult sõlmitud lepingut). Võlgniku ja võlausaldaja tahet näiliku tehingu (võlatunnistuse) tegemiseks maakohus ei tuvastanud. Kui poolte ühine tahe oli leppida kokku selles, mis lepingus kajastati, tuleb lähtuda sellest tahtest.
5. Lisaks eelnevale jättis maakohus tähelepanuta, et võlatunnistuse tühisus iseenesest ei mõjuta põhikohustuse kehtivust. Maakohus ei tuvastanud, et näilik oleks olnud hageja ja võlgniku vaheline käsundusleping, mille alusel toimus võlgniku esindus tsiviilasja nr 2-16-12328 kohtumenetluses. Samuti ei tuvastanud maakohus, et selle lepingu alusel tegelikult teenust ei osutatudki. Maakohus kohaldas õigesti tõendamiskoormust ja selgitas hagejale alussuhte tõendamise kohustust, kuid jättis tõenditele hinnangut andes vajaliku tähelepanuta, et kostjad ei vaidlusta, et hageja vandeadvokaadist juhatuse liige esindas vastavuses

§ 217

lõikega 1 ja § 218 lõike 1 punktiga 1 lepingulise esindajana praegust pankrotivõlgnikku tsiviilasja nr 2-16-12328 kohtumenetluses (tolles asjas hagejat). Seega on tõendatud, et advokaadibüroo ja võlgniku vahel oli käsundusleping VÕS § 619 mõttes ka ilma, et selle kohta oleks praeguses menetluses esitatud kirjalikku lepingudokumenti. Vastavat lepingulist suhet tõendavad ka viidatud kohtumenetluses esitatud hageja menetluskulude nimekirjad (t lk 31-37). Hageja väitel oli võlgnikuga sõlmitud tulemustasu kokkulepe. Kostjad ei ole väitnud, et tegelikult oli kokku lepitud tasuta esindus. Nimetatud asjaolu ei saa ka eeldada, kuna ei saa olla vaidlust, et hageja tegutses käsunduslepingu raames oma majandustegevuses, milles sõlmitud lepingute puhul eeldatakse tasulisust (VÕS § 28 lõige 1). Samuti ei ole kostjad väitnud, et tegelikult on hageja tasu esinduse eest juba enne pankrotimenetlust kätte saanud. Arve(te) esitamisest ei sõltu teenuse eest maksmise kohustuse tekkimine, mistõttu ei ole asjakohane maakohtu seisukoht, et mh arvete esitamata jätmine tõendab võlatunnistuse alussuhte puudumist. Kohustus teenuse eest tasu maksta tekib kokkulepitud teenuse osutamisest.

1. Kolleegium märgib, et 05.12.2019 konkreetse sisuga võlatunnistuse (t lk 6) andmine ja sellest nähtuva täitmata kohustuse olemasolu kinnitavad ka tõenditest nähtuvad järgmised elulised asjaolud, mille osas pooltel vaidlust ei ole: tsiviilasjas nr 2-16-12328 hages praegune pankrotivõlgnik oma endiselt elukaaslaselt C-lt rahalist hüvitist; tsiviilasja menetlus lõppes 28.11.2019 kompromissi kinnitamisega kohtuistungil, mille alusel kohustus C maksma võlgnikule hüvitist hiljemalt
2. a novembri lõpuks; 05.12.2019 andis võlgnik võlatunnistuse, milles tunnistas võlga lepingulise esindaja ees ja kohustus selle tasuma hiljemalt 7 2-21-3177 31.12.2020, seega peale seda, kui on saanud kohtumenetluses tema kasuks väljamõistetud hüvitise kätte. Arvestades, et 19.10.2020 kuulutati välja võlgniku pankrot, mis tõendab tema halba varalist olukorda, on ka eluliselt usutav, miks andis lepinguline esindaja võlgnikule võimaluse tasuda esinduse eest kohtulahendi alusel saadavast rahast. Isegi kui nõustuda kostjatega, et hagejast advokaadibüroo on konkreetses pankrotimenetluses käitunud oma majandustegevuses ebamõistlikult, kui juhatuse liige esindab pankrotihalduri hagi alusel toimuvas tagasivõitmise kohtumenetluses kostjat ja sellega n-ö võitleb pankrotivarasse raha saamise vastu, ei saa ainult selle asjaolu alusel tuvastada hagejal pankrotivõlgniku vastu konkreetse nõude puudumist.
3. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium hagejaga, et tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega (

§ 232

lõige 1) on tõendatud hagejal pankrotivõlgniku vastu 05.12.2019 võlatunnistusest nähtuva ja käsundussuhtest tuleneva rahalise nõude olemasolu, mida tuleb pankrotimenetluses tunnustada. Kostjad ei ole vaidlustanud (alternatiivselt) nõude rahalist suurust ja selle kujunemise aluseid (vandeadvokaadi tunnitasu suurust, osutatud õigusabi mahtu), seega tuleb nõue tunnustada 06.11.2020 nõudeavaldusest (t lk 4) nähtuvas suuruses. Menetluskulude jaotus 34. Apellatsioonkaebuse ja hagi rahuldamise alusel jäävad hageja menetluskulud mõlemas kohtuastmes

§ 162lõike 1 ja § 165 lõike 1 esimese lause alusel solidaarselt kostjate kanda.

35. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus (

§ 174lõige 4, § 177 lõige 2).

(allkirjastatud digitaalselt) 8