KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. jaanuar 2023 Tsiviilasja number 2-

§ 14

lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ning PKS § 15 lg 1 kohaselt abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Nii XXXXX kinnistu hoonete kui vallasasjade omanikuks saamine kui ka maa erastamine toimus enne 1. juulit 2010, seega kuulub kohaldamisele kuni 30. juunini 2010 kehtinud perekonnaseadus. Kuivõrd hageja päris XXXXX kinnistul asuvad hooned 2003. a-l vallasasjana, kuulus see vara tema lahusvarasse kuni 30.

§ 15lg 1 järgi.

Kuni 30.

§ 14

lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara, kuid abielusuhte lõppemise järel omandatud vara oli PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Üldjuhul kuulus abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12). Kuni 30.

§ 15

lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud, kui ka varalised suhted. Hageja väitel lõppesid poolte abielulised suhted

1. aastal. Kostja leidis, et tema ja hageja varasuhe lõppes millalgi
2. aastal, kui oli selge, et hagejal on elukaaslane, kellega ta elab XXXXX kinnistu elamus. Kostja on tõendina esitanud
3. augusti
4. a foto, millel on hageja väidetavalt XXXXXXXXXX korteri köögis. Kostja väitel toimiski poolte abielu selliselt, et nad elasid pikki perioode lahus, et tegutseda perele sissetulekut võimaldaval tegevusalal. Maakohus leidis, et poolte abielusuhted tuleb lugeda lõppenuks hiljemalt
5. aastal. Tunnistaja M.K. avaldas, et hageja elas ja töötas tunnistaja talus alates
6. kuni
7. aastani, mil ta kolis koos elukaaslase R.T. X. üürimajja.
8. aastal kolisid hageja ja R. T. XXXXX kinnistule. Tunnistajale teadaolevalt ei olnud alates
9. aastast kuni praeguseni ühtegi ajavahemikku, mil hageja ja kostja vahel oleksid abielulised suhted taastunud. R.T. ja hageja on stabiilselt koos olnud. Pooled elasid lahus vähemalt alates
10. aastast. Tunnistaja R.T. avaldas, et tunneb hagejat alates
11. aastast. Tunnistaja ja hageja on elukaaslased alates
12. aastast, s.o ajast, millal nad kolisid elama X. XXXXX majja. Alates
13. aastast kuni praeguseni elavad tunnistaja ja hageja koos XXXXX kinnistul. Tunnistajal ja hagejal on ühine majapidamine, nad on koos üles ehitanud ja parendanud kinnistul asuvaid hooneid. Tunnistaja on korraldanud hageja terviseküsimusi. Tunnistaja T.U. avaldas, et hageja elab koos R.T. XXXXX kinnistul alates
14. aastast. Tunnistaja K.K. avaldas, et abistas poolte tütart T.K.u XXXXX kinnistu maa erastamisel ning laenas erastamiseks hagejale raha. Maa asjade tegemise ajal oli poolte peresuhted korras. Mida ta täpsemalt peresuhete all silmas peab, ei osanud tunnistaja selgitada. Tunnistaja T.K. (poolte tütar) avaldas, et vanemate suhted olid head, kuid isal olid alkoholiprobleemid. Tunnistaja arvates lõppesid vanemate abielulised suhted umbes
15. aastal. Ühine majandustegevus vanemate vahel kestis kuni
16. aastani, s.o ajani, millal hageja hakkas elama koos praeguse elukaaslasega. 4 Tunnistaja T.K. (poolte poeg) avaldas, et vanemate suhted olid nagu tavalisel Eesti perel, hageja töötas talus, aga külastas kostjat regulaarselt. Kooselu on, kui teineteist regulaarselt külastatakse. Hagejal tekkis uus elukaaslane alates 2008.-
17. aastast. Vanematel ühiseid huve ei olnud. Seega nähtub M.K.i ja R.T. ütlustest, et hageja ja R.T. kooselu algas
18. aastast. Tunnistajate ütlustest nähtub, et kooselu on olnud pidev. Kooselu algust alates
19. aastast toetavad ka poolte laste ütlused. Maakohus luges tunnistajate ütlusi piisavaks, et tuvastada poolte abieluliste suhete lõppemine hiljemalt
20. aastast, mil hageja ja R.T.st said elukaaslased. Puuduvad usutavad andmed selle kohta, et R.T. kooselu ajal oleks hagejal olnud kostjaga abielusuhtele viitavaid isiklikke või varalisi suhteid. T.K.u ütlused on vastuolulised. Tunnistaja kinnitab, et hageja hakkas uue elukaaslasega elama
21. aastal, leides samas, et poolte abielulised suhted lõppesid
22. aastal. Maakohus ei pidanud tunnistaja ütlusi, samuti kostja poolt esitatud
23. aasta fotot, asjakohasteks tõenditeks abielusuhte olemasolu kohta. Kui ka hageja külastas pärast
24. aastat kostjat ning ühiseid lapsi X asuvas korteris, ei saa seda lugeda abielusuhete jätkumiseks. Maakohus leidis, et ajaks, mil XXXXX kinnistu maa erastati ning kanti kinnistusraamatusse
25. aastal, olid poolte abielulised suhted lõppenud, sh nii isiklikud, kui varalised. Arvestades kuni 30.

§ 15lg-t 1, on XXXXX kinnistu hageja lahusvara.

Kostja on vastuhagi nõuetest osaliselt loobunud. Hageja ei vaielnud osalisele loobumisele vastu. Maakohus võttis osalise loobumise vastu ning lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel menetluse vastuhagi nõuetes omandi kaotuse ning kasutuseelise eest hüvitise väljamõistmiseks. Kuivõrd kohus rahuldas hageja hagi ja luges XXXXX kinnistu tema lahusvaraks, ei ole selle kinnistu puhul tegemist poolte ühisvaraga. Seega pole võimalik rahuldada vastuhagi ühisvara jagamise osas, mis puudutab XXXXX kinnistu ühisomandi lõpetamist ning jagamist. Kostja väitel ei olnud hagejal raha maa erastamise eest tasumiseks ning erastamise eest tasus K.K.. K.K. laenas raha abikaasadele ning seega erastati XXXXX elamu juurde maa abikaasade ühisvara arvelt. K.K. soovib laenu tagasimaksmist. Tunnistaja K.K.i ütluste kohaselt võis ta laenata hagejale raha erastamiseks. Ühtegi muud tõendit laenu suuruse ning selle andmise asjaolude kohta menetluses esitatud ei ole. Maakohus ei pidanud väiteid erastamiseks väidetavalt abikaasadele antud laenu kohta asjakohasteks ega tõendatuks. Laenu tagastamiseks on K.K.il õigus esitada vastav nõue. Kostja leidis pärast asja arutamise lõpetamist, et K.K.ilt saadud laen 113 057 krooni (7228 eurot 70 senti) ning XXXXX kinnistu maamaks 3 aasta eest 162 eurot, kokku 7390 eurot 70 senti, tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks. Tulenevalt TsMS § 402 lg 2 on menetlusosalisel õigus kohtuvaidluses esineda kohtukõnega, milles ta esitab tema arvates asja lahendamiseks tähtsate asjaolude lühikokkuvõtte. Kohtukõnes võib viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Asjas esitatud menetlusdokumentidest ei nähtu, et kostja oleks enne

1. juuli
2. a lõplikke seisukohti esitanud nõuet väidetava laenu lugemiseks ühisvaraks. Samuti pole kohtule esitatud peale K.K.i istungil antud ütluste muid tõendeid laenu suuruse ja selle võtmise asjaolude kohta. Ühtegi nõuet seoses võimaliku K.K.i antud laenu ning tasutud maamaksuga varasemalt esitatud ei ole. Kuivõrd kostja on pärast asja sisulise arutamise lõpetamist esitanud uusi asjaolusid ja uue nõude, jättis maakohus väidetava K.K.i antud laenu lugemiseks ühisvaraks TsMS § 402 lg-st 2 tulenevalt tähelepanuta. Kostja väitel kuulub ühisvara koosseisu ka korter asukohaga XXXXXXXXXX. Kostja esitas selle tõendamiseks
3. jaanuaril 1993 koostatud akti (tl 38), mille kohaselt andis Laatre sovhoos hagejale üle X elamu nr 3 korteri nr 2 omandiõiguse. Kostja pole esitanud tõendeid selle kohta, et
4. aastal üleantud korter on sama korter, mis on vastuhagis märgitud aadressiga XXXXX. 5 Samuti pole esitatud ühtegi tõendit korteri väärtuse kohta. Ka juhul, kui tegemist on ühisvaraga, pole kohtul vara väärtuse tõendamata jätmisel võimalik korterit ühisvarana jagada, kuivõrd AÕS § 77 lg 2 kohaldamine eeldab vara väärtuse kindlakstegemist. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus resolutsiooni p-de 3 ja 5 osas, s.o osas, millega maakohus tuvastas, et kinnisasi registriosa numbriga XXXXXXX, aadressiga XXXXX, X. küla, Valga maakond, kuulub hageja lahusvarasse ning jättis kostja vastuhagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palub saata asi tagasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks ning jätta apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt kestsid poolte abielusuhted kuni augustini
6. a. Pooled elasid pikki perioode lahus, sest koos elades ei olnud võimalik mõlemal abikaasal tegutseda tegevusalal, mis sobiks ning võimaldaks teenida sissetulekut. Vaatamata hageja kõrvalsuhtele, säilitas ta abielusuhteid ka kostjaga augustini
7. a. Asjaolu, et poolte vahel olid
8. a XXXXX kinnisasja erastamisel abielusuhted, kinnitasid kohtuistungil tunnistajatena üle kuulatud K.K. ja T.K.. Maakohus jättis põhjendamatult tunnistajate ütlused arvestamata. Abielu kestel maa erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (nt Riigikohtu
9. oktoobri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07;
11. aprilli
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8). Kuna XXXXX kinnistul asuvate ehitiste juurde eraldatud maa kinnistati poolte abielu ajal, on XXXXX kinnisasi PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvara. Seega on põhjendatud kostja vastuhagis esitatud nõue ühisvara jagamiseks. Kui hageja väitel lõppesid abielulised suhted enne
13. aastat, siis jääb ebaselgeks, miks ei ole hageja abielu lahutanud enam, kui 20 aasta jooksul. Hageja ei ole viidanud ühelegi asjaolule, mis oleks takistanud poolte abielu lahutamise. Hageja pöördus kohtusse abielu lahutamiseks alles
14. aastal ning sellest tulenevalt on kostja väide abielusuhte lõppemise kohta
15. aastal usutav. Kooselu majanduslikku toimimist kinnitab muuhulgas ühise kohustuse võtmine. Maakohus on vääralt tuginenud M.K.i, R.T. ja Terje Ulsti ütlustele, toomata välja põhjendused, miks nende tunnistajate ütlused on usutavamad, kui T.K.u, T.K.u ja K.K.i ütlused. Asjaolu, et R.T. kolis XXXXX kinnistule väidetavalt
16. a, ei too automaatselt kaasa kostja ja hageja abielu lõppu. Hageja palub arvestada ka asjaoluga, et hageja eelnev esindaja V.O. on käitunud apellandi huve kahjustavalt. Esindaja on jätnud esitamata kõik asjakohased tõendid ega ole apellanti kohtumenetluses esindanud apellandi huvides.
17. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebus ei tugine kehtivale õigusele ning asjas kogutud tõenditele. K.K.i nõue ei tõenda pooltel abieluliste suhete olemasolu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. 6
19. Ringkonnakohtu istungil täpsustas kostja apellatsioonkaebuse ulatust, vaidlustades maakohtu otsuse osas, milles maakohus tuvastas, et kinnisasi registriosa numbriga XXXXXXX aadressiga XXXXX, X. küla, Valga maakond kuulub hageja lahusvarasse. Kostja loobus apellatsioonkaebuses esitatud teistest nõuetest. Hageja ei esitanud kostja osalise apellatsioonkaebusest loobumisega seoses kohtule nõudeid ega vastuväiteid.
20. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hagi ja jätnud kostja vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 järgi. Maakohus on õigesti vaidlusaluse kinnisasja varaõigusliku kuuluvuse määramisel tuginenud PKS § 210 lg-le 3, mille kohaselt, kui abielusuhted lõppesid enne
21. aasta
22. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole tõendeid ebaõigesti hinnanud ega jätnud poolte esitatud väidete suhtes seisukohta võtmata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asjas esitatud tõenditele ning väidetele tuginedes põhjendatult leidnud, et poolte abielusuhted lõppesid enne
23. juunit 2009, mil XXXXX kinnistu on esmakordselt kantud kinnistusraamatusse. Selles, et uus perekond luuakse (või alustakse kooselu) enne, kui varasem abielu on lahutatud, ei ole tänapäeva ühiskonnas ebatavaline (kostja väitel ulmevaldkonda kuuluv, apellatsioonkaebuse p 2.10) ning abielu lahutamata jätmine ei viita automaatselt enne
24. aasta
25. juulit seaduses kasutatud abieluliste suhete kestvusele kui vara omandi kuuluvuse määramise alusele. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu
26. mai
27. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p-le 13, et enne
28. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted. Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt kolis hageja
29. a-l koos elukaaslase R.T. X. üürimajja (tl 49). Tunnistaja R.T. ütluste järgi on ta hagejaga elukaaslane alates
30. aastast, mil kolisid X. XXXXX majja elama (tl 49 pöördel). Tunnistaja T.K. (poolte tütar) leidis, et ta pidas XXXXX talus oma sünnipäevi
31. aastani. Siis isa hakkas elukaaslasega elama ja ei olnud võimalik seal enam sünnipäevi pidada (tl 51 pöördel). Tunnistaja T.K. (poolte poeg) avaldas, et isal tekkis uus elukaaslane alates 2008.–
32. aastast. Kostja ei ole esitanud peale väidetavalt
33. aastal tehtud fotot ühtegi tõendit selle kohta, et hageja ja kostja vahel oleks jätkunud pärast hagejal uue kooselu algust mingisugusedki isiklikud või varalised suhted, mis viitaksid abielulistele suhetele. Fotol on näha üksnes hageja. Tunnistaja K.K. leidis, et maa asjade tegemise ajal: „oli asi korras, suhted olid korras, isegi kui V.oli napsumees“, tunnistaja ütlustest ei saa järeldada pooltevaheliste abieluliste suhete olemasolu. K.K. eesmärgiks suhtluses hagejaga oli maa rentimine ning tema heaks tuttavaks oli poolte ühise tütre elukaaslane, tema peamine kontakt oli poolte tütre ning tema elukaaslasega. Ka apellatsioonkaebuses väidab kostja, et K.K. abistas poolte tütart maa erastamises. Maakohtu põhjendused ei ole vastuolulised ja kallutatud.
34. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ega määranud seetõttu 7 kindlaks kulude rahalist suurust. Sellises olukorras on ringkonnakohtu pädevuses määrata apellatsiooniastme menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 1). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus lepingulise esindaja tasu 288 eurot (koos käibemaksuga) 2 töötunni eest. Lisaks palus kostja mõista esindaja tasu istungil esindamise eest vastavalt istungi kestusele. Istung kestis 20 minutit, seega on kostja esindaja tasu istungil esindamise eest 48 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg 1). Kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ning esindaja poolt apellatsiooniastmes kostja esindamisele kulutatud aeg 2 tundi 20 minutit vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu kokku 336 eurot (koos käibemaksuga) (288+48). Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 8